RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 13 alusel, kuna äärmiselt ebaõiglane oleks kohustada valda maksma viivist aja eest, mil kohus kohtuasja lahendamist selle keerukuse tõttu korduvalt edasi lükkas. Viivisesummaks sai kohus eeltoodu alusel 20 946 eurot ja 30 senti. Halduskohus rahuldas kaebaja taotluse riigilõivu tagastamiseks. Kaebaja oli tasunud kaebuselt riigilõivu 17 895 eurot ja 26 senti. Kohus jättis Riigikohtu üldkogu ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahenditele viidates kohaldamata riigilõivuseaduse § 57 lg 14 koostoimes seaduse lisaga 1 ja määras kaebuselt tasutava riigilõivu suuruseks 750 eurot. Kohus leidis, et enamtasutud riigilõiv tuleb kaebajale tagastada. Viimaks lahendas kohus menetluskulude väljamõistmise taotlused. Kohus leidis, et kaebaja oli kandnud põhjendatud õigusabikulu 32 205 eurot ja 24 senti ja tasunud riigilõivu 750 eurot. Kaebuse nõue rahuldati 32% ulatuses, seega tuleb menetluskulud välja mõista samas proportsioonis. Vastustajal tuleb kaebajale kokku hüvitada 10 545 eurot ja 66 senti. Vastustaja menetluskulud jättis kohus vastustaja enda kanda.

1. OÜ Jägala Energy esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse osas, millega kohus jättis tema kaebuse rahuldamata. Kaebaja leiab, et oleks vastustaja õiguspärase käitumise korral saanud alustada elektri tootmist
2. jaanuarist
3. Kahjunõude aspektist pole oluline erinevate lubade olemasolu. Vastustaja viivituse tagajärgede kõrvaldamine nõudis kaebajalt kui väikeettevõtjalt oluliselt ressursse, mistõttu tegevusloa taotlemine võttis kauem aega. Isegi kui nõustuda, et kaebaja poleks saanud elektrit tootma hakata
4. jaanuarist 2009, tuleks algusajaks võtta
5. veebruar
6. Lisaks arvutas kohus valesti aprillikuu toodanguhulga. 1215 MWh asemel on õige 1293,72 MWh. Elektrienergia hinda tuleb arvestada Latvenergo Kaubanduse OÜ-ga sõlmimata jäänud lepingu alusel. Kohus vähendas põhjendamatult finantskulude hüvitist. Kohus on vääralt määranud viivise arvutamise ajavahemiku. Kaebaja
7. novembri
8. a kiri vastustajale oli piisavalt selge. Eba​õiglane on viivise arvestamata jätmine ajavahemiku eest, mil kohus otsuse tegemist edasi lükkas. Lisaks on kohus jätnud viivisearvestuses tähelepanuta kohtuotsuse tegemisele järgneva aja​vahemiku.
9. Jõelähtme Vallavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse täies ulatuses rahuldamata jätta. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus jätnud vääralt käsitlemata õigusvastasuse, süü, põhjusliku seose ja kahjuhüvitise vähendamisega seonduvad probleemid. Kaebaja esitas vastustajale
10. juulil 2008 ehitusloa taotluse Jägala hüdroelektrijaama rekonst​rueerimiseks. Vastustaja otsustas
11. augustil 2008 algatada ehitusloa menetluses keskkonna​mõju hindamise. Seepeale loobus kaebaja jaama rekonstrueerimise ehitusloa taotlusest ja esitas uue ehitus​loa taotluse maakaabelliini rajamiseks, mis oli üksnes osa esialgsest ehitus​projektist. Vastustaja seisukoht on kogu aeg olnud, et hüdroelektrijaama mõju arvestades on vajalik kesk​konna​mõju hindamine. Maakaabelliinil iseseisvat kasutusotstarvet ei ole, seda kasutatakse koos ülejäänud jaamaga. Seetõttu tuleb arvestada kogu jaama keskkonnamõju. Ehitusloa taotlemise ajal oli küll käimas vee erikasutusloa keskkonnamõju hindamine, kuid see ei olnud veel valminud.
12. a märtsiks kiitis Keskkonnaamet heaks vee erikasutusloa menetluse raames tehtud keskkonna​mõju hindamise aruande. Seega langes ära vajadus veel kord keskkonnamõju hinnata ja vastustaja otsustas kaabelliini ehitusloa väljastada. Ehitusloa 20 päeva jooksul andmata jätmiseks olid seega objektiivsed põhjused. Vaatamata jõustunud kohtuotsusele asjas nr 3-09-612, millega vastustaja tegevusetus õigusvastaseks tunnistati, ei ole õige neid põhjuseid ignoreerida. Neid saab arvestada vähemalt kahjuhüvitise vähendamise otsustamisel. Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-13-06 ei saa teha ühest järeldust, et ka praeguses asjas oli olemas põhjuslik seos vastustaja tegevusetuse ja kaebaja väljatoodud kahju vahel. Kaebaja sai maakaabel​liini kasutusloa alles
13. detsembril 2009 ja tootmishoone kasutusloa
14. jaanuaril
15. Elektri​energia tootmisloa sai kaebaja
16. juulil
17. Hüdroelektrijaama paisu ja derivatsioonikanali ehitus​luba on kaebaja taotlenud alles juulis
18. Nende rajatiste kasutusluba pole kaebaja taotlenud senini. Seega ei oleks kaebajal olnud võimalik hakata õiguspäraselt elektrit tootma ka
19. a aprillikuust. Kasutuslubade puudumise tõttu ei olnud elektritootmine õiguspärane ka pärast tegevus​loa saamist. Õigusvastaselt toodetava elektrienergia müügist saamata jäänud tulu hüvitamine ei ole põhjendatud. Halduskohus on jätnud sisuliselt käsitlemata süü. Olukorras, kus kaebaja jagas esialgse projekti mitmeks osaks, ei pidanud vallaametnikele üheselt selge olema, kas ehitusloa taotluses käsitletu on varasemate projekteerimistingimustega hõlmatud või mitte. Vastustaja tegevust pole alust käsitada hooletusena, rääkimata veel raskest hooletusest. Lisaks leidis vastustaja, et kaebaja nõutav kahju ei olnud EhS § 23 lg 8 kaitse-eesmärgiga hõlmatud ega mõistlikult ettenähtav. Vastustaja ei nõustunud kaebaja tootmata jäänud elektrienergia koguse arvutustega. Üleantava CO2 koguse vähenemist ei põhjustanud mitte vastustaja tegevus, vaid kaebaja enda problemaatiline äriplaan. Lisaks kohustus kaebaja Austria Vabariigiga sõlmitud lepingu kohaselt tagama kõigi vajalike lubade olemasolu. Kaebaja säästetud kulutused tootmise edasilükkumisel pidid olema kaebuses näidatust suuremad. Austria spetsialistide Eestisse elektrijaama seadistama kutsumise kulu oleks kaebaja saanud vältida. Vastavate kulutuste kandmine ei ole tõendatud. Laenulepingu muudatuste põhjuseks oli samuti kaebaja ebaõnnestunud äriplaan, kuna kaebaja oli oma kohustuste täitmisega viivituses juba
20. a septembrist. Finantskahjude hüvitist oleks tulnud vähendada rohkem kui 60% võrra. Kohus oleks kahjuhüvitise vähendamist pidanud kaaluma ka kahju muude komponentide, sh viivise puhul. Arvestada tuleb sellega, et ehitusloa viibimise põhjustas kaebaja soov vältida keskkonnamõju hindamist. Vastustajal ei olnud võimalik kahju kaebuses nõutavas ulatuses mõistlikult ette näha. Vastustaja ei nõustunud ka halduskohtu seisukohaga õigusabikulude põhjendatuse kohta.
21. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
22. augusti
23. a otsusega mõlemad apellatsioonkaebused osaliselt. Ringkonnakohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 119 027 eurot ja 64 senti (sh viivis ajavahemiku eest
24. november 2011 kuni
