Obsah (6)

§ 101§ 102§ 97§ 105§ 99§ 120

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-119-15 Määruse kuupäev Tartu, 19. oktoober 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Villu Kõve ja Peeter Jerofejev Kohtuasi

) § 97 p-ga 2 elatise suuruse muutmist.

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära saab kohaldada ka täisealiseks saanud õpinguid jätkavale lapsele elatist välja mõistes. Seadusega ettenähtud miinimumelatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste kohta tehtud uurimuse tulemusele, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvi saada piisavalt ülalpidamist ka siis, kui vanemad elavad lahus. Seetõttu ei ole kostjal vaja oma vajaduste suurust ja kulusid kohtule tõendada, sest eelmise kohtulahendiga mõisteti hagejalt kostja kasuks välja miinimumelatis. Hageja soovib väljamõistetud elatist vähendada, sest tema igakuine sissetulek ei võimalda tal lapsele miinimumelatist maksta. Hageja sissetulekuks on vanaduspension 338 eurot 74 senti kuus, elamiseks koos toiduga kulub aga 357 eurot ja ravimitele 132 eurot 79 senti. Hagejale ei kuulu kinnisvara, ta ei ole ettevõtja ning talle ei kuulu sõidukeid. Hagejal on arvelduskonto Danske Bank AS-is, mille saldo oli 21. aprillil 2015 84 eurot 8 senti, Swedbank AS-is, mille saldo oli 29. aprillil 2015 1 euro 69 senti, ja SEB Pank AS-is, mille saldo oli 4. mail 2015 21 senti. Maksu- ja Tolliameti andmetel deklareeris hageja 2014. a-l sissetulekuna 4009 eurot 62 senti. Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes

§ 102

lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise.

Kuna hageja on 72-aastane vanaduspensionär, kes põeb kroonilisi haigusi ja kelle võimalus saada sissetulekut on piiratud ning kes on sattunud elatisvõla sundtäitmise tõttu raskesse majanduslikku olukorda, ei ole ta oma muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist (

§ 102lg 1).

Seega tuleb hagejal

§ 102

lg 2 kohaselt kasutada tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, s.o 338 eurot 74 senti / 2 = 169 eurot 37 senti ülalpeetava isiku kohta. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hagejal ka täisealine poeg, kes kohustub juhul, kui hageja on majanduslikult raskes seisus, täitma

§ 97

p 3 ja

§ 105lg 1 kohaselt oma isa ülalpidamise kohustust.

Kostja ema sissetuleku suuruseks on brutopalk Paldiski Põhikoolis 152 eurot kuus, Paldiski Ühisgümnaasiumis 120 eurot kuus ja Nordea Bank AB Eesti filiaalis 756 eurot kuus. Kuna kostja ema sissetuleku suurus ületab kostja isa sissetuleku suuruse, suudab kostja ema lisaks lapse ülalpidamise kohustusest oma osa täitmisele katta ka lapse isa tasutava elatisemakse suuruse miinimummärast iga kuu puudjääva osa. Seetõttu tuleb vähendada väljamõistetut elatist 177 eurolt 50 sendilt kuus 169 eurole 37 sendile kuus.

1. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja määrata elatise suuruseks alates hagiavalduse esitamisest 80 eurot kuus. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus keeldus
3. mai
4. a määrusega apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja jättis menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Määruse põhjenduste järgi keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast TsMS § 637 lg 21 alusel. Tulenevalt hagihinnast (1552 eurot 52 senti) oli tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses. Maakohus ei ole märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Maakohus ei ole otsuse tegemisel ka selgelt valesti kohaldanud materiaalõigust ega selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti tõendeid hinnanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Hageja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule läbivaatamiseks. Hageja arvates ei selgitanud maakohus pooltele võimalikke piiranguid edasikaebeõiguse realiseerimisel. Hageja esitas apellatsioonkaebuses mitmeid kaalukaid väiteid, miks ei ole maakohtu otsus õige. Kuna selle, kas apellatsioonkaebuse väited on põhjendatud, saab kohus selgitada kohtuliku arutamise käigus, tuleb ka lihtmenetluse korral välistada edasikaebeõigus vaid erandlikel juhtudel, järgides kõrgendatud põhjendamiskohustust.
6. Kostja palus jätta ringkonnakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel rahuldada, ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
8. Erinevalt ringkonnakohtust ei ole kolleegiumi arvates ilmne, et maakohus ei kohaldanud otsust tehes vääralt materiaalõigust. Seega ei olnud ringkonnakohtul ka alust apellatsioonkaebuse menetlemisest TsMS § 637 lg 2¹ alusel keelduda. Ringkonnakohtu määrus tuleb seetõttu tühistada.
9. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära saab kohaldada ka täisealiseks saanud õpinguid jätkavale lapsele elatist välja mõistes, ega järeldusega, et täisealiseks saanud laps ei pea miinimumelatise saamiseks oma vajadusi kohtumenetluses tõendama.

§ 101

lg 1 järgi ei või elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kolleegiumi arvates kohaldub nimetatud säte üksnes alaealiste laste suhtes. See tuleneb juba

§ 101pealkirjast "Elatis alaealisele lapsele".

Seadus kaitseb ka üldiselt eriliselt just alaealisi lapsi, tagades neile kui eripärastele (ja piiratud teovõimega) õigussubjektidele suurema kaitse minimaalselt eluks vajalike vahendite saamiseks. Ka perekonnaseadust süstemaatiliselt tõlgendades saab

§ 101

mõista selliselt, et see kehtib üksnes

§ 97p 1 järgsele alaealise lapse elatisenõudele.

Miinimumelatise rakendamine kõigile täisealiseks saanud õppivate või muul põhjusel abivajavate täisealiseks saanud laste elatisenõuetele (

§ 97

p-d 2 ja 3) ei oleks kolleegiumi arvates põhjendatud, sest erinevalt alaealisest lapsest, kelle puhul eeldatakse, et ta ei suuda endale ise eluks vajalikke vahendeid hankida, saab täisealiseks saanud isiku puhul eeldada, et ta hangib endale eluks vajalikud vahendid ise. Üksnes juhul, kui täisealiseks saanud isikul ei ole vara enda ülalpidamiseks ja temalt ei saa õppetöö või muu mõjuva põhjuse tõttu eeldada sissetuleku hankimist oma vajaduste rahuldamiseks, tekib isikul õigus nõuda ülalpidamist. Seejuures sõltub ülalpidamise ulatus isiku abivajaduse ulatusest. Seega ei pruugi täisealiseks saanud laps vajada elatist kõigi oma eluvajaduste rahuldamiseks, mistõttu ei ole ka põhjendatud kohaldada täisealiseks saanud lapse elatisenõudele

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimummäära.

Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka maakohtu otsuses esiletoodu, et lapse täisealiseks saades ei muutu tavaliselt õppiva lapse elukorraldus ega tema ülalpidamisevajadus ning et miinimumelatis vastab statistiliste uurimustega kindlaks tehtud lapse miinimumvajadustele. Samadel põhjustel võiks elatise miinimummäär kehtida ka muu abivajava täisealiseks saanud lapse (nt täisealiseks saanud puudega lapse) puhul (

§ 97p 3).

Seega tuleb asja lahendamisel lähtuda

§ 99

lg-st 1, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Seda maakohus aga ei teinud. 11. Kolleegium ei nõustu maakohtuga ka selles, nagu ei kohalduks

§ 97

p 2 alusel esitatud täisealiseks saanud õppiva lapse ülalpidamisnõuet lahendades

§ 102

lg 1 ja kohaldada tuleks

§ 102lg-t 2.

Kuigi ülalpidamise ulatus on

§ 99

lg 1 järgi määratud ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest lähtudes, tuleb ülalpidamiseks kohustatud isikult elatist välja mõistes arvestada

§ 102ja § 105 lg 3 järgi ka tema varalist seisundit.

Esmalt tuleb elatist välja mõistes arvestada, et

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Lisaks tuleneb

§ 102

lg-st 1, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 järgi ei vabane vanem üksnes alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ning peab sellises olukorras kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, kuid alla miinimummäära saab elatist vähendada üksnes mõjuval põhjusel.

§ 102

lg 2 kohaldub juba selle sõnastuse järgi üksnes alaealise lapse ülalpidamise korral ning muudel juhtudel võib ülalpidamist andma kohustatud isik

§ 102lg 1 alusel ülalpidamiskohustusest vabaneda.

Seega asus maakohus vääralt seisukohale, et hageja ei vabane

§ 102

lg 2 järgi ülalpidamiskohustusest varalise seisundi tõttu ja peab oma vajadusi piirama ning kostjat endaga ühetaoliselt ülal pidama. Lisaks märgib kolleegium, et vanema kohustus kasutada

§ 102

lg 2 teise lause järgi tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt ei tähenda seda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see seda, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks.

1. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on TsMS § 459 lg 1 järgi üldjuhul alust siis, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused ja/või kohustatud isiku(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Seejuures peab kohus elatise suuruse muutmise üle otsustades võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt ka nt Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 10). Kuna Harju Maakohtu
4. aprilli
5. a otsusega ei ole tuvastatud

§ 97

p-s 2 sätestatud ülalpidamisõiguse tekkimise aluseid, täisealise lapse vajadusi ega vanema(te) varalist seisundit ja võimalusi, ei saa kolleegiumi arvates lähtuda asja lahendades sellest, kas ülalnimetatud asjaolud on võrreldes varasema kohtulahendi tegemise ajaga muutunud või mitte. Sellises olukorras, kus kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, tuleb ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma. Maakohus on asja lahendades seda ka teinud, kuid kohaldanud asjas vääralt

§ 101

lg-t 1 ja

§ 102lg-t 2.

13. Ühtse kohtupraktika kujundamiseks märgib kolleegium, et kohus ei või alaealise lapse kasuks mõista välja elatist kauemaks kui tema täisealiseks saamiseni. Alaealise lapse ülalpidamise kohustus tekib vanemal

§ 97

p 1 järgi igal juhul, st alaealine laps on perekonnaseaduse mõtte järgi abivajav isik, kellel on õigus saada ülalpidamist. Elatisenõude esitamisel esindab teda teovõime piiratuse tõttu

§ 120lg 1 järgi tema hooldusõiguslik vanem.

Täisealiseks saanud lapse puhul tekib vanemal

§ 97

p 2 või p 3 järgi ülalpidamiskohustus üksnes juhul, kui on täidetud ka muud seaduses sätestatud tingimused. Nõudeid saab täisealine laps esitada kohustatud vanema vastu aga ise, st laps saab ise otsustada, kas ta esitab täisealiseks saamisel elatisenõude vanema vastu või mitte.

§ 97

p 2 järgne elatisenõue on iseseisev nõue, mitte nö

§ 97p 1 järgse nõude jätk.

Nende nõuete aluseks olevad asjaolud on erinevad. Olukorras, kus nõude esitamise ajal ei ole ülalpidamiskohustust tekkinud (laps ei ole veel täisealiseks saanud ja ei ole teada, kas täisealise lapse ülalpidamisõiguse aluseks olevad

§ 97

p-des 2 või 3 nimetatud asjaolud üldse saabuvad), ei saa kohus tuvastada ülalpidamisnõude aluseks olevaid asjaolusid, sh seda, kas isikul on õigus saada ülalpidamist ja millises ulatuses on tal õigus seda saada. Seetõttu ei ole sellise hagiga võimalik soovitud eesmärki saavutada ning sellise hagi menetlusse võtmisest võib kohus TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel keelduda või jätta selle TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

1. Kolleegium märgib, et apellatsioonkaebuses nõustus hageja tasuma kostjale elatist 80 eurot kuus, vaidlustades maakohtu otsust üksnes seda ületavas osas (tl 173).
2. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada.
3. Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja lahendava kohtu otsustada. Malle Seppik, Villu Kõve, Peeter Jerofejev