RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-115-15 Otsuse kuupäev Tartu, 14. oktoober 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Tambet Tampuu j

§ 1tähenduses.

Veotakistuse sisustamisel tuleb lähtuda raudteeliikluse eripärast. Raudteevedu ei ole maismaavedu, kus üksteist takistavad veovahendid saaksid teineteisest mööduda. Raudtee läbilaskevõime on piiratud raudtee rööpmete arvuga ning raudtee administratsioon peab tagama läbilaskevõime säilimise. Veotakistus ei tähenda vääramatu jõu olukorda, mida on käsitletud SMGS art 3 §-s 3. Kostja ei pidanud küsima hagejalt juhiseid kauba ümbersuunamiseks. Hageja oli kauba saaja.

§ 1

lubab raudteel otsustada, kas juhiseid küsida, ning juhul, kui raudtee otsustab juhiseid küsida, siis kauba saatjalt. Otstarbekohasuse üle otsustamisel on raudteel kaalutlusõigus, arvestades üldisi huve raudteeliikluse läbilaskevõime tagamisel. Otstarbekohaseks saab pidada eesmärki, et kaup jõuaks sihtjaama kiiremini. Tegemist ei olnud olukorraga, kus teise liiklustee kasutamise võimalus puudus või vedu ei olnud võimalik muul põhjusel. Seega ei olnud raudteel kohustust juhiseid küsida kauba saatjalt ega saajalt. Lisaks ei olnud kauba saajal SMGS art 20 järgi enne kauba sisenemist sihtriiki õigust muuta veolepingut ega anda juhiseid. Ka muutmise õigus hõlmab üksnes vedu sihtriigi piires. Veotakistus tekkis lähteriigi raudteel. Kostja muutus SMGS art 22 § 2 ja lepingu kohaselt veolepingu pooleks siis, kui võttis kauba koos saatekirjadega veoks üle piirijaamas, mille kaudu kaup sisenes Eestisse. Lepingu esemeks ei ole kaubavedude korraldamine Venemaa raudteel. Kostja ei olnud kaupa veoks AS-i Eesti Raudtee infrastruktuuril üle võtnud, kui Venemaa raudtee kauba ümber suunas. SMGS ei näe ette raudteede solidaarset vastutust olukorraks, kus kauba ümbersuunamisest tulenevalt on kauba saaja tasunud suuremat veotasu.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
3. aprilli
4. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis välja mõistmata põhivõla. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja 145 426 eurot 9 senti. Viivise osas jäi maakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled asjaolu üle, et vaidlusaluste vedude puhul ei olnud hageja kaubasaatjaks ega -saajaks, vaid isikuks, kes kinnitas kaubaveomaksete tasumise kohustust lepingu lisas 4/1 kokkulepitud alustel ja korras. Kostja on raudteeveo-ettevõtja, kes sai lepingu pooleks üldõigusjärgluse korras. Kostja on lepingust tulenevates suhetes samastatav algse lepingupoolega, keda lepingus nimetatakse raudteeks, kuigi tegemist ei ole Eesti raudteeadministratsiooniga. Seega osales kostja lepingus vedajana, kellele kohalduvad SMGS-i sätted. Kostja ning Eesti ja Vene raudteeadministratsioonid vastutavad vedajatena solidaarselt SMGS art 22 §-de 1 ja 2 järgi. Tõendite hindamise tulemusel asus ringkonnakohus seisukohale, et tõendatud ei ole veotakistuse esinemine, mis oleks andnud vedajale õiguse muuta ühepoolselt veolepinguid ning nõuda seetõttu kõrgemat veotasu. Kohus tõlgendas lepingut nii, nagu pooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Veotakistusena SMGS-i mõttes ei saa tõlgendada ainult vääramatu jõu olukorda. SMGS art-st 21 nähtub, et vastav olukord saab tekkida ka raudtee süül. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest saaks järeldada vaidlusalusel perioodil vaidlusalusel raudteelõigul selliste erakorraliste asjaolude esinemise, mille tõttu ei olnud võimalik ega/või otstarbekohane küsida saatjalt juhiseid või saajalt/maksjalt nõusolekut, vaid oli otstarbekohasem omal algatusel muuta veolepinguid ja viia kaup teist liiklusteed kasutades teise piiripunkti. Ka kostja enda hilisem käitumine sama lepingut täites näitab, et vedaja ise ei tõlgenda suure hulga „maha jäetud" rongide tõttu raudtee läbilaskevõime vähenemist selliseks liiklustakistuseks, mille puhul ei ole vajalik küsida juhiseid enne teise, pikema liiklustee kasutamise otsustamist. Olukord, kus ühel lepingupoolel oleks õigus ühepoolselt muuta veolepingu tingimusi põhimõtteliselt igal talvisel külmal perioodil ja teistel lepinguosalistel ei oleks olukorras, kus muutmine toob otseselt kaasa majanduslikke tagajärgi, võimalik vedaja tegutsemist kuidagi mõjutada, oleks vastuolus ka hea usu põhimõttega. Õigustust lepingute ühepoolseks muutmiseks ei saanud vedajale anda ka vastuses pretensioonile viidatud raudteeadministratsioonide
5. a kokkulepe. Lepingust, kostja veoeeskirjast ega SMGS-ist ei tulene, et selline kokkulepe oleks muutunud hagejale kohustuslikuks. Eelnevast tulenevalt ei olnud kostjal ka õigust küsida pikema liiklustee eest veotasu kõrgema tariifi alusel, kui veolepingutes ettenähtud liiklustee kasutamise eest oleks küsida saanud. Enammakstud tasu tuleb kostjalt välja mõista. Küll aga puudub hagejal viivise nõue, sest SMGS art 28 § 3 eeldused ei ole täidetud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt, ja teha uus otsus, millega jätta jõusse maakohtu otsus või saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi kirjalike seletuste tõenditena vastuvõtmisel. Menetlusväliselt koostatud kirjaliku seletuse aktsepteerimine tunnistaja ütluste asemel riivab oluliselt tsiviilkohtumenetluse suulisuse, vahetuse, avalikkuse ja võistlevuse põhimõtet. Kohtuvaidluse tuumküsimuse lahendamisel ei ole õiguspärane, kui kohus loeb olulise faktilise asjaolu tõendatuks kirjaliku seletusega olukorras, mil vastaspool on esitanud kaalukaid tõendeid vastupidise tõendamiseks ning seletuse koostajate tunnistajatena ülekuulamiseks ei esine mõjuvaid põhjusi. Kirjalikele seletustele tuginedes luges kohus tõendatuks erakorraliste asjaolude puudumise. Ringkonnakohus on rikkunud põhjendamiskohustust, kui ei põhjendanud tõendite, st raudteeadministratsioonide kirjade maakohtust erinevat hindamist. Lisaks hindas kohus tõendeid valikuliselt, jättes osaliselt tõendites esitatu tähelepanuta ja arvestamata. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud SMGS-i sätteid. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et

§ 1kohaldamise eelduseks on nõusoleku küsimine kauba saajalt.

Juhiste küsimine saatjalt on vajalik üksnes juhul, kui puudub teise tee kasutamise võimalus. Regulatsiooni eesmärk on raudtee läbilaskevõime säilimine. Lisaks ei ole põhjendatud kõigilt saatjatelt juhiste küsimine Kostja sai lepingu poleks kaupade ülevõtmisel piirijaamas. Kostjale ei saa ette heita veolepingu väidetavat rikkumist ajal, mil ta pole veel veolepingu pooleks, st lähteriigi raudteeadministratsiooni otsuse eest rongid ümber suunata. Leping reguleerib kaubavedu vaid Eesti Vabariigi territooriumil. 7. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda. Muuhulgas on hageja jätkuvalt seisukohal, et kostja ei ole raudtee

§ 1

tähenduses ning kostja esitatud raudteede kirjad on esitatud hilinemisega ja ei ole käsitatavad tõenditena. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
2. Hageja ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata. Seega on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi maakohtu otsus vaidlustamata osas jõustunud. Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus hagi põhinõude ulatuses rahuldas ning mõistis hageja kasuks kostjalt välja 145 426 eurot 9 senti. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust osas, mille peale on kaevatud.
3. Kolleegium nõustub kohtute järeldusega, et kostja on käsitatav raudteena

§ 1mõttes, kuid märgib täiendavalt järgmist.

Kohtud on tuvastanud, et esialgu olid koostöölepingu poolteks AS Eesti Raudtee ja hageja (I kd, tl 11). Leping määras kindlaks muuhulgas tingimused kauba vedude korraldamiseks ning iga konkreetse veolepingu täitmisel (p 1.2). Kostja tekkis eraldumise teel AS-st Eesti Raudtee (I kd, tl 41). Äriseadustiku § 434 lg 4 kohaselt annab eraldumisel jagunev ühing osa oma varast üle ühele või mitmele omandavale ühingule. Äriühingu eraldumisel on omandav äriühing jaguneva ühingu üldõigusjärglane TsÜS § 6 lg 1 tähenduses. Kohtud ei ole analüüsinud, millised õigused ja kohustused kostjale eraldumise käigus üle anti. Samas ei vaielda selle üle, et kostja on hagejale osutanud kaubaveoteenust Eesti Raudteega sõlmitud lepingu alusel (ringkonnakohtu otsuse p 37). Kauba raudteevedu on kostja põhitegevusalaks ka äriregistri kohaselt (I kd, tl 42). Seega saab eeldada, et kostjale on vähemalt üle läinud koostöölepingust tulenevad Eesti Raudtee kui kauba vedaja õigused ja kohustused. Samas on kohtud jätnud tähelepanuta, et küsimus, kas kostja on raudtee

§ 1tähenduses, sõltub SMGS-i tõlgendamisest.

1. juunini 2015 kehtinud SMGS-i redaktsioonis ei eristatud raudteed kui raudteeinfrastruktuuri majandavat üksust (st raudteeadministratsiooni) ja raudteed kui veolepingu poolena kauba vedajat. SMGS-is on reguleeritud suuresti just raudtee kui vedaja õigusi ja kohustusi, nt raudtee veokohustus (SMGS art 3), õigus veomaksetele (SMGS art-d 13, 15), raudtee vastutus veolepingu täitmise jooksul (SMGS art-d 22-23) jne. Siiski tuleneb eeltoodust, et SMGS-i tõlgendamisel võib olla alust konkreetse sätte kontekstis eristada raudteeadministratsiooni ja vedaja õigusi ning kohustusi. Kolleegium juhib tähelepanu, et alates
2. juulist 2015 kehtib SMGS-i uus ümbersõnastatud kokkuleppe, kus termini „raudtee" asemel ongi kasutusel „vedaja", samas eristatakse ka raudteeinfrastruktuuri majandavat üksust (alates
3. juulist 2015 kehtiva SMGS art 2). Vaidlusalusel perioodil kehtinud

§-s 1 sätestatud raudtee õigused ja kohustused on uue redaktsiooni kohaselt SMGS art 28 § 1 järgi vedajal. 11.

§ 1

esimese lause kohaselt, kui lähtejaamas või liiklusteel tekivad kauba veotakistused, otsustab raudtee, kas on vaja küsida saatjalt juhiseid või on otstarbekohasem viia kaup sihtjaama teist liiklusteed pidi.

§ 1

teise lause järgi on raudteel õigus nõuda sisse veotasu teise liiklustee kasutamise eest ning pikendada kauba kohaletoimetamise tähtaega, välja arvatud juhud, kui raudtee ise on selles (st teise liiklustee kasutamise ehk veosetakistuse põhjustamises) süüdi. Kolleegiumi hinnangul on

§ 1

esimeses lauses mõeldud raudtee all eelkõige raudteeadministratsiooni, st raudteeinfrastruktuuri majandavat üksust, kellel on kohustus tagada raudtee läbilaskevõime. Samasuguses tähenduses on raudteed kasutatud nt SMGS art 20 § 10 p-s 2, mille järgi võib raudtee keelduda veolepingu muutmisest või peatada selle muutmise, kui muutmine võib häirida raudteekäitlust (ekspluatatsiooni). Samas on

§ 1

teise lause eesmärk tagada raudteele tasu veoteenuse osutamise eest, kui raudtee vedajana oli kohustatud kasutama teist teed

§ 1esimese lause järgi.

Alates 1. juulist 2015 kehtiva SMGS art 28 §-de 1 ja 6 järgi on vedajal õigus otsustada nii teise liiklustee kasutamine kui ka nõuda selle eest tasu. Kokkuvõttes on kohtud kolleegiumi arvates põhjendatult leidnud, et kostja on raudtee

§ 1tähenduses.

Pooled lähtusid sellest, et nendevaheline võlasuhe tekkis lepingu lisaks olevast kokkuleppest, millega hageja võttis kohustuse tasuda kaubaveomakseid, kui hageja ei ole kauba saatja, saaja ega muu teenuse saaja (vt kohtutoimiku I kd, tl 21). Asjaolul, et hageja ei olnud saatjaks (vt ringkonnakohtu otsuse p 37) ning et kostja ei pidanud sellest asjaolust tulenevalt

§ 1

esimese lause järgi küsima juhiseid hagejalt, ei ole käesoleva asja lahendamise jaoks tähtsust.

1. Pooled vaidlevad lisaks selle üle, kas kostja vastutab kaupade ümbersuunamise eest, mis toimus Venemaal ehk enne, kui kostja võttis kaubad Eesti piiril üle. SMGS art 22 § 1 järgi vastutab saatekirja järgi kauba veoks vastu võtnud raudtee veolepingu täitmise eest kogu liikumistee ulatuses kuni kauba väljastamiseni sihtjaamas. SMGS art 22 § 2 kohaselt iga järgmine raudtee, kes võtab kauba koos saatekirjaga veoks üle, muutub sel teel lepingu osaliseks ja võtab endale selle lepingu järgi tekkivad kohustused. Kohtud on tuvastanud, et tulenevalt koostöölepingu p-st 3.1 ja veoeeskirja p-st 1.1.3 leppisid lepingupooled kokku muuhulgas SMGS-i kohaldumises välisriikide vahelise kaubaveoühenduse korraldamisel (vt ringkonnakohtu otsuse p 39). Sellest tulenevalt on kohtud kolleegiumi hinnangul põhjendatult leidnud, et kostja vastutab nii Eesti kui ka Venemaa raudteedega solidaarselt SMGS art 22 § 1 alusel ka Venemaa territooriumil ilmnenud veotakistuste eest. Ebamõistlik on kostja tõlgendus, mille kohaselt tekkisid kostjale lepingust kohustused alles Eesti Vabariigi territooriumil. Sellisel juhul ei oleks pooled leppinud kokku muuhulgas välisriikide vahelise kaubaveoühenduse korraldamises. Samuti on kohtud põhjendatult leidnud, et raudteede solidaarne vastutus ei sõltu sellest, kas takistus ilmnes enne või pärast kauba vastuvõtmist.
2. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus

§ 1esimeses lauses nimetatud veotakistuse mõistet tõlgendanud liiga kitsalt.

Ringkonnakohus leidis, et tõendatud ei ole selliste veotakistuste või erakorraliste asjaolude esinemine, mille tõttu ei olnud võimalik ega/või otstarbekohane küsida saatjalt juhiseid või saajalt/maksjalt nõusolekut, vaid oli otstarbekohasem omal algatusel muuta veolepinguid ja viia kaup teist liiklusteed kasutades teise piiripunkti (ringkonnakohtu otsuse p-d 43, 45). Ringkonnakohtu otsusest jääb arusaamatuks, kas ringkonnakohtu hinnangul siiski esinesid veotakistused, kuid need ei õigustanud

§ 1

esimese lause kohaldamist, ning millised veotakistused selle sätte kohaldamist õigustaksid. Kolleegiumi arvates ei eelda veotakistus

§ 1esimese lause mõttes takistuse erakorralisust.

Vastasel juhul oleks veotakistusega tegemist vaid vääramatu jõuna käsitatavate asjaolude esinemisel. Vääramatu jõu asjaoludega kaasnevad raudtee õigused on aga sätestatud eraldi, SMGS art 3 § 3 lg-s 2. Eelnevast tulenevalt hõlmab

§ 1

esimeses lauses sätestatud veotakistuse mõiste põhimõtteliselt kõiki asjaolusid, mis kaