RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 392lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 20.

veebruari

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-6859 Kain Laidvee kaitsja vandeadvokaat Toomas Kõiv, kassatsioon Prokuratuur, riigiprokurör Tristan Ploom
2. september 2015, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a otsus Kain Laidvee süüdistusasjas KarS §

§ 392lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi muutmata ning kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a otsusega tunnistati Kain Laidvee süüdi karistusseadustiku (KarS) §

§ 392lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi ning teda karistati vangistusega 4 aastaks ja 6 kuuks. Kar

S § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka loovutamisvahistuses viibitud aeg ja loeti karistuse kandmise aja alguseks 11. veebruar 2014. K. Laidvee tunnistati KarS §

§ 392lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi süüdi selles, et ta omandas 21.

septembril 2007 Läti Vabariigis Riia linnas grupis Andrei Tšervjakovi, Sergei Tšervjakovi ja Igor Tšistjakoviga 30 metüleendioksümetamfetamiini (MDMA-d) ning amfetamiini sisaldavat tabletti kogumassiga 9,53 grammi, milles oli 2,94 grammi puhast MDMA-d, ning 90,57 grammi hašišit, s.o suures koguses narkootilist ainet. Samal päeval püüdis I. Tšistjakov omandatud narkootilist ainet toimetada AinažiIkla piiripunkti kaudu Eesti Vabariiki, kuid tollikontrolli käigus see avastati ja võeti ära. K. Laidvee teopanus seisnes selles, et ta leppis ajavahemikul 17.–

1. septembrini 2007 A. Tšervjakovi ja tuvastamata isikutega kokku narkootilise aine omandamise aja ning koha ja korraldas narkootilise aine üleandmise. K. Laidvee süüditunnistamist põhjendati järgmiselt. 1.1 Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse koostatud reisija isiklike asjade ning reisija läbivaatuse akti, asitõendite vaatluse protokolli,
2. oktoobri
3. a ekspertiisiakti, Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtutoksikoloogia eksperdi Mailis Tõnissoni vastuse ja isiku kohtutoksikoloogiaekspertiisi aktiga on tõendatud, et I. Tšistjakov omandas suures koguses narkootilist ainet. Narkootilise aine jõudmine ekspertiisi on jälgitav. Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et menetlusdokumentides kirjeldatakse tablettide värvust ja neil olevaid kujutisi erinevalt. I. Tšistjakov peeti kinni ajal, mil ta püüdis toimetada narkootilist ainet Läti Vabariigist Eestisse, ja seetõttu on tema käitumine käsitatav narkootilise aine üle riigipiiri toimetamise katsena. 1.2
4. mai
5. a täiendekspertiisi akti kohaselt sisaldasid 10 halli tabletti, mille esialgne mass oli 3,14 grammi, 38 protsenti MDMA-d ja alla 1 protsendi amfetamiini. Puhast MDMA-d oli tablettides 1 gramm. 10 kollakasbeeži tabletti esialgse massiga 3,19 grammi sisaldasid 35 protsenti MDMA-d ja alla 1 protsendi amfetamiini. Puhast MDMA-d oli neis tablettides 0,94 grammi. 10 sinist tabletti esialgse massiga 3,20 grammi sisaldasid 39 protsenti MDMA-d ja alla 1 protsendi amfetamiini. Puhast MDMA-d oli neis tablettides 1,05 grammi. Hašiš sisaldas 0,7 protsenti tetrahüdrokannabinooli (THC-d). 1.3 Täiendav ekspertiis määrati tõendamisvajadusest lähtudes, kuna
6. aasta ekspertiisi käigus tablettides ja pruunis ainetükis puhta narkootilise aine sisaldust kindlaks ei tehtud. Täiendekspertiisi tegemisel tugineti esmaekspertiisi andmetele. Kaitsjatega ei saa nõustuda selles, et narkootiline aine oli täiendekspertiisi tegemise ajaks hävitatud. Harju Maakohtu
7. mai
8. a otsusega kriminaalasjas nr 1-08-7172 tunnistati süüdi isikud, kellega grupis K. Laidvee kuriteod toime pani. Kohtuotsuse kohaselt tuli I. Tšistjakovilt ära võetud narkootiline aine hävitada, mille tõttu saadeti otsus Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile täitmiseks.
9. juuli
10. a kirjas teatas Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalpolitseiosakond kohtule, et kohtuotsuses märgitud asitõendid on konfiskeeritud ning hävitatud. Narkootilise aine hävitamine oli aga Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi pädevuses, millest johtuvalt ei saanud politsei narkootilise aine hävitamist kinnitada. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi keemiaosakonna juhataja A. R. andis kohtuistungil samuti ütlusi, et narkootilist ainet ei hävitatud. 1.4 K. Laidvee telefonikõnedest A. Tšervjakovi ja kolmandate isikutega nähtub, et ta koordineeris tuvastamata isikute ning I. Tšistjakovi kohtumisega seonduvat. Kokkuleppel A. Tšervjakoviga sõitis I. Tšistjakov
11. septembril 2007 Riiga, kohtus seal kahe isikuga ja sai neilt narkootilised ained, mis leiti temalt Eesti riigipiiril. K. Laidvee teopanuseta ei oleks narkootiliste ainete käitlemist toimunud. 1.5 Arvestades käideldud narkootiliste ainete kogust, süüdistatava teopanust, teda iseloomustavaid andmeid ja karistuse üldpreventiivseid eesmärke, on põhjendatud K. Laidvee karistamine vangistusega 4 aastaks ning 6 kuuks.
12. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni K. Laidvee ja tema kaitsjad Alik Karajev ning vandeadvokaat Toomas Kõiv, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleti kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus või kergema karistuse mõistmist.
13. Tallinna Ringkonnakohtu
14. veebruari
15. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata, kuid kaitsjate apellatsioon rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 3.1 Alates
16. jaanuarist 2015 on KarS § 392 tunnistatud kehtetuks. Suures koguses narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik vedamine üle riigipiiri on käsitatav narkootilise aine käitlemisena. KarS § 184 kehtivas redaktsioonis nähakse ette vastutus narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest. See tegevus hõlmab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 2 järgi ka sisse- ning väljavedu. Seega on K. Laidveele KarS § 392 lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi ette heidetav tegu jätkuvalt kuriteona karistatav. 3.2 KrMS § 234 lg 4 järgi saab kohus lühimenetluse kohaldamist kohtumenetluse käigus kaaluda siis, kui ka prokuratuur on nõustunud lühimenetluse kohaldamisega. Prokuratuur lühimenetluse kohaldamiseks nõusolekut ei andnud. Seetõttu ei ole põhjendatud väide, et maakohus jättis lahendamata süüdistatava taotluse lühimenetluse kohaldamiseks. 3.3 Kriminaalasja materjali ja jälitustoimiku põhjal ei saa tuvastada, et I. Tšistjakovi jälgiti Läti Vabariigis Eesti kriminaalmenetluses ette nähtud õigusabi palve alusel.
17. veebruari
18. a operatiivjälgimise teade ei võimalda kontrollida varjatud jälgimise alust ega hinnata selle jälitustoimingu seaduslikkust. Maakohus on operatiivjälgimise teatele tuginenud, kuid tegemist ei ole lubatava tõendiga. Osutatud tõendi kõrvalejätmine ei mõjuta järeldust, et I. Tšistjakov viibis
19. septembril 2007 Läti Vabariigis Riia linnas, kus omandas ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet, mis temalt Ainaži-Ikla piiripunktis ära võeti. 3.4
20. aasta narkootilise aine ekspertiisi akti kohaselt esitati eksperdile 30 erinevat värvi tabletti ja pruun ainetükk massiga 90,57 grammi. Uuringu tulemusena selgus, et tabletid sisaldavad MDMA-d ja amfetamiini ning ainetüki näol on tegemist hašišiga. Eksperdiarvamus anti uurimistulemusele toetudes. Samuti märgiti, et ekspertiisiobjektid jäeti ekspertiisiasutusse hoiule. Maakohus põhjendas jälgitavalt, et ekspertiisideks esitatud narkootiline aine on sama, mis I. Tšistjakovilt ära võeti. Ühtlasi anti hinnang ka tablettide kirjelduse erinevusele. Ekspertiisiks esitatud ainete mass ja värvused on sarnased. I. Tšistjakov ei vaidlustanud asjaolu, et temalt võeti ära 30 tabletti ja hašišit. Seega tuvastati seaduslikult, et
21. aastal ekspertiisiks esitatud objektid võeti
22. septembril 2007 I. Tšistjakovilt ära Eestisse sissesõidul. 3.5
23. a narkootilise aine täiendekspertiisi akti kohaselt esitati eksperdile sama koguse, värvuse ja massiga tabletid ning pruun ainetükk. Täiendekspertiisi tegemisel tugineti esmaekspertiisi andmetele ja tuvastati kehtivat metoodikat ning vahendeid kasutades puhta narkootilise aine sisaldus ja kogus. Tegemist on seadusliku ja usaldusväärse tõendiga. Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka politsei kiri asitõendite hävitamise kohta. Kirja koostanud politseiametnikul ei olnud kokkupuudet ekspertiisiasutuses säilitatud narkootilise ainega. Ekspertiisiakti seaduslikkust ei kummuta kaitsjate viited ekspertiisiaktis ilmnevatele arvutusvigadele. Narkootilise aine säilitamist puudutavad tunnistaja A. R.-i ütlused on samuti usaldusväärsed. Tuvastatud puhta narkootilise aine kogus oli NPALS § 31 lg 3 mõttes suur, ja kaudsete tõendite kogum kinnitab, et K. Laidvee käitles kaastäideviijana suures koguses narkootilist ainet. 3.6 Mõistetud karistuse kergendamiseks ei ole samuti alust. Süüdistatav hoidus kriminaalmenetlusest pikka aega kõrvale, mistõttu ei saa kergema karistuse mõistmist põhjendada kuritegude toimepanemisest möödunud ajaga. Maakohus arvestas, et välisriigis elav K. Laidvee ei ole Eestis uusi kuritegusid toime pannud. Ühtlasi ei ole tuvastatavad erandlikud asjaolud, mis eraldi või koostoimes annaksid aluse jätta karistus tingimisi osaliselt või täielikult täitmisele pööramata. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
24. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. Laidvee kaitsja T. Kõiv, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti kaitsjate apellatsioon rahuldamata, samuti süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kassaator süüdistatavale kergema karistuse mõistmist, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 4.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
25. märtsi
26. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-10-15 leiti, et enne
27. jaanuari 2015 toimepandud ja KarS § 392 järgi kvalifitseeritud kuritegu on alates
28. jaanuarist 2015 karistatav üksnes KarS § 184 järgi. Seetõttu tuleb K. Laidvee süüdistuses KarS § 392 lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi KarS § 5 lg 2 alusel õigeks mõista. 4.2 Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise vormide ammendav loetelu toodud NPALS § 2 p-s 3, kuid osutatud sättes ei käsitata käitlemisena narkootilise aine omandamist. KarS §

NPALS § 2 p 3 koosmõjus ei ole suure koguse narkootilise aine omandamine enam alates

1. jaanuarist 2015 KarS § 184 järgi karistatav. 4.3 Maakohus jättis lahendamata süüdistatava taotluse kohaldada lühimenetlust, kuigi taotluse esitamise ajal selleks takistused puudusid. Kohus oleks pidanud taotluse lahendamiseks välja selgitama prokuröri seisukoha. Taotluse lahendamata jätmine kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, sest süüdimõistmise korral lühimenetluses olnuks süüdistatava olukord parem. Sellega rikuti ka poolte võrdsuse põhimõtet, kuna prokuratuurile anti võimalus vastaspoolt üllatada ja taotleda tunnistaja A. R.-i ülekuulamist. 4.4 Kohtumenetluse käigus selgus, et kriminaalasjas nr 1-08-7172 puudusid tõendid, mis kinnitaksid I. Tšistjakovilt ära võetud narkootiliste ainete suurt kogust ja seda, et ta viibis
2. septembril 2007 kell 15.00 Riia linnas ning kohtus seal kellegagi. K. Laidvee süüditunnistamisel osutati läbivalt kriminaalasjas nr 1-08-7172 tehtud otsusele. 4.5 Veenvalt ei tuvastatud, et
3. aastal tehtud ekspertiisi objektiks olid I. Tšistjakovilt kinnipidamisel ära võetud narkootilised ained, ja seetõttu ei saa ekspertiisiaktile tugineda.
4. aastal koostatud täiendekspertiisi akt ei ole samuti lubatav tõend, kuivõrd on ilmne, et ekspertiisi käigus narkootilist ainet vahetult ei uuritud. Ekspertiisi ajaks oli narkootiline aine hävitatud, mida kinnitavad dokumentaalsed tõendid. Sama järelduse saab teha sellest, et ekspertiisiaktis kasutatakse terminit „esialgse massiga”. Kuna
5. a ekspertiisiaktis kajastuvad ekspertiisiks esitatud ainete nimetused, logod, värvused ja kaal, ning tuvastatud on üksnes see, et tabletid ning taimse päritoluga ainemass sisaldasid narkootilist ainet, on puhta narkootilise aine protsentuaalse sisalduse ja massi kindlaksmääramine võimatu. Arvutuskäik ei ole jälgitav, mistõttu ei järgitud ekspertiisiakti koostamisel KrMS § 107 lg 3 nõudeid. Puhta narkootilise aine protsentuaalse sisalduse ümberarvestamisel massiks on puhta narkootilise aine mass ekspertiisiaktis märgitust suurem. Lisaks ei kirjeldata
6. a ekspertiisiaktis, kuidas olid uurimisobjektid pakendatud. Nii pole võimalik veenduda, et tegemist on sama narkootilise ainega, mida kirjeldati
7. a ekspertiisiaktis. Ekspertiisi ei saa usaldusväärseks pidada ka põhjusel, et narkootilist ainet hoiti väidetavalt ligikaudu seitse aastat nõuetele mittevastavates tingimustes. Selle küsimuse lahendamisel eelistati kirjalike tõendite asemel tunnistaja A. R.-i ebausaldusväärseid ütlusi. 4.6 Ringkonnakohus jättis tõendikogumist välja Läti Riigipolitsei
8. veebruari
9. a operatiivjälgimise teate. Seega ei ole tõendatud, et I. Tšistjakov viibis süüdistuses märgitud ajal Riia linnas, kohtus seal kellegagi ja omandas mis tahes esemeid või aineid. Apellatsioonikohus piirdus süüdimõistmist põhjendades maakohtu otsusele viitamisega, kuid otsusest ei selgu, millised tõendid süüdimõistmist kinnitavad. Ka pole tõendatud, et K. Laidvee ja teised süüdistatavad tegutsesid ühiselt ning kooskõlastatult. Kohtud tuginesid ühele kaudsele tõendile, milleks on
10. veebruari
11. a jälitusprotokoll ja mis kajastab K. Laidvee ning A. Tšervjakovi kõnede salvestusi. Kohtuotsusest ei nähtu, millele tuginedes saab kindlalt väita, et süüdistatav korraldas väidetava tehingu ja narkootilise aine toimetamise Eesti Vabariiki, ning miks oli tema teopanus oluline. 4.7 Karistuse mõistmisel lähtuti sellest, et süüdistatav pani toime KarS §

§ 392lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. Alates 1. jaanuarist 2015 on Kar

S § 392 kehtetu, mis tähendab, et K. Laidvee süü on väiksem ja mõistetud karistust tuleb kergendada. Nõustuda ei saa seisukohaga, nagu puuduksid asjaolud, mis muudavad karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Samuti tuleb silmas pidada menetluse kestust ja süüdistatava käitumist. K. Laidvee ei ole uusi süütegusid toime pannud ja tema isik ning süüdistuse asjaolud ei välista šokivangistuse kohaldamist. Ka ei saa K. Laidveele mõistetud karistust võrrelda I. Tšistjakovile mõistetud karistusega.

1. Riigiprokurör Tristan Ploom kassaatori väidetega ei nõustu ja märgib kokkuvõtlikult järgmist. 5.1 Ekslik on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsuses asjas nr 3-1-1-10-15 väljendatud seisukoht, mille kohaselt tuleb süüdistatav piiriülese narkootilise aine veo korral õigeks mõista.
4. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseadustiku muudatuste eesmärgist ja seaduseelnõu seletuskirjast ei saa järeldada, et seadusandja soovis narkokaubanduses osalejate olukorda kergendada. NPALS § 2 ja KarS § 184 koosmõjus on KarS §-s 392 kirjeldatud käitumine jätkuvalt karistatav. Riigikohtu otsusest asjas nr 3-1-1-10-15 ei nähtu samuti, et narkootilise aine ebaseaduslikku omandamist, valdamist, vedamist ja üle riigipiiri toimetamist puudutava süüdistuse maht
5. jaanuarist 2015 vähenes. Seetõttu kvalifitseeriti K. Laidvee käitumine õigesti KarS § 392 lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi. 5.2 Enne
6. jaanuari 2015 ei kattunud NPALS § 2 p-s 3 ja KarS §-s 184 toodud narkootilise aine käitlemise määratlus, mille tõttu sisustatakse narkootilise aine käitlemise mõistet alates
7. jaanuarist 2015 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduses toodud määratluse kaudu. Eelnevast ei saa järeldada, nagu oleks K. Laidveele esitatud süüdistuse maht vähenenud ja ta tuleks osaliselt õigeks mõista. Teda süüdistatakse narkootilise aine omamises, valdamises, veos ja sisseveo katses. Seaduses kasutatavate mõistete muutmine ei olnud sisulise tähendusega ja K. Laidveele süüksarvatav tegevus on jätkuvalt karistatav. 5.3 Muudes küsimustes kordab kassaator varem esitatud argumente ja neid väiteid on kohtud hinnanud. Kuigi ringkonnakohus jättis tõendikogumist välja operatiivjälgimise teate, ei mõjuta see järeldust, et K. Laidvee püüdis isikute grupis toimetada suures koguses narkootilist ainet üle riigipiiri. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaeb esmalt kassaatori väiteid, mille kohaselt tuleb K. Laidvee karistusseaduse muutumise tõttu KarS § 5 lg 2 esimese lause alusel talle süüks arvatud kuritegudes õigeks mõista (I). Seejärel hindab, kas lühimenetluse kohaldamiseks esitatud taotluse lahendamata jätmine kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ja poolte võrdsuse põhimõtte eiramist (II). Edasi kujundab kolleegium seisukoha tõendite lubatavuse, süüdistuse tõendatuse ja mõistetud karistuse raskust puudutavate kaitsja argumentide kohta (III) ning viimaks võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemused (IV). I
9. K. Laidvee on süüdi tunnistatud KarS §

§ 392lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuritegudes.

1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseadustiku redaktsiooni järgi on KarS § 392 „Keelatud ja eriluba nõudva kauba ebaseaduslik sisse- ja väljavedu“ tunnistatud kehtetuks. 7.1 Alates
2. jaanuarist 2015 kehtiv KarS § 5 lg 2 ls 1 redaktsioon sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal hetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuli
4. a otsus asjas nr 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. septembri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. mai
8. a otsus asjas nr 3-1-1-18-14, p 6). 7.2 Tegude toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt käsitati süüdistuses kirjeldatud käitumist, s.o isikute grupis suure koguse narkootilise aine omandamist, valdamist, vedu ja Eesti Vabariiki toimetamise katset, õigesti ühe teona, mille raames täideti kahe erineva süüteokoosseisu tunnused.
9. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni mõttes ei ole selline eristamine aga enam vajalik, sest narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine hõlmab kooskõlas KarS §-ga 184 NPALS § 2 p-de 21 ning 3 järgi ka narkootilise ja psühhotroopse aine sisseja väljaveo, s.t nimetatud ainete toimetamise Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse või vastupidi. Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. märtsi
11. a määrus asjas nr 3-1-1-18-15, p 15). Prokurör märgib õigesti, et K. Laidveele KarS § 392 järgi etteheidetav käitumine on jätkuvalt kuriteona karistatav, kuna see on hõlmatud KarS § 184 koosseisulistest tunnustest. Seega ei ole
12. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni näol tegemist seadusega, mis välistaks KarS § 5 lg 2 ls 1 mõttes süüdistatavale etteheidetava teo karistatavuse, kergendaks karistust või muul viisil leevendaks tema olukorda. 7.3
13. märtsi
14. a otsuses asjas nr 3-1-1-10-15 leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium samuti, et süüdistuses kirjeldatud käitumine, mis seisnes muu hulgas suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikus üle riigipiiri toimetamises, on alates
15. jaanuarist 2015 käsitatav KarS § 184 järgi kvalifitseeritava kuriteona (p 9). Kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu hinnangul tõdeti otsuse järgnevas osas aga ekslikult, et süüdistatav tuleb KarS § 392 lg 2 p 2 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel, et see kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Nagu eespool märgitud, ei ole tegemist olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks seetõttu õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. 7.4 Vaadeldava küsimuse käsitlemist kokku võttes leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus, kes arutas praegust kriminaalasja pärast
16. jaanuari 2015, toimis õigesti, kui sedastas, et K. Laidveele KarS § 392 lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi etteheidetav tegu on jätkuvalt kuriteona karistatav ning KarS § 5 lg 2 esimeses lauses märgitu maakohtu otsuse tühistamiseks ning süüdistatava osaliseks õigeksmõistmiseks alust ei anna.
17. Alates
18. jaanuarist 2015 kehtiv KarS § 184 redaktsioon näeb ette vastutuse narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Käitlemine kujutab endast NPALS § 2 p 3 järgi narkootiliste või psühhotroopsete ainete või lähteainete omamist, valdamist, vahendamist, tarbimist, kasvatamist, korjamist, valmistamist, tootmist, töötlemist, pakkimist, säilitamist, hoidmist, laadimist, vedu, sisse- ja väljavedu, tolliprotseduuri transiit rakendamist, ning tasu eest või tasuta tarnimist kolmandale isikule. Prokurör märgib põhjendatult, et K. Laidveele süüdistuse kohaselt ette heidetav käitumine on hõlmatud NPALS § 2 p-s 3 toodud narkootilise aine käitlemise määratlusest ja seetõttu jätkuvalt karistatav KarS §-s 184 kirjeldatud kuriteona. Teokirjeldusest nähtuvalt püüdis süüdistatav isikute grupis Läti Vabariigis suures koguses omandatud narkootilist ainet toimetada Eesti Vabariiki, mis tähendab, et ta omas, valdas, vedas ja üritas Eestisse sisse vedada narkootilist ainet. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et süüdistuses kirjeldatud käitumine on tõendatud, lugedes seeläbi tuvastatuks narkootilise aine omamise, valdamise, veo ja sisseveo katse. Järelikult ei saa apellatsioonikohtule ette heita, et narkootilise aine käitlemise erinevate avaldumisvormide kirjeldamisel kasutati üldmõistet „käitlemine“. II
19. Kriminaalasja materjali kohaselt saatis prokurör süüdistusakti kohtusse menetlemiseks üldmenetluse korras. Pärast eelistungit ja kohtu alla andmist esitas aga K. Laidvee
20. septembril 2014 maakohtule taotluse kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (I kd, tl 52). KrMS § 2371 lg 1 kohaselt jätkab kohtunik KrMS § 234 lg-s 4 nimetatud taotluse saamisel kohtulikku arutamist KrMS §-s 237 sätestatud korras. KrMS § 234 lg 4 sätestab, et kui kahtlustatav või süüdistatav, kaitsja ja prokuratuur nõustuvad lühimenetluse kohaldamisega kohtumenetluse käigus, esitab prokuratuur süüdistatava taotluse ja kriminaaltoimiku kohtule kohtuistungil. Arutataval juhul puudus lühimenetluse kohaldamiseks prokuröri nõusolek ja ka süüdistatava taotlust ei esitatud kohtule KrMS § 234 lg-s 4 ette nähtud korras. Seetõttu ei olnud maakohtul KrMS § 2371 lg-s 1 märgitud seaduslikku alust jätkata üldmenetluses kohtusse saabunud kriminaalasja arutamist lühimenetluses. Väärib tähelepanu, et ka kohtuistungi rakendamise käigus ei meenutanud ega korranud süüdistatav või tema kaitsjad varem esitatud lühimenetluse kohaldamise taotlust (I kd, tl 62). K. Laidvee ja tema kaitsjate jaoks pidi seega olema ilmne, et süüdistusasja ei hakata lahendama lühimenetluses ja prokuröri seisukoha väljaselgitamine menetluse sellel etapil kujutanuks endast pelgalt formaalsust.
21. Kolleegium märgib, et KrMS § 233 lg-s 2 sisalduvate lühimenetluse kohaldamise keeldude kõrval ei näe menetlusseadustik ette muid kriteeriume, millest lähtudes saaks otsustada, kas lühimenetlusest keeldumine oli põhjendatud. Arvestades aga prokuratuurile kriminaalmenetluses pandud ülesandeid (KrMS § 30 lg 1) ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet (KrMS § 14 lg 1), peab prokuröril kahtlemata säilima otsustusõigus ka selle üle, kas konkreetse kohtuasja eripära arvesse võttes on põhjendatud seda asja arutada lühi- või üldmenetluses. Praeguses kohtuasjas ei saa lühimenetlusest keeldumist pidada alusetuks juba seetõttu, et kriminaalasja arutamine üldmenetluses võimaldas koguda tõendamiseseme seisukohalt kaalukaid lisatõendeid. Nimelt seadsid kaitsjad kahtluse alla
22. mai
23. a narkootilise aine täiendekspertiisi akti usaldusväärsuse ja ekspertiisi objektiks olnud narkootilise aine olemasolu ekspertiisi tegemise ajal. Kohtuistungil kuulati märgitud asjaolude tõttu prokuröri taotlusel tunnistajana üle A. R.-i, kelle ütlustel on kohtuotsuste põhjendustes oluline osa. Kriminaalasja arutamise korral lühimenetluses olnuks aga tunnistaja ülekuulamine KrMS § 237 lg 4 järgi välistatud. Eelöeldut silmas pidades ei saa nõustuda kassaatori väidetega, mille kohaselt rikuti K. Laidvee taotluse lahendamata jätmisega oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja poolte võrdsuse põhimõtet. III
24. Järgmiseks kritiseerib kassaator süüdistuses kirjeldatud kuritegude tõendatust, käsitledes esmajoones kriminaalasjas nr 1-08-7172 tehtud kohtuotsuse mõju praeguse kriminaalasja lahendamisele, ja leides, et
25. oktoobri
26. a ning
27. mai
28. a ekspertiisiaktid ei ole tõendina lubatavad. Samuti seab kaitsja kahtluse alla tunnistaja A. R.-i ütluste usaldusväärsuse, narkootilise aine omandamise aja ja koha tuvastatuse ning kaastäideviimise võimalikkuse. Kriminaalkolleegium sellesisuliste etteheidetega ei nõustu.
29. K. Laidveed süüdistatakse KarS §-de 184 ja 392 järgi grupiliste kuritegude toimepanemises koos A. Tšervjakovi, S. Tšervjakovi ja I. Tšistjakoviga. Nimetatud isikud tunnistati samade kuritegude toimepanemises süüdi Harju Maakohtu
30. mai
31. a otsusega kriminaalasjas nr 1-08-7172, mis jõustus
32. mail
33. K. Laidvee süüküsimuse arutamine sama kriminaalmenetluse raames ei osutunud võimalikuks, sest ta hoidus kriminaalmenetlusest kõrvale ja seetõttu tuli kriminaalasjad eraldada. Kriminaalasjade eraldamine on aga tinginud olukorra, kus samade tegude kohta kogutud tõendeid pidid hindama erinevad kohtukoosseisud ja seega võib paratamatult erineda ka nende kohtukoosseisude poolt osale tõenditele antud hinnang. Märkimisväärne osa kaastäideviijatele etteheidetavaid kuritegusid kinnitavatest tõenditest on sama, millega on ühtlasi põhjendatav asjaolu, et vaidlustatud kohtuotsustes osutati läbivalt ka kriminaalasja nr 1-08-7172 menetlemist puudutavatele asjaoludele. Selliste viidete põhjal ei saa siiski asuda seisukohale, nagu oleksid kohtud tuginenud enda järeldustes juba eelduslikult teisi kaastäideviijaid puudutavas kriminaalasjas kindlaks tehtud asjaoludele. Kohtuotsuste lugemisel on selge, et K. Laidvee süüdimõistmine rajaneb kohtuistungil vahetult uuritud tõenditest tehtud järeldustel, mitte aga teises kriminaalasjas tehtud jõustunud kohtuotsusega tuvastatul.
34. Samuti nõustub kriminaalkolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et maakohus sidus otsuse põhjendustes jälgitavalt
35. aastal ekspertiisiks esitatud objektid I. Tšistjakovilt kinnipidamisel ära võetud narkootilise ainega ja tugines seetõttu
36. oktoobri
37. a ekspertiisiaktile kui lubatavale tõendile. Maakohtu põhjendused on vaadeldavas küsimuses veenvad ja dokumentaalsete tõenditega kooskõlas ning erinevalt kassatsioonis märgitust on antud hinnang nii tablettide värvust, neil olevaid kujutisi kui ka asitõendite pakendamist puudutavatele asjaoludele. Kolleegium märgib täiendavalt, et
38. septembri
39. a asitõendite vaatluse protokolli kohaselt pandi tollitõkenditega suletud narkootilise aine pakendid paberümbrikusse. Seejärel saadeti narkootiline aine ekspertiisiasutusse. Asitõendite vaatluse protokollis toodut arvesse võttes ei saa rääkida vastuolust, mis on väidetavalt tingitud ekspertiisiasutusse saadetud pakendite arvust. Tähelepanu väärib, et ekspertiisimäärust, millest kaitsja hinnangul väidetav vastuolu tuleneb, kohtulikul arutamisel vahetult ei uuritudki. Vaadeldava küsimuse lahendamisel ei olnud alusetu tugineda ka I. Tšistjakovi kahtlustatavana kinnipidamise protokollile ja reisija isiklike asjade ning reisija läbivaatuse aktile. Nende tõendite kohaselt ei vaidlustanud I. Tšistjakov temalt narkootilise aine leidmist ega esitanud selle kohta ka märkusi. Eelneva põhjal on tõsikindlalt tuvastatud, et
40. aastal ekspertiisiks esitatud MDMA-d ja amfetamiini sisaldavad tabletid ning hašiš võeti ära
41. septembril 2007 Ikla piiripunktis kahtlustatavana kinni peetud I. Tšistjakovilt.
42. Harju Maakohtu
43. mai
44. a otsusega kriminaalasjas nr 1-08-7172 otsustati I. Tšistjakovilt ära võetud narkootilised ained KarS § 83 lg 4 alusel konfiskeerida ja hävitada. Jõustunud kohtuotsus saadeti täitmiseks ka Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile, kuhu narkootiline aine oli pärast
45. aastal tehtud ekspertiisi hoiule jäetud. Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalpolitseiosakonna
46. juuli
47. a kirjaga teavitati Harju Maakohut asitõendite konfiskeerimisest ja hävitamisest. Viidatud kirja põhjal on tekkinud vaidlus
48. mai
49. a ekspertiisiakti tõendina lubatavuse üle, sest kaitsja veendumuse kohaselt kinnitavad dokumentaalsed tõendid narkootilise aine hävitamist. 14.1 Kriminaalkolleegium selle väitega ei nõustu ja leiab, et tekkinud vastuolu kõrvaldati tõendite vahetu uurimise ning tõendikogumi põhjaliku analüüsimise teel. Maakohus märkis kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud NPALS § 7 lg 3 redaktsioonile ja sotsiaalministri
50. mai
51. a määrusele nr 73 tuginevalt õigesti, et konfiskeeritavad narkootilised ained tuli hävitada ekspertiisiasutuse ettepanekul. Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalpolitseiosakonna kirja koostas isik, kes oli küll K. Laidvee kriminaalasja menetlenud uurimisasutuse ametnik, kuid tal ei olnud kokkupuudet ekspertiisiasutuse pädevusse kuuluva küsimuse lahendamisega. Seetõttu ei saanudki tema kirjas väljendatud asitõendite hävitamist käsitlev kinnitus tõsikindlalt hõlmata I. Tšistjakovilt ära võetud narkootilisi aineid. Kolleegiumi arvates süvendab osutatud seisukoha õigsust veelgi asjaolu, et Harju Maakohtu
52. mai
53. a otsuse kohaselt ei tulnud hävitada pelgalt konfiskeeritud narkootilisi aineid, vaid ka hulgaliselt teisi asitõendeid. Kontrollimaks konfiskeeritud narkootiliste ainete säilimisse puutuvat, kuulati kohtuistungil täiendavalt tunnistajana üle ekspertiisiasutuse keemiaosakonna juhataja A. R., kes selgitas narkootiliste ainete hävitamise korda ja õiguslikke aluseid ning kinnitas, et Harju Maakohtu
54. mai
55. a otsus jäi täitmata, mistõttu osutuski võimalikuks samade narkootiliste ainete suhtes täiendekspertiisi tegemine. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust on kohtuotsustes samuti põhjalikult vaetud. Korrates seisukohta, mille kohaselt olid vaidlusalused narkootilised ained täiendekspertiisi tegemise ajaks hävitatud, ja kritiseerides tunnistaja ütluste tõele vastavust, ei nõustu kassaator tõendite hindamisest tehtud järeldustega. 14.2
56. oktoobri
57. a ekspertiisiaktist nähtuvalt jäeti ekspertiisi objektiks olnud tabletid ja hašiš ekspertiisiasutuse keemia- ja bioloogiaosakonda.
58. mai
59. a ekspertiisiaktis osutas ekspert uuritavaid aineid kirjeldades varasema ekspertiisiakti andmetele. Et tegemist oli ekspertiisiasutuses säilitatud narkootiliste ainetega, mille olemasolu kinnitas ka A. R., ja samadele ainetele tehti täiendekspertiis, andis see asjaolu kohtutele seadusliku aluse järeldada, et
60. mai
61. a ekspertiisiakt on lubatav tõend. Ekspertiisi objektideks olnud ainete kogust, välimust ja kaalu on ekspertiisiaktides kirjeldatud sarnaselt ning
62. mai
63. a ekspertiisiakt kajastab ühtlasi eksperdiuuringute kirjeldust, tulemuste hindamise käiku ja arvamuse põhjendust. Puhta narkootilise aine koguse arvutamisel on ekspert MDMA osas tõepoolest süüdistatava kasuks eksinud, kuid tegemist ei ole veaga, mida peaks käsitama ekspertiisiakti koostamisele esitatavate nõuete olulise rikkumisena. Eksperdiuuringute tulemusena on kindlaks tehtud puhta narkootilise aine sisaldus protsentides, mis tähendab, et eksperdi arvamuse alusel saab mitteõiguslikke eriteadmisi kasutamata lihtsa tehte alusel välja arvutada tegeliku puhta aine massi. Eelöeldust järeldub, et ekspertiisiaktis ilmnenud puudustele vaatamata on võimalik kõnelda narkootilise aine suurest kogusest ja ka sellest, et täiendekspertiisi akti näol on tegemist lubatava tõendiga.
64. Ringkonnakohus leidis põhjendatult sedagi, et Läti Riigipolitsei
65. veebruari
66. a operatiivjälgimise teate tunnistamine lubamatuks tõendiks ei too kaasa tõendikogumile teistsuguse hinnangu andmist. Vaadeldava seisukoha põhistamiseks osutati asjakohaselt I. Tšistjakovi kinnipidamist kajastavatele dokumentidele ja jälitustoimingute protokollidele, mis kogumis kinnitavad, et narkootiline aine omandati just süüdistuses kirjeldatud ajal Läti Vabariigis. Hinnatud on ka kaastäideviimise objektiivsete ja subjektiivsete eelduste täidetust ning õigustatult märgitud, et K. Laidvee pani talle etteheidetavad kuriteod toime ühiselt ja kooskõlastatult koos teiste grupi liikmetega ning et tema teopanus süüteokoosseisude realiseerimisse oli oluline. Nende seisukohtade kahtluse alla seadmisega taotletakse Riigikohtult sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist, mis ei ole KrMS § 363 lg 5 kohaselt aga kassatsioonikohtu pädevuses.
67. Viimaks taotleb kassaator K. Laidveele mõistetud karistuse kergendamist, põhistades seda esmajoones väitega, et süüdistuses KarS § 392 lg 2 p 2 – § 25 lg 2 järgi tuleb süüdistatav õigeks mõista. Käesoleva otsuse punktis 7 toodud põhjenduste kohaselt ei saa seda taotlust rahuldada. Kergema karistuse mõistmiseks ei anna alust ka kassaatori muud argumendid, ja kuivõrd vaidlustatud ringkonnakohtu otsuses on neil küsimustel põhjalikult peatutud, ei pea kriminaalkolleegium KrMS § 363 lg 4 p 1 kohaselt vajalikuks vastavaid seisukohti korrata. IV
68. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
69. veebruari
70. a otsuse muutmata ning kassatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)