Obsah (14)

§ 638§ 111§ 127§ 76§ 645§ 642§ 197§ 635§ 82§ 637§ 648§ 115§ 646§ 112

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-93-15 Otsuse kuupäev Tartu, 14. oktoober 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tam

) § 635 lg 1)). Hageja nõudis tehtud tööde eest tasu. Pooled vaidlevad selle üle, kas tööd on vastu võetud või mitte. Pooled olid lepingus kokku leppinud tööde vastuvõtmise ja tööde eest tasumise korra. Tööde eest tasumine pidi toimuma kostja kinnitatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ja hageja esitatud arvete alusel. Tasumise tähtaeg oli seitse tööpäeva tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisest ja arve kostja esindajale üleandmisest. Hageja leidis, et tööd on

1. novembri
2. a aktiga nr 5 (edaspidi akt) vastu võetud. Kostja väitel ei kirjutanud ta aktile alla. Akti allkirjastas omanikujärelevalve esindaja. Kohus leidis, et kostja võttis tööd
3. novembril 2013 vastu. Pooled leppisid kokku, et esindaja (BSI OÜ, hr Igor Kulp) on volitatud sooritama kostja nimel lepingus määratud tegevusi. Asjaolu, et varem kaasati kostja seaduslik esindaja aktide allkirjastamisse, ei muutnud olematuks lepingus kokkulepitut. Kostjal puudus õiguslik alus keelduda tööde vastuvõtmisest.

§ 638järgi on tellijal töö vastuvõtmise kohustus.

Õigust jätta töö vastu võtmata võib tunnustada üksnes juhul, kui tehtud töö on täiesti kasutuskõlbmatu ja tuleb tervikuna asendada. Pooled ei vaidle selle üle, et töö oli tehtud ja kostja viidatud puudused ei tähendanud, et töö oli täiesti kasutuskõlbmatu ja tuli tervikuna asendada. Seega oli hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks. Töö vastuvõtmine ei tähenda, et kostja ei saaks esitada pretensioone tehtud töö kohta. Töö vastuvõtmise korral eeldatakse, et vastuvõetud töö on lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kostja keeldus hagejale tasu maksmisest enne, kui hageja kõrvaldab töös tehtud puudused ja tekitatud kahju. Pooled leppisid kokku, et pretensioonide olemasolul või puuduste avastamisel informeerib kostja hagejat sellest kirjalikult. Lepingu p 4.5 järgi ei vabasta pretensioonide esitamine hiljem, kui on lepinguga ette nähtud, kostjat kohustusest kinni maksta akteeritud tööd vastavalt esitatud arvetele. Kuna pooled ei leppinud pretensioonide esitamise tähtaega kokku, ei saanud ka sellist tähtaega rikkuda ja lepingu p 4.5 kokkulepet ei saanud käsitada kui

§ 111

suhtes erikokkulepet, mis seaks kostjale kohustuse tasu, sõltumata puudustest, kohe välja maksta. Kostja andis hagejale pretensioonidest teada

1. novembri
2. a e-kirjaga. Selline kirjalikult taasesitatav vorm oli tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 mõttes piisav, täitmaks lepingu p-s 4.3 sätestatud nõuet. Hageja väitel ei saanud ta pretensiooni kätte. Samas esitas hageja selle kohta kohtule kirja. Kuna e-kiri saadeti hageja e-posti aadressile, millelt hageja kostjaga suhtles, jõudis kostja pretensioon hageja asukohta ja hagejal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda (TsÜS § 69 lg 2). Seega sai hageja pretensiooni kätte. Kostja leidis, et vihmaveetorud ei olnud õiget värvi. Hageja nõustus, et vihmaveetorud olid valet värvi, kuid märkis, et selle eest ta raha ei nõudnud. Aktis oli veerennide ülevärvimine märgitud tegemata tööks. Samas ei olnud lepingu lisaks olevas hinnapakkumises veerennide värvimist märgitud. Märgitud oli vaid värvimine 5896 eurot 80 senti, mis oli ka aktis vastu võetud ja märgitud tasumisele kuuluvaks. Samuti oli tasumisele kuuluvaks märgitud töö „vihmavee süsteem". Maha oli arvatud tellija kokkuhoid terrasiitseinal ja omanikujärelevalve kompensatsioon. Seetõttu ei nähtunud aktist, et hageja vihmaveetorude värvimise eest raha ei nõua. Aktist nähtus, et pooled olid vihmaveetorude ülevärvimise garanteerimiseks kokku leppinud 1500 euro kinnipidamise tasumisele kuuluvast summast. Kostja heitis hagejale ette, et krohvi värv oli ebaühtlane. Hageja märkis, et valged laigud krohvis kajastati aktis ja protokollis ning see tehakse ümber. Seega selle puuduse üle ei vaielda ja kohus luges puuduse tuvastatuks. Pooled leppisid ka kokku puuduse mõjus lepingu hinnale (kostja õiguses pidada kinni 1500 eurot) ning puuduse kõrvaldamise tähtajas. Kostja leidis, et kogu krohv oli maha pudenenud. Hageja selgitas, et krohvimisel asendati üks tehnoloogia teisega ja seetõttu algul krohv pudenebki, hiljem mitte. Esitatud terrasiitkrohvi paigaldamise juhendi, toimivusdeklaratsiooni ja tootejuhi vastuse kohaselt leidis kohus, et oli tõendatud, et kasutatud tehnoloogia puhul on loomulik, et osa kivipurust ära kukub. Töö vastas keskmisele kvaliteedile. Pooled ei olnud ühel meelel, et kogu krohv oli ära kukkunud või et krohvis on suured augud. Selle asjaolu tõendamiskohustus oli kostjal. Kohus leidis, et kostja ei suutnud eeltoodud asjaolu tõendada. Kostja leidis, et hageja tekitas lepingu täitmisel kostjale kahju, kuna hageja veokid kukkusid läbi kanalisatsioonikaevu ning torud purunesid. Kohus leidis, et pinnase vajumine ja selle tagajärjel kanalisatsioonitoru purunemine olid tõendatud AS Lavateir
3. oktoobri
4. a kirjaga, kuid hageja ei ole kahju eest vastutav. Hageja kasutas oma lepinguliste kohustuste täitmisel tavapärast hoolsust, mille järgi võib kostja maja juures asuval asfaldil, mida kasutatakse sõidukitega parkimisplatsile sõiduks, sõidukitega sõita. Tuvastatud ei ole, et hageja sõidukid olid eriliselt rasked ja vajanuks tee kasutamiseks eriluba või nõudnuks kostjalt sellekohaste asjaolude põhjalikumat selgitamist. AS Lavateir kirjast nähtus, et pinnases tekkis tühimik toru ühendusest ja kaevu seinast kanalisatsioonitorusse läbiuhutud liiva kadumise tõttu. Ette ei saanud näha, et asfaldi all võis tekkida tühimik ja seda osa asfaldist ei võinud kasutada. Hageja ei rikkunud lepingulist kohustust tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127lg 3).

Ka lepingu p-de 6.6 ja 6.10 sõnastus ei väära kohtu järeldust. Kohus ei pidanud hagejat pinnase läbivajumise eest vastutavaks. Kostja väitel tekkis korteri nr 8 laele katuse parandamise tõttu veekahju. Hageja märkis, et soovis probleemi lahendada, kuid töömehi ei lastud korterisse nr

1. Probleem kajastus
2. novembri
3. a koosoleku protokollis, puuduste kõrvaldamiseks anti tähtaeg
4. juuniks 2014 ja kinni peeti 1500 eurot. Kuna kostja eitas kokkulepet ja
5. novembri
6. a koosoleku protokoll oli allkirjastamata, ei saanud kohus allkirjastamata protokolli poolte kokkuleppena arvesse võtta ja jättis selle tõendi kõrvale. Samas ei andnud sellise kahju tekkimine kostjale alust keelduda tasu maksmisest. Kahju tekkis ühe korteriomandi reaalosale. Kahju saajaks oli seega kolmas isik. Kohus leidis, et korteri nr 8 omanik võib ise otsustada, kas ta soovib kahju hüvitamist ning kas ta paneb oma nõude maksma või mitte. Kostjal ei tekkinud õigust töövõtulepingust tuleneva tasu maksmisest keelduda. Seega olid hageja töö puudusteks vihmaveetorude vale värv ja krohvi ebaühtlane värv. Puuduste kõrvaldamise tähtajas leppisid pooled aktis kokku
7. juuniks 2014 ja sätestasid kostja õiguse kinni pidada 1500 eurot. Täiendav tasu maksmisest keeldumine ei olnud õigustatud. Aktist nähtus, et hageja kandis lepingu tähtaja pikendamisest tuleneva omanikujärelevalve kulu 750 eurot. Seega võeti täiendav omanikujärelevalve kulu lepingu hinnast maha. Kostja pidi hagejale tasuma põhivõla 15 519 eurot 17 senti, nagu oli märgitud aktis. Kuna tööde üleandmise-vastuvõtmise akt allkirjastati
8. novembril 2013, ei olnud kostja viivisenõue põhjendatud, sest hilinemine ei olnud märkimisväärne. Samas on ka hageja jätnud puudused kõrvaldamata ja kohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata. Menetluskulud mõistis kohus välja vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.
9. Mõlemad pooled esitasid apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
11. detsembri
12. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hageja viivise nõude osaliselt rahuldamata. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Pooled ei vaidle selle üle, et töövõtulepingu järgi kohustus hageja tegema hoone fassaadi-, katuse- ja muud tööd ning et kostja pidi tehtud tööde eest tasuma tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ja hageja esitatud arvete alusel. Maakohtus vaidlesid pooled selle üle, kas kostja oli töö vastu võtnud, st kas hageja nõue oli akti ja
13. novembril 2013 esitatud arve alusel muutunud sissenõutavaks. Ekslik ja esitatud tõenditega on vastuolus kostja väide, et ta ei ole töid vastu võtnud, kuna aktil puudub kostja kui tellija allkiri. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et kostja võttis töö vastu, sest akti allkirjastas töövõtulepingu p-s 10.1 kokkulepitud tellija volitatud esindaja I. Kulp BSI OÜ-st. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et hageja tasunõue oli muutunud sissenõutavaks ning õige ei olnud kostja keeldumine maksta kokkulepitud tasu. Õige on kohtu viide töövõtulepingu p-le 4.5, mille järgi pretensioonide esitamine ei vabasta kostjat kohustusest maksta akteeritud tööde eest esitatud arvete alusel. Tulenevalt kostja vastuväitest, et tal esines alus keelduda hagejale tasu maksmisest enne, kui hageja kõrvaldab töös esinenud puudused ja korvab tekitatud kahju, analüüsis kohus põhjalikult

§ 111rakendamise eeldusi.

Maakohus tuvastas, et pooled olid teinud lõppakti parandused, st fikseerinud puudused (vihmaveetorude värv ei olnud õige ja krohvi värv oli ebaühtlane), ning leppinud kokku puuduste kõrvaldamise tähtajas. Poolte kokkuleppel oli kostjal õigus lõpparvest kinni pidada tehtava töö tagamiseks 1500 eurot. Ekslik on kostja apellatsioonkaebuse väide, et ülejäänud lõpparve tingimusteta tasumise kohta puudus pooltel kokkulepe. Õige on hageja apellatsioonkaebuse väide, et otsus on vastuoluline osas, milles kohus rahuldas hageja põhinõude ja tuvastas, et hageja nõue oli muutunud sissenõutavaks, kuid jättis põhinõude sissenõutavaks muutumise ajast kuni kohtuotsuse jõustumiseni viivise välja mõistmata. Tuvastatud ei ole selleks seadusest tulenevat alust. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja nõue oli muutunud sissenõutavaks

1. novembrist
2. Akti nr 5,
3. novembri
4. a koosoleku protokolli ja
5. novembri
6. a lõpparvega on tõendatud, et lõpparve tasutakse sõltumata garantiitööde tegemisest. Pooled olid kokku leppinud, et hageja teeb garantiitööd
7. juuniks 2014 ja et garantiitööde tegemise tagamiseks peetakse nende tööde eeldatav maksumus 1500 eurot kinni ja tasutakse pärast garantiitööde tegemist. Selles osas on pooltel tegemist vastastikuse kohustuse kokkuleppega. Asja materjalidest nähtuvalt ei sidunud pooled ülejäänud lõpparve summa tasumist garantiitöödega. Kostja oli lõpparve maksmisega viivituses alates lõpparve sissenõutavaks muutumisest ning ta kohustus lepingu p 4.4 järgi tasuma viivist 0,1% tasumata summast päevas kuni põhinõude täitmiseni. Ringkonnakohus jättis nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule või ringkonnakohtule. Ringkonnakohus leidis, et kostjal puudub õiguslik alus keelduda tööde vastuvõtmisest, kuna

§ 638

järgi on tellijal töö vastuvõtmise kohustus ning ka kohtupraktika peab töö vastuvõtmisest keeldumist pigem erandlikuks. Samas viitas ringkonnakohus, et töö vastuvõtmine ei tähenda iseenesest, et kostja ei saaks esitada pretensioone tehtud töö kohta, ning töö vastuvõtmine ei muuda

§ 76

lg-s 1 sätestatud põhimõtet.

§ 645

lg 3 sätestab, et töövõtja ei või tugineda asjaolule, millega välistatakse või piiratakse tellija õigusi seoses töö lepingutingimustele mittevastavusega, kui töövõtja teadis või pidi teadma, et töö lepingutingimustele ei vasta. Praegusel juhul ei ole kahtlust asjaolus, et hageja teadis, et ta annab kostjale üle lepingutingimustele mittevastava asja.

§ 642

lg 1 kohaselt vastutab töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko tellijale ülemineku ajal, isegi kui mittevastavus ilmneb alles pärast seda. Hageja tunnistas

1. novembril 2013 saadetud e-kirjas kostjale, et kostjal olid juba
2. novembril 2013 toimunud kohtumisel pretensioonid töö kvaliteedi ja korterile nr 8 tekitatud kahjude kohta ja ta vastas
3. novembril 2013 kostjale, et teeb vaegtööd
4. juuniks
5. Kostja keeldus akti allakirjutamisest enne kui hageja on vaegtööd teinud. Hiljem sai kostja teada, et akti allkirjastas ehitusjärelevalve tegija, kes oli teadlik asjaolust, et kostjal on hageja vastu pretensioonid, mis tulenevad tehtud töö puudustest. Vastavalt poolte väljakujunenud praktikale pidi akti allkirjastama kostja seaduslik esindaja. Ringkonnakohus leidis, et kuigi varem on kõik aktid allkirjastatud kolmepoolselt ja viimase lõppakti allkirjastamisse kostjat ei kaasatud, siis ei muuda see olematuks lepingus kokkulepitud hinda. Kostja on seisukohal, et lõpparve esitamisega rikkus hageja lepingus sätestatud korda, kuna lepingu p 4.2 kohaselt pidi lõplik tasumine toimuma hageja esitatud arve alusel hiljemalt 14 kalendripäeva jooksul pärast seda, kui kostja on allkirjastanud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti. Kohtud jätsid tähelepanuta hageja väited, et ta ei kavatsegi alustada vaegtööde tegemisega. Asjaolu, et hageja ei kavatsegi vaegtöid teha, oli kostjale etteaimatav juba
6. aasta novembris ning ainult seetõttu tugines kostja

§ 111lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendile lõppsumma kinnipidamisel.

Kostja hinnangul ei motiveeri 1500 euro kinnipidamine hagejat tegema vaegtöid, mille hind on kõrgem. Kuna hageja ei hakanud vaegtöid tegema, tellis kostja eksperdihinnangu rekonstrueerimistööde defektide kõrvaldamise maksumuse kohta. Ekspert hindas puuduste kõrvaldamiseks vajalike vaegtööde maksumuseks 15 456 eurot. Kostja esitas ringkonnakohtule

§ 197

lg 1 järgi tasaarvestusavalduse, kuid ringkonnakohus ei arvestanud üldse kostja esitatud eksperdiarvamusega vaegtööde tegeliku maksumuse kohta ja tasaarvestusavaldusega ning tagastas need kostjale. Kostja ei nõustu ringkonnakohtu põhjendustega osas, millega ringkonnakohus mõistis kostjalt välja ka viivise. Ringkonnakohus tuvastas, et pooled olid kokku leppinud tööde parandamises

1. juuniks 2014 ja et garantiitööde tagamiseks peetakse nende tööde eeldatav maksumus 1500 eurot kinni ja tasutakse pärast parandustöid. Ringkonnakohus sedastas otsuses, et selles osas on pooltel tegemist vastastikuse kohustuse kokkuleppega, kuid mõistis ometi kostjalt hageja kasuks välja viivise täies ulatuses
2. novembrist
3. Mõlemad pooled on viivitanud oma lepinguliste kohustuste täitmisega.
4. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtul ei olnud võimalik arvesse võtta kostja tasaarvestusavaldust, kuna seda ei esitatud maakohtus. Ringkonnakohus lähtub tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 järgi vaid neist asjaoludest ja nende kohta käivatest tõenditest, mis olid esitatud maakohtus. Tasaarvestusavalduse aluseks olevad väidetavad asjaolud olid kostjale teada algusest peale. Samuti esitas kostja asjatundja arvamuse vaegtööde maksumuse kohta hilinenult, st vahetult enne ringkonnakohtu istungit, ning võttis selliselt hagejalt võimaluse kummutada seda tõendit enda tõenditega. Ainuke võimalus tõendada puuduste esinemist ja nende kõrvaldamise maksumust oleks olnud taotleda kõigepealt omanikujärelevalve tegija ülekuulamist ja selle tulemuste põhjal otsustada kohtuliku ekspertiisi määramise taotlemist. Nende asjaolude tõendamise koormus lasus kostjal. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle: • pooled sõlmisid aprillis 2013 töövõtulepingu nr 103/BT-T katuseremondi, fassaadiremondi ja teiste tööde tegemiseks vastavalt projektile OÜ SSSK 127-12; • lepingu hinnaks oli 121 145 eurot 61 senti; • kostja pidi tehtud tööde eest tasuma tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ja hageja esitatud arvete alusel; • tehtud töös esinesid puudused.
6. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal tuleb tasuda hagis nõutud 15 519 eurot 17 senti ning kas kostjal on õigus esitada tasaarvestusavaldus ja tugineda

§-s 111 nimetatud õiguskaitsevahenditele. Hageja põhjendab oma nõuet esmajoones sellega, et hageja tegi kokkulepitud ehitustööd, kostja jättis aga nende eest tasumata. Seejuures võttis kostja esindaja tehtud tööd vastu ja pooled leppisid kokku, et 1500 eurot peetakse kinni vaegtööde tegemiseks. Kostja arvates ei pea ta tellijana vastu võtma tegemata või mittenõuetekohaselt tehtud töid ega nende eest tasuma. Samuti väidab kostja, et ta on puudustest hagejale nõuetekohaselt teatanud. Samuti esitas kostja maakohtus tõendid selle kohta, kui palju maksab vaegtööde ümbertegemine, ning tõenditel märgitud ulatuses soovis ta oma nõude hageja nõudega tasaarvestada. 10.

§ 635

lg 1 järgi kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Viidatud sättest tulenevalt tuleb töövõtjal töö (valmis) teha ja tellija peab tehtud töö eest tasuma. Kohustuse täitmise sissenõutavust sätestavad üldnormina

§ 82lg-d 3 ja 7.

Erireegli töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse kohta sätestab

§ 637

. Töövõtja tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad olla töö valmimine ja ülevaatamise võimaluse andmine (

§ 637

lg-d 3 ja 5), töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine (

§ 637lg-d 4 ja 5).

Nii muutub

§ 637

lg 3 järgi töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest.

§ 637

lg 4 esimese lause järgi, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Sama paragrahvi lg 5 järgi ei pea tellija töö eest tasuma enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud üleandmisviis või maksmise tingimused ei anna talle selleks võimalust. Töö vastuvõtmisest õigustamatu keeldumise tagajärjed sätestab

§ 638

. Selle sätte järgi on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. 11. Töö vastuvõtmine ei muuda

§ 76

lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 19;
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 21). Üksnes juhul, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse

§ 76

lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Kuna töövõtja peab

§ 638

teise lause järgi tõendama, et tellija keeldus tööd vastu võtmast alusetult, peab ta tõendama ka selle, et vastuvõtmiseks esitatud töö on lepingukohane (vt ka nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 19;
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). Seega on hageja ülesandeks tõendada, et kokkulepitud tööd on valmis ja tehtud nõuetekohaselt. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on õigesti leidnud, et töövõtulepingust tuleneva lepingujärgse tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuli kohtutel esmalt kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud

§ 82

lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas kostja on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda (vt ka nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14514, p 14;
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 16). Ka on kolleegium varem selgitanud, et töö vastuvõtmise või vastuvõetuks lugemise puhul võib tellija keelduda lepingu järgi sissenõutavaks muutunud tasu maksmisest

§ 111

lg 1 järgi, kuni töövõtja on täitnud oma vastastikuse kohustuse, mh asendanud või parandanud lepingutingimustele mittevastava täitmise või seda pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Seejuures võib

§ 111

lg 3 järgi tasu maksmisest keelduda ebaoluliste puuduste korral üksnes ulatuses, mis tõenäoliselt võiks kuluda puuduste kõrvaldamiseks ja sellega seotud kulutuste ja muu kahju hüvitamiseks (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 31;
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33, 34). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Tööde vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine ei mõjuta iseenesest kostja õigust tugineda lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid. Küll peab kostja arvestama, et need asjaolud on tema tõendada, st kui ta ei suuda tõendada tehtud tööde lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt hageja nõuet välistava õiguskaitsevahendi kasutamist (mh selle kasutamise eeldusi), peab ta hagejale kokkulepitud tasu maksma (vt ka nt Riigikohtu
5. märtsi
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 22;
7. oktoobri
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 31). Seega tuli praeguses vaidluses kostjal esitada tõendid selle kohta, et tehtud tööd ei vasta lepingutingimustele ja et ta kasutab hageja nõuet välistavat õiguskaitsevahendit.
9. Kolleegium märgib, et kostja esitas
10. aprillil 2014 maakohtule lisatõendid, milleks olid kolmandate isikute tehtud hinnapakkumised hageja tehtud tööde juures ilmnenud puuduste kõrvaldamiseks (I kd, tl 158–164). Maakohtu istungi protokollist nähtub, et maakohus on nimetatud tõendid küll vastu võtnud, kuid ei ole neile otsuses hinnangut andnud. Kostja on esitanud apellatsioonkaebuses väite, et tema esitatud tõenditega ei ole arvestatud, kuid ka ringkonnakohus ei ole maakohtu nimetatud eksimust kõrvaldanud. Kolleegium leiab, et jättes osa tõendeid hindamata ja oma seisukoha töös esinenud puuduste kohta piisavalt põhjendamata, on maakohus oluliselt rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 ettenähtud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus ei ole maakohtu rikkumist kõrvaldanud ja on sellega ka ise oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 669 lg 1 p 5). Seega on õige kostja kassatsioonkaebuse väide, et kohtud jätsid analüüsimata kostja vastuväited ja tõendid ning see võis viia asja ebaõige lahendamiseni. Maakohus tuvastas, et kostja keeldus hagejale tasu maksmisest enne, kui hageja kõrvaldab töös tehtud puudused ja tekitatud kahju. Samuti on tuvastatud, et hageja sai kätte kostja saadetud pretensioonid tehtud tööde puuduste kohta. Kolleegiumi arvates ei ole veenvad kohtute põhjendused selle kohta, et kostja keeldumine tasu maksmisest ei olnud õigustatud. Praeguses asjas on hageja töövõtjana esitanud maakohtule hagi lepingujärgse tasu saamiseks enne vaegtööde tähtaja saabumist. Asjas ei ole tuvastatud, et hageja oleks aktis nimetatud vaegtööd teinud. Sellisel juhul on kostjal siiski õigus tugineda võimalikule tasaarvestusele, sest ei ole selgeks tehtud, kas hageja kõrvaldas talle etteheidetavad puudused õigeks ajaks ja kas tehtud töö vastas lepingus kokkulepitule.
11. Tellija võib lepingutingimustele mittevastava töö üleandmise korral vähendada selle eest töövõtjale makstavat tasu (tasu vähendamise piirangud sätestab

§ 648

). Kolleegium juhib tähelepanu, et kokkulepitud tasu maksmisest saab tellija keelduda üksnes juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks

§ 115

lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks

§ 646lg 5 järgi ulatuses, milles tellija tasaarvestab selle tasunõudega.

Lisaks võib tellija keelduda tasu maksmisest, kui ta alandab puudustele tuginedes lepingujärgset hinda

§ 112lg 1 alusel, hinna alandamise võrra.

Hinna alandamise eesmärgiks on

§ 112

järgi mittekohase täitmisega rikutud pooltevaheliste kohustuste tasakaalu taastamine olukorras, kus lepingutingimustele mittevastava soorituse saanud lepingupool on mittekohase täitmise vastu võtnud ja ei soovi lepingust taganeda. Kahju (

§ 115

lg l) või kulutuste hüvitamise (

§ 646

lg 5) nõude tasaarvestamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi ning kostja võib esitada hagejale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 29;
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16;
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11;
7. juuni
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10).
9. Kui kostja on menetluses läbivalt väitnud, et tal on rahaline nõue hageja vastu, tuli kohtul kontrollida ka seda, kas kostjal on rahaline nõue hageja vastu kahju hüvitamiseks

§ 115

lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks

§ 646lg 5 järgi ulatuses, milles tellija tasaarvestab selle tasunõudega.

Kohtute tuvastatud asjaolusid arvestades ei välista kolleegium kostja vastuväidete hindamist ka konkludentse hinna alandamise avaldusena (vt selle kohta Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 23).
3. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel arutama pooltega asja võimalikku lahendamist kompromissiga.
4. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest.
5. Tasutud kautsjon 100 eurot tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tagastada. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu