RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-105-15 Otsuse kuupäev Tartu, 19. oktoober 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

) § 402), mille ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav (mh ülesütlemise kuupäeva ja laenusumma tingimusteta tasumise nõude osas). Lepingu lõppemist tuvastades ei ole kohtud kindlaks teinud, et kostja oleks öelnud laenulepingu

§ 195lg 4 teist lauset järgides ühiselt üles mõlema laenusaaja suhtes.

Leping saab lõppeda vaid mõlema laenusaaja suhtes korraga ajast, mil mõlemale oli esitatud nõuetekohane ülesütlemise avaldus.

1. juuni,
2. juuli ja
3. augusti
4. a avaldused on esitatud hagejale, kuid jääb arusaamatuks, kuidas pidi hageja järeldama neist temaga sõlmitud lepingu lõpetamist, kui avalduses räägitakse lepingu lõpetamisest kaaslaenaja suhtes.
5. augusti
6. a teatises on üksnes konstateeritud laenulepingu ülesütlemist kaaslaenaja suhtes. Kohtud ei ole kontrollinud

§ 416lg 1 (enne 1.

juulit 2011 kehtinud redaktsioonis) eelduste täitmist ülesütlemise eeldusena. Hageja ei ole menetluses tuginenud sellele, et kostja kui krediidiandja oleks rikkunud

§ 416

lg 2 järgset kohustust pakkuda talle koos

§ 416

lg 1 järgse täitmiseks antava täiendava tähtaja andmisega võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul eeltoodut arvestades tuvastada nõuetekohaselt asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ja täita ka selgitamiskohustust. Nõuetekohaselt (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg 4 ja § 442 lg 5) tuleb lahendada ka hagi tagamine. Kassatsioonimenetluses ei tugine hageja enam sellele, et kostja on eelistanud kaaslaenajat ega pidanuks talle soodustingimustel laenu andma. Hageja ei ole esitanud väiteid, millest saaks järeldada, et kostja käitumine laenulepingust tulenevate nõuete esitamisel oleks olnud hageja vastu kuidagi pahatahtlik või muul põhjusel hea usuga vastuolus. Kui laenusaaja ei tasu laenumakseid, on laenuandjal õigus leping seaduses ja lepingus ettenähtud alustel ja korras lõpetada. Ringkonnakohus leidis õigesti, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi saab esitada ka üksnes üks kinnisasja kaasomanik, kui sundtäitmine puudutab kaasomandis olevat kinnisasja tervikuna. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. veebruari 2015. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi. Samas otsustas ringkonnakohus tühistada kohtuotsuse jõustumisel maakohtu määruse alusel täitemenetluse peatamise hageja vastu algatatud täiteasjas. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel realiseerub lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus lepingut lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni (

§ 195lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 69 lg 1 esimene lause).

1. juuni
2. a ülesütlemisavaldus oli kehtiv ja laenuleping lõppes seega
3. juulil
4. Samal päeval (s.o
5. juunil 2010) ütles kostja vaidlusaluse laenulepingu üles ka kaaslaenaja suhtes. Riigikohtu etteheite kohaselt ei ole kohtud põhjendanud, kuidas pidi hageja aru saama talle
6. juunil 2010 esitatud ülesütlemisavaldusest, kui avalduses räägitakse lepingu lõpetamisest kaaslaenaja suhtes. Hageja ei ole sellele asjaolule hagiavalduses tuginenud. Hageja on hagiavalduses märkinud, et talle jäi ülesütlemine arusaamatuks seetõttu, et kostja tegi seda kolmel korral ja andis üha uusi tähtaegu tasumiseks. Ülesütlemisavalduses on selgesti märgitud, et võlgnevuse mittetasumisel hiljemalt
7. juuliks 2010 öeldakse laenuleping ennetähtaegselt üles. Lisaks ei ole vaidlust selles, et ka hageja ise ei olnud vähemalt kolm järjestikku kuud laenumakseid teinud. Seega oli hagejale teada ta enda võlgnevus ja lisaks teavitas kostja ülesütlemisavalduses hagejat sellest, et ka kaaslaenaja on võlgnevuses. Hageja esindaja kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et hageja sai aru ülesütlemisavaldusest, et ta oli võlgu ja seda ei vaidlusta, aga leiab jätkuvalt, et laenuleping on kehtiv.

§ 416lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ega kaaslaenaja ei olnud tasunud laenumakseid alates aprillist 2010 kuni juulini 2010, s.o kolm järjestikku kuud. Laenumaksete võlgnevusele lisandus intress ja viivis. Sissenõutavaks muutus sellest ajast kogu võlgnevus 91 027 eurot 56 senti. Põhivõlg oli

1. juuli 2010 seisuga 86 589 eurot 55 senti. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja esindaja, et võla suurusele vastuväiteid ei ole. Ei vaielda ka selle üle, et nii kaaslaenaja kui ka hageja ei olnud laenumakseid nõuetekohaselt tasunud juba pikema aja vältel, s.o alates
2. märtsist
4. juuni
5. a ülesütlemisavaldusega oli kostja andnud võimaluse võla tasumiseks hiljemalt
6. juuliks
7. Sellega on täidetud ka kahenädalase täiendava tähtaja andmise nõue. Kuigi hageja on soovinud menetluses esitatud väidetel laenulepingu täitmist jätkata, ei ole kostja lepingu lõppemise korral selleks kohustatud. Laenumaksete tasumata jätmise tõttu laenulepingu ülesütlemist ei muudaks olematuks ka enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud kohustuste tagantjärele täitmine. Kui hageja ja kaaslaenaja ei tasu laenumakseid, on kostjal õigus leping seaduses ja lepingus ettenähtud alustel ja korras lõpetada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust ja leidis ekslikult, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks täitemenetlused lubamatuks tunnistada. Hageja vaidlustas ülesütlemise kehtivuse seetõttu, et kostja ülesütlemisavaldused jäid talle arusaamatuks. Kuivõrd kostja ei ole esitanud nõuetekohast ülesütlemisavaldust, on ülesütlemine tühine. Ühtlasi jättis ringkonnakohus tähelepanuta Riigikohtu seisukoha, mille kohaselt tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Praegusel juhul saatis kostja mitu samasisulist kirja, mis ei ole hageja hinnangul tarbija jaoks selge ülesütlemisavaldus. Kui ka ülesütlemine pole tühine, jättis ringkonnakohus ebaõigesti kohaldamata

§ 195lg 1 ja Ts

ÜS § 67 lg 2, kui leidis, et kostja ütles laenulepingu üles

1. juuni
2. a kirjaga. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et ta ei pidanud hindama seda, kuidas pidi hageja aru saama talle
3. juunil 2010 esitatud ülesütlemisavaldusest, kuna hageja ei ole sellele hagiavalduses tuginenud. Hageja esitas kohtule kostja saadetud kirjad ja tugines menetluses sellele, et kirjadest ei ole võimalik aru saada, kas ja millal on leping üles öeldud. Ringkonnakohtul tuli hinnata kirjade sisu.
4. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ning kassatsioonkaebus rahuldamata.
6. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on laenulepingu hageja suhtes kehtivalt üles öelnud. Kui laenulepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, siis on algatatud vaidlusalune sundtäitmine lubamatu. Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et laenulepingu ülesütlemine ei ole kehtiv, kuna hagejale kui tarbijale ei ole kostja erineva dateeringuga kirjadest arusaadav kostja tahe leping üles öelda. Seega ei ole vaidluse all hagejaga sõlmitud laenulepingu ülesütlemise sisulised eeldused, vaidluse all on ülesütlemise formaalsed eeldused.
7. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus jättis ülesütlemise formaalsed eeldused (ülesütlemisavalduse esitamine lepingu teisele poolele) nõuetekohaselt tuvastamata. Riigikohus selgitas vaidlusaluses asjas, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav (mh ülesütlemise kuupäeva ja laenusumma tingimusteta tasumise nõude osas).

§ 416

lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist (vt ka Riigikohtu

1. jaanuari
2. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-170-13, p 17). Samuti osutas Riigikohus, et kuivõrd hageja ja kaaslaenaja sõlmisid laenulepingu ühiselt, siis saab nendega sõlmitud leping lõppeda

§ 195

lg 4 järgi vaid mõlema kaaslaenaja suhtes korraga ajast, mil mõlemale oli esitatud nõuetekohane ülesütlemise avaldus. Eeltoodut arvestades tuvastas ringkonnakohus, et kostja saadetud esimene, s.o

1. juuni 2010 kiri (pealkirjastatud kui "Lepingu ülesütlemine") tõi selles märgitud ajal kaasa lepingu lõppemise, sest ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused olid täidetud. Selles ülesütlemisavalduses teavitatakse hagejat kaaslaenaja võlgnevuse suurusest ja antakse täiendav tähtaeg võla maksmiseks. Avalduses on rõhutatud tekstiga osas selgesti märgitud, et võlgnevuse mittetasumisel hiljemalt
2. juulil 2010 öeldakse laenuleping ennetähtaegselt üles. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja ütles oma esimese hagejale saadetud avaldusega (
3. juuni
4. a kiri) laenulepingu üles mõlema laenusaaja suhtes. Hageja ei ole hagiavalduses tuginenud asjaolule, et talle jäi olukorras, kus kõnealuses avalduses räägitakse lepingu lõpetamisest kaaslaenaja suhtes, arusaamatuks, et leping öeldi üles tema suhtes. Hagiavalduse kohaselt jäi hagejale ülesütlemine arusaamatuks seetõttu, et kostja tegi seda kolmel korral ja andis üha uusi tähtaegu tasumiseks. TsMS § 5 lg-st 1, § 436 lg-st 4 ning § 652 lg-test 1 ja 3 tulenevalt ei saanud ringkonnakohus tugineda asjaolule, mida hagi alusena ei ole esitatud. Õige on ka ringkonnakohtu järeldus, et kuivõrd laenuleping lõppes kostja saadetud esimese avalduse alusel, siis juba toimunud ülesütlemist ei saanud kostja järgnevate samasuguste avalduste saatmisega ühepoolselt olematuks muuta. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus oma järeldust piisavalt põhjendanud, samuti ei kohaldanud ringkonnakohus valesti hageja viidatud materiaalõiguse norme.
5. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Samamoodi jäävad ringkonnakohtu otsuse järgi hageja kanda ka varasemates kohtuastmetes kantud kulud.
6. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik