3-1-1-94-14

Eriarvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsuse nr 3-1-1-94-14 juurde Pean vajalikuks osutada paarile probleemile, mille käsitlus, on jäänud kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a otsusest (edasiselt Otsus) nr 3-1-1-94-
9. välja Riigikohtu I Esimene probleem on kassatsiooniväline. Vähe sellest: selle probleemiga ei ole tegelenud (ja ilmselt siis probleemi ka mitte märganud ei süüdistatavaid õigeks mõistnud maakohus, neid süüdi tunnistanud ringkonnakohus ega ka mitte ringkonnkohtu otsust kokkuvõtvalt seaduslikuks ja põhjendatuks hinnanud Riigikohtu kriminaalkolleegium. Seda probleemi ei ole märganud ka mitte prokuratuur ei süüdistuse esindajana ja kriminaalasja kohtusse saatjana, apellandina ega kassatsiooni vastuse koostajana. Prokuratuuripoolne märkamata jätmine võib tema menetluslikust rollist tulenevalt olla siiski ka mõistetav. Aga kuna selle probleemi nimeks on süütuse presumptsioon (edasiselt SP), ei ole minu meelest õige seda ignoreerida. SP nö põhireegel, sätestatuna Põhiseaduse § 22 lg-s 1 (ja kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg-s 1) deklareerib, et kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on SP ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte üheks olulisemaks osiseks. SP ei ole kriminaalmenetluse alase riikliku tegevuse mugav kaaslane, sest rohkem, kui paljud teised põhiõigused, kohustab see pädevaid riigiametnikke kõnealuses keerukas sfääris enesepiiranguteks. Üha enam leviva arusaama kohaselt peaks süüteomenetluste kajastamisel põhimõtteliselt arvestama SP-ga ka meedia ja seega tuleks SP (kui põhiõigust) ka käsitada kaitseõigusena meedia suhtes. Selline arusaam on lähtunud tõdemusest, et tänases infoühiskonnas saab kellegi käsitamine kurjategijana enne süüdimõistvat kohtuotsust nii, et isikut ka tegelikult enneaegselt stigmatiseeritakse, tegelikult aset leida siiski vaid meedia vahendusel. Peatselt ja seda just käesoleva kohtuasja kontekstis – jõuame küsimuseni, et kas see pole mitte olnud ekslik tõdemus ja et kas mitte kellegi käsitamine kurjategijana enne süüdimõistvat kohtuotsust ei saa tegelikkuses aset leida märksa lihtsamalt, näiteks karistusõiguslik-kriminaalmenetluslike sisemehhanismide toimel kohtu enese poolt. Aga enne sellise tõsise tõdemuseni jõudmist võib alapunkti kokkuvõtteks ilmselt kahtlusteta väita, et ilma SP-ta ei ole tänastes oludes võimalik demokraatlikku riiki ette kujutada. Ilmselt ei ole siin õige aeg ja koht peatuda pikemalt SP mitmesugustel nüanssidel. Vahemärkuse korras tuleb ka tunnistada, et üleliia põhjalikult kõigi SP nüanssidega ei olegi teoreetikud seni tegelenud. Nii nagu mistahes teise põhiõiguse, nii ka SP puhul, on üks olulisemaid võimaliku (lubatava) riive küsimus. Meie valitsevaks peetava põhiõiguste riive dogmaatika postuleerib teadupärast, et ühtegi riivamatut põhiõigust olla ei saa. Aga kas nii ühekülgne lähenemine saab ikka olla proportsionaalne – tahaks siinjuures küsida. Vastan sellele küsimusele eitavalt: ma ei ole seni suutnud leida ühtegi PS põhireegli riive vajaduse või lausa paratamatuse argumenti. Raske on ette kujutada, et miks küll tuleks aktsepteerida seda, kui kedagi käsitatakse kuriteos süüdiolevana ka enne tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Minu arvates ei tööta SP riivatavuse õigustamiseks ka mitte Põhiseaduse kommentaaride argument, mille kohaselt sellele, „ et vabadus ei saa olla piiramatu, sellele viitab veidi varjatult ka PS ise: vastavalt § 19 lg-le 2 peab igaüks oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi.“[1] See argument ei tööta siin põhjusel, et SP olemuseks on ju kokkuleppeline lähte-eeldus (et isik on süütu). Kui on kokku lepitud teatud eeldusest lähtumine, siis ei ole võimalik samaaegselt ka sellest eeldusest keelduda. Kuid pöördugem tagasi valitseva arvamuse juurde ja oletagem, et ka SP põhireegli riivevõimalust tuleks aktsepteerida. Ei ole kahtlust, et SP tuleks paigutada nullreservatsiooniga (ilma piirklauslita) põhiõiguste hulka. Taas Põhiseaduse kommentaaridest lähtuvalt ei saa nullreservatsiooniga põhiõiguste riive toimuda igal mõeldaval põhjusel. See põhjus peab olema kaalukas, sisalduma Põhiseaduses eneses ja olema vajalik mõne teise põhiõiguse või põhiseaduslikku järku väärtuse kaitseks. Riigikohtu senises praktikas ei ole seni olnud võimalust/vajadust SP riive õigustust välja mõelda. Kindlasti ei saaks see olema kerge ülesanne ka tulevikus. Vaevalt saab siin riive õigustamiseks kasutada Riigikohtu senisest praktikast pärinevaid riigi julgeolekut, menetlusökonoomiat, kohtusüsteemi efektiivset toimimist, õiguskindlust jne. Põhiseaduse kommentaarides on põhjendatult kritiseeritud Riigikohtu neid lahendeid, milles on nullreservatsioon põhiõiguste riive õigustamiseks kasutatud sedavõrd ebamääraseid fenomene, nagu ühiskonna õiglustunne ja õiguskorra kaitse.[2]
10. Jätkakem oletustega. Ehk on kellelgi õnnestunud välja mõelda SP riive selline õigustus, mida ka Riigikohus ( PS § 149 lg 3 teise lause kohaselt) ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna on aktsepteerinud (näiteks vajadus võidelda rahapesuga, kui loomult täiesti erilise kuriteoga, mida ei tohi mingil juhul allutada karistusõiguslikule tavaanalüüsile). Sellesama põhiseaduslikkuse järelevalve dogmaatika kohaselt tuleb nüüd küsida, et kui kaugele SP riivega minna võib. See „tagumine piir“ on teadupärast sätestatud Põhiseaduse § 11 teise lause teises pooles: põhiõiguse piirang ei tohi moonutada piiratava õiguse ja vabaduse olemust. Moonutamise/mittemoonutamise piir mattub mõistetavalt uttu, milles suudab nägemisvõime säilitada ikka vaid põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Aga ei ole ehk liiga julge väita, et kui piirang kehtestab kardinaalselt vastupidise reegli piiratava põhiõigusega võrreldes ( ei tohi käsitada kuriteos süüdiolevana enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist versus tohib käsitada süüdiolevana ka enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist), siis on piiratava põhiõiguse olemust piiranguga moonutatud.
11. Enne kui edasi minna, tuleb teha üks oluline täpsustus. SP riivena, nii paradoksaalne kui see põhiõiguste riive tavadogmaatika kohaselt ka ei näi, ei saa hästi käsitada süüteomenetlust ennast: selle alustamist, menetluslike sunnivahendite kohaldamist, süüdistusakti koostamist, isiku kohtu alla andmist jne. SP ongi eeskätt mõeldud süüteomenetluste tarbeks. See põhiõigus peabki ju esmajoones toimima süüteomenetluste ajal. Seetõttu olukorda, mil menetleja sedastab menetlusotsustustes süüteokahtluse olemasolu (tegelikult saabki vaid süüteokahtlus süüteomenetluse olemasolu legitimeerida), kuid ei sõnasta süüdioleku otsustust, ei saa käsitada SP riivena põhiõiguste riive tavatähenduses. Vastasel korral oleks tulemuseks omamoodi tautoloogia. Et asi liiga lihtsaks ei muutuks, tehkem kaks vahemärkust. Esiteks: kuivõrd SP, eeskätt just põhireegli kaudu, on nt EIK praktikas käsitatav ka täpselt määratlematu ausa kohtumenetluse põhimõtte osisena, on riike manitsetud süüteomenetluste puhul ausa ja õiglase kohtumenetluse suunas muuhulgas ka „ähvardusega“, et vastasel juhul osutub riivatuks (ka) SP. Mida see täpsemalt tähendab – selles osas puudub täna veel piisav selgus. Ja teiseks. Varemöeldut korrates puudutavad minu kahtlused vaid seda, kas tavapärane seaduslik süüteomenetlus ikka saab olla käsitatav SP põhireegli riivena. KrMS § 22 lgs 2 ja KrMS § 7 lg-tes 2 ja 3 sisalduvate SP lisalausetes sisalduvate õiguste riive kindlapiirilises võimalikkuses (nt teatud piiratud juhtudel nn ümberpööratud tõendamiskoormises) ei ole põhjust kahelda.
12. Sissejuhatus, loodetavasti vajalik, tehtud. Tagasi praeguse kohtuasja juurde. 7.1.
13. Praeguses kohtuasjas tehtud maakohtu õigeksmõistvas otsuse põhjendused sisalduvad 26 leheküljel (otsuse lk-d 80-106). Kõigist põhjendustest on rahapesu väidetavate eelkuritegude (erinevate nn arvutikuritegude) analüüsile pühendatud leheküljed 83-102 ehk umbes 75 %. Samas ei ole ühtegi süüdistatavat Eestis nendes eelkuritegudes kunagi kohtu alla antud. Veelgi enam: neile ei ole Eestis kunagi nendes eelkuritegudes ka ei kahtlustust ega süüdistust esitatud. Ma ei oska vastata küsimusele, et kas isikule saab olla tagatud kaitseõigus menetluses, milles keeldutakse talle esitamast kahtlustust, süüdistust ja milles teda ei anta ka kohtu alla, aga tema asja kohtus siiski tõsimeelselt arutatakse. Kuid olgu: keerukas oleks süüdistatavale ette heita seda, et miks ta küll jätab end õigeksmõistva kohtuotsuse SP rikkumise motiivil vaidlustamata. 7.1.
14. Ringkonnakohtu süüdimõistva kohtuotsus on 119 lehekülge pikk, millest ringkonnakohtu põhjendused moodustavad umbes 40 lehekülge (lk-d 73-118). Põhjendustest umbes 20 lehekülge moodustavad süüdistatavatele süüksarvatud tegude sisulise analüüsi ja omakorda pool nendest põhjendustest (umbes 10 lehte) on ringkonnakohus pühendanud eelkuritegude tõendatuse analüüsile. Selles analüüsis tõdetakse esmalt, et arvutikuritegudes süüdistatavatele süüdistust esitatud ei ole. Seejärel aga jätkab ringkonnakohus arvutikuritegude tõendatuse analüüsiga: tõdetakse, et maakohus on arvutikuritegude toimepanemist tuvastades seadusevastaselt jätnud tõendite kogumist välja Ameerika Ühendriikide süüdistusakti; vastupidiselt maakohtule tunnistatakse ebausaldusväärseks kõik Valentina Tšaštšina ütlused. Vahepeal (ringkonnakohtu otsuse p 13.
15. lõpp) märgib ringkonnakohus, et „rahapesu süüdistuse puhul on vaja ära näidata vaid eelkuriteo sündmus, mitte aga nimetada tõendid, mis eelkuritegude toimepanemist kinnitavad ja seda konkreetsete isikutega seovad“. Kummatigi järgneb sellele ringkonnakohtu poolne eelkuritegude tõendatuse (5.12.2011 asitõendi vaatlusprotokoll; 14.07.2008 e-kiri; 02.12.2011 asitõendi vaatlusprotokoll; 08.11.2011 läbiotsimise protokoll; 07.03.2012 asitõendi vaatlusprotokoll jne) analüüs. Kõigi eelkuritegude analüüsi tulemina nendib ringkonnakohus, et nende kuritegude objektiivsed ja subjektiivsed koosseisud on süüdistatavate poolt täidetud.
16. Võttes kokku eelnevalt ühelt poolt p-des 1-6 ja teiselt poolt p-s 7 märgitu, jõuan järeldusele, et kõnealusel viisil toimides – seega vähemalt alates sellest, mil ringkonnakohtu süüdimõistva kohtuotsuse põhistavas osas süüdistatavate eelkuritegusid arutades ja neid eelkuritegudes sisuliselt süüdi tunnistades ilma, et neile oleks nendes kuritegudes süüdistust esitatud ja neid nendes kuritegudes ka kohtu alla antud – on süüdistatavate suhtes rikutud SP põhireeglit või seda vähemalt riivatud ilma riive eesmärki üheselt mõistetavalt enesele teadvustamata ja teistele selgitamata. Õigustus kõnealuseks menetluslikuks sammuks ei saa tuleneda ka mitte rahapesu tõkestamiseks mõeldud rahvusvahelise õiguse sätetest, mille kohaselt ei pea isiku rahapesus süüditunnistamisele eelnema eelkuriteo suhtes jõustunud kohtuotsust. Jääb arusaamatuks, miks selline õiguspragmaatiline mööndus peab automaatselt tähendama ka SP põhireegli eitust. Lisagem siia, et kõnealust probleemi ei saaks ilmselt tekkida siis, kui ka Eestis, sarnaselt paljude teiste riikidega, oleks välistatud sama isiku süüditunnistamine nii rahapesus kui ka selle rahapesu eelkuriteos. Kõnealust problemaatikat ( ilma seejuures siiski seosele SP-ga viitamata) on käsitletud Otsuse p-s
17. Selles on muuhulgas märgitud, et „kui eelkuritegu on tuvastatud varasema süüditunnistava kohtuotsusega või kui eelkuritegu menetletakse rahapesuga samas menetluses, peab nii süüdistus kui ka süüditunnistav kohtuotsus eelkuriteo osas vastama seadusest ja kohtupraktikast tulenevatele süüdistuse täpsust ja kohtuotsuse põhistatust puudutatavatele nõuetele“. Otsuses ei ole aga võetud piisavalt selget seisukohta küsimuses, et kas siis süüdistus ja ringkonnakohtu otsus vastavad nimetatud nõuetele. Või täpsemalt öeldes: Otsuse punktis 175 tõdetakse leebelt, et küberkuritegude kirjeldus on süüdistuses napp. Seejärel Riigikohus ise „käärib käised üles“ sõnadega, et „niisiis tuleb teha selgeks, kas süüdistuses on piisavalt teavet, et analüüsida nende kuritegude kõiki koosseisuelemente, ja kas kõigi sätete koosseisuelemendid on täidetud“. Sel viisil oleme sujuvalt jõudnud Otsuse teise põhiprobleemini, millest on mul raske mööda vaadata. Erinevate kohtute tegevuses ei ole paraku nii, et iga kohus saaks teist kohut asendada. II
18. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kassatoreid ja kassatsiooni vastustajaid ajast-aega kindlasti kõige sagedamini tõrjunud KrMS § 363 lg-le 5 tuginevalt, mille kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Praeguses asjas, selmet näiteks saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks, on Riigikohus ise seda keeldu minu arusaamise kohaselt rikkunud. 9.
19. Kolleegiumi seisukohta sisaldava Otsuse II osa tähelepanelikul lugemisel ei ole märgatav mitte üksnes see, et süüdistuse ja ringkonnakohtu otsusega võrreldes on Otsuses eelkuritegudest alles jäänud vaid üks: süüdistus KarS § 217 järgi. Õige on kahtlemata Otsuse p-s 185 sisalduv tõdemus, mille kohaselt ei eeldagi rahapesu väga paljude eelkuritegude olemasolu. Kuid selline eelkuritegude „redutseerumine“ viitab kahtlemata nii süüdistuse kui ka ringkonnakohtu arusaamade ebaselgusele küsimuses, et mis siis tegelikult arvutimaailmas toimub ja mis sellest täpselt oli/on karistatav. 9.
20. Alustades Otsuse p-s 186 KarS §-s 217 sätestatud kuriteo tunnuste olemasolu analüüsi süüdistatavate käitumises märgib kolleegium, et võtab kõigepealt seisukoha, kas süüdistuse põhjal saab rääkida KarS §-le 217 vastavast kuriteost. Umbes nii – süüdistus analüüsist – võib ju kassatsioonimenetluses põhimõtteliselt ka alustada. Kuid edasi, kui ringkonnakohtu otsust ei tühistata, peab Riigikohtu otsuses järgnema analüüs ja selgitus selle koht, kuivõrd nõuetekohaselt on ringkonnakohus tegelikult kõik nõutavad asjaolud tuvastanud. Otsuse p-des 186-201 küll ka sisaldub Riigikohtu enese kahtlemata huvipakkuv arvutikuritegevuse problemaatika õiguslik käsitlus, kuid seda, kuidas ja millistele tõenditele tuginevalt on ringkonnakohus lugenud selle kuriteo toimepanduks, Otsusest ei nähtu. Ringkonnakohtu tegevust KarS §-s 217 sätestatud kuriteokoosseisu olemasolu tuvastamisel süüdistatavate käitumises on Otsuses hinnatud vaid p-s 198 sisalduva lausega, et „Riigikohus nõustub seetõttu ringkonnakohtuga, et arvutisüsteemile juurdepääsu hankimine ja selle kasutamine oli ebaseaduslik“. Kõnealuste arvutikuritegude puhul on keskseks küsimuseks olnud kannatanute nõusoleku problemaatika. Et see on olulisel määral faktiliste asjaolude tuvastamise küsimus, seda näitab ringkonnakohtu otsuse p 14 viimane lause: „Kuna kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et arvutikasutajad oleks nõustunud oma arvutisse DNS changeri paigaldamisega ning arvuti DNS sätete muutmisega, siis on aset leidnud kuriteosündmus, mille raames muudeti ebaseaduslikult rohkem kui neljas miljonis arvutis DNS sätteid, mis vastab KarS § 206 kuriteokoosseisule“. Ärgem küsigem, et kelle süüks lugeda nende tõendite puudumist ja ärgem pangem tähele, et järeldus KarS § 206 koosseisu täidetuse üle on ekslik. Tõdegem vaid, et kõnealune nõusoleku küsimuse lahendamine eeldab muuhulgas ka faktiliste asjaolude tuvastamist, milles on Riigikohus ringkonnakohut olulisel määral abistanud. Kokkuvõtvalt olen seda meelt, et praeguses asjas süüdimõistvat otsust tehes ei järginud ringkonnakohus Riigikohtu praktikas korduvalt toonitatud nõuet, et maakohtu otsusega võrreldes kardinaalselt vastupidist otsust peab ringkonnakohus eriti hoolikalt põhjendama. 9.
21. Minu hinnangul oluliselt enam kui seda võimaldaks KrMS § 363 lg 5 on ka Otsuse põhjenduste viiendas (konfiskeerimist puudutavas) osas Riigikohus ise tegelenud uute faktiliste asjaolude tuvastamisega.
22. juunil 2015 Eerik Kergandberg (allkirjastatud digitaalselt) [1] Eesti Vabariigi Põhiseadus. Komm. väljaanne. Kolmas täiendatud trükk. Juura 2012, lk
23. [2] Sama allikas, lk 114.