RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine 3-4-1-22-15 7. oktoober 2015 Eesistuja Priit Pikamäe

nr 14 „Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimiseks tasu maksmise kord, salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ning muusika- ja filmikultuuri arendamiseks ning koolitusja teadusprogrammide finantseerimiseks või kasutamiseks muudel analoogsetel eesmärkidel tasu taotlemise kord" § 3 lõike 1 põhiseaduspärasuse kontroll Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a otsus kohtuasjas nr 3-13-366 Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
3. aprilli
4. a taotlus läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. MTÜ Eesti Autorite Ühing (EAÜ), MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing (EFÜ) ja MTÜ Eesti Esitajate Liit (EEL) esitasid
6. veebruaril 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotlesid Vabariigi Valitsuselt aastatel 2010 kuni 2013 tekitatud kahju hüvitamist summas 831 416 eurot.
7. Kaebajad leidsid, et Vabariigi Valitsuse
8. jaanuari
9. a

nr 14 „Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimise tasu maksmise kord, salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ning muusika- ja filmikultuuri arendamiseks ning koolitus- ja teadusprogrammide finantseerimiseks või kasutamiseks muudel analoogsetel eesmärkidel tasu taotlemise kord" (edaspidi määrus) § 3 lõige 1 rikub Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (infoühiskonna direktiiv) artikli 5 lõige 2 punkti b (liikmesriigi kohustus tagada õiglane hüvitis loometöö kasutamise korral) ülevõtmise kohustust ning põhiseaduse (PS) § 3 ja § 39 ulatuses, milles see jätab nimetamata muud salvestusseadmed ja -kandjad, mis on tehtud füüsilistele isikutele isiklikul eesmärgil kasutamiseks kättesaadavaks. Kaebajad olid seisukohal, et määrus ei taga autoritele teoste kasutamise eest piisava hüvitise maksmist.

1. Tallinna Halduskohus jättis
2. juuni
3. a otsusega EAÜ, EFÜ ja EEL kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et asjas puuduvad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lõike 1 kohaldamise alused, kuna infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 2 punkt 6 ei ole otsekohalduv. Euroopa Kohus on leidnud, et nimetatud norm annab liikmesriikidele laia kaalutlusruumi (kohtuasi C-521/11). Direktiiv ei näe ette, milliste salvestusseadmete ja -kandjate eest tuleb liikmesriigil tasu koguda, kui liikmesriik on otsustanud võimaldada isiklikuks otstarbeks muusikat ja filme reprodutseerida ilma, et isikud peaksid õiguste omajalt selleks iga kord litsentsi saama. Samuti ei näe direktiiv ette tasu suurust. Asjaolu, et teistes liikmesriikides on nimekirjadesse kantud (või lisatud) rohkem salvestusseadmeid ja -kandjaid kui on nimetatud

§ 3

lõikes 1, ei anna õigust arvata, et need salvestusseadmed ja kandjad peaksid olema

§ 3lõike 1 loetelus ja nende pealt tuleb ilma täiendava analüüsita tasu maksta. 4. Autoriõiguse seaduse (Aut

ÕS) § 27 lõige 14 annab Vabariigi Valitsusele õiguse kehtestada määrus, mis sätestab salvestusseadmeid ja -kandjaid, mille müümise korral autoritele tasu makstakse. Volitusnorm annab Vabariigi Valitsusele laiaulatusliku kaalutlusõiguse otsustamaks, millised salvestusseadmed ja -kandjad

loetelus kajastuvad ning milliste kaudu tagatakse õiglase tasu maksmine autoritele. Suur osa uuest tehnikast on seotud tarbimisharjumustega, mistõttu ei ole Vabariigi Valitsusel kohustust iga turule tulevat seadet tasuga koormata.

§ 3

lõike 1 kohase loetelu koostamine eeldab analüüsi, sealhulgas tuleb hinnata

laiendamise mõju majandusele, tarbimisharjumustele, litsentsitasude piisavust õiguste omajatele tekitatud kahju kompenseerimiseks, teoste seadusliku ja ebaseadusliku allalaadimise osakaalu jne. Selliste hinnangute andmine ning valikute ja prognooside tegemine ei ole kohtu pädevuses. 5. Kuna asjas puudusid RVastS § 14 lõike 1 kohaldamise alused, ei omanud halduskohtu hinnangul

võimalik põhiseadusvastasus kohtuasja lahendamisel tähtsust. Halduskohus märkis, et tegemist ei ole autorite õiguste erakordse piiramisega. Määrusandja on kehtestanud loetelu salvestusseadmetest ja -kandjatest, mis tema hinnangul tagab autoritele õiglase tasu maksmise. Asjaolu, et

sätte muutmise eelnõud ei ole realiseerunud, ei näita seda, et Eesti on direktiivi valesti üle võtnud. Pigem annab see tunnistust sellest, et tegemist on laiaulatuslikku diskretsiooni omava otsusega, mida ei saa teha lihtsakäeliselt.

1. Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid halduskohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus. Kaebajate hinnangul on infoühiskonna direktiivi artikkel 5 lõige 2 punkt b otsekohalduv. Säte on Eesti õiguskorda üle võetud AutÕS § 27 lõikes
2. Määrus ei täida AutÕS § 27 lõikes 14 sätestatud eesmärki, kuna ei hõlma kõiki asjaomaseid nüüdisaegseid seadmeid, aparaate ja andmekandjaid, mida kasutatakse teose isiklikeks vajadusteks reprodutseerimiseks. Kohase

kehtestamata jätmisega on vastustaja tekitanud autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele kahju. AutÕS § 27 lõige 14 ja

§ 3

on formaalselt põhiseadusvastased, kuna seadusandja ei saa Vabariigi Valitsusele delegeerida kahjuhüvitise piirangute kehtestamist.

§ 3

on ka materiaalselt õigusvastane, sest sätestab kahjuhüvitise ebaproportsionaalse piirangu nüüdisaegsete andmekandjate ja salvestusseadmete kasutamise korral. RINGKONNAKOHTU OTSUS

1. Tallinna Ringkonnakohus tegi
2. aprillil 2015 vaheotsuse, millega rahuldas MTÜ EAÜ, MTÜ EFÜ ja MTÜ EEL apellatsioonkaebuse ning tühistas Tallinna Halduskohtu
3. juuni
4. a otsuse.
5. Ringkonnakohus tunnistas põhiseaduse vastaseks ja jättis kohaldamata

§ 3lõike 1 osas, milles see ei taga Aut

ÕS § 26 lõikes 1 ette nähtud õiglase tasu saamist. Alates

1. aastast on näha tühja kasseti tasu selget langustendentsi.
2. aastal koguti jaotusfondi 3 229 330 krooni, hilisematel aastatel 1 508 918 krooni

§ 3

lõige 1 on vastuolus põhiseadusega, kuna infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 2 punktis b sisalduv õiglase hüvitise põhimõte sisaldub ka AutÕS §-s 26, mistõttu on küsimus selles, kas AutÕS § 27 lõike 14 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus on seaduse eesmärgiga kooskõlas.

§ 3

lõige 1 riivab PS §-s 39 sätestatud põhiõiguse kaitseala, mis hõlmab ka autori varalisi õigusi, sh õigust saada tasu. Lisaks sellele ei ole määrus kooskõlas AutÕS § 26 lõikega 2, sest ei võimalda autoritele ja teistele õigustatud isikutele õiglast tasu maksta. Seadusega ette nähtud õigust saada õiglast tasu ei saa piirata

ga (PS § 3 lõige 1 ja § 87 punkt 6). Puuduvad riive õigustused, sest õigustuseks ei saa olla õiglase tasu suuruse kindlakstegemise keerukus. Samuti ei saa vastustaja tugineda fiskaalsetele argumentidele. 10. Ringkonnakohus leidis, et RVastS § 14 lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Kuna

§ 3

lõikes 1 sisalduv salvestusseadmete ja -kandjate loetelu takistab õigustatud isikutele tasu maksmist kõigi võimalike nüüdisaegsete salvestusseadmete ja -kandjate eest, on

l kaebajatele vahetu mõju. Kaebajad on isikuteks, kellele jaotuskava alusel tasu makstakse, mistõttu on nad eriliselt kannatanud isikuteks RVastS § 14 lõike 1 tähenduses. Oluliseks rikkumiseks võib pidada asjaolu, et vastustaja, nähes tasude olulist vähenemist, ei ole pidanud vajalikuks määrust täiendada. Vastustaja ei ole teinud analüüsi, millele tuginedes ta võis eeldada, et tasude vähenemine on paratamatu ning

täiendamisega ei ole võimalik seda muuta. Usutav ei ole vastustaja väide, et tasude vähenemine on toimunud üksnes tarbimisharjumuste muutumise tõttu.

1. Ringkonnakohus märkis, et kaebajate hinnangul on aastatel 2010–2013 jäänud neil saamata 831 416 eurot. Kuna tegeliku õiglase hüvitise väljaselgitamine kujuneb kohtumenetluses väga keerukaks, on ringkonnakohtu hinnangul õigustatud nõude põhjendatuse kohta vaheotsuse tegemine (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 171 lõige 1). MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Vabariigi Valitsus
2. Vabariigi Valitsuse nimel esitas arvamuse justiitsminister. Justiitsminister leiab, et

vaidlusalune säte on asjassepuutuv, kuid ei vasta selle andmise aluseks oleva volituse eesmärgile ja ulatusele ning selle formaalne kooskõla põhiseadusega on kaheldav. 13.

§ 3

lõige 1 riivab PS § 39 kaitseala, kuna ei võimalda õigustatud isikutele õiglast tasu maksta. PS § 3 lõikest 1 tulenevalt kujutab ka PS § 87 punkt 6 endast riigivõimu kohustust tagada määruste kooskõlalisus põhiseaduse ja seadustega. AutÕS § 26 kohaselt peab õiguste omajatele makstav tasu olema õiglane, samas ei sätesta seadus neid lisakriteeriume, millest lähtudes saaks õiglase tasu suuruse või väljamaksmise tingimused kindlaks määrata. Autoriõiguse seadusest ei tulene ka otsest Vabariigi Valitsuse kohustust arvestada tasu suuruse määramisel tehnoloogiliste arengutega. Liikmesriigi kohustus tagada adekvaatne hüvitis isiklikuks otstarbeks koopiate tegemise eest sõltub sellest, milline on potentsiaalne õiguste omajatele tekitatud kahju. Samas on eelmise, 2014. a eest

nr 14 § 3 lõikes 1 sätestatud seadmete ja -kandjate kataloogi alusel kogutud tasu suurus selline, et pärast halduskulude mahaarvamist jäi õiguste omajatele väljamaksmiseks jaotusfondi 0 eurot. On samuti ilmselge, et Eestis müüakse erinevaid tehnilisi vahendeid, mis isiklikuks otstarbeks teoste kopeerimist võimaldavad. Euroopa Kohus on leidnud, et õiglase hüvitise tasumise kohustust ei pruugi tekkida kahel juhul: 1) kui ilmneb, et teatava andmekandja kõik kasutajad teatavat funktsiooni praktikas peaaegu ei kasuta ning 2) kui õiguste omajatele põhjustatud kahju saab lugeda minimaalseks. Euroopa Kohtu arvates saab õiguspäraselt eeldada, et isikud kasutavad kõiki seadmete võimalikke funktsioone, sealhulgas reprodutseerimist. Seega, kui kopeerimist võimaldavad seadmed, aparaadid ja andmekandjad on tehtud füüsilistele isikutele kui nende isiklikuks otstarbeks kasutajatele kättesaadavaks, piisab isiklikuks otstarbeks kopeerimise tasu kohaldamise põhjendamiseks ainuüksi asjaolust, et nende seadmetega on võimalik teoseid reprodutseerida. 14. Eestis ei ole viimasel ajal tehtud empiirilisi uuringuid, mille alusel oleks võimalik väita, et Eestis on tasuliste teenuste või ka vabalt kättesaadava voogedastuse teenuse kasutamise osakaal isiklikus otstarbeks audiovisuaalsete teoste ja muusika kasutamisel sedavõrd suur, et vaba kasutuse juhu alla käiva kopeerimise eest tasu maksmise vajadus oleks niivõrd minimaalne, et selle mõju õiguste omajatele saaks lugeda ebaoluliseks. Seetõttu ei ole olukorras, kus õiguste omajad ei ole 2014. a eest isiklikuks otstarbeks tehtud koopiate eest tasu üldse saanud, võimalik

§ 3lõiget 1 pidada Aut

ÕS § 26 lõikes 1 nimetatud eesmärki täitvaks. Seda enam, et 2014. a-l ületasid tasu kogumise halduskulud kogutud tasu suurust ning tasu kogujal (EAÜ) tekkis tasu kogumise tõttu kahju 6024 eurot. Ka Euroopa Kohus on väljendanud seisukohta, et kui liikmesriigid on riigisiseses õiguses otsustanud sätestada isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi, ei ole nad üksnes kohustatud ette nägema „õiglase hüvitise" maksmist reprodutseerimise ainuõiguse omajatele infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 punkti b järgi, vaid neil on ka kohustus saavutada tulemus, et mitte võtta kõnesolevalt sättelt kogu selle kasulikku mõju. St liikmesriigid on kohustatud oma pädevuse piires tagama, et õiguste omajatele hüvitataks neile tekitatud kahju reaalselt sissenõutava õiglase hüvitisega. 15.

§ 3

lõige 1 ei võimalda täita autoriõiguse seadusest tulenevaid eesmärke ning piirab õiguste omajate õigust saada tasu suuremal määral, kui seda näeb ette seadus. Praegusel juhul täpsustab

andmiseks konkreetse volitusnormi (AutÕS § 27 lõige 14) sisu, ulatust ja eesmärki AutÕS § 26 lõige 1, mille kohaselt peab määrus nr 14 tagama õiguste omajale õiglase hüvitise maksmise ainuõiguse (õigus teose reprodutseerimiseks) piiramise eest juhul, kui kõne all on isiklikuks otstarbeks tehtavad koopiad audiovisuaalsetest teostest ning teose helisalvestistest. Määrus oma kehtivas sõnastuses ei vasta selle andmise aluseks oleva volituse eesmärgile ja ulatusele.

1. Justiitsministeerium on algatanud nn tühja kasseti tasu süsteemi teemal diskussiooni, mille eesmärgiks on teada saada erinevate teemaga enim kokku puutuvate sidusgruppide arvamusi selle kohta, milline oleks Eestis kõige paremini toimiv ning jätkusuutlik lahendus nn tühja kasseti tasu kogumiseks. Seejärel saab Justiitsministeerium asuda välja töötama lahendust, mis parimal moel arvestab kõigi poolte seisukohti, teiste riikide praktikat ning rahvusvahelist õigusraamistikku. KAEBUSE ESITAJAD MTÜ EAÜ, MTÜ EFÜ ja MTÜ EEL
2. Kaebuse esitajad leiavad, et

§ 3

lõikes 1 sätestatud salvestusseadmete ja -kandjate loetelu, millelt tuleb maksta tasu, on formaalselt põhiseadusvastane, kuna seadusega (AutÕS § 26 lõige 1) ette nähtud õigust saada õiglast tasu on

ga piiratud, ületades seega volitusnormi (AutÕS § 27 lõige 14) piire.

1. Kuigi kohtuasjas on asjakohased ka Euroopa Liidu õiguse sätted, ei hinnata (ka mitte varjatult) EL õiguse vastavust põhiseadusele. Infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 2 punktis b sisalduv õiglase hüvitise põhimõte sisaldub ka AutÕS § 26 lõikes 1 ning selle sätte vastavust põhiseadusele ei ole keegi kahtluse alla seadnud. Kahtluse alla on seatud säte, mis on jäetud riigisisese õiguse reguleerida.
2. Selle kohtuasja puhul on asjakohane PS §-s 39 sätestatud põhiseaduslik kaitse autori loometöö tulemustele nii autoriõiguse, autoriõigusega kaasnevate õiguste kui ka tööstusomandi valdkonnas. Nimetatud põhiõigus hõlmab ka õiguste omajate varalisi õigusi, sh õigust saada tasu, mis selle vaidluse kontekstis tähendab, et õiguste omajatele tagatakse hüvitis teose isiklikeks vajadusteks kasutamise eest. Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste omajatel on ainuõigus lubada või keelata otsest või kaudset kaitstud objektide, s.o oma teoste, fonogrammide, filmide või saadete ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult. Kui riik kehtestab isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise ainuõiguse suhtes erandi, lubades isikutel, kelle valduses on autoriõiguse või sellega kaasnevate õigustega kaitstud teoseid või muid objekte, teha nendest isiklikuks tarbeks reproduktsioone, mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik (nagu lubab AutÕS § 26 lõige 1), kahjustab riik samas õiguste omajate reprodutseerimise monopoli, tekitades neile kahju, mida peetakse lubatud kahjuks vaid juhul, kui nad saavad selle eest õiglast hüvitist.
3. Euroopa Kohtu väljendatud põhimõtetest nähtub, et õiglase hüvitise mõiste on määratletud kui õiguste omajale antav hüvitis kahju eest, mida ta on kandnud kaitstud teose loata reprodutseerimise tõttu. Samuti selgub Euroopa Kohtu arvates infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti b sõnastusest, et EL õigus näeb ette, et autori õigus saada õiglast hüvitist on võõrandamatu, st õiguste omaja peab tingimata tasu saama. Lisaks on liikmesriigid kohtupraktika kohaselt kohustatud tagama õiguste omajatele, kes on kahju kannatanud, õiglase hüvitise maksmise kahju eest, mis on neile tekkinud selle liikmesriigi territooriumil. 21.

§ 3

lõige 1 riivab intellektuaalse omandi õigustega kaitstud teoste reprodutseerimisel teatud kaupade (andmekandjad ja salvestusseadmed) abil õiguste omajate õigust saada õiglast hüvitist, kuna

§ 3

lõikes 1 toodud kaupade nimekiri ei ole kooskõlas tegelike tarbimisharjumustega ega taga seega hüvitist reaalselt tekkinud kahju eest. Seega riivab

§ 3lõige 1 PS §-s 39 sätestatud põhiõigust.

22. Kaebajad on seisukohal, et

§ 3

lõikes 1 sätestatud salvestusseadmete ja -kandjate loetelu, millelt tuleb maksta tasu, on formaalselt põhiseadusvastane, kuna see piirab seadusega (AutÕS § 26 lõige 1) ette nähtud õigust saada õiglast tasu. Määrus ei vasta seadusereservatsiooni põhimõttele, sest

§ 3

lõike 1 kehtestamise tulemusena on tekkinud olukord, kus seadusest alamal seisva aktiga on õiguste omajate õigusi piiratud suuremal määral, kui seda võimaldab seadus. 23. Vabariigi Valitsus kehtestas

AutÕS § 27 lõikes 14 sisalduva volitusnormi alusel. Volitusnorm näeb ette, et Vabariigi Valituse

ga kehtestatakse nende kaupade loetelu, millelt tuleb maksta tasu selleks, et oleks tagatud õiguste omajate õigus saada õiglast hüvitist. Selleks, et hüvitis oleks õiglane, peaks kaupade loetelu vastama reaalsusele ning tegelikele tarbimisharjumustele. Vastasel juhul ei ole võimalik väita, et õiguste omajate saadav hüvitis oleks õiglane. Euroopa Kohtu väljendatud põhimõtetest nähtub, et õiglase hüvitise mõiste on määratletud kui õiguste omajale antav hüvitis kahju eest, mida ta on kandnud kaitstud teose ilma loata reprodutseerimise tõttu.

ga kehtestatud kaupade loetelu pärineb 2006. aastast, pärast mida on tehnoloogia arenenud ning tarbimisharjumused oluliselt muutunud. Seetõttu ei ole võimalik väita, et

s toodud kaupade loetelu vastaks reaalsusele ja tegelikele tarbimisharjumustele. Seetõttu ei ole võimalik ka väita, et

§ 3

lõikes 1 toodud kaupade loetelu tagaks õiguste omajate õiguse saada õiglast hüvitist. Seega ei ole võimalik ka väita, et määrus oleks kooskõlas volitusnormiga. 24.

§ 3

lõikes 1 toodud kaupade loetelu piirab sisuliselt volitusnormis ette nähtud õigust saada õiglast tasu. Seaduses ette nähtud õigust ei ole aga võimalik piirata

ga, ületamata volituse piire. Põhiõiguse piirang tuleb ette näha seadusega. Seda sätestab ka AutÕS § 11 lõige 4, mille kohaselt võib autori isiklike ja varaliste õiguste piiramine toimuda ainult autoriõiguse seaduses ette nähtud juhtudel. Vabariigi Valitsus võib talle antud volituse raames seaduses sätestatud piiranguid

ga täpsustada, kuid mitte kehtestada lisapiiranguid. Praegusel juhul on seda aga tehtud. 25. Kaebajad peavad võimalikuks ka seda, et volitusnorm ise – AutÕS § 27 lõige 14 punkt 1 – on formaalselt põhiseadusvastane, kuna kahju hüvitamise nõuet saab põhimõtteliselt piirata ainult seaduse tasandil, sest tegu on niivõrd intensiivse põhiõiguste riivega. Kaebajate hinnangul on

§ 3

ka materiaalselt vastuolus PS §-ga 39, sest selle põhiõiguse riive eesmärk ja sellest tulenevalt ka lubatavus, sobilikkus, vajalikkus ja mõõdukus on ebaselged. Õiguskantsler 26. Õiguskantsler on seisukohal, et

§ 3lõige 1 ei ole põhiseadusega vastuolus.

Küsimuse all on vaidlusaluse sätte kooskõla põhiseaduse, mitte Euroopa Liidu õigusega. Infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud õiglase hüvitise põhimõte sisaldub AutÕS § 26 lõikes

1. Infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 2 punkt b jätab liikmesriikidele, kes on otsustanud sisse seada isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise erandi, ulatusliku kaalutlusruumi õiglase hüvitise vormi ja selle arvutamise meetodite kindlaks määramiseks.
2. Autori isiklike ja varaliste õiguste kaitse sätestab PS § 39, mis Eestile siduvate rahvusvaheliste lepingute kaudu laieneb ka fonogrammitootjatele ja teose esitajatele. Autorile, fonogrammitootjale ja esitajale kuulub ainuõigus igal moel ise oma teost kasutada ning otsustada selle kasutamise lubamise või keelamise üle. Autori, fonogrammitootja ja esitaja varaliste õiguste piiramine peab Eestile siduvaid rahvusvahelisi lepinguid arvestades vastama 3-astmelisele testile, mille järgi võivad riigid autori ainuõigusi piirata või teha erandeid vaid erijuhtudel, juhul kui see ei ole vastuolus teose tavapärase kasutamisega ega kahjusta ebamõistlikult autori õigustatud huve. Testi tingimuste täitmine ei eelda tingimata hüvitise maksmist selleks, et lubada audiovisuaalsete teoste või teose helisalvestiste reprodutseerimist isiklikul otstarbel. Küll aga võib hüvitise maksmine aidata tagada seda, et kõnealune erand reprodutseerimise ainuõigusest ei kahjustaks õiguste omajate huve ebamõistlikul määral. Ka PS §-st 32 ei tulene kohustus maksta autorile, fonogrammitootjale ja esitajale hüvitist selle eest, kui audivisuaalset teost või teose helisalvestist kasutatakse isiklikuks otstarbeks. Kuna teose ja teose helisalvestise isiklikuks vajaduseks reprodutseerimise lubamisega piiratakse autori, fonogrammitootja või esitaja varalisi õigusi, täpsemalt ainuõigust otsustada teose või salvestise reprodutseerimise üle, võib sellist tegevust pidada omandikitsenduseks PS § 32 lõike 2 mõistes, mille puhul PS hüvitise maksmist otsesõnu ei nõua.
3. Vaatamata sellele, et põhiseadusest ei tulene otseselt kohustust maksta isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise erandi kehtestamise korral autorile, fonogrammitootjale ja esitajale tingimata hüvitist, on seadusandja AutÕS § 26 lõikes 1 näinud ette võimaluse reprodutseerida audiovisuaalset teost või teose helisalvestist isiklikeks vajadusteks ilma autori nõusolekuta ning sätestanud autori, fonogrammitootja ja esitaja õiguse saada sellise tegevuse eest õiglast tasu ehk hüvitist. Kuigi autorile, fonogrammitootjale ja esitajale tekitab isikliku kasutuse tõttu kahju füüsiline isik, kes kopeerib teost või teose helisalvestist, ei ole praktikas võimalik igal üksikul juhul tekkivat kahju mõõta ja võtta selle eest tasu, mistõttu kogutakse tasu õiglase hüvitise maksmiseks salvestusseadmetelt ja -kandjatelt. Selleks volitab seadusandja AutÕS § 27 lõike 14 punktiga 1 Vabariigi Valitsust kehtestama salvestusseadmete ja -kandjate loetelu. Kuigi

§ 3

lõikes 1 on loetletud mõningaid salvestusseadmeid ja -kandjaid, puudub vaidlus selle üle, et see loetelu ei hõlma kõiki nüüdisaegseid seadmeid, mille abil reprodutseerimine tehniliselt võimalik on.

1. Määrus oleks seadusega vastuolus, kui tõlgendada määrusandjale antud volitust nii, et loetelu peab hõlmama kõiki füüsilistele isikutele kättesaadavaid salvestusseadmeid ja -kandjaid, mille abil saab reprodutseerida audiovisuaalseid teoseid ja teose helisalvestisi. Sellise tõlgenduse korral aga eeldataks, et iga salvestusseadme või -kandja müük toob paratamatult kaasa teose kasutamise, st igasuguste salvestusseadmete ostmine võrdsustatakse autori teose kasutamisega. Samuti tuleks sel juhul järeldada, et määrus läheb vastuollu seadusega niipea, kui turule lisandub mõni uut laadi salvestusvahend. Salvestusseadmete ja -kandjate müügimahtu kasutatakse autorite, fonogrammitootjate ja esitajate õiguste riive kaudseks mõõtmiseks, kuid on seadusandja otsustada, kuidas autorite teoste kasutust täpselt mõõta, eeldusel, et autoritele makstav tasu vastab üldjoontes tegelikule kasutusele. Tõlgendus, mis käsitab salvestusseadmete ostmist kasutusena, mitte ühena kasutuse mõõtmise viisidest, jätab arvestamata seadusandja AutÕS § 26 lõikes 1 ja § 27 lõike 14 punktis 1 nimetatud eesmärgi – tagada õiglane hüvitis teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimiseks, arvestusega, et tasu kogutakse igalt salvestusseadmelt 3% ja igalt salvestuskandjalt 8% kauba väärtusest.
2. Seadusandja on lubanud kasutada audiovisuaalset teost ja teose helisalvestist isiklikuks vajaduseks juba alates autoriõiguse seaduse vastuvõtmisest ja sätestanud kohustuse maksta sellise kasutuse eest õiglast tasu. Samas seob seadusandjat selles küsimuses alates
3. maist 2004 Euroopa Liidu õigus. Infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 2 punkt b paneb riikidele, kes on otsustanud isikliku kasutamise erandi kasuks, kohustuse maksta õiguste valdajatele õiglast hüvitist. Direktiiv jätab aga liikmesriigi seadusandja otsustada, kuidas ta õiglase hüvitise maksmiseks raha kogub ning kuidas seda õiguste valdajate vahel jagab. Infoühiskonna direktiivist ja seda sisustavast Euroopa Kohtu praktikast tuleneb aga oluline põhimõte, mille järgi on õiglane hüvitis lähedalt seotud võimaliku kahjuga, mida õiguste valdajatele tekitab kaitstud teoste ja teose helisalvestiste reprodutseerimine isiklikuks otstarbeks. Samuti tuleneb direktiivist, et teatud juhtudel võib isiklikuks otstarbeks reprodutseerimisega kaasnev kahju olla minimaalne ja sellisel juhul ei pruugi üldse tekkida hüvitise maksmise kohustust. Kui õiglase hüvitise piir on kahju, mida autorid, fonogrammitootjad ja esitajad kannavad isikliku reprodutseerimise erandi tõttu, siis isiklikuks otstarbeks reprodutseerimine ise piirneb ühelt poolt isiklikuks otstarbeks reprodutseerimisega ebaseaduslikust allikast ja teiselt poolt isiklikuks otstarbeks reprodutseerimisega litsentsi alusel. Isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise erand katab vaid sellist teose või teose helisalvestise reprodutseerimist, mida on teinud füüsiline isik oma vajaduseks, seaduslikust allikast ja mis jääb väljapoole litsentsisüsteemi. Isiklikuks vajaduseks reprodutseerimise kasutusala kindlaks määramine on oluline seetõttu, et sellise tegevuse ulatusest ja intensiivsusest sõltub autoritele, fonogrammitootjatele ja esitajatele tekkiv kahju ja seeläbi ka õiglase hüvitise suurus.
4. Hüvitise õiglust mõjutab nii see, kas isiklikuks otstarbeks reprodutseerimine toimub tänapäeval suuremas osas nende salvestusseadmete ja -kandjatega, mida

lõikes 3 loetletud ei ole, kui ka see, kas audiovisuaalsetest teostest ja fonogrammidest koopiate tegemine isiklikuks otstarbeks on tervikuna langenud, näiteks põhjusel, et teoseid tarbitakse teistel viisidel. Kuna puuduvad uuringud, mis näitavad ühte või teist, ei saa õiguskantsleri hinnangul järeldada, et autoritele, fonogrammitootjatele ja esitajatele makstava hüvitise vähenemise on põhjustanud ainult või peamiselt

§ 3

lõikes 1 sätestatud salvestusseadmete ja -kandjate loetelu mittevastavus tänapäeva tehnoloogiale. Ühelt poolt ei ole isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise kasutusala jäänud tehnika arengust puutumata, kuna vahepeal on lisandunud mitmesuguseid võimalusi tarbida audiovisuaalseid teoseid teisiti, kui neid endale kopeerides (sh voogesituse kanalid, pilveserverisse salvestamise võimalus). Teisalt on võimalik, et ka osa autoreid on infoühiskonnaga kohanenud ning hakanud kasutama tänapäevaseid lahendusi, mis võimaldavad autoritel endil paremini kontrollida oma teoste kasutamist ning levikut. Ehkki viimase kümne aasta jooksul on tehnika oluliselt arenenud, ei võimalda pelgalt see asjaolu teha järeldust, et alates 2006. aastast

s muutumatuna püsinud salvestusseadmete ja -kandjate loetelu toob tingimata kaasa ebaõiglase hüvitise maksmise ning vastuolu seaduse ja põhiseadusega.

1. Riigil on kohustus tagada autoriõiguste kaitse, sh piraatkoopiate valmistamise ja muu õigusvastase kasutamise vastu. Seda põhiõiguste seisukohalt olulist küsimust ei saa aga lahendada teose isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise erandi ja selle eest ette nähtud hüvitise abil. Seda seetõttu, et kõnealune erand laieneb teoste kasutusele üksnes väga piiratud ulatuses. Juhul kui hüvitist laiendataks kõikidele vahenditele, mida saab tänapäeval kasutada audiovisuaalsete teoste ja teose helisalvestiste reprodutseerimiseks, tõuseksid selle tagajärjel mistahes andmekandjate (mälukaardid, mälupulgad, kaasaskantavad kõvakettad jne) ning sisseehitatud andmekandjatega salvestus- ja taasesitusseadmete (foto- ja videokaamerad, arvutid, nutitelefonid jms) hinnad (eeldatavalt AutÕS § 27 lõikes 7 sätestatud tasumäära võrra, sõltumata seesuguste seadmete tegelikust kasutusest). Samas võib muutunud tarbimisharjumuste tõttu olla isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise erandi rakendamine ja sellest autoritele tekkiv kahju aastate jooksul mitte suurenenud, vaid vähenenud.
2. Kui hüvitis kaotab seose kõnealuse erandi tõttu õiguste omanikele tekkiva kahjuga, siis ei ole see enam kahjuhüvitis, vaid sisuliselt maks, mille kogumine ei ole piiratud õiglase hüvitise maksmisega. Kooskõlas PS §-ga 113 on seadusandjal õigus kehtestada makse. Seadusandja võib maksustada tooteid ja teenuseid. Mõistagi peab maksude kehtestamisele eelnema analüüs, et vältida põhiõiguste ebaproportsionaalseid riiveid. Lisaks võib seadusandja näha ette skeemi, mille alusel hüvitab riik teoste autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele kogu võimaliku kahju, mis neile tekib audiovisuaalsete teoste ja teose helisalvestiste loata reprodutseerimise, sh illegaalsest allikast allalaadimise tõttu. AutÕS § 27 lõikes 7 sätestatud tasu ei ole aga võimalik sedavõrd laiendavalt tõlgendada, kuna seadusandja on näinud ette hüvitise maksmise üksnes AutÕS § 26 lõikes 1 sätestatud erandi piirides (sarnane piiritlus tuleneb ka infoühiskonna direktiivist). Arvestades asjaolu, et pole selge, kas kõnealune erand ja selle eest makstav hüvitis on muutunud keskkonnas jätkuvalt asjakohased ning piisavad, peaks eelkõige seadusandja astuma samme selleks, et selgitada võimalikud alternatiivid ning tagada nende rakendatavus kooskõlas Eestile siduvate rahvusvaheliste lepingute ning Euroopa Liidu õigusega.
3. Seejuures tuleb arvestada, et praktilistel, aga ka privaatsuse kaitsest tulenevatel põhjustel ei ole väga täpselt võimalik välja selgitada, kui suures ulatuses reprodutseeritakse audiovisuaalseid teoseid ja teose helisalvestisi isiklikuks vajaduseks, ega vastata küsimusele, kui suurt kahju see tekitab autoritele, fonogrammitootjatele ja esitajatele. Igatahes pole võimalik kindlalt väita, et isiklikuks vajaduseks reprodutseerimise võimaluse olemasoluta oleks autor, fonogrammitootja või esitaja oma varaliste õiguste kasutamise kaudu majanduslikku kasu saanud. Seega on paratamatu, et õiglane hüvitis ei kompenseeri täielikult autoritele, fonogrammitootjatele ja esitajatele tekkinud kahju. Küll aga peaksid nimetatud isikud saama hüvitist isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise eest ulatuses, mis ei ole ilmselgelt ebapiisav ja seetõttu ebaõiglane. Eeltoodut arvesse võttes ei ole praegu võimalik teha järeldust, et Vabariigi Valitsuse kehtestatud loetelu salvestusseadmetest ja -kandjatest ei taga AutÕS § 26 lõikes 1 nõutud õiglast hüvitist.

§ 3

lõikes 1, kus loetletakse salvestusseadmed ja kandjad, millelt tuleb maksta tasu audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise kasutamise eest isiklikeks vajadusteks, ei ole vastuolus AutÕS § 26 lõikega 1 osas, milles see tagab autoritele, fonogrammitootjatele ja esitajatele õiguse saada õiglast hüvitist. 35. PS § 32 kaitseb juba olemasolevat õiguspositsiooni, mistõttu PS § 32 riive eeldus on varaliselt mõõdetava õiguspositsiooni olemasolu. Praeguses asjas selline kaitstav õiguspositsioon aga puudub, kuna põhiseadus ei aseta salvestusseadmete müüki autoriõiguse kaitsealasse. Pigem on salvestusseadmete müügimaht üks võimalik viis mõõta (PS § 39 kaitsealas olevat) teoste kasutust. Teisisõnu ei kujuta

§ 3

lõikes 1 salvestusseadmete ja -kandjate loetlemata jätmine isegi PS § 39 riivet, sest riivena tuleb käsitada reprodutseerimist, mitte salvestusseadmete müüki. Seetõttu langeb küsimus

materiaalsest põhiseaduse vastasusest riive puudumise tõttu ära. VAIDLUSTATUD SÄTE 36. Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari 2006. a

nr 14 „Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimiseks tasu maksmise kord, salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ning muusika- ja filmikultuuri arendamiseks ning koolitus- ja teadusprogrammide finantseerimiseks või kasutamiseks muudel analoogsetel eesmärkidel tasu taotlemise kord" § 3 lõige 1: „§ 3. Salvestusseadmete ja -kandjate loetelu

nr 14 § 3 lõike 1 osas, milles see ei taga AutÕS § 26 lõikes 1 ette nähtud õiglase tasu saamist. Ringkonnakohus leiab, et vaidlusalune säte riivab põhiseadusvastaselt PS §-s 39 tagatud põhiõigust ega ole kooskõlas PS § 3 lõikega 1 ja § 87 punktiga 6. 38. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 kohaselt võib Riigikohus asja lahendamisel kohtuotsuse või -

alusel tunnistada kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti või selle sätte, samuti õigustloova akti andmata jätmise, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Seejuures ei lahenda Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses õigusvaidlust, mis tuleb lahendada mõnes muus kohtumenetluses.

1. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ning mille põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (vt Riigikohtu üldkogu
2. aprilli
3. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-5-13, punkt 19). Asja lahendamisel otsustava tähtsusega õigusnormi leidmiseks peab kohus tuvastama asja lahendamiseks olulise tähtsusega asjaolud, mistõttu eeldab sätte asjassepuutuvuse kontrollimine Riigikohtus ka selle hindamist, kas esialgset õigusvaidlust lahendanud kohus on niisugused asjaolud tuvastanud. Kui Riigikohtul ei oleks sellist õigust, siis võiks kujuneda olukord, kus Riigikohus hindab kaebuse esitaja suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. detsembri
5. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-15-08, punkt 17).
6. Tallinna Ringkonnakohus jättis vaidlusaluse sätte kohaldamata ja algatas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse, lahendades autorite esindusorganisatsioonide (MTÜ EAÜ, MTÜ EFÜ ja MTÜ EEL) kaebust Eesti Vabariigi vastu kahju – saamata jäänud tulu – hüvitamiseks RVastS § 14 lõike 1 alusel. Ringkonnakohus jättis vaidlusaluse sätte kohaldamata HKMS § 171 lõike 1 alusel vaheotsusega, milles leidis, et RVastS § 14 lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldused on täidetud, kuid õiglase hüvitise (AutÕS § 26 lõige 1 teine lause) väljaselgitamine kujuneb kohtumenetluses väga keerukaks.
7. Seda, kas isikule saamata jäänud tulu hüvitamiseks makstud hüvitis on konkreetsel juhul õiglane, saab hinnata üksnes olukorras, kus kahju tekitamine ja suurus on tuvastatud (vt Riigikohtu üldkogu
8. märtsi
9. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-69-09, punkt 88). Kuna kõnealuses kohtuasjas oli tõendamata, kas isikule oli alusetu vahistamise tõttu kahju tekkinud, samuti oli tuvastamata kahju suurus, leidis üldkogu, et ei saa konkreetse normikontrolli menetluses hinnata kahju hüvitamist reguleeriva sätte põhiseadusele vastavust, kuna sellisel juhul ei ole selge vaidlusaluse sätte asjassepuutuvus (Riigikohtu üldkogu
10. märtsi
11. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-69-09, punkt 93). Kolleegiumi arvates ei saa aga Riigikohtu üldkogu seisukohast
12. märtsi
13. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 järeldada, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamine HKMS § 171 lõikes 1 või tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lõikes 1 sätestatud vaheotsusega oleks välistatud. Kohtuasja lahendava kohtu õigus algatada vaheotsusega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus sõltub eelkõige sellest, kas ja kuivõrd on täidetud menetlusseaduses sätestatud vaheotsuse tegemise eeldused.
14. Vaheotsuse tegemise võimalus on sätestatud HKMS § 171 lõikes 1, mille kohaselt võib kohus juhul, kui kaebuse nõue on suunatud raha väljamõistmisele, eelkõige kahju hüvitamisele, ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keeruline, teha poole taotlusel vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. HKMS § 171 lõike 2 kohaselt on vaheotsus nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Vaheotsusega nõude põhjendatuse tunnustamise korral jätkab kohus menetlust nõude suuruse üle ja teeb selle kohta hiljem eraldi otsuse. Kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.
15. Seega otsustab kohus vaheotsuses lõplikult kahju hüvitamise nõude põhjendatuse üle. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud, et TsMS § 449 lõikest 1 ei tulene võimalust teha vaheotsust kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta ilma, et oleks tuvastatud kahju hüvitamise eelduseks olevad asjaolud. Kahju hüvitamise nõude kohta tehtavas vaheotsuses tuleb tuvastada kõik kahju hüvitamise eeldused, kuivõrd nõude põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes vaidluse nõude suuruse üle. TsMS § 449 lõige 1 ei näe ette võimalust vaheotsusega tuvastada üksnes kahju hüvitamise kohustuse tekkimise üksikuid eeldusi ja järgnevas menetluses ei saa pooled esitada ja tõendada oma vastuväited kahju hüvitamise nõude eelduste kohta, mida kohus vaheotsusega ei lahendanud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
16. novembri
17. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-94-08, punktid 10–11).
18. Kaebajate kahjuhüvitamise nõuded on esitatud RVastS § 14 lõike 1 alusel, mis sätestab avaliku võimu kandja vastutuse erijuhu üldisest kahjuhüvitamise kohustusest. Kahjuhüvitamise kohustust ei too kaasa iga juhtum, kus õigusvastase õigustloova akti või selle andmata jätmisega võib olla isikule kahju tekitatud. RVastS § 14 lg 1 järgi peavad õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud kõik järgmised tingimused: 1) on antud õigustloov akt või jäetud see andmata; 2) isikule on tekkinud kahju; 3) kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega; 4) esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumise ja isikule tekkinud kahju vahel; 5) rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav; 6) isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. RVastS § 7 lõikest 1 tulenevalt peab õigustloova akti või selle andmata jätmisega rikutud norm olema vähemalt muu hulgas suunatud kaebaja õiguste kaitsele. RVastS § 7 lõike 4 ja võlaõigusseaduse § 127 lõike 2 järgi peab rikutud kohustuse eesmärk olema just sellise kahju ärahoidmine.
19. Tallinna Ringkonnakohtu vaheotsusest nähtub, et ringkonnakohtu arvates on avalik võim õigustloova aktiga rikkunud talle pandud kohustusi. Ringkonnakohus on leidnud, et Vabariigi Valitsuse

§ 3lõige 1 on põhiseadusega vastuolus, kuna rikub Aut

ÕS §-s 26 sätestatud kohustust tagada autorile, teose esitajale ja fonogrammitootjale õiglane tasu audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise eest. Õiglase tasu puudumine on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud sellega, et vaidlusaluse

alusel kogutav tasu on aastate jooksul vähenenud, määrust ei ole alates

1. aastast muudetud ning on üldteada, et sellest ajast arvates on toimunud oluline tehnika areng, sealhulgas salvestusseadmete ja -kandjate osas (vaheotsuse punkt 8).
2. RVastS § 14 lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamise teiste eelduste kohta märgib Tallinna Ringkonnakohus vaheotsuses paljasõnaliselt, et ka need on täidetud. Ringkonnakohus toob vaheotsuses välja, et

l on kaebajatele vahetu mõju, kuna

§ 3

lõikes 1 sätestatud loetelu takistab õigustatud isikutele tasu maksmist kõigi võimalike nüüdisaegsete salvestusseadmete ja -kandjate eest. Lisaks sellele on kaebajad ringkonnakohtu hinnangul eriliselt kannatanud isikuteks ja avaliku võimu rikkumine on oluline, sest Vabariigi Valitsus ei ole teinud analüüsi, mis näitaks, et tasude vähenemine on paratamatu (vaheotsuse punkt 10).

1. Ringkonnakohus märgib vaheotsuses üksnes, et kaebajate hinnangul on aastatel 2010–2013 jäänud neil saamata 831 416 eurot (vaheotsuse punkt 9), kuid ei ole tuvastanud, kas kaebajatele on kahju tekkinud, samuti ei ole kohus hinnanud põhjuslikku seost avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumise ja kaebajatele väidetavalt tekkinud kahju vahel. Kuna Tallinna Ringkonnakohus ei ole vaheotsuses välja selgitanud kõiki asjaolusid, mis on vajalikud RVastS §-st 14 tuleneva kahju hüvitamise nõude põhjendatuks lugemiseks, ei saa kolleegium võtta seisukohta, kas vaidlustatud säte on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv.
2. Eeltoodust lähtudes ja tuginedes PSJSK §-le 11, jätab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu taotluse läbi vaatamata. Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Saale Laos, Jüri Põld, Tambet Tampuu