25. detsember 2013). Ringkonnakohus sedastas esmalt, et vastustaja tegevusetuse õigusvastasus on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud ning selle üle enam vaielda ei saa. Oluline on aga hinnata õigusvastase tegevusetuse kestust, põhjuslikku seost, vastutust piiravaid asjaolusid ja süüd. Asi on olemuslikult sarnane Riigikohtus lahendatud asjaga nr 3-3-1-13-06, kus Riigikohus selgitas, et ehitusloa väljastamist reguleerivate normide eesmärk on muuhulgas taotleja kaitsmine kahju eest, mis tekiks juhul, kui ta ei saa ehitist õigeaegselt püstitada ja kasutusele võtta. Viivitamise ja kahju vahel on otsene põhjuslik seos, kui viivitamise järel antakse ehitusluba, ilma et oleks toimunud mingeid muutusi faktilises või õiguslikus olukorras, ning majandustegevuse jaoks vajalik ehitis püstitatakse ja võetakse kasutusele, hankides selle jaoks ka muud nõutavad load. Kahju tekkimine pidi vastustajale selles olukorras ettenähtav olema. Kaebaja on püüdnud kahju tekkimist võimalikult suures ulatuses ära hoida, pöördudes
26. a veebruaris ja märtsis korduvalt vastustaja poole ning esitades
27. märtsil 2009 kaebuse halduskohtule. Vaatamata
28. veebruari
29. a korralduses tehtud konkretiseerimata viitele keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kohta, ei peatanud vastustaja ehitusloa menetlust ega keeldunud loa väljaandmisest sellel alusel. Jaama rekonstrueerimise ehitus​loa menetluses algatatud keskkonnamõju hindamine ei saanud kaabelliini ehitusloa menetlust mõjutada, kuna see toimus teise, taotluse tagasivõtmisega lõppenud menetluse raames. Vastustaja pole seega kaebaja taotluse lahendamisel näidanud üles piisavat hoolsust. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et saamata jäänud tulu arvestamise algusajaks tuleb võtta
30. aprill
31. Oluline on see, millal kaebaja sai elektrienergia tootmise tegevusloa. Erinevate ehitusja kasutuslubade olemasolu pole oluline, kuna õiguse elektrit toota andis tegevusluba, isegi kui see anti välja õigusvastaselt. Kaebaja esitatud tootmata jäänud elektrienergia arvutustes pole põhjust kahelda. Lähtuvalt Nordic Power Management OÜ-ga sõlmitud lepingust jäi kaebajal seega saamata elektri müügitulu 40 767 eurot ja 64 senti. Hüvitise määramisel ei saa lähtuda Latvenergo Kaubanduse OÜ-ga sõlmida plaanitud lepingu järgsest hinnast, kuna lepingu sõlmimise eelduseks oli tootmise alustamine
32. jaanuarist 2009, mis ei oleks aga ka vastustajapoolse viivituseta õiguspäraselt võimalik olnud. CO2 müügituluna jäi kaebajal saamata 10 500 eurot ja 30 senti. Kaebajal oleks olnud õigus saada taastuvenergia toetust aprillis 2009 kehtinud ELTS § 59 lg 6 p-s 1 sätestatud määras, kokku 65 228 eurot ja 23 senti. Arvestada tuleb aga ka muude taastuvenergia toetust reguleerivate sätetega. Elektri​turu seaduse kohaselt võib taastuvenergia toetust maksta 12 aasta jooksul tootmise alustamisest. Kaebajal on seega õigus saada toetust
33. maist 2009 kuni
34. maini
35. Vastustaja viivituse tõttu ei jää kaebajal toetus saamata, kuna tootmistegevusega varem alustamise korral oleks toetuse saamise aeg ka varem lõppenud. Seega ei saa taastuvenergia toetust arvestada kaebaja saamata jäänud tulu hulka. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsusega saamata jäänud tulust tehtavate mahaarvamiste osas. Saamata jäänud tulu lõppsummaks sai ringkonnakohus seega 49 590 eurot ja 37 senti. Austria spetsialistide Eestisse tulemise kulu, kuigi iseenesest põhjendatud, ei ole nõuetekohaselt tõendatud ja tuleb seetõttu jätta välja mõistmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et laenulepingute korduvat muutmist ei saa siduda ainu​üksi vastustaja viivitusega maakaabelliinile ehitusloa andmisel. Finantskahju nõue on põhjendatud kolmandiku ulatuses. Seega tuleb vastustajal tasuda kaebajale varalise kahju hüvituseks 52 338 eurot ja 38 senti. Viivisenõude vähendamine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja
36. novembri
37. a nõue oli piisavalt üksikasjalik, mistõttu tuleb viivise arvutamist alustada
38. novembrist
39. Halduskohus peatas viivisearvestuse põhjendamatult ajaks, mil ta kohtuotsuse tegemist edasi lükkas. Viivist tuleb arvestada kuni nõude täitmiseni. Kuni halduskohtu otsuse tegemiseni tuleb vastustajal seega tasuda viivist kokku 17 098 eurot ja 89 senti. Ringkonnakohus leidis, et valla eelarve mahtu arvestades tuleb valda kohustada tasuma välja​mõistetud hüvitist kahes osas: esimene osa tuleb tasuda ühe, teine 13 kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. Lisaks tuleb vastustajal arvutada ja tasuda väljamaksmata osalt viivist alates
40. detsembrist
41. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja põhjendatud õigusabikulud oli 32 955 eurot ja 24 senti. Menetluskulud apellatsiooniastmes olid 11 567 eurot ja 16 senti, mille ringkonnakohus luges tervikuna põhjendatuks. Kuna kaebus rahuldati 18,73% ulatuses, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks kahe astme peale kokku välja mõista 8339 eurot ja 5 senti. Vastustaja on kahe kohtuastme peale kokku kandnud menetluskulusid 26 227 eurot ja 75 senti (õigusabikulud pluss riigilõiv 750 eurot). Kuna vastustaja apellatsioonkaebus rahuldatakse 41,56% ulatuses, tuleb kaebaja kasuks välja​mõistetavat menetluskulu vähendada vastustaja tasutud riigilõivu võrra apellatsioonkaebuse rahuldatud osale vastavas osas – 311 eurot ja 70 senti. Õigusabikulud jäävad vastustaja enda kanda, kuna haldusorgani kohustuste täitmisest tekkinud kahjunõude üle peetavat vaidlust ei saa pidada tema põhitegevuse raamest väljuvaks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
42. OÜ Jägala Energy esitas kassatsioonkaebuse, milles palus kaebuse tervikuna rahuldada. Kaebaja leiab, et saamata jäänud tulu arvestamise algusajaks tuleb võtta
43. jaanuar
44. Faktilised eeldused tootmise alustamiseks olid selleks ajaks täidetud. Nelja kuu pikkust ajavahemikku, mis kulus kaebajal reaalsuses tegevusloa taotlemiseks, ei saa üle kanda olukorda, kus vastustaja ei oleks viivitanud. Ka ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ei saa kahjuhüvitise arvutamise algusajaks võtta
45. veebruari
46. Teoreetiline võimalus saada 12 aasta pärast taastuvenergia toetust neli kuud kauem jooksul ei õigusta
47. aastal saamata jäänud toetuse kahju hulka arvamata jätmist. Elektrienergia hinda tuleks arvestada Latvenergo Kaubanduse OÜ-ga sõlmimata jäänud lepingu alusel. Ringkonnakohus vähendas põhjendamatult otsese varalise kahju hüvitist. Laenulepingu muudatused olid otseselt ja ainuüksi tingitud valla tegevusetusest. Austria spetsialistidega seotud kulud on piisavalt tõendatud. Kaebaja palus vastustajalt välja mõista kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud 3319 eurot ja 60 senti.
48. Jõelähtme Vallavalitsus esitas kassatsioonkaebuse, milles palus kaebuse tervikuna rahuldamata jätta järgmistel põhjustel. 1) Ringkonnakohus oleks pidanud käsitlema ehitusloa andmise viibimise põhjuseid sisuliselt. Kuigi jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud õigusvastane viivitus, on esitatud põhjendused olulised süü, põhjusliku seose ja hüvitise vähendamise üle otsustamisel. 2) Ehitusloa väljastamise tähtaega tuleb arvestada hetkest, mil kaebaja tasus taotluse eest riigilõivu. 3) Erinevalt asjast nr 3-3-1-13-06 olid asjaolud praegusel juhul ehitusloa andmise ajaks muutunud – valminud oli vee erikasutusloa keskkonnamõju hindamine. 4) EhS § 23 lg 8 kaitse-eesmärgiks ei ole taotleja kaitsmine puhtmajandusliku kahju eest. 5) Kahju ei olnud ettenähtav. Elektrienergia tootmise ja müümise ainsaks eelduseks ei ole kaabel​liini olemasolu, mistõttu ei olnud kahju tekkimine kaabelliini ehitusloa andmise edasilükkumise tõttu vastustajale ettenähtav. Isegi kui saamata jäänud tulu nõuet pidada ettenähtavaks, pole seda kindlasti kaebaja finantskahju nõue. Igal juhul ületab nõutava kahju suurus mõistlikult ettenähtava ulatuse. 6) Jaama keskkonnamõju tuli hinnata kompleksselt. See ei tähenda, et vastustaja arvaks, et esialgse, jaama ehitusloa menetluses antud keskkonnamõju hindamise korraldus kehtis. 7) Elektrienergia õiguspäraseks tootmiseks on vajalikud ehitiste kasutusload. Õigusvastase tootmise eest hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud. 8) Ringkonnakohus on vääralt hinnanud kaebaja esitatud tõendeid tootmata jäänud elektrienergia koguse kohta. 9) Ringkonnakohus pole hinnanud väidet, et CO2 müügiks pidid kaebajal olema kõik nõutavad load ning et üleantava kvoodi vähenemist ei põhjustanud vastustaja tegevus. 10) Ringkonnakohus pole käsitlenud vastustaja väiteid laenulepingutega seotud kulutuste põhjendamatuse kohta. 11) Ringkonnakohus pole põhjendanud viivise vähendamise taotluse rahuldamata jätmist. 12) Viivisearvestust ei saa alustada kaebaja
49. novembri
50. a kirjast, kuna sellele ei olnud lisatud kõiki hiljem nõude tõendamiseks esitatud dokumente. Nõue ei olnud tõsiseltvõetav. 13) Halduskohus peatas viivisearvestuse põhjendatult kohtuotsuse edasilükkamise ajaks. 14) Käsitlemata on vastustaja vastuväited õigusabikulude põhjendatusele. Vääralt on jäetud välja mõistmata vastustaja õigusabikulud. Kohtuasja raames lahendatavad küsimused puudutasid elektri​energia tootmist, mis ei ole vastustaja põhitegevusalaks. Ringkonnakohus on möönnud, et tegemist on keskmisest keerukama asjaga. Seda peaks arvestama ka vastustaja õigusabivajaduse hindamisel. 15) Ringkonnakohus on vääralt kohustanud vastustajat arvestama viivist ka kuni
51. detsembrini 2013 väljamõistetud viivisesummalt. Viivist arvutatakse üksnes põhinõudelt. Vastustaja palus kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud 4184 eurot ja 18 senti kaebajalt välja mõista.
52. Jõelähtme Vallavalitsus esitas OÜ Jägala Energy kassatsioonkaebusele vastuse, milles palus kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vastustaja leidis, et kuna kaebaja nimetas maa​kaabel​liini ehitusloa taotluses ehitise kasutuselevõtu kuupäevana
53. veebruari 2009, ei saanud ta tegelikkuses eeldada, et saab ehitise kasutusele võtta märkimisväärselt varem. Lisaks pole oluline üksnes tehniline võimekus tootmise alustamiseks, vaid ka tootmistegevuse õiguspärasus. Vastustaja nõustus ringkonnakohtu seisukohtadega taastuvenergia toetuse ja spetsialistide Eestisse kutsumise kulude hüvitamata jätmise ning Latvenergo lepinguprojekti hinnast lähtumise asjakohatuse ja finantskulude hüvitise vähendamise kohta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
54. Tartu Halduskohus tunnistas
55. juuni
56. a otsusega haldusasjas nr 3-09-612 õigusvastaseks Jõelähtme Vallavalitsuse viivituse kaabelliini ehitusloa väljastamisel. Otsus on jõustunud, mistõttu pole praeguses kohtuasjas enam võimalik vaielda selle üle, kas valla viivitus oli õigusvastane (haldus​kohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 177 lg 1). Kontrollida tuleb, kas täidetud on kahjunõude rahuldamise ülejäänud eeldused – kas rikutud on kaebaja subjektiivseid õigusi, kas kahju ja viivituse vahel on põhjuslik seos (

§ 7

lg 1), kas kahju hüvitamine on hõlmatud rikutud normi kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2) ja kas vastustaja tegevus, mille tagajärjel jäi kaebajal väidetavalt saamata tulu, oli süüline (

§ 13lg 2).

Juhul, kui kahjunõude rahuldamise eeldused on täidetud, tuleb selgitada, kas esineb aluseid vastutuse piiramiseks (

§ 13lg 1).

I Põhjuslik seos ja ehitusõiguslikud load 12. Põhjusliku seose sisustamisel tuleb

§ 7

lg 4 alusel lähtuda VÕS § 127 lg-st 4: isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-21-125-03, p 27). Eeltoodu ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-3-1-17-12, p 8). Lisaks saab kahju tekkimise ettenägematust arvestada hüvitise suuruse üle otsustamisel (

§ 13

lg 1 p 1), mis toimub aga alles pärast seda, kui põhjuslik seos ja hõlmatus rikutud normi kaitseeesmärgiga on kindlaks tehtud.

1. Vastustaja rikkus ehitusloa andmise menetluse ajal kehtinud EhS § 23 lg-t 8, mille kohaselt tuli ehitusluba väljastada või sellest keelduda 20 päeva jooksul. Riigikohus on analoogse, ehitusloa andmise tähtaega sätestava planeerimis- ja ehitusseaduse normi rikkumise ja loataotlejal saamata jäänud tulu vahelist põhjuslikku seost selgitanud
2. aprilli
3. a otsuses asjas nr 3-3-1-13-06, kus kohalik omavalitsus viivitas ehitusloa andmisega õigusvastaselt üle kolme aasta. Riigikohus selgitas selles asjas, et ehitusluba annab isikule õiguse üksnes ehitamiseks, mitte aga ehitise kasutusele võtmiseks või selles majandustegevuse alustamiseks. Samas pidas Riigikohus selles asjas tõenäoliseks, et kaebaja, kellel oli ehitusloa viibimise tõttu takistatud majandustegevuses ulatuslik kogemustepagas, oleks ehitise valmimise järel saavutanud ka selles majandustegevuse alustamiseks nõutavate lubade andmise. Seega oli ehitusloa andmisega viivitamine põhjuseks, mis viis isiku jaoks kahju tekkimiseni (viidatud otsuse p 15).
4. Vaidlust ei ole selle üle, et maakaabelliin, mille ehitamiseks kaebaja luba taotles, oli talle majandustegevuse (elektri tootmise) alustamiseks vajalik. Kaebaja alustas elektri tootmist kohe pärast
5. märtsil 2009 väljastatud ehitusloa alusel rajatud kaabelliini valmimist (
6. maist 2009). Kohtud on oluliseks pidanud asjaolu, et tegevusloa elektrienergia tootmiseks sai kaebaja
7. augustil 2009, seega neli kuud pärast kaabelliini ehitusloa väljastamist. Kohtud on leidnud, et kui vastustaja oleks ehitusloa õigel ajal väljastanud, oleks kaebaja võinud tegevusloa saada samuti ligikaudu neli kuud varem, st
8. aasta aprilli alguseks. Seetõttu tuli kohtute arvates kaebajale hüvitada tulu, mis tal jäi saamata
9. a aprillikuus. Ringkonnakohus leidis, et kuna elektritootja tegevusluba annab õiguse elektrit toota, ei ole oluline see, et kaebajal ei oleks
10. a aprilli alguseks olnud veel ehituslube hüdroelektrijaama paisu ja derivatsioonikanali rajamiseks ning tootmishoone rekonst​rueerimiseks, samuti kasutuslube jaama koosseisu kuuluvate ehitiste kasutamiseks.
11. Nõustuda saab sellega, et faktiliselt võis elektri tootmine ja sellest tulu saamine olla võimalik kohe pärast maakaabelliini valmimist. Põhjusliku seose tuvastamiseks on aga oluline ka selle selgitamine, millal said majandustegevus ja sellelt tulu teenimine õiguslikult lubatavaks. Vastustaja käitumisest sõltumatud õiguslikud takistused tulu teenimisel võivad välistada põhjusliku seose saamata jäänud tulu ja vastustaja õigusvastase käitumise vahel.
13. aastal kehtinud ELTS § 22 lg 3 redaktsiooni kohaselt oli tegevusluba Konkurentsiameti otsusega isikule antav õigus tegutseda sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevusalal. Riigikohus nõustub kohtute seisukohaga, et elektri õiguspärane tootmine ei oleks mingil juhul saanud alata enne
14. aprilli 2009, so kuupäeva, mil kaebaja oleks võinud saada elektritootmiseks tegevusloa.
15. Riigikohus leiab aga, et tegevusluba ei andnud kaebajale õigust kasutada elektri tootmiseks ehitusloata rajatud või rekonstrueeritud või kasutusloata ehitisi. Kohustus ehitus- ja kasutuslubade taotlemiseks tulenes vahetult ehitusseadusest ning selle nõudeid ei olnud tarvis dubleerida elektri​tootmise tegevusloas. Kui jaamakompleksi kasutamine elektri tootmiseks oleks aprillis 2009 saanud toimuda üksnes ehitusseaduse sätteid rikkudes, ei ole tootmistegevuse alustamise viibimise tõttu saamata jäänud tulu põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase viivitusega maakaabelliini ehitusloa andmisel. Samuti ei ole isiku kaitsmine ehitusseaduse normide rikkumisega teenitud tulust ilmajäämise eest hõlmatud EhS § 23 lg 8 kaitse-eesmärgiga.
16. Kaebaja esitas
17. juulil 2008 vastustajale taotluse ehitusloa saamiseks hüdroelektrijaama rekonstrueerimiseks.
18. augustil 2008 otsustas vastustaja algatada keskkonnamõju hindamise.
19. septembril 2008 esitas kaebaja taotluse ehitusloa menetluse lõpetamiseks ning asus taotlema eraldi ehituslube tootmishoone ja erinevate elektri tootmiseks vajalike rajatiste tarbeks.
20. novembril 2008 esitas kaebaja loataotluse hüdroelektrijaama ja Jägala alajaama vahelise maa​kaabel​liini rajamiseks, luba väljastati
21. märtsil
23. aprillil 2009 esitas kaebaja tootmishoone rekonstrueerimise ehitusloa taotluse, luba väljastati
24. aprillil
25. Maakaabelliini kasutusloa sai kaebaja
26. detsembril 2009, tootmishoone kasutusloa
27. jaanuaril
28. Elektrijaama paisu ja derivatsioonikanali rekonstrueerimise ehitusloa taotluse esitas kaebaja
29. juulil 2010, loa sai ta
30. augustil
31. Derivatsioonikanali piirdeaia ehitusloa taotluse esitas kaebaja
32. septembril
34. Kaebaja on seisukohal, et hüdroelektrijaama hoone, paisu ja derivatsioonikanali rekonst​rueerimise lubade ja kasutuslubade olemasolu ei olnud elektri tootmise alustamiseks vajalik. Hoonesse paigaldatud seadmete käivitamiseks ei olnud vaja hoones rekonstrueerimistöid teha. Nii hoone kui ka pais ja derivatsioonikanal olid ehituslikult rahuldavas seisukorras. Ka maakaabelliini kasutusloa puudumine ei saanud kaebaja arvates takistada elektri tootmist, kuna kasutusloa menetluses käsitletakse üksnes rajatise vastavust ehituslikele tingimustele. Liini kui elektri​paigaldise kasutamist reguleerivad eraldi õigusaktid. Lisaks väidab kaebaja, et kui vastustaja poleks kaabelliini ehitusloa andmisega viivitanud, oleks kaebaja saanud teha aktiivsemaid pingutusi kasutus​lubade taotlemiseks. Vastustaja on seevastu selgitanud, et hüdroelektrijaamas tehti ulatuslikke rekonstrueerimistöid, mis hõlmasid lisaks elektrotehnilistele töödele ka ventilatsiooni rajamist, veevarustust, kanalisatsiooni, vaheseinte ja betoonist vahelae ehitamist, olemasolevate avade kinnimüürimist ja tulekahju​signalisatsiooni rajamist. Paisu, derivatsioonikanali ja piirdeaia nõuetekohasus on oluline nii inimeste kui ka loomade ohutuse tagamiseks ja hüdroelektrijaama õiguspäraseks käitamiseks.
35. Seda, millises seisukorras oli tootmiskompleks enne rekonstrueerimist (sh võimalikud enne ehituslubade taotlemist tehtud tööd), milliseid töid hõlmas kompleksi rekonstrueerimine ning kas kompleksi oleks saanud seaduslikult elektri tootmiseks kasutada ka ilma tootmishoone, paisu ja derivatsioonikanali rekonstrueerimiseta, tuleb ringkonnakohtul selgitada asja uuel läbivaatamisel. Senises menetluses pole neid asjaolusid uuritud, kuna kohtud ei pidanud ehitusõiguslikke lube põhjusliku seose olemasolu sedastamisel oluliseks. Selgitada tuleb, kas jaamakompleksi ehitised vastasid ehitusseaduses ehitisele esitatud nõuetele (EhS § 3), mh kas tagatud oli ehitiste turvalisus nende kasutajatele, samuti teiste inimeste tervisele ja varale ning keskkonnale. Olukorras, kus elektri tootmiseks vajalikke hooneid ja rajatisi tuli rekonstrueerida ehitusloakohustuslikus ulatuses, ei saa eeldada, et jaamakompleksi oleks saanud õiguspäraselt kasutada ka ilma ehitustöödeta. Samuti ei ole rekonstrueeritud ehitisi võimalik õiguspäraselt kasutada enne kasutusloa saamist.
37. aastal kehtinud EhS § 29 lg 2 p 4 kohaselt oli ehitise omanikul kohustus taotleda ehitamise lõpetamisel ehitisele kasutusluba. EhS § 32 lg 1 kohaselt oli kasutusluba kohaliku omavalitsuse nõusolek, et valminud ehitis vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele. Maakaabelliini kasutusluba väljastati alles enam kui pool aastat pärast liini valmimist ja kasutusele võtmist. Kaebaja väidab, et juhul, kui vastustaja oleks kaabelliini ehitusloa andnud õigeks ajaks, oleks ta saanud ka kasutusloa taotlemisega aktiivsemalt tegeleda. Kaebaja peab asja uuel läbi​- vaatamisel tõendama, et kasutusloa väljastamine alles detsembris 2009 oli tingitud valla tegevusetusest ehitusloa väljastamisel. Ringkonnakohtul tuleb asja uuesti menetledes selgitada, kas kaabel​liini ehitusloa õigeaegse andmise korral oleks kasutusluba väljastatud juba aprilliks
38. Riigikohus märgib veel, et oluline pole see, et vastustaja on kaabelliini kasutusloale märkinud ehitise kasutuselevõtu ajaks
39. veebruari
40. Asja lahendamisel on oluline hoopis see, mis ajaks oleks kaebaja vastustaja õiguspärase käitumise korral saanud kasutusloa hankida. II Kahju hõlmatus rikutud normi kaitse-eesmärgiga
41. Järgnevalt selgitab kolleegium, milline kaebaja taotletud kahju on hõlmatud rikutud normi kaitseeesmärgiga. EhS § 23 lg 8 eesmärgiks oli võimaldada ehitist mõistliku aja jooksul kasutama hakata, sh teenida ehitise kasutamisega tulu ning hoida ära olukorda, kus pikaleveniv ehitusloa menetlus takistab ehitise kasutamist kaupade või teenuste müügiks. Teisisõnu oli EhS § 23 lg 8 eesmärk kaitsta ehitisega seonduvaid vabadusõigusi – omandipõhiõigust (sh omandi vaba kasutamise õigust) ja ettevõtlusvabadust.
42. Riigikohus leiab, et otsene tulu, mida kaebaja oleks saanud elektrit müües, on hõlmatud ettevõtlusvabadusega ja seega ka rikutud normi kaitse-eesmärgiga. Võimalus teenida tulu kaupade ja teenuste müügiga on ettevõtlusvabaduse tuumaks (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
43. veebruari
44. a otsus asjas nr 3-4-1-54-14, p 46). Riigikohus nõustub kohtutega, et saamata jäänud tulu arvutamisel tuleb aluseks võtta reaalselt sõlmitud lepingu järgne müügihind, ega pea vajalikuks sellekohaste põhjenduste kordamist. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata tootmistegevuse toimumata jäämise tõttu säästetud kulud, mida ringkonnakohus on käsitlenud otsuse p-s
46. ELTS § 59 lg 1 p 1 kohaselt on tootjal õigus saada taastuvast energiaallikast toodetud elektrienergia eest põhivõrguettevõtjalt toetust. Tegemist on avalikes huvides keskkonnasäästliku tehnoloogia edendamiseks ja energiavarustuse mitmekesistamiseks makstava toetusega. Õigus taastuv​energia tasule ei tulene ettevõtlusvabadusest ega ole seetõttu kolleegiumi hinnangul hõlmatud EhS § 23 lg 8 kaitse-eesmärgiga. Seetõttu ei tule vastustajal hüvitada kaebajale aprillis 2009 saamata jäänud taastuvenergia toetust.
47. Sarnaselt taastuvenergia toetusega ei ole CO2 kvootide müügisüsteemi eesmärgiks mitte ettevõtjatele tulu tagamine ja ettevõtlusvabaduse kaitse, vaid kasvuhoonegaaside emissiooni globaalne vähendamine avalikes huvides. Riigikohus leiab, et seepärast ei ole tegemist sellise tuluga, mille saamine oleks hõlmatud EhS § 23 lg 8 kaitse-eesmärgiga. Seetõttu ei tule vastustajal kaebajale aprillis 2009 tootmata jäänud elektri eest saamata jäänud CO2 kvootide müügitulu hüvitada. 26.
48. Otsese varalise kahjuna on kaebaja soovinud laenulepingute muutmise tõttu suurenenud intressile tehtud ja tulevikus tehtavate kulutuste ning laenulepingute muutmiseks tehtud kulutuste hüvitamist. Kohtud on pidanud seda kulu rikutud normi kaitse-eesmärgiga hõlmatuks, viidates Riigikohtu halduskolleegiumi
49. juuni
50. a otsusele asjas nr 3-3-1-32-
51. Selles asjas lahendas Riigikohus kahjunõuet, mille aluseks oli kaupluse tegevuse õigusvastane peatamine. Riigikohus leidis nimetatud otsuse p-s 24 järgmist: "Kahjuna tuleb hinnata ka õigusvastase haldusaktiga põhjustatud kohustuste suurenemist kolmandate isikute (nt maksuameti ja võlausaldajate) ees, sest sellega halveneb isiku varaline seisund. Kaupluse tegevuse peatamisel on üsna ilmne, et sellega lõpevad või vähenevad majandustegevusest tulu saamise võimalused ja et sellega võivad kaasneda ka makseraskused võlausaldajate ees, see omakorda võib kaasa tuua täiendavate intresside maksmise kohustuse või soodsa maksegraafiku tühistamise". 26.
52. Riigikohus selgitab, et viidatud lahend on tehtud enne võlaõigusseaduse jõustumist kehtinud tsiviilkoodeksi normide alusel. Tsiviilkoodeksis ei olnud VÕS § 127 lg-ga 2 analoogset piirangut hüvitatavale kahjule. Riigikohtu tsiviilkolleegium on intressikahju käsitlenud näiteks
53. detsembri
54. a otsuses asjas nr 3-2-1-106-
55. Tsiviilkolleegium pidas VÕS § 127 lg 2 alusel oluliseks selle hindamist, kas intressikahju on seotud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga, ja rõhutas, et igasuguse kahju hüvitamine ei pruugi vastata pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele (p 12). 26.
56. Riigikohus möönab, et laenulepingute muutmise vajadus võis küll mingis ulatuses olla põhjustatud vastustaja viivitusest kaabelliini ehitusloa menetluses, kuid seos jääb siiski liialt kaugeks, et möönda kahju hõlmatust EhS § 23 lg 8 kaitse-eesmärgiga. Intressikahju ei ole loamenetluse venimise vältimatu ega otsene tagajärg, vaid lisakahju, mille põhjustas elektriostjalt tulu laekumata jäämine. Ehitusloa andmisega viivitamine iseenesest ei põhjustanud kaebajale vältimatult suurema intressi maksmise kohustust. Tegemist oli pikema põhjusteahelaga (ehitamise takistatus – elektri tootmise takistatus – müügisumma laekumata jäämine – muude vahendite puudumine – makseraskused). Need takistused olid, nagu kohtud on kindlaks teinud, suures ulatuses põhjustatud ka muudest, vastustaja tegevuse välistest asjaoludest. Kahju tekkimine eeldas asjaolude koosmõju, näiteks seda, et kaebajal ei olnud oma kohustusi võlausaldajate ees võimalik täita muude rahaliste vahendite arvelt. Lisaks tuleb arvestada, et mõislik isik ei saa ehitusluba taotledes olla kindel selles, et luba antakse või et see antakse EhS § 23 lg-s 8 sätestatud 20-päevase tähtaja jooksul. Loamenetlus võib ka õiguspäraselt võtta rohkem aega, näiteks ekspertiiside, avatud menetluse või keskkonnamõju hindamise korraldamise vajaduse tõttu. Nende võimalustega tuleb laenulepingute sõlmimisel arvestada. 26.
57. Eeltoodu alusel leiab Riigikohus, et kaebaja nõutud otsest varalist kahju, mis seisnes laenu​intressi suurenemises ja laenulepingute muutmise kuludes, ei tule hüvitada.
58. Viimaks on kaebaja nõudnud otsese varalise kahjuna Austriast kutsutud spetsialistidele tehtud lisakulutuste hüvitamist. Riigikohus leiab, et ringkonnakohus ei rikkunud tõendite hindamisel menetlus​norme, kui leidis, et selles osas ei ole kahju tekkimine vajalikul määral tõendatud. III Süü vorm ja vastutuse piiramine
59. Juhuks, kui ringkonnakohus jõuab asja uuel läbivaatamisel järeldusele, et aprillis 2009 saamata jäänud müügitulu tuleb kaebajale hüvitada, on oluline selgitada, kas vastustaja õigusvastane käitumine oli süüline.

§ 13

lg 2 kohaselt hüvitatakse saamata jäänud tulu üksnes juhul, kui see on tekitatud süülise käitumisega. Süü vormid on VÕS § 104 lg-te 2-5 kohaselt hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Ringkonnakohus leidis, et vastustaja ei näidanud üles piisavat hoolsust, kuid ei selgitanud, kas tegu oli hooletuse või raske hooletusega. Halduskohtus leidis, et vastustajale saab omistada süü vähemalt raske hooletuse vormis. Riigikohus leiab, et lisaks süü sedastamisele on oluline ka süü vormi kindlaks määramine, kuna kergem süüvorm võib olla oluline vastutuse piiramise otsustamisel

§ 13lg-s 1 sätestatud alustel.

1. Vastustaja pidi Riigikohtu hinnangul tegutsema võrdlemisi keerulises õiguslikus olukorras, mida komplitseeris kaebaja ise, kui võttis tagasi algse, hüdroelektrijaama kui kompleksi rekonst​rueerimise ehitusloa taotluse ja asus esialgset projekti osadeks jagama. Kaebaja tegi seda pärast vastustaja otsust, et jaamakompleksi rekonstrueerimise ehitusloa menetluses tuleb teha keskkonna​mõju hindamine. Iseenesest oli õige vastustaja toonane seisukoht, et projekti osadeks jagamise teel ei tohiks arendajal olla võimalik vabaneda keskkonnamõju hindamise kohustusest. Siiski ei tegutsenud vastustaja tekkinud olukorras nõutava hoolsusega, jättes tähtajaks vastu võtmata korrektsed haldusotsused keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise või maa​kaabelliini ehitusloa andmise või andmata jätmise kohta. Menetluse sujuvuse ja proportsionaalsuse tagamine on haldusmenetluse läbiviija üks põhikohustusi (haldusmenetluse seadus (HMS) § 3 lg 2, § 5 lg 2). Haldusorgan peab võimalikult aegsasti otsustama, milliseid dokumente ja tõendeid taotlejal menetluse tõrgeteta kulgemiseks esitada tuleb (HMS § 36 lg 1 p 3). Riigikohtu hinnangul jättis vastustaja järgimata haldusmenetluses nõutava hoole. Arvestades olukorra keerukust, ei olnud vastustaja eksimus aga selline, et seda saaks pidada raskeks hooletuseks.
2. Kui ringkonnakohus jõuab asja uuel läbivaatamisel järeldusele, et aprillis 2009 saamata jäänud müügitulu tuleb kaebajale hüvitada, tuleb ringkonnakohtul otsustada, kas hüvitatavat summat tuleks piirata

§ 13lg 1 p-de 1, 3 ja 5 alusel.

Arvestada saab sellega, et vastustaja tegevus oli süüline üksnes hooletuse vormis, ehitusloa andmine viibis vähem kui neli kuud ja kaebaja nõuab majandustegevuses saamata jäänud tulu, mitte isiku- või asjakahju hüvitamist. IV Menetluslikud korraldused

1. Eeltoodust tulenevalt jätab Riigikohus OÜ Jägala Energy kassatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldab osaliselt Jõelähtme valla kassatsioonkaebuse. Riigikohus tühistab HKMS § 230 lg 5 p 5 alusel halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused osas, millega kohtud rahuldasid osaliselt kaebaja nõude saamata jäänud taastuvenergia toetuse, CO2 kvootide müügitulu ja otsese varalise kahju hüvitamiseks. Selles osas saab Riigikohus teha uue otsuse, millega jätab OÜ Jägala Energy kaebuse vastavas osas rahuldamata. HKMS § 230 lg 5 p 2 alusel tühistab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonna​kohus rahuldas osaliselt kaebaja nõude saamata jäänud elektrienergia müügitulu hüvitamiseks ja saadab kaebuse selles osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Riigikohus selgitab, et käesolev otsus ei mõjuta halduskohtu otsuse jõustunud osa (otsuse resolutsiooni punktid 3 ja 4, millega kohus rahuldas kaebaja taotluse riigilõivu suuruse muutmiseks, määras kaebuselt tasutavaks riigilõivuks 750 eurot ja kohustas Riigi Tugiteenuste Keskust tagastama kaebajale enamtasutud riigilõivu).
2. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, jäävad menetluskulude väljamõistmise taotlused läbi vaatamata (Riigikohtu halduskolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-3-1-51-12, p 17). Riigikohus selgitab, et kaebuse rahuldamata jätmise korral võib praeguses asjas olla põhjendatud vastustaja õigusabikulude kaebajalt väljamõistmine HKMS § 108 lg 1 esimese lause ja § 109 lg 6 alusel. Lahendatav kahjunõue hõlmab elektrituru spetsiifiliste mõistete ja regulatsiooni analüüsimist, mis väljub valla igapäevatöö raamest ja ehitusõiguslike lubade andmise käigus uuritavate asjaolude ringist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
5. novembri
6. otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
7. Jõelähtme valla tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada. OÜ Jägala Energy tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 viimase lause alusel arvata riigituludesse. Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld