Obsah (6)

§ 148§ 147§ 152§ 1761§ 1762§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-104-15 Määruse kuupäev Tartu, 20. oktoober 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik Kohtuasi Tal

) § 148 lg-test 1 ja 2 koosmõjus tuleneb keelumärke seadmise võimalikkus taotletud kujul. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4 järgi on ühisomand kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaks määramata osades ühises asjas kuuluv omand. Seega on võlgnik AÕS § 70 lg 4 järgi kinnisasja kindlaks määramata osa omanik. Kuigi

§ 148

lg 2 kohaselt lähevad osa omandajale üle kaaspärija varalised õigused ja kohustused, eelkõige õigus nõuda seda osa pärandvarast, mille pärandvara jagamisel oleks saanud kaaspärija, ei tähenda see, et võlgnikul on kindlaksmääratud osa kinnisasjast AÕS § 70 lg 4 mõttes. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 138 lg 2 järgi võib kinnisasja osale sissenõude pöörata ainult siis, kui see on kaasomaniku mõtteline osa ühises asjas AÕS § 70 lg 3 mõttes, s.o kindlaks määratud osa. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Avaldaja esitas
2. aprillil 2015 Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale kande tegemise otsustamiseks. Määruskaebuse kohaselt ei ole kandemäärus ja kohtumäärus seaduslikud ega põhjendatud ning tuginevad asjasse puutumatutele materiaalõiguse normidele. Käesoleval juhul on tegemist võlgnikule kuuluva pärandvara ühisuse mõttelise osaga. Pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse

§ 147kohaselt kaasomandi sätteid.

Pärandvara hulka kuulub vähemalt üks kinnisasja mõtteline osa ning üks korteriomand, mis üksikute esemetena kuuluvad kaaspärijate ühisomandisse, kuid koos moodustavad pärandvara ühisuse, millest kindlaks määratud osa kuulub võlgnikule. Nimetatud kaasomandi osa liigub käibes eraldi ja kohtutäitur saab sellele TMS § 110 alusel sissenõuet pöörata. Kaasomandi osa pärandvara ühisusest võib vabalt käsutada teiste kaaspärijate eelneva nõusolekuta. Keelumärke kandmine registrisse ei muuda õiguslikku olukorda, tegemist oleks olemasoleva aresti nähtavaks tegemisega TMS § 71 lg 2 järgi. Enne pärandvara jagamist ei kuulu ühelegi kaaspärijale ükski pärandvara hulka kuuluv üksik ese mingis kindlaksmääratud osas. Teistel võlgnikuks mitteolevatel kaaspärijatel säilib võlgniku osale keelumärke kandmisel õigus nõuda pärandvara jagamist ning võimalus kasutada teisi kaaspärija õigusi. Kui kohtutäitur ei tee aresti nähtavaks, puudub kolmandatel isikutel mõistlik võimalus saada arestist teada, mistõttu on võlgnikul võimalik vara käsutada. Materiaalõiguslikult ebaõiged on ka viited TMS §-dele 14 ja

1. Erinevalt abikaasade ühisvarast ning seltsinguvarast on pärandvara ühisuse puhul selle kaasomandi osa kindlaks määratud. Vastupidi pärandvara ühisusest ei saa abikaasade ja seltsingu puhul vahetuda vara üks ühisomanikest. Pärandvara ühisuse puhul saab aga kinnistusraamatusse kantud ühisomanik vahetuda ehk pärandvarasse kuuluv üksik ese jääb peale pärandvara ühisuse kaasomaniku vahetumist ikkagi ühisomandisse. Kinnisasja puhul toimuks omandi üleminek kinnistusraamatuvälisena. Sissenõuet ei pöörata kinnisasjale, mistõttu ei ole asjakohased viited kinnisasjale sissenõude pööramise sätetele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohtu määruse resolutsioon jääb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 ja § 695 alusel muutmata, arvestades Riigikohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
3. Lähtudes määruskaebusest, tuleb kolleegiumil lahendada küsimus, kas kinnistusraamatusse on võimalik kanda keelumärge pärandvarasse kuuluva kinnisasja käsutamise keelamiseks nii, et kaaspärijast võlgnikul on keelatud käsutada pärandvara ühisusse kuuluvat kinnisasja. Maakohtu kinnistusosakond ja kohtud on leidnud, et taotletud viisil ei ole võimalik keelumärget kinnistusraamatusse kanda. Kolleegium nõustub kohtute järeldusega.
4. Avaldaja on taotlenud kinnisasjale keelumärke seadmist. Kinnistusraamatusse kinnistu käsutamise keelumärke seadmine on vajalik kinnisasja arestimiseks, st kinnisasjale sissenõude pööramiseks (TMS § 142 lg 1) (vt Riigikohtu
5. märtsi
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p 9). TMS § 140 lg 1 kohaselt võib sissenõudja nõude täitmiseks pöörata kinnisasjale sissenõude, kui võlgnik on kantud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse või kui võlgnik on kinnistusraamatusse kantud omaniku üldõigusjärglane. TMS § 138 lg 2 kohaselt võib kinnisasja või sellega võrdsustatud õiguse osale sissenõude pöörata ainult siis, kui osa on kaasomaniku mõtteline osa või kui sissenõudja nõue põhineb õigusel, millega mõtteline osa on koormatud. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt on vaidlusaluste kinnisasjade ühisomanikena kinnistusraamatusse kantud võlgnik, Natalia Tširkina ja Aleksandr Tširkin (tl-d 2, 32 pöördel). Ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaks määramata osades ühises asjas kuuluv omand (AÕS § 70 lg 4). Pärandvara kujutab endast vara ja sellega seotud õiguste ja kohustuste kogumit (Riigikohtu
7. septembri
8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-14, p 15). Igale kaaspärijale kuuluvad konkreetsed asjad või nende osad määratakse kindlaks pärandvara jagamisel (

§ 152lg 1).

Seetõttu ei tulene kaaspärijale pärandvara ühisuse mõttelise osa kuulumisest, et kaaspärijale kuulub ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest, mille käsutamist saab TMS-i alusel piirata. TMS ei võimalda käesoleval juhul kinnisasjade käsutuskeeldu kinnistusraamatusse kanda, sest võlgnik ei ole ainuomanik ega kaasomanik, kellele kuuluks kindlaks määratud mõtteline osa kinnisasjadest. Kolleegium nendib, et

§ 147

teise lause kohaselt kohaldatakse pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kaasomandi sätteid, st kaaspärija õigused on mitmeti samased kaasomaniku õigustega. Samas ei või kaasomandi sätete kohaldamine minna vastuollu kaaspärija õiguste ja kohustuste kohta sätestatuga.

§ 148

lg 1 teine lause sätestab sõnaselgelt, et kaaspärija ei või iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid või mõttelist osa nendest. Seega oleks kaaspärijate õigusi reguleerivate sätetega vastuolus, kui pärandvara hulka kuuluvatele üksikutele esemetele saaks sissenõuet pöörata samal viisil nagu kaasomaniku mõttelisele osale.

1. Kolleegium nõustub avaldaja väidetega, et kohaldatav ei ole TMS § 14 lg-s 1 ja §-s 15 sätestatu, mis käsitleb abikaasade ühisvarale ja seltsinguvarale sissenõude pööramise erisusi. Eelviidatud sätted on erinormid spetsiifilistele ühisvara liikidele sissenõude pööramiseks. Puudub alus arvata, et keelumärge on võimalik kinnistusraamatusse kanda ka juhul, kui seadus seda otseselt ei välista. AÕS § 53 lg 1 järgi kantakse kinnistusraamatusse ainult seaduses ettenähtud andmed. Lubamatu sisuga kannete kinnistusraamatusse kandmist tuleb takistada muuhulgas kandest tuleneva eksliku mulje ja hilisemate realiseerimisraskuste vältimiseks (Riigikohtu
2. juuni
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-12, p 12). Eelnevast tulenevalt on täitemenetluse raames kinnistusraamatusse märgete tegemise võimalused TMS-is sõnaselgelt sätestatud. Kinnistusraamatusse ei ole võimalik kanda keelumärkeid, mille sissekandmist ei ole seaduses ette nähtud.
4. Kehtiva õiguse järgi puudub kolleegiumi hinnangul võimalus TMS § 54 lg 3 ja § 129 lg 2 järgi muuta nähtavaks pärandvara ühisuse mõttelise osa arestimine. TMS § 129 lg 2 kohaselt kantakse avalikku registrisse kantud õiguse käsutamise keelamise kohta registrisse käsutamise keelumärge. Varale sissenõude pööramise üldsätete kohaselt tehakse omandi, piiratud asjaõiguse või varalise õiguse käsutamise keelamisel seaduses sätestatud korras vastavasse registrisse keelumärge (TMS § 54 lg 3). Seega saab pärandvara ühisuse mõttelise osa käsutamise keelamiseks kanda keelumärke vaid avalikku registrisse, kui kaaspärija mõtteline osa on registrisse kantud ning seadus näeb ette keelumärke registrisse kandmise võimaluse. Pärimismenetluste, pärimistunnistuste ja pärandvara ühisusest osa võõrandamise kohta kantakse andmed pärimisregistrisse (

§ 1761lg 2, § 1762 lg 7).

Pärimisregistrist võivad nähtuda andmed selle kohta, kes ja millises osas on kaaspärijad, ning seetõttu ka kaaspärija mõttelise osa suurus pärandvara ühisusest. Kuid

§ 1762

ei näe ette võimalust kanda pärimisregistrisse keelumärget kaaspärija pärandvara ühisuse mõttelise osa käsutamise keelamiseks.

1. Iseenesest ei ole välistatud, et sissenõudja õigusi võib kahjustada olukord, kus kaaspärija mõttelisele osale sissenõude pööramist ei ole avalikus registris nähtavaks tehtud. Seetõttu selgitab kolleegium kaaspärija mõttelisele osale sissenõude pööramise kohta järgmist.
2. Selleks, et pöörata sissenõue pärandvara ühisuse mõttelisele osale, tuleb esiteks kindlaks määrata täitemenetluse ese. Sellest sõltub, millised täitemenetluse toimingud on sissenõude pööramiseks võimalikud ja vajalikud. Kaaspärija positsioon pärimisseaduse tähenduses kujutab endast õiguste ja kohustuste kogumit: pärandvara omandiõigus ühiselt teiste pärijatega (

§ 147

), õigus nõuda kaaspärijale langevat osa pärandvarast ning vastutus pärandil lasuvate kohustuste eest võrdeliselt pärandiosaga (

§ 148

lg 2, § 151), õigus nõuda pärandvara jagamist (

§ 152

), teise kaaspärija poolt ühisusest osa müümisel ostueesõigus (

§ 149) jne.

Kui kaaspärija käsutab (võõrandab, pandib vms) talle kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest, on käsutuse esemeks mõtteline osa pärandvarast kui kogumist (vara ja sellega seotud õigused ja kohustused) (

§ 148lg 2) (Riigikohtu 24.

septembri

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-14, p 15). Eelnevast tulenevalt on kolleegiumi hinnangul kaaspärijale kuuluva mõttelise osa puhul tegemist varalise õigusega TMS § 110 jj tähenduses.
2. Muuhulgas kuulub kaaspärijale õigus nõuda pärandvara jagamist, arvestades

§-s 155 sätestatut. Pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale (

§ 152

). TMS § 111 kohaselt sissenõude pööramiseks nõudele arestib kohtutäitur nõude ja kohustab võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Arestimisaktiga keelab kohtutäitur ka võlgnikul nõuet käsutada, eelkõige nõuet sisse nõuda. TMS § 118 lg 1 kohaselt on nõude arestimise puhul sissenõudjal õigus nõuda kolmandalt isikult võlgniku asemel kohustuse täitmist enda kasuks kohtutäiturile, sealhulgas ka õigus esitada hagi võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku vastu. Mitme sissenõudja olemasolu korral võib igaüks hageda nõude täitmist kõigi sissenõudjate jaoks. TsMS § 378 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi on hagi tagamise abinõud muuhulgas kostjale kuuluva vara arestimine ning selle alusel käsutuskeelu nähtavaks tegeva keelumärke kandmine kinnistusraamatusse või kostjal teatud tehingute ja toimingute tegemise keelamine. Kaaspärija mõttelisele osale sissenõuet pöörates on kohtutäituril võimalik TMS § 111 alusel arestida võlgnikust kaaspärija nõue teiste kaaspärijate vastu pärandvara jagamiseks. Sellisel juhul on võlgniku suhtes kohustatud kolmandateks isikuteks teised kaaspärijad. Nõue on arestitud, kui arestimisakt on kõigile kaaspärijatele kätte toimetatud (TMS § 114 lg 4). Pärandvara jagamise nõude arestimise puhul on sissenõudjal TMS § 118 lg 1 järgi muuhulgas õigus esitada hagi teiste kaaspärijate vastu. Pärandvara jagamise hagi tagamiseks on hagejal õigus taotleda hagi tagamise korras keelumärke kandmist kinnistusraamatusse omandi käsutamise keelamiseks või eelmärke sissekandmist, mis tagaks ühisvara jagamise nõuet, st et kinnistusraamatu seisu vaidluse kestel ei muudetaks (ühisvara jagamise nõude kohta vt Riigikohtu üldkogu 27. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p 45). Pärast pärandvara jagamist on võimalik sissenõue pöörata juba pärandvara jagamisel võlgnikule määratud esemetele, mh võlgniku kui kinnisasja kaasomaniku mõttelisele osale, kui pärandvara jagamisel jääb mõni kinnisasi kaasomandisse. 15. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. 16. Kuna menetluses osaleb ainuüksi kohtutäitur avaldajana ja samas jääb kaebus ka rahuldamata, siis jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 2 järgi avaldaja enda kanda. Kuivõrd menetluskulud jäävad avaldaja enda kanda, siis ei ole vaja menetluskulusid TsMS § 174 järgi rahaliselt kindlaks määrata. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Jaak Luik