Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3-3-2-1-15 1.

§ 67

p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud "täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele."

§ 67

p-s 1 selgelt ja rangelt sõnastatud legaliteedi põhimõttest tulenev kinnipeetava allumiskohustus piirdub üksnes seaduslike korralduste täitmise kohustusega ning allumatuses seisneva distsiplinaarsüüteo koosseisuliseks elemendiks saab olla üksnes seadusliku korralduse täitmata jätmine. 2. Praegusel juhul tühistati pärast kinnipeetavale allumatuse eest distsiplinaarkaristuse määramist teises kohtumenetluses talle antud tööle asumise korralduse aluseks olnud tööle määramise käskkiri selle õigusvastasuse tõttu. Kohus tühistas korralduse aluseks olnud käskkirja tagasiulatuvalt. Käskkirja puudumisel ei ole tööle asumise korraldus õiguspärane, sest

§ 38

lg 22 alusel kehtestatud "Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra" (justiitsministri

1. veebruari
2. a määrus nr 9) § 4 näeb ette kinnipeetava tööle vormistamise kirjaliku dokumendiga, mis tehakse kinnipeetavale teatavaks. Seega tuleb tagantjärele tunnistada, et kinnipeetavale tööle asumise korralduse andmise ajal puudus

§ 67p-ga 1 nõutud seaduslik alus selle korralduse andmiseks.

3. Kolleegiumi enamus leidis otsuse punki 16 viimases lõigus: "Tööle määramise käskkiri ja tööle asumise korraldus ei ole haldusaktid, millel praeguses asjas tehtud kohtulahend HKMS § 240 lg 2 p 6 mõttes põhineb. Nimetatud haldusaktid ja kaebaja distsiplinaarkaristus pole omavahel seotud vahetult, vaid

§ 67

p 1 kaudu.

§ 67

p 1 kontekstis ei ole määrav tähtsus mitte kaebaja tööd reguleerinud haldusaktide jätkuval kehtivusel, vaid distsiplinaarsüüteo koosseisu elementidel ja kinnipeetava süüd välistavatel asjaoludel." Olen seisukohal, et praegusel juhul on seos tööle määramise käskkirja, mille kohus tagasi​ulatuvalt tühistas, selle alusel antud tööle asumise korralduse ja korralduse täitmata jätmise eest määratud distsiplinaarkaristuse vahel olemuselt samasugune kui seos põhiseaduse​vastasuse tõttu kehtetuks tunnistatud seaduse, selle alusel antud haldusakti ja haldusakti mitte​täitmise korral määratava sunniraha vahel. Seos on mõlemal juhul vahetu. 4. Seepärast arvan, et praeguses asjas on HKMS § 240 lg-s 1 ja lg 2 p-s 6 sätestatud teistmise alus olemas ja teistmisavaldus tulnuks rahuldada. 5. Allumiskohustuse teistsuguse õigusliku regulatsiooni korral olnuks minu seisukoht teist​sugune. Teisiti oli alluvuskohustus sätestatud kuni 1. aprillini 2012 kehtinud avaliku teenistuse seaduses. Teistsugune kui

§ 67p 1 on ka kehtiva avaliku teenistuse seaduse § 54.

Ametniku allumiskohustus oli sätestatud kuni

1. aprillini 2012 kehtinud avaliku teenistuse seaduse §-s
2. Selle paragrahvi lõikes 2 sätestati: "Korralduse seaduslikkuses kahtlemisel on teenistuja kohustatud koheselt teatama korraldusest ja oma kahtlustest korralduse andjale ja tema kõrgemalseisvale ülemusele. Korralduse kirjalikul kordamisel tuleb korraldus täita, välja arvatud käesoleva seaduse § 63
3. lõikes loetletud juhtudel." Sarnane, ehkki palju detailsem regulatsioon on sätestatud ka kehtiva avaliku teenistuse seadus §-s
5. Arvan, et avalik õigus kujutab endast ühtset tervikut ning ühes seaduses valitud avalik-õiguslik regulatsioon peab mõjutama teiste seaduste, praegusel juhul

§ 67p 1 tõlgendamist.

7. Samuti arvan, et kui vangistusseaduses kehtestada avaliku teenistuse seaduse eeskujul teistsugune õiguslik regulatsioon, siis ei tooks see kaasa olukorda, kus vanglaametnike korraldusi ei täideta, ilma et samal ajal ei toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlust selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte. Korralduse kordamisel tuleb seda täita ning vaidlused toimuvad nagu praegugi vaidemenetluses ja kohtus. Jüri Põld