Olen siiski seda meelt, et kuigi ringkonnakohtu lahendi põhjendused selle kohta, miks tuleb kaebajate kahjuhüvitamisnõue RVastS § 14 lg 1 alusel põhimõtteliselt rahuldada, oleksid võinud olla enam üksikasjalikumad, on need siiski küllaldased selleks, et käesolev põhiseaduslikkuse järelevalveasi sisuliselt lahendada. Nõustun Tallinna Ringkonnakohtuga, et Vabariigi Valitsuse 17.01.2006.
Põhjendan oma seisukohta järgnevalt. Esiteks leian, et põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlus ei tohi kasvada üle kassatsioonimenetluseks. Järelevalvemenetluse valdavaks esemeks ei või muutuda küsimus sellest, kas põhiseaduslikkuse küsimuse tõstatanud esimese või teise astme kohtulahendi tegemisel on ikka täpselt kinni peetud üksiku õigusharu (käesoleval juhul haldusõiguse) materiaal- ja menetlusõiguse normistikust. Vastasel juhul võetakse apellatsiooni- ja kassatsioonimenetlustelt kui korralistelt kohtukaebemenetlustelt nende sisu, seda enam, et meie kohtumenetlustes üldiselt aktsepteeritud arusaama kohaselt hakkab kaebetähtaeg järelevalvemenetluse algatanud kohtulahendi peale kulgema Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendi kuulutamisest. Möönan, et konkreetse normikontrolli korras alustatava põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavuse peamiseks eelduseks on vaidlustatud normi asjassepuutuvus üksiku kohtuasja lahendamise aspektist ning selle kriteeriumi täitmatuse korral ei saa Riigikohus põhiseaduslikkuse asja lahendada, kuid leian, et normi asjassepuutuvuse kontroll ei tohi muutuda kohtulahendi sisulise õigsuse üksikasjalikuks kontrollimiseks. Kuigi nende kahe nähtuse piiride täpne markeerimine ei ole ega saagi alati olla lihtne, olen seisukohal, et käesolevas asjas on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium läinud normi asjassepuutuvust hinnates kohtulahendi sisulise külje kriitikaga kaugemale, kui see olnuks hädavajalik põhiseaduslikkuse asja lahendamiseks. Nii toimides on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium sisuliselt asunud seisukohale, et ringkonnakohtu halduskolleegiumi vaheotsus ei järgi neid nõudeid, mida riigivastutuse seadus seda liiki kahju hüvitamise jaoks on kehtestanud. Seetõttu on mul ka keeruline ette kujutada, kas ja millises osas saaks sellest järelevalvekolleegiumi seisukohast hälbida Riigikohtu halduskolleegium juhul, kui ringkonnakohtu otsust kasseeritakse. Sedavõrd intensiivset tungimist instantsikohtute pädevusse tuleb põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluses igal juhul vältida. Teiseks, lähtudes eeldusest, et ringkonnakohtu tõstatatud põhiseaduslikkuse küsimuse sisuline lahendamine oleks olnud võimalik, arvan, et Vabariigi Valitsuse 17.01.2006.
ÕS §-dest 26–27 seadusandja selge tahe, luua nende normidega süsteem, mis võimaldab autoril saada õiglast tasu teose või fonogrammi teatud kasutamisjuhtude eest (§ 26) ning finantseerida seda Vabariigi Valitsuse määratletud salvestusseadmete ja –kandjate müügilt kogutud tasudest (§ 27). AutÕS § 27 lg-ga 14 Vabariigi Valitsusele suunatud kohustus kehtestada muu hulgas nende salvestusseadmete ja –kandjate loetelu, millelt nimetatud tasu võetakse, on kogu kirjeldatud mehhanismi seisukohalt otsustava tähtsusega, sest sellist loetelu kehtestamata ei saa seadusandja loodud autorite õiglase tasustamise kava tegelikkuses realiseeruda. On mõistagi omaette küsimus, kas parlament tegi õigesti delegeerides kogu autorite tasustamise süsteemi aspektist kõige olulisema küsimuse otsustamise edasi Vabariigi Valitsusele selle asemel, et seda ise seaduse tasemel ära lahendada, kuid teisalt pole sellise volituse andmine siiski ka põhiseaduslikult keelatud. Igal juhul olen seda meelt, et olukorras, kus seadusandja on otsustanud salvestusseadmete ja –kandjate loetelu kehtestamise volitada Vabariigi Valitsusele, on viimasel ka kohustus seda teha viisil, mis tagab loetelu ajakohasuse. Silmas tuleb pidada, et iseäranis infotehnoloogia on äärmiselt kiiresti arenev valdkond ning regulatsioon, mis juhindub pea kümne aasta tagusest tehnikatasemest, on ilmselgelt aegunud. Vastus küsimusele, kas ja mil määral on Vabariigi Valitsus talle seaduse alusel antud volituse täitnud, sõltub seega suuresti ka reguleerimisvaldkonnast. Kui n.ö aegumatu reeglistiku puhul võib asuda seisukohale, et täitevvõim on talle seadusandja usaldatud rakendusakti andmise kohustuse täitnud juba selle ühekordse kehtestamisega, siis käesoleval juhul ei ole see selgelt piisav. AutÕS § 27 lg-s 14 sätestatud volitusnormi täitmiseks peab kohustuse adressaat pidevalt jälgima, et tasu objektide loend oleks aktuaalne ehk selline, mis kindlustab autoritele õiglase tasu järjepideva maksmise. Mõistetavalt on Vabariigi Valitsusel otsustusruum küsimuses, milliseid salvestusseadmeid ja –kandjaid loeteluga hõlmata, kuid ühelgi juhul ei tohi see olla seadusandja poolt AutÕS §-dega 26–27 ette nähtud autoritasude süsteemi väljasuretava iseloomuga. Täpselt nii on see aga juhtunud käesolevas kaasuses, mil kaebajate esitatud andmetest nähtuvalt on autoritasude kogumise saldo ainuüksi pärast administreerimiskulude mahaarvamist selgelt negatiivne. Eeltoodud põhjustel olen seisukohal, et Vabariigi Valitsuse 17.01.2006.
Priit Pikamäe
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.