Obsah (6)

§ 85§ 89§ 2§ 86§ 90§ 5

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-103-15 Määruse kuupäev Tartu, 14. oktoober 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu Kohtuasi

) ei reguleeri eraldi isikute vande all seletuse andmist ega tunnistajate ülekuulamise korda. Seega reguleerib seletuse andmist vande all tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS). Pankrotimenetluses võlgniku juhatuse liikmelt vande all teabe küsimisel kohaldub TsMS § 269 lg 1 koosmõjus § 257 lg-ga 2, mis annab talle seadusliku õiguse keelduda teabe andmisest.

§ 85rikub osas, milles see ei anna V.

Pentusele õigust keelduda teda süüstava teabe andmisest, ebaproportsionaalselt põhiseaduse (PS) § 22 lg-t 3 koosmõjus PS § 12 lg-ga 1 ja §ga 14. Seetõttu on

§ 85kohaldamine praegusel juhul vastuolus põhiseadusega.

1. Harju Maakohus kohustas
2. novembri
3. a määrusega V. Pentust täitma võlgniku juhatuse liikme teabe andmise kohustust ja andma vande all ütlusi kohtu määratud ajal ja kohas. Kohus määras, et teabe andmise kohustuse mittetäitmisel kohaldatakse V. Pentuse suhtes aresti kuni teabe andmise kohustuse täitmiseni või kohustuse mittetäitmisel tähtajaga kuni kolm kuud. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt peab V. Pentus teavet andma.

on eriseadus ja võlgniku teabe andmise kohustuse rikkumise tagajärg on

§ 89lg 1 p-s 1 selgelt ette nähtud.

Selle järgi võib kohus muu hulgas kohaldada võlgniku suhtes aresti, kui võlgnik takistab pankrotimenetlust sellega, et ei täida teabe andmise kohustust. Pankrotivõlgnik ei saa keelduda ütluste andmisest, sest võlgniku seisund pankrotimenetluses erineb tunnistaja seisundist tsiviilkohtumenetluses. V. Pentuse seisukoht, et teda tuleb kohelda võrdselt kõigi teiste hagita menetluste osalistega, et tagada võrdsuspõhiõiguste kaitse, on väär. Pankrotiasju ei saa võrdsustada teiste hagita asjadega.

§ 85

sätestab kaasaaitamiskohustuse ja pankrotimenetluse eesmärk on

§ 2järgi võlausaldajate nõuete rahuldamine võlgniku vara arvel.

Võlgniku teabe andmise kohustus on sätestatud selle eesmärgi täitmiseks. Kui pankrotivõlgnik võiks teabe andmisest keelduda, võimaldaks see varjata tagasivõidetavaid tehinguid. See oleks vastuolus avaliku huviga ja kahjustaks ettevõtluskeskkonda. Ütluste andmine pankrotimenetluses ei ole vahetult ega otseselt seotud V. Pentuse suhtes käiva kriminaalmenetlusega ja V. Pentus ei ole põhistanud, kuidas oleks pankrotimenetluses antud ütlusi võimalik kasutada kriminaalmenetluses tõenditena. PS § 22 lg-s 3 toodud iseenda vastu tunnistamise keeld kohaldub karistusõigusliku iseloomuga menetlustes (nt kriminaal-, distsiplinaar- ja maksumenetlus jm). Enese mittesüüstamise põhimõte seostub menetlustega, milles kerkib süü küsimus ja mille tulemusena võidakse isikule kohaldada karistuslikke meetmeid. Tsiviilasjana menetletavas pankrotiasjas ei ole võimalik kohaldada isiku suhtes karistusõiguslikku vastutust ja seega ei kuulu see õigus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 kohaldamisalasse. 4. V. Pentus esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja jätta pankrotihalduri taotlus teavet andma kohustamiseks ja teabe andmisest keeldumise korral aresti kohaldamiseks rahuldamata. 5. Pankrotihaldur vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle menetlusse võtmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. märtsi 2015. a määrusega maakohtu määruse. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt peab võlgnik

§ 85

lg 1 järgi andma kohtule, haldurile ja pankrotitoimkonnale teavet, mida nad vajavad pankrotimenetluses, eelkõige oma vara, sealhulgas kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta. Teabe andmine on võlgniku seadusest tulenev kohustus ja selle kohta ei pea maakohus tegema üldist kohustavat määrust. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et V. Pentus on andnud halduritele üle kogu ettevõtte raamatupidamisdokumentatsiooni ja mitmel korral ka suulist teavet ühingu vara ja kohustuste kohta. Vaidlus tekkis sellest, et V. Pentus keeldus vande all vastamast küsimustele asjaolude kohta, mis on tema suhtes toimuva kriminaalmenetluse esemeks ja mille kohta ta oli kriminaalmenetluses keeldunud ütlusi andmast.

§ 89

lg 1 p 1 järgi võib kohus võlgnikku trahvida või tema suhtes kohaldada sundtoomist või aresti, kui võlgnik takistab pankrotimenetlust sellega, et ei täida teabe andmise kohustust. Maakohus sisustas teabe andmise kohustuse täitmise ekslikult vande all ütluste andmise kohustusega, mida

§ 85lg 1 ette ei näe.

Asjas ei vaielda võlgniku vande andmise kohustuse rikkumise üle (

§ 86

), mille puhul võlgnik peab vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged. TsMS ei näe ette, et vande all ütluste andmisest keeldumisel saaks kohaldada aresti. Seega kohaldas maakohus

§ 85lg-t 1 ebaõigesti. Menetlusosalise vande all ülekuulamist tsiviilkohtumenetluses (sh pankrotimenetluses) reguleerib Ts

MS § 269 lg 1, mille järgi kohaldatakse menetlusosalise vande all ülekuulamisele tunnistaja ülekuulamise kohta sätestatut. TsMS § 257 lg 2 annab tunnistajale õiguse keelduda ütluste andmisest, kui ütlused võivad teda ennast või tema lähedasi süüstada. Tegemist on kahe erineva kohustusega -

-ist tulenev võlgniku teabe andmise kohustus ja TsMS-ist tulenev kohustus anda kohtu korraldusel vande all ütlusi. Enese mittesüüstamine on põhiseadusest tulenev privileeg ja ekslik on maakohtu seisukoht, et see kohaldub üksnes karistusõigusliku iseloomuga menetlustes. Selline õigus on otsesõnu ette nähtud ka TsMS-is. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Pankrotihaldur palub määruskaebuses teha uue määruse, millega jätta V. Pentuse määruskaebuse läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Menetluskulud palub pankrotihaldur jätta V. Pentuse kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei olnud võlgnikul kaebeõigust maakohtu määruse peale.

§ 89

lg 5 kohaselt võib määruse peale, millega kohus on võlgniku suhtes kohaldanud aresti, esitada määruskaebuse võlgnik. Käesoleval juhul on võlgnikuks OÜ Autorollo (pankrotis), määruskaebuse esitas aga V. Pentus. V. Pentus ei ole võlgnik ja ringkonnakohus võttis tema määruskaebuse ekslikult menetlusse. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et võlgniku vande andmise kohustus tuleneb

§-st 86, mille kohaselt on võlgnik kohustatud kohtu nõudmisel vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandustegevuse kohta on võlgnikule teadaolevalt õiged.

§ 90ja § 19 järgi on see kohustus ka võlgniku juhatuse liikmel.

Seega võis kohus kohustada V. Pentust ütlusi andma. Teabe andmise kohustus on pankrotimenetluses võlgniku absoluutne kohustus. Pankrotimenetluses ei ole võlgnikul enese mittesüüstamise privileegi. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus pankrotimenetluse eesmärkide ja olemusega. 8. V. Pentus vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Alternatiivselt palub V. Pentus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks

-i sätted, mis ei võimalda võlgnikul või tema juhatuse liikmel keelduda pankrotimenetluses isikut või tema lähedasi süüstava teabe andmisest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et pankrotihalduri määruskaebus tuleb TsMS § 682 lg 1 ja § 695 alusel jätta läbi vaatamata.
2. Kolleegium selgitab esmalt kaebeõigust. TsMS § 682 lg 1 järgi jätab kohus kassatsioonkaebuse põhjendatud määrusega läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega sätestatud nõuetele või on esitatud pärast kassatsioonitähtaja möödumist. TsMS § 695 järgi kehtib see säte ka määruskaebuse menetlemisel Riigikohtus. Tulenevalt TsMS § 682 lg-st 1 on Riigikohtul ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt ka Riigikohtu
3. mai
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-14, p 11;
5. veebruari
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 12).
7. TsMS § 696 lg 1 kohaselt võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui selle esitamine on seadusega lubatud. Kui maakohtu määruse peale saab seaduse järgi esitada määruskaebuse, saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse ka Riigikohtule, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 5

lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale esitada määruskaebuse pankrotiseaduses ettenähtud juhtudel. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud.

§ 89

lg 5 esimese lause kohaselt võib määruse peale, millega kohus on kohaldanud võlgniku suhtes aresti, esitada määruskaebuse võlgnik. Seega on võlgnikul määruskaebuse esitamise õigus iga kohtumääruse peale, millega talle on kohaldatud aresti, sõltumata sellest, kas see arest on tingimuslik või mitte. 12. Pankrotihaldur on Riigikohtule esitatud määruskaebuses leidnud, et V. Pentus ei saanud maakohtu määruse peale määruskaebust esitada, kuna seaduse järgi on selline õigus ainult võlgnikul, kuid praeguses asjas on võlgnik OÜ Autorollo ja V. Pentus on võlgniku juhatuse liige. See seisukoht on ekslik, sest

§ 90

näeb otseselt ette, et kui võlgnik on juriidiline isik, kohaldatakse

§-des 85-89 sätestatut vastavalt ka võlgniku juhtorgani liikmete suhtes. Seega võib võlgniku juhatuse liige, kellele teabe andmise kohustuse täitmata jätmisel kohaldataks aresti, esitada määruskaebuse maakohtu määruse peale. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse pankrotihaldur.

§ 89

lg 5 teine lause sätestab, et ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus lahendas maakohtu aresti määramise määruse peale esitatud määruskaebuse, võib esitada määruskaebuse Riigikohtule, kuid seaduses ei ole täpsustatud, kellel on määruskaebuse esitamise õigus. Kolleegium leiab, et

§ 89lg 5 teises lauses ette nähtud määruskaebeõigust ei saa tõlgendada laiendavalt.

Maakohtu määruse peale on seaduse järgi kaebeõigus üksnes isikul, kelle õigusi kitsendatakse, ehk võlgnikul või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikmel. Seega tuleb kolleegiumi arvates ka

§ 89

lg 5 teist lauset tõlgendada selliselt, et Riigikohtule määruskaebuse esitamise õigus on võlgnikul või tema juhtorgani liikmel ja et kahekordne kaebeõigus on tagatud just isikule, kellele sanktsioon määrati. Eelnevast tulenevalt tuleb pankrotihalduri määruskaebus jätta läbi vaatamata. 13. Teabe andmise kohustuse kohta pankrotimenetluses peab kolleegium õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks selgitada järgmist.

§ 85

sätestab võlgniku teabe andmise kohustuse ja selle esimese lõike esimese lause järgi peab võlgnik andma kohtule, haldurile ja pankrotitoimkonnale teavet, mida nad vajavad pankrotimenetluse jaoks, eelkõige oma vara, kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta. Juriidilisest isikust võlgniku korral kohaldatakse eelnevat

§ 90

kohaselt ka tema juhatuse liikmele.

§ 89

lg 1 p 1 ja § 90 võimaldavad kohaldada võlgniku juhatuse liikme suhtes aresti muu hulgas siis, kui võlgnik ei täida teabe andmise kohustust. Kohtu võimaluse kohustada võlgnikku vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged, näeb ette

§ 86

. Siiski ei tähenda kohtu võimalus võtta võlgnikult vanne seda, et kohtul oleks õigus kohustada võlgnikku vande all ütlusi andma. Võlgniku vannet vara ja võlgade õigsuse kohta ei saa samastada võlgniku kui menetlusosalise vande all ülekuulamisega.

1. Menetlusosalise ülekuulamine vande all hagimenetluses on reguleeritud TsMS
2. peatükis ja see on võimalik kas poole taotlusel (TsMS §-d 267 ja 268) või kohtu algatusel (TsMS § 2681). Menetlusosalise vande all ütluste andmisest keeldumise tagajärg on reguleeritud TsMS § 270 lg-s
3. Iseenesest võib menetlusosaline vande all ütluste andmisest keelduda ja sel on mõju üksnes tõendamisele ehk kohus võib sel juhul lugeda vastaspoole väidetud asjaolu tõendatuks, arvestades muu hulgas vande või seletuse andmisest keeldumise kohta esitatud põhjendusi. Pankrotimenetluses ei teki küsimust tõendamisest hagimenetluse ega ka tavalise hagita menetluse tähenduses. Pankrotimenetluses oleks võlgniku juhatuse liikme vande all ütluste andmise eesmärk teabe kogumine pankrotimenetluse läbiviimiseks. Pankrotimenetluses saaks selline ülekuulamine teenida eelkõige pankrotimenetluse eesmärke, milleks

§ 2

kohaselt on rahuldada võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel ja selgitada välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Kolleegium leiab, et füüsilisest isikust võlgnikku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liiget ei või pankrotimenetluses vande all üle kuulata ilma tema nõusolekuta (sh võib ta olla nõus andma ütlusi ainult osa asjaolude kohta). Kui eelnimetatud isik keeldub vande all ütlusi andmast, siis ei ole tegu teabe andmisest keeldumisega

-i mõttes ja selle eest ei saa sanktsioonina kohaldada aresti. 15. Kolleegium leiab, et menetlusosalise vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest ei tulene pankrotivõlgnikule õigust keelduda teabe andmisest

§ 85järgi.

Ühest küljest tekib pankrotimenetluses võlgniku ja tema võlausaldajate vahel spetsiifiline usaldussuhe, mille täitmine muu hulgas eeldab ka täielikku teabevahetust. Teisalt näeb PS § 22 lg 3 ette, et igaühel on õigus keelduda selliste ütluste andmisest, mida võidakse kasutada tema vastu kriminaalmenetluses. Rahvusvahelises praktikas (sh Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas) lähtutakse põhimõttest, et kui isik saab riigisiseses seaduses sisalduvale tõhusale tõendi kasutamise keelule tuginedes juba andmete nõudmise ajal välistada, et andmeid võidakse kasutada kriminaalmenetluses tema vastu, ei või ta enesesüüstamise keeldu tuua ettekäändeks andmete esitamata jätmisele ja seda ka juhul, kui kõik enesesüüstamise keelu eeltingimused on täidetud. Seega sõltub ka pankrotimenetluses võimalus enesesüüstamise keelule tuginedes teabe andmisest keelduda sellest, kas on olemas seadusesäte, mis selgelt keelab pankrotimenetluses saadud teabe kasutamise tõendina kriminaalmenetluses. Kolleegium möönab, et sellist sätet ei pruugi õiguskorras olla. Eespool on kolleegium selgitanud, miks ei kohaldu siinkohal menetlusosalise vande all ülekuulamise sätted. Seega peab kohus olukorras, kus võlgnik või tema juhatuse liige keeldub pankrotimenetluses aresti ähvardusel teavet andmast, kuna teabe andmine võib teda süüstada, kontrollima pankrotiseaduses ettenähtud teabe andmise kohustust ettenägeva sätte põhiseaduspärasust ja vajadusel algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Kuna määruskaebus jääb läbi vaatamata, siis ei saa kolleegium hinnata määruskaebuse väiteid sisuliselt ega algatada ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. 16. TsMS § 172 lg 1 järgi tuleb menetluskulud jätta pankrotihalduri kanda. 17. Määruskaebuselt tasutud kautsjon tuleb määruskaebuse läbi vaatamata jätmise tõttu TsMS § 149 lg 4 kolmanda lause alusel tagastada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu