← Eesti

3-1-1-70-15

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-70-15 6. oktoober 2015 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo Randma Kohtuasi Krimin

§ 121järgi mõistetud 2 aasta ning 6 kuu pikkune vangistus ja Kar

S § 64 lõigete 1 ning 3 ja KarS § 65 lg 2 järgi mõistetud liitkaristus muutmata.

  1. Vähendada Martin Regole Tallinna Ringkonnakohtu
  2. septembri
  3. a otsusega KarS § 121 järgi mõistetud 2 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust üheaastase vangistuseni.
  4. Mõista KarS § 64 lg-te 1 ja 3 alusel Martin Regole liitkaristuseks Tallinna Ringkonnakohtu
  5. septembri
  6. a otsusega süüksarvatud kuritegude kogumi eest 1 aasta ja 6 kuud vangistust.
  7. Suurendada KarS § 65 lg 2 alusel Martin Regole mõistetud 1 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust kriminaalasjas nr 1-13-7613 tehtud määruse järgi ärakantava karistuse osa, s.o 2 aasta 10 kuu ja 17 päeva võrra, mõistes Martin Regole liitkaristuseks 4 aastat 4 kuud ja 17 päeva vangistust, lugeda see karistus kantuks ja Martin Rego viivitamatult vabastada.
  8. Muus osas, sh Martin

§ 266

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi mõistetud 1-aastast vangistust puudutavas osas, jätta Tallinna Ringkonnakohtu

  1. aprilli
  2. a määrus muutmata.
  3. Kaitsja määruskaebus rahuldada osaliselt.
  4. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Legalia Martin Regole määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja kulude suuruseks 182 (ükssada kaheksakümmend kaks) eurot 16 (kuusteist) senti, sealhulgas käibemaks 30 (kolmkümmend) eurot 36 (kolmkümmend kuus) senti, ning jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Pärnu Maakohtu
  6. märtsi
  7. a otsusega tunnistati Martin Rego süüdi KarS § 121 ning § 266 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 63 lg 1 alusel vangistusega 3 aastaks. KarS § 65 lg 2 kohaselt suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu
  8. mai
  9. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta, 10 kuu ja 17 päeva võrra ning liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 10 kuud ja 17 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti
  10. august
  12. Tallinna Ringkonnakohtu
  13. septembri
  14. a otsusega tühistati Pärnu Maakohtu
  15. märtsi
  16. a otsus osaliselt, sh M. Regole mõistetud karistuse osas. Uue otsusega karistati teda KarS § 266 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi vangistusega 1 aastaks ning KarS § 121 järgi vangistusega 2 aastaks ja 6 kuuks. KarS § 64 lg-te 1 ja 3 alusel mõisteti liitkaristuseks vangistus 3 aastaks. KarS § 65 lg 2 järgi suurendati seda karistust Pärnu Maakohtu
  17. mai
  18. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta, 10 kuu ja 17 päeva võrra. Liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 10 kuud ja 17 päeva vangistust. Maakohtu otsusesse tehtud täpsustuse kohaselt jäeti karistusaja hulka arvamata loovutusvangistuses viibitud 7 päeva.
  19. Kriminaalasjas nr 1-13-7613 tunnistati Harju Maakohtu
  20. oktoobri
  21. a määrusega lubatavaks M. Rego suhtes Soome Vabariigis tehtud kohtuotsuste täitmine Eesti Vabariigis. Riigikohtu
  22. veebruari
  23. a määrusega asjas nr 3-1-18-14 moodustati uus liitkaristus käesolevas kohtuasjas mõistetud liitkaristusega ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 10 kuud ja 17 päeva vangistust.
  24. Harju Maakohus lahendas
  25. märtsi
  26. a määrusega kriminaalasjas nr 1-11-292 M. Regole mõistetud vangistuse täitmisel tekkinud küsimusi KarS § 5 lg 2 alusel, kuid ei pidanud põhjendatuks mõistetud liitkaristust muuta, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 4.1
  27. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 266 lg 2 p 1 redaktsioonis nähakse ette kriminaalvastutus elamiseks kasutatavasse ruumi tungimise eest. M.

§ 266lg 2 p-de 1 ja 3 järgi etteheidetav tegu vastab kehtiva Kar

S § 266 lg 2 p 1 tunnustele. Jõustunud süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt tungis M. Rego koos A. E. ja J. G.-ga teiste isikute elamutesse, s.o elamiseks kasutatavatesse ruumidesse. Varem kehtinud KarS § 266 lg 2 sanktsioon võimaldas sarnaselt kehtiva sanktsiooniga süüdlast karistada rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistusega. Seega on kõnealused teod jätkuvalt kriminaalkorras karistatavad ja M.

§ 266järgi mõistetud karistuse vähendamiseks pole alust.

4.2 M.

§ 121järgi etteheidetav tegu on samuti jätkuvalt karistatav, kuna see vastab Kar

S § 121 lg 2 p 3 tunnustele. Kohtuotsustega tuvastatud asjaoludest nähtuvalt lõi M. Rego grupis J. G.-ga kannatanut kätega pähe, mille tagajärjel tekitati viimasele tervisekahjustusi. Tegemist on kehalise väärkohtlemisega ja kuivõrd M. Regot on varem KarS § 121 alusel karistatud, kujutab see endast sama kuriteo korduvat toimepanemist. Kehtiva KarS § 121 lg 2 näeb ette rahalise karistuse või vangistuse kuni 5 aastaks. See sanktsioon on raskem varasemast, mis nägi ette rahalise karistuse või vangistuse kuni 3 aastaks. Seega jääb M. Regole mõistetud vangistus kehtiva KarS § 121 lg 2 sanktsiooni piiridesse, mistõttu pole alust ka selle üksikkaristuse vähendamiseks.

  1. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu, kes taotles määruse tühistamist ja Tallinna Ringkonnakohtu
  2. septembri
  3. a otsusega mõistetud karistuse vähendamist.
  4. Tallinna Ringkonnakohtu
  5. aprilli
  6. a määrusega jäeti maakohtu määruse resolutiivosa muutmata, kuid põhiosas asendati KarS § 121 lg 2 p-s 3 sätestatud teo korduvat toimepanemist puudutavad põhjendused ringkonnakohtu põhjendustega. M. Rego määruskaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult, et KarS § 121 lg 2 p 3 kujutab endast kehalise väärkohtlemise kvalifitseeritud koosseisu, mille järgi on karistatavaks teoks teise inimese tervise kahjustamine, samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine, kui see pandi toime korduvalt. Korduvuse all peetakse silmas korduvat löömist ehk peksmist, mitte varasemat karistatust. Kohtud tuvastasid, et M. Rego peksis koos J. G.-ga kannatanut pähe ja selle teoga tekitati tervisekahjustused. Peksmine tähendab järjestikku toimuvat, korduvat löömist. Kannatanut mitu korda lüües pani süüdimõistetu toime korduva kehalise väärkohtlemise. M. Rego käitumine on karistusseaduse uue redaktsiooni järgi karistatav KarS § 121 lg 2 p-s 3 kirjeldatud kuriteona. Selle kuriteo eest mõistetud 2 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus jääb varem kehtinud KarS § 121 sanktsiooni piiridesse, mistõttu puudub alus karistuse vähendamiseks. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  7. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse M. Rego kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas, kes taotleb määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja põhiväiteks on, et ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti
  8. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 121 lg 2 p 3 redaktsiooni. Vaadeldava sätte mõttes eeldab korduvus varasemat kehalise väärkohtlemise toimepanemist. Ekslik on seisukoht, mille järgi tuleb korduva teona käsitada ühe sündmuse raames aset leidnud korduvat löömist. M. Regole süüks arvatud käitumine on alates
  9. jaanuarist 2015 kvalifitseeritav KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kuriteona, mille eest on ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni üheks aastaks. Seega on M. Rego KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isik, kes on süüdi tunnistatud kuriteos, mille eest
  10. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 121 lg-s 1 nähakse võrreldes varasema sanktsiooniga ette kergem karistus. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 432 lg 34 kohaselt tuleb talle mõistetud karistust vähendada üheaastase vangistuseni.
  11. Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda nõustub määruskaebuse esitaja väitega, et ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti
  12. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 121 lg 2 p-s 3 ette nähtud korduvuse tunnust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasjas nr 3-1-1-61-15 leidnud, et peksmine kui korduv löömine on loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu. Kuigi peksmine sisaldab korduvat löömist, ei ole see karistusõiguslikult käsitatav teomitmusena, vaid loomuliku teoainsusena ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 esimese lõike järgi. M. Regole mõistetud karistust ei tule aga vähendada, sest tema tegu vastab alates
  13. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 121 lg 2 p 3 tunnustele. M. Regot karistati KarS § 121 alusel
  14. juulil 2010 toime pandud kuriteo eest. Enne selle teo toimepanemist oli ta kahe kohtuotsuse järgi süüdi tunnistatud kuritegudes, mis hõlmavad kehalist väärkohtlemist. Pärnu Maakohtu
  15. novembri
  16. a otsusega kriminaalasjas nr 1-06-9984 karistati M. Regot KarS § 121 ning § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning
  17. mai
  18. a otsusega kriminaalasjas nr 1-10-5906 KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi. Seetõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  19. KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust, tagasiulatuv jõud ka isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega mõistetud vangistust või kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellisel juhul vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse isik vangistusest. Praeguses asjas tuleb kindlaks teha, kas
  20. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 121 redaktsioon lühendab M. Regole mõistetud vangistust KarS § 5 lg 2 teise lause mõttes. Peamine küsimus on, kas süüdimõistetule etteheidetud kehaline väärkohtlemine vastab kehtiva KarS § 121 lg-le 1 või saab seda käsitada teo korduva toimepanemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.
  21. Ringkonnakohus käsitas M. Regole süüks arvatud tegu korduva kehalise väärkohtlemisena põhjusel, et M. Rego peksis kannatanut, s.t lõi teda mitu korda.
  22. juuni
  23. a määruses asjas nr 3-1-1-61-15 selgitas Riigikohtu kriminaalkolleegium, et peksmine kui korduv löömine on üldjuhul loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 esimese lõike järgi. Käsitamaks peksmist korduva teona, peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi (p 11). M. Regole ette heidetud teo kirjelduse põhjal ja loomuliku elukäsitluse järgi on tegemist ühe teoga, kuna ei saa väita, et peksmisteod olid üksteisest ajalis-ruumiliselt selgelt eristatavad ning need olid kantud erineval ajal uuesti tekkinud tahtlusest. Seetõttu leidis ringkonnakohus ekslikult, et süüdimõistetu käitumine vastab kehtiva KarS § 121 lg 2 p 3 tunnustele.
  24. Ka maakohtu hinnangul vastab M. Rego tegu alates
  25. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 121 lg 2 p-le 3, kuid seda põhjusel, et teda on varem kehalise väärkohtlemise eest karistatud. Samale seisukohale asus ka prokurör, kes märkis, et korduvus tuleneb Pärnu Maakohtu
  26. novembri
  27. a otsusest kriminaalasjas nr 1-06-9984, millega M. Rego tunnistati süüdi KarS § 121 ja § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi, ja Pärnu Maakohtu
  28. mai
  29. a otsusest kriminaalasjas nr 1-10-5906, millega ta tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi. Kriminaalkolleegium sellega ei nõustu ja leiab, et M. Regole süüks arvatud käitumist tuleb käsitada
  30. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 121 lg 1 tunnustele vastava teona. 11.1 KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  31. novembri
  32. a otsus asjas nr 3-1-1-109-12, p 10). 11.2 Kuivõrd KrMS § 268 seab kohtumenetluses isiku süüküsimuse kindlakstegemisele ja tema teole õigusliku hinnangu andmisele kindlad raamid, ei ole õigustatud irduda osutatud normis toodud põhimõtetest ka süüdimõistetu teo jätkuva karistatavuse kontrollimisel. Vastupidine arusaam võib viia olukorrani, kus isikule saab tagantjärele ette heita ka sellist käitumist, mis tema teo ebaõigussisu oluliselt suurendab, kuid mille aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kohtumenetluses ei arutatud või erinevad faktilised asjaolud süüdistusest oluliselt. Vaagides seega KrMS § 432 lg-te 34 ja 35 alusel küsimust selle kohta, kas uus seadus välistab süüdimõistetu karistamise vangistusega, lühendab teo eest ette nähtud vangistust või kas see tegu on jätkuvalt kuriteona karistatav, peab täitmiskohtunik lähtuma nendest isiku süüditunnistamise aluseks olnud faktilistest asjaoludest, mis on toodud süüdistusaktis sisalduvas teokirjelduses ega erine neist oluliselt. 11.3 Kehalise väärkohtlemise korduvat toimepanemist puudutavate faktiliste asjaolude kirjeldamine süüdistuses ei olnud enne
  33. jaanuari 2015 süüdlase käitumise kvalifitseerimise seisukohalt tähtis. Ometi on tegemist selliste faktiliste asjaoludega, mis kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt süüdlase vastutust raskendaksid ja millest sõltub ka M.

§ 121järgi mõistetud karistuse vähendamine.

Kolleegium märgib, et M. Regole etteheidetava käitumise kirjeldusest ei nähtu, et tegemist on varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuga. Järelikult saab kehtiva karistusseaduse redaktsiooni põhjal süüdistuses kirjeldatud tegu käsitada KarS § 121 lg 1 dispositsioonile vastava kuriteona, mille eest nähakse karistusena ette rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. Tallinna Ringkonnakohtu

  1. septembri
  2. a otsusega karistati M. Regot KarS § 121 alusel vangistusega 2 aastaks ja 6 kuuks. Seega peab järgnevalt otsustama, kas talle mõistetud liitkaristust tuleb KarS § 5 lg 2 kolmandast lausest lähtudes vähendada.
  3. Kohtuasjas nr 3-1-1-61-15 märkis kriminaalkolleegium, et vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära. Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. juuni
  5. a määrus osutatud asjas, p-d 14 ja 15).
  6. Tallinna Ringkonnakohtu
  7. septembri
  8. a otsusega karistati M. Regot KarS § 266 lg 2 punktide 1 ja 3 järgi vangistusega 1 aastaks ja KarS § 121 järgi vangistusega 2 aastaks ning 6 kuuks. KarS § 64 lg-te 1 ja 3 alusel mõisteti M. Regole kuritegude reaalkogumi eest liitkaristuseks vangistus 3 aastaks. Seejärel moodustati KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus Pärnu Maakohtu
  9. mai
  10. a otsusega mõistetud ärakandmata karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 10 kuud ning 17 päeva vangistust. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. veebruari
  12. a määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-8-14 käsitleti M. Rego suhtes Soome Vabariigis tehtud kohtuotsuste täitmise lubatavaks tunnistamist. Selles asjas loeti Soomes mõistetud karistus KarS § 65 lg 1 alusel kaetuks Tallinna Ringkonnakohtu
  13. septembri
  14. a otsuse alusel mõistetud kolmeaastase vangistusega ja moodustati KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus Pärnu Maakohtu
  15. mai
  16. a otsuse alusel mõistetud karistuse ärakandmata osaga. Lõpliku liitkaristuse pikkus on 5 aastat, 10 kuud ja 17 päeva vangistust.
  17. Eelmises punktis märgitut arvesse võttes tuleb M.

§ 121järgi mõistetud 2 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust Kar

S § 5 lg 2 kolmanda lause alusel vähendada üheaastase vangistuseni. Seejärel tuleb moodustada liitkaristus KarS § 64 lg-te 1 ja 3 alusel omavolilise sissetungi eest mõistetud karistusega. Kohtud tuvastasid õigesti, et M.

§ 266

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi mõistetud ühe aasta pikkust vangistust ei ole alust vähendada, sest

  1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 266 lg 2 sanktsioon võimaldab teda karistada kuni kolmeaastase vangistusega. Ringkonnakohus suurendas raskeimat üksikkaristust (KarS § 121) selliselt, et liitis karistused osaliselt. Samast põhimõttest juhindudes tuleb M. Regole Tallinna Ringkonnakohtu
  2. septembri
  3. a otsusega süüksarvatud kuritegude kogumi eest KarS § 64 lg-te 1 ja 3 alusel mõista liitkaristuseks vangistus 1 aastaks ning 6 kuuks.
  4. Mõistetud karistust tuleb KarS § 65 lg 2 alusel suurendada kriminaalasjas nr 1-13-7613 tehtud määruse järgi moodustatud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta, 10 kuu ja 17 päeva võrra (Pärnu Maakohtu
  5. mai
  6. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa). Mõistetava liitkaristuse pikkuseks on seega 4 aastat, 4 kuud ja 17 päeva vangistust. Kuivõrd karistuse kandmise aja alguseks tuleb lugeda
  7. august 2010, tähendab see, et M. Rego on talle mõistetud vangistuse ära kandnud ja ta tuleb karistuse kandmiselt vabastada.
  8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 1, § 390 lg-st 1 ning § 432 lg-test 34 ja 35, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu määrused osaliselt, vähendab M.

§ 121järgi mõistetud karistust ühe aastani, mõistab Kar

S § 64 lg-te 1 ja 3 ning § 65 lg 2 alusel talle uueks liitkaristuseks 4 aastat 4 kuud ja 17 päeva vangistust ning loeb mõistetud karistuse ärakantuks. M.

§ 266

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi mõistetud vangistust puudutavas osas jääb ringkonnakohtu määrus muutmata. Kaitsja määruskaebuse rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt.

  1. M. Rego kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks 182 euro 16 sendi suuruses summas, sh käibemaks 30 eurot 36 senti. Taotluse kohaselt on kriminaalasja materjaliga tutvumiseks, kaitsealusega kohtumiseks ja kaebuse koostamiseks kulutatud aega 6 pooltundi. Sõidukulu suuruseks on 31 eurot 80 senti. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 ning § 23 lg 1 ja Eesti Advokatuuri juhatuse
  2. detsembri
  3. a otsusega kinnitatud korra punktide 2, 23, 25, 52 ning 54 alusel rahuldada. KrMS § 187 lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.