) § 95 lg 3 sätteid – ekspertiis on tehtud väljaspool ekspertiisiasutust ja selle on teinud vannutamata isik, samas ei järgitud ka
4.2 Kannatanu esindaja apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist T. T. kasuks välja mõistetud tsiviilhagi osas ning selle rahuldamist summas 20 000 eurot.
lg 2 kohaselt allkirja ekspertiisiakti sissejuhatuses tehtud märkusele, et teda on hoiatatud kriminaalkaristuse eest. Praegusel juhul nähtub ekspertiisiakti esimeselt lehelt, et KarS § 321 on eksperdile teada ning eeltoodut on eksperdid ekspertiisiakti allkirjastades ka kinnitanud. Seega on eksperte
5.2
lg 3 nõudeid ei rikutud, sest osutatud säte kohaldub olukorras, kus menetleja ei määra ekspertiisi tegijaks riiklikku ekspertiisiasutust. Maakohus on ekspertiisimäärusega määranud ekspertiisi tegijaks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) ehk riikliku ekspertiisiasutuse. Asjaolu, et EKEI ei teinud ekspertiisi riikliku ekspertiisiasutuse aadressil, vaid SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas (PERH), ei anna alust hinnata ekspertiisiakti ebaseaduslikuks ega jaatada olulist rikkumist tõendi kogumisel. EKEI põhimääruse § 8 järgi on instituudi ülesandeks muu hulgas ka kohtupsühhiaatriaekspertiiside tegemise koordineerimine. Seega ei ole tegemist
lg 3 rakendusalaga ega olukorraga, kus kohtul lasus kohustus välja selgitada, kas eksperdiks määratav isik on kriminaalasjas erapooletu ja nõus ekspertiisi tegema, ning selgitada talle
§-s 98 sätestatud õigusi ja kohustusi. 5.3 Ühtlasi ei ole alust arvata, et kui ekspertkomisjoni kuulunud kliinilisele psühholoogile Moonika Bukotkinile oleks õigusi ja kohustusi tuvastataval kujul tutvustatud, poleks sellist tõendit saadud. Ringkonnakohus märgib, et eksperdile taasesitataval kujul eksperdi õiguste ja kohustuste tutvustamata jätmine ei ole kaasa toonud süüdistatava kaitseõiguse rikkumist ega muutnud ekspertiisiaktis esitatud eksperdiarvamust kohtukõlbmatuks tõendiks, sest ekspertide arvamuse kujunemine on jälgitav, ekspertiisiakt vastab
§-s 107 sätestatud nõuetele ning ekspertiisiakti sisu on arusaadav. 5.4 Ringkonnakohus pidas maakohtu otsust põhjendatuks ka kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju osas. Seda järeldust ei ole kassatsiooni korras vaidlustatud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 6. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistamist ning kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassaatori põhiargumendid on kokkuvõtlikult järgmised. 6.1 Kaitsja leiab jätkuvalt, et täiendav komisjoniline kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akt ei ole lubatav tõend. Kõnealust ekspertiisi ei tehtud EKEI-s, vaid PERH-is, seega väljaspool ekspertiisiasutust. Seda järeldust toetab ka EKEI põhimääruse § 8 p-de 1 ja 121 sõnastus. Järelikult kohalduvad ka kõik
Ekspertiisi tegid kaks riiklikult tunnustatud eksperti ja üks kliiniline psühholoog. Nende kõigi puhul tulnuks seega selgitada, kas eksperdiks määratav isik on kriminaalasjas erapooletu ja nõus ekspertiisi tegema. Samuti tulnuks neile kõigile selgitada
§-s 98 sätestatud eksperdi õigusi ja kohustusi. Seega ei tekkinud kellelgi kolmest ekspertiisi teinud isikust eksperdi õigusi Kohtuekspertiisiseaduse (KES) § 22 tähenduses, mistõttu on tegemist tõendi kogumise korra olulise rikkumise ning seega lubamatu tõendiga. 6.2 Lisaks ei ole kliinilist psühholoogi M. Bukotkinit hoiatatud
Hoiatamata jätmist ei asenda allkiri ekspertiisiakti lõpus, kuna seda reguleerib eraldi
6.3 Järelikult on ekspertiisiakti näol tegemist lubamatu tõendiga ning sellele tuginemisel rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust
Teiste tõendite põhjal aga küsimust R. Vesiloo süüdivuse kohta teo toimepanemise ajal lahendada ei saa. 6.4 Kassatsioonile esitas kirjalikud vastuväited kannatanu esindaja. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Kassaator ei vaidlusta maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud vägivallategude toimepanemist R. Vesiloo poolt, samuti õigusvastasust välistavate asjaolude puudumist tema käitumises. Kassatsiooni keskseks teesiks on väide, et kohtu määratud täiendava komisjonilise kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akt on erinevate menetluslike minetuste tõttu lubamatu tõend, mistõttu ei ole välistatud, et R. Vesiloo pani talle inkrimineeritud teo toime süüdimatusseisundis. Kriminaalkolleegium selle käsitlusega ei nõustu ning asub järgmisele seisukohale. 8.
lg 3 ls 1 ja ls 2 sätestavad, et kui ekspertiis korraldatakse väljaspool ekspertiisiasutust, selgitab menetleja, kas eksperdiks määratav isik on kriminaalasjas erapooletu ja nõus ekspertiisi tegema. Talle selgitatakse ka
§-s 98 sätestatud eksperdi õigusi ja kohustusi. Nimetatud toimingute kohustuslikkus sõltub asjaolust, kas ekspertiis korraldatakse ekspertiisiasutuses või väljaspool seda. Kaitsja leiab, et kuivõrd ekspertiisi ei tehtud EKEI-s, vaid PERH-is, seega väljaspool ekspertiisiasutust, tulnuks eraldi teha kindlaks iga eksperdi erapooletus, nõusolek ekspertiisi teha jne. Erinevalt kassaatorist jagab kriminaalkolleegium aga maa- ja ringkonnakohtu arusaama, et praegusel juhul tuleb ekspertiisi korraldajaks lugeda siiski riiklik ekspertiisiasutus EKEI. 9. Kriminaalkolleegiumi hinnangul käsitleb kassaator ekspertiisi korraldamise mõistet põhjendamatult kitsalt, sisustades seda ainuüksi ekspertiisi tegemise füüsilise mõõtme kaudu. Samas on selge, et ekspertiisi usaldusväärsus ning eksperdi erapooletus, samuti eksperdi õiguste ja kohustuste teadmine ei sõltu sellest, kus näiteks EKEI-s töötav kohtuekspert enda mitteõiguslikke eriteadmisi rakendab. Iseäranis selge on see just Kohtuekspertiisiseaduse §-s 4 nimetatud kohtueksperdi ja riiklikult tunnustatud eksperdi puhul, kes mõlemad annavad ametieeldusena vande, milles kohustuvad ekspertidena tegutsema ausalt ja erapooletult (vt KES § 7 lg 1 ja § 17 lg 1). Selle nn üld- või ka ametivande toime ulatub vaieldamatult kõigi
lg-s 3 nimetatud tunnusteni ega sõltu asjaolust, kus ekspert enda eriteadmisi rakendab. Nii on ilmne, et kohtuekspert on
§-s 98 nimetatud eksperdi õigustest ja kohustustest samavõrra teadlik nii siis, kui ekspertiis tehakse vahetult EKEI territooriumil ja viimase struktuuriüksuse käsutuses olevate seadmetega, kui ka siis, kui see tehakse väljaspool EKEI füüsilist asukohta asetseva aparatuuriga. Seega ei haaku kassaatori arusaam
lg-s 3 sätestatuga, mille esmane eesmärk on tagada ekspertiisi sõltumatus ning kompetentsus. 10. Oluline on veel tähele panna, et
lg 3 ls 1 räägib ekspertiisi korraldamisest, mitte aga tegemisest väljaspool ekspertiisiasutust. Sisuliselt tähendab see, et ekspertiisi saab korraldada kas riikliku ekspertiisiasutuse (EKEI) või siis alternatiivselt mõne teise vastava spetsiifilise kompetentsiga asutuse kaudu, jättes aga lahtiseks selle, kus (millises kohas) konkreetne ekspertiis tehakse. Selline regulatsioon on ka mõistetav, kuna mitmete ekspertiisiliikide eripära tõttu ei ole nende tegemine vahetult EKEI territooriumil mõeldav. Asjakohase näitena võib siinkohal tuua just kohtupsühhiaatriaekspertiisid, mis ekspertiisile allutatud isikute spetsiifilise seisundi tõttu tehakse praktikas pea eranditult kas meditsiini- või siis kinnipidamisasutuses. Vastupidiselt kassaatorile leiab kriminaalkolleegium, et sellist seisukohta kinnitab ka EKEI põhimäärus, mille § 8 p 121 kohaselt on instituudi üheks ülesandeks just kohtupsühhiaatriaekspertiiside tegemise ja rahastamise koordineerimine. Seetõttu ei tähenda ega eelda ekspertiisi korraldamine ekspertiisi tegemist riikliku ekspertiisiasutuse territooriumil ega ka vahetult riikliku ekspertiisiasutuse personali (s.o kohtuekspertide) poolt. 11. Kokkuvõtvalt võib seega märkida, et kuigi ekspertiis tehti füüsiliselt väljaspool EKEI-d (käesoleval juhtumil PERH-is), saab ikkagi rääkida ekspertiisi korraldamisest riiklikus ekspertiisiasutuses. Järelikult ei aktualiseeru praeguses asjas ka need nõuded, mis on märgitud
lg 3 ls-tes 1 ja 2 ning millele kassaator ekspertiisiakti tõendikõlbmatust põhistades esmajoones tugineb. Ühtlasi märgib kolleegium, et
lg 3 ls-s 1 sätestatu haakub eeskätt eksperdi sõltumatuse nõudega, mille rikkumine võib kahtluse alla seada ekspertiisiakti tervikliku usaldusväärsuse. Samal ajal on tegemist eksperdi taandumis- ja taandamisalusega
Vaatamata sellele, et süüdistatava kaitsja on algusest peale vaielnud vastu ekspertiisiakti lubatavusele, ei ole apellatsioonis ega ka mitte kassatsioonis tehtud vähimatki viidet sellele, et keegi ekspertiisi teinud isikutest oleks pidanud taanduma
§-s 96 nimetatud asjaolu esinemise tõttu. Seega on kassaatori esitatud väide ka sisult ainetu ning tuleb jätta edasise tähelepanuta. 12. Küll tuleb kassaatoriga nõustuda selles, et kliinilise psühholoogi M. Bukotkini hoiatamine vastutusest teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest ei ole nõuetekohaselt talletatud. Nimelt sätestab
lg 3 ls 3, et kui eksperdiks nimetatakse vannutamata isik, hoiatatakse teda kriminaalkaristusest teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest.
lg 2 konkretiseerib, et kui ekspertiisi teeb vannutamata isik, annab ekspert allkirja ekspertiisiakti sissejuhatuses tehtud märkusele, et teda on hoiatatud kriminaalkaristuse eest. Edasiselt sätestab
lg 8, et ekspertiisiakt allkirjastatakse ekspertiisi teinud eksperdi või ekspertide poolt. Seega eristab seadus selgelt ühelt poolt ekspertiisiakti allkirjastamist
lg 8 alusel ning teiselt poolt märke tegemist selle kohta, et ekspertiisi tegemisel osalenud vannutamata isikut on hoiatatud KarS §-s 321 sisalduva vastutuse eest. Kuigi käesoleva ekspertiisi tegemisel osales kahe riiklikult tunnustatud kohtupsühhiaatria eksperdi kõrval ka üks vannutamata isik, täpsemalt kliiniline psühholoog M. Bukotkin, ei sisaldu aga ekspertiisiakti sissejuhatuses tema allkirja selle kohta, et teda on kriminaalkaristust kaasa toova teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest hoiatatud (kd 1, tlk 177).
Maa- ja ringkonnakohus on asjakohaselt leidnud, et kuigi ekspertiisiakti sissejuhatuses puudub ekspertiisis osalenud kliinilise psühholoogi allkiri, sisaldub seal esiletõstetud märge selle kohta, et KarS § 321 sisu on eksperdile teada (kd 1, tlk 177). Seejuures on oluline märkida, et selles lauses on kasutatud ainsuse vormi, mistõttu on see arusaadavalt suunatud ainuüksi ekspert M. Bukotkinile, kuivõrd tema kõrval ekspertiisi tegemisel osalenud kaks riiklikult tunnustatud kohtupsühhiaatria eksperti on andnud KES § 17 lg-s 1 nõutava vande, milles sisaldub ka viide KarS §-s 321 sätestatud vastutusele. Teisisõnu on tegemist individualiseeritult ainult kliinilist psühholoogi puudutava märkega ning sisuliselt võib
Seega taandub vannutamata isiku allkirja puudumine pelgalt vormistuslikuks, mitte aga sisuliseks küsimuseks, mida ei saa kindlasti lugeda selliseks oluliseks rikkumiseks, mis murendaks ekspertiisiakti terviklikku usaldusväärsust. Järelikult ei aktualiseeru ka teised eelnevas punktis nimetatud küsimused – nt selle kohta, kas tõendit oleks saadud, kui rikkumine oleks olnud olemata.
lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni. 18. Oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka
Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. 19. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Seega näiteks juhul, kui menetluses on püstitatud kaitsetees selle kohta, et süüdistuses näidatud tagajärje põhjustasid süüdistatava teadvuse poolt kontrollimatud (s.o tahteliselt mittesuunatud) kehaliigutused, kuid ülejäänud tõendikogum osutab ühemõtteliselt sihipärasele ning tahteliselt suunatud käitumisele, ei ole vähimatki alust rääkida
lg-s 3 sätestatud kõrvaldamata kahtlusest, mis tuleks vältimatult tõlgendada kahtlustatava või süüdistatava kasuks.
aprilli 2015. a otsuse muutmata ning kassatsiooni rahuldamata.
lg 2 kohaselt jääb valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu süüdistatava kanda. 22. Kassatsioonimenetluse ajal esitas kassatsioonkaebusele oma kirjalikud vastuväited kannatanu esindaja advokaat M. Mägi-Rohtmets. Samuti esitas ta taotluse kannatanu poolt kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks summas 525 eurot. 23.
lg 2 kohaselt on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas. Kriminaalkolleegium on praktikas korduvalt osutanud kriminaalmenetlusõiguses omaksvõetud põhimõttele, mille kohaselt ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (koos edasiste viidetega vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-09, p 17). Sellest johtuvalt ei ole kannatanu kassatsioonimenetluse pooleks
lg 5 tähenduses ka juhul, kui kassatsioonimenetluse esemeks on kassaatori taotlus süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks. Kassatsioonimenetluse pooleks ei muutu kannatanu ka siis, kui isiku süüküsimuse lahendamisega kaasneks potentsiaalselt kohtuotsuse tühistamine tsiviilhagisse puutuvas osas. Vastasel juhul oleks kannatanul kassatsiooniõigus ka ringkonnakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse peale, millega jäeti tema esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata. Kannatanul kassatsiooniõiguse teket kirjeldatud alusel on senises praktikas aga üheselt eitatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-09, p 10). Juhindudes
lg 2 p-st 2, tuleb kannatanu esindaja taotlus kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks jätta seega läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.