RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-110-15 Määruse kuupäev Tartu, 14. oktoober 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu Kohtuasi Osaühi

§ 181lg 2 on erisäte Ts

ÜS § 131 suhtes. Juhatuse liikmete sisesuhtest tulenevad esindusõiguse piirangud ei kehti kolmandate isikute suhtes. Seega ei saa juhatuse liikme esindusõiguse piires tehtud tehingut, millega juhatuse liige rikub sisesuhtest tulenevaid kohustusi, tühistada ka juhul, kui tehingu teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. Kuna üürilepingut ei saanud tühistada, siis on hageja ja kostja vahel sõlmitud leping kehtiv ja hageja nõuet ei saa rahuldada. 3. Pärnu Maakohus jättis 12. veebruari 2015. a määrusega hagi läbi vaatamata ja menetluskulud, v.a tagastatava riigilõivu, hageja kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on

§ 181lg 2 Ts

ÜS § 131 suhtes erisäte. Kui juhatuse liige teeb tehingu esindusõiguse piires, ent sisesuhtest tulenevaid kohustusi rikkudes, siis ei saa tehingut TsÜS § 131 alusel tühistada isegi juhul, kui tehingu teine pool kohustuse rikkumisest teadis või pidi teadma.

§ 181

lg 2 kohaselt ei kehti juhatuse liikmete sisesuhtest tulenevad esindusõiguse piirangud kolmandate isikute suhtes. Juhatuse liikme esindusõiguse reeglid on üle võetud Euroopa Liidu esimesest äriühinguõiguse direktiivist (direktiiv 2009/101 EÜ), mille harmoneerimisel olid liikmesriigid kohustatud tagama, et kõik juhatuse liikme poolt äriühingu nimel tehtud tehingud kehtiks sõltumata sisesuhtest tuleneva kohustuse rikkumist või teise poole teadmisest sellest. Äriühingu juhatuse liikmete tehtud tehingute osas peab kolmandate isikute kaitseks valitsema õiguskindlus. Seega on hageja ja kostja vahel sõlmitud üürileping kehtiv. Kuna hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes võimalik, siis tuleb hagi TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel jätta läbi vaatamata.

1. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asja tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks.
2. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. aprilli
5. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on maakohus õigesti jätnud hagi läbi vaatamata. TsMS § 423 lg 2 p 1 rakendamise eelduseks on, et hageja esile toodud faktilised asjaolud on kohtule kahtlusteta selged ja arusaadavad ning kohus on analüüsinud esitatud nõude väljavaateid, lähtudes nõude aluseks olevatest asjaoludest ja neile kohalduvatest õigusnormidest. Nimetatud sätte kohaselt on menetlusse võtmisest keeldumise aluseks hageja esitatud faktilistest asjaoludest tingitud objektiivne perspektiivitus. Kuna maakohus leidis õigesti, et TsÜS § 131 alusel ei saa osaühingu juhatuse liikme tehtud tehingut tühistada, ei ole hageja õiguste rikkumine hagi alusena toodud faktilistel asjaoludel võimalik. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6. Määruskaebuses palub hageja nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, kuna jättis hageja peamise õigusliku väite sisuliselt käsitlemata. Lisaks jätsid kohtud TsÜS § 131 põhjendamatult kohaldamata. TsÜS § 131 võimaldab tühistada ka äriühingu juhtorgani liikme tehtud tehinguid ja

§ 181lg 2 ei ole erinorm Ts

ÜS § 131 suhtes. Praegusel juhul ei ole tehingu tühistamise aluseks mitte see, et A. Sepa rikkus põhikirjas ette nähtud piirangut (

§ 181lg 2 esimene lause), vaid see, et A. Sepa rikkus juhtorgani liikme lojaalsuskohustust. Direktiiv ei välista Ts

ÜS § 131 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendi kehtestamist liikmesriigi õiguses.

1. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 kolmanda lause alusel rahuldada ning nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tühistada, kuna kohtud tõlgendasid valesti materiaalõiguse normi. Asi tuleb saata maakohtule menetluse jätkamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
3. Pooled vaidlevad selle üle, kas TsÜS § 131 kohaldub olukorras, kus äriühingu juhatuse liige teeb tehingu, millega ta rikub oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi. Kohtud asusid seisukohale, et TsÜS § 131 lg 1 alusel ei ole äriühingute seaduslike esindajate tehtud tehinguid võimalik tühistada. Lisaks leidis maakohus, et

§ 181lg 2 on Ts

ÜS § 131 suhtes erinormiks. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga. 11. Kolleegium leiab, et mõlemad kohtud tõlgendasid

§ 181lg 2 ja Ts

ÜS § 131 vahekorda valesti ja leidsid ekslikult, et TsÜS § 131 ei kohaldu äriühingu juhtorgani liikme tehtud tehingutele. TsÜS § 131 lg 1 näeb ette, et esindatav võib tühistada esindaja tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuse rikkumisest teadis või pidi teadma. Kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi.

§ 181

seevastu sätestab osaühingu juhatuse liikmete esindusõiguse reeglid, sealhulgas esindusõiguse piirangud. Selle paragrahvi esimese lõike kohaselt võib osaühingut kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt. Kolmandate isikute suhtes kehtib ühine esindus ainult siis, kui see on kantud äriregistrisse.

§ 181

lg 2 järgi on juhatuse liikmed osaühingu nimel tehingute tegemisel kohustatud osaühingu suhtes järgima põhikirjas ettenähtud või osanike, nõukogu või juhatuse kehtestatud piiranguid, kuid eelnimetatud piirangud ei kehti kolmandate isikute suhtes. Juhatuse liikme esindusõiguse piirangu sätestab ka

§ 181

lg 3, mille kohaselt on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu (v.a kui tehing tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel). Sama paragrahvi lg 4 järgi ei ole juhatuse liikmel õigust esindada osaühingut ka selliste tehingute tegemisel, mille puhul vastavalt seadusele otsustavad esindaja määramise eraldi osanikud või nõukogu. Eelnev ei tähenda aga, et

§ 181lg 2, mis välistab juhatuse liikmete esindusõiguse sisepiirangute kehtivuse väljapoole, oleks Ts

ÜS § 131 suhtes erinorm. Viidatud sätted reguleerivad erinevaid õiguslikke olukordi –

§ 181

lg 2 sätestab põhimõtte, et kõik juhatuse liikmete esindusõiguse piirangud kehtivad üldjuhul vaid ühingu sisesuhtes. Sama paragrahvi esimese lõike järgi on üksnes ühine esindus võimalik teha äriregistri kande vahendusel nähtavaks ja panna kehtima ka kolmandate isikute suhtes. TsÜS § 131 seevastu reguleerib olukorda, kus esindaja (olgu selleks siis seaduslik või lepinguline esindaja) teeb tehingu, mis on vastuolus esindatava huvidega, ja tehingu teine pool teab või peab teadma, et tehing on esindatava huvidega vastuolus. Äriühingute esindamise üldpõhimõtted tulenevad esimesest äriühinguõiguse direktiivist ehk avalikustamisdirektiivist (esimene nõukogu direktiiv 09.03.1968 (68/151/EMÜ)). Selle direktiivi preambuli p-dest 2 ja 9 tuleneb, et direktiivi eesmärk on äriühingu nimel võetud kohustuste kehtetuse aluste maksimaalne piiramine ja kolmandate isikute õiguste kaitse. Kuid direktiivi art 10 lg 1 teisest lausest järeldub, et kaitsmist väärivad vaid heausksed kolmandad isikud ja liikmesriigid võivad sätestada, et äriühingu eesmärkide vastased tehingud ei ole äriühingule siduvad, kui äriühing tõendab, et kolmas isik teadis, et kõnealune tehing ei vastanud äriühingu eesmärkidele, või kui kolmas isik asjaolusid arvestades pidi sellest teadma.

1. Kolleegiumi arvates tuleneb eeltoodust, et kuigi üldiselt tuleb kõiki juhatuse liikme esindusõiguse piires tehtud tehinguid lugeda kolmandate isikute suhtes kehtivaks, saavad äriühingu sisesuhtes toimunud rikkumised omada siiski tähendust ka ühingust väljapoole ja mõjutada kolmandate isikutega sõlmitud tehingute kehtivust juhul, kui tehing tehakse vastuolus esindatava huvidega ja kolmas isik on rikkumise suhtes pahauskne, st teab või peab rikkumisest teadma.
2. Seega on õige kassatsioonkaebuse väide, et direktiivi sätted ei takista TsÜS § 131 kohaldamist äriühingu juhtorgani liikmete tehtud tehingutele ja kohtud jätsid hagi ekslikult läbi vaatamata põhjusel, et TsÜS § 131 ei saa äriühingu seaduslike esindajate tehtud tehingutele kohaldada. Eelnevast tulenevalt tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus asja sisuliselt lahendama, hinnates muu hulgas seda, kas esinevad alused TsÜS § 131 kohaldamiseks.
3. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
4. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg-te 4 ja 8 alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu