← Eesti

3-2-1-146-15

Obsah (4)§ 24§ 12§ 13§ 32

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-146-15 Määruse kuupäev Tartu, 13. oktoober 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, J

) §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ning

§ 24

lg-ga 5 (edasikaebeõigus) ja

§-ga 32 (omandiõigus). TsMS § 178 lg 3 annab ringkonnakohtule sisuliselt Riigikohtu funktsioonid ja õiguse otsustada, kas ringkonnakohtu määruse peale saab edasi kaevata või mitte, ning sellist ringkonnakohtu otsustust ei saa edasikaebe korras kontrollida.

  1. Kostja I palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus täielikult ja maakohtu määrus osaliselt (ulatuses, milles menetluskulud jäid kostja I kasuks välja mõistmata) ning määrata kostja I menetluskulude suuruseks ning mõista hagejalt välja 86 186 eurot 77 senti. Kostja I palub tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks alates
  2. jaanuarist 2015 kehtiva TsMS § 178 lg
  3. TsMS § 178 lg 3 on vastuolus põhiseaduse (

) §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega,

§ 24

lg-ga 5 (edasikaebeõigus),

§-ga 32 (omandiõigus) ning

§-ga 15 (kohtusse pöördumise õigus). Edasikaebeõiguse üle otsustamise peaaegu täielikult ringkonnakohtu diskretsiooniõiguseks jätmine rikub seadusereservatsiooni nõuet. Kohtutel ei ole õigust luua põhiõiguse piiranguid. TsMS § 178 lg 3 on vastuolus ka õigusselguse põhimõttega, kuna ei näe ringkonnakohtule ette selgeid objektiivseid juhiseid, millises olukorras tuleb edasikaebeõigus tagada. On ebaselge, kas iga kord, kui ringkonnakohus maakohtu lahendit muudab, tuleb tagada edasikaebeõigus. TsMS § 178 lg 3 ei ole materiaalselt õiguspärane. Menetlusökonoomia tagamiseks on olemas teisi vahendeid, nt TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud piirmäära suurendamine. Piirang ei ole vajalik ega proportsionaalne ning moonutab edasikaebeõiguse olemust. Ringkonnakohtu määrus on ka sisuliselt ebaõige, kuna selles on nõustutud maakohtu eksliku määrusega.

  1. Kostjad II-V paluvad määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus täielikult ja maakohtu määrus osaliselt (ulatuses, milles menetluskulud jäid kostjate kasuks välja mõistmata) ning määrata kostjate II-V menetluskulude suuruseks täiendavalt ning mõista hagejalt välja 85 048 eurot 9 senti ehk kokku 98 601 eurot 37 senti. Kostjad II-V paluvad tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks alates
  2. jaanuarist 2015 kehtiva TsMS § 178 lg
  3. Kostjad II-V nõustuvad kostja I määruskaebuse väidetega TsMS § 178 lg 3 vastuolu kohta põhiseadusega. Lisaks on ringkonnakohtu ja maakohtu määrus ka sisuliselt ebaõige.
  4. Vastuses hageja määruskaebusele leiab kostja I, et see ei ole põhjendatud, v.a TsMS § 178 lg-t 3 puudutavas osas. Vastuses kostjate II-V määruskaebusele leiab kostja I, et tal ei ole sellele määruskaebusele vastuväiteid. Kostjad II-V leiavad vastuses hageja määruskaebusele, et see ei ole põhjendatud, kuid TsMS § 178 lg 3 on vastuolus

-ga. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese lause ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teise lause alusel üle anda Riigikohtu üldkogule.
  2. Kõikides määruskaebustes on tõstatatud küsimus TsMS § 178 lg 3 vastuolust põhiseadusega. Alates
  3. jaanuarist 2015 kehtivas redaktsioonis sätestab TsMS § 178 lg 3 järgmist: "Kui menetluskulude kindlaksmääramisel on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit, lahendab ringkonnakohus määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramise peale põhjendatud määrusega. Muul juhul võib ringkonnakohus määruskaebuse lahendada kirjeldava ja põhjendava osata määrusega. Ringkonnakohtu kirjeldava ja põhjendava osata määruse peale ei saa edasi kaevata." Kui TsMS § 178 lg 3 ei ole vastuolus põhiseadusega, tuleb Riigikohtu menetlusse ekslikult võetud määruskaebused jätta kaebeõiguse puudumise tõttu TsMS § 682 lg 1 alusel läbi vaatamata.
  4. Kolleegiumi enamusel tekkis asja lahendades kahtlus, et TsMS § 178 lg-s 3 sätestatud kaebeõiguse piirang võib olla vastuolus

§ 24

lg-ga 5, mille kohaselt igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule.

§ 24

lg-s 5 on tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus, st et seadusega saab edasikaebeõigust piirata. Seadusandja võib edasikaebeõigusele seadusega sätestada nii menetluslikke piiranguid, nagu riigilõivu tasumise kohustus, menetlustähtajad ja kaebuse esitamise kord, kui ka materiaalseid piiranguid, välistades mingit liiki kaebuste edasikaevatavuse põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Seadusandja on seega pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima (Riigikohtu üldkogu

  1. aprilli
  2. a määrus asjas nr 3-2-1-75-14, p 63). Kolleegiumi hinnangul ei ole kaebeõiguse piirang TsMS § 178 lg 3 korral sätestatud piisavalt selge sisuga normiga, mis jätab kaebeõiguse olemasolu sisuliselt ringkonnakohtu otsustada ega pruugi seetõttu vastata edasikaebeõiguse lihtsa seadusreservatsiooniga piiramise nõuetele - "seaduses sätestatud korras". Nimetatud kord on jäänud piisavalt selgelt sätestamata. Põhiõiguste tagamise aspektist on küsitav, kui seaduses ei sätestata põhiõiguste piirangute täpseid kriteeriume.
  3. Kolleegiumi enamusel tekkis asja lahendades kahtlus ka selles, et TsMS § 178 lg-s 3 sätestatud kaebeõiguse piirang võib olla vastuolus

§-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega.

§ 12

lg 1 riivega on tegemist siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid (vt Riigikohtu üldkogu

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 36). Alates
  3. jaanuarist 2015 võib menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 177 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel toimuda kas kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Juhul, kui menetluskulud määratakse rahaliselt kindlaks kohtuotsuses, ei näe TsMS ette piiranguid selle kohtuotsuse vaidlustamiseks ringkonnakohtus ja Riigikohtus. Kui aga menetluskulud määrati kindlaks eraldi kohtumäärusega ja ringkonnakohus lahendab määruskaebuse maakohtu määruse peale põhjendava osata määrusega, näeb TsMS § 178 lg 3 kolmas lause ette edasikaebeõiguse piirangu Riigikohtule. Seega võib seadus kohelda sarnases olukorras olevaid isikuid (menetluskulude tasumise õigustatud ja kohustatud subjektid) erinevalt sõltuvalt sellest, missuguse lahendiga otsustatakse menetluskulude kindlaksmääramine.
  4. Kolleegium kahtleb ka selles, kas TsMS § 178 lg 3 on kooskõlas

§ 13lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega.

Õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist reguleerida (vt Riigikohtu üldkogu

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 31). Isegi juhul, kui pidada TsMS § 178 lg 3 teist ja kolmandat lauset sõnastuslikult arusaadavaks, ei ole üksikisikul nende normide alusel võimalik ette näha, kas ringkonnakohus teeb põhjendatud osaga või põhjendava osata määruse ning seega seda, kas üksikisikul on kaebeõigus ringkonnakohtu määruse peale või mitte.
  3. Kolleegium ei välista ka TsMS § 178 lg 3 vastuolu

§-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega.

§-ga 32 on tagatud omandipõhiõigus. Tegemist on üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele (vt Riigikohtu üldkogu

  1. jaanuari
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-18-14, p 54). Menetluskulude jaotamise ja rahalise kindlaksmääramisega sekkutakse menetlusosaliste omandipõhiõigusesse (

§ 32

), kuna sellega pannakse ühele menetlusosalisele varaline kohustus teise menetlusosalise kasuks või tehakse seda osaliselt või jäetakse see tegemata. Menetluskulude kindlaksmääramine evib samuti neid tunnusjooni, mis vastavad ühes kohtuastmes asjas lõpplahendi tegemisele. Olemuslikult on tegemist kahju hüvitamise nõude lahendamisega eriregulatsioonis (kohtumenetluse sätetes) sätestatud korras (vt Riigikohtu üldkogu

  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-29-13, p 41 ja 43.1).
  3. Kuna kolleegiumi pädevuses ei ole sätete põhiseadusvastasuse tuvastamine, tuleb asi anda lahendada Riigikohtu üldkogule. Eeltoodud põhjendustel peab kolleegium vajalikuks, et üldkogu otsustaks, kas TsMS § 178 lg 3 on põhiseadusega kooskõlas. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Malle Seppik, Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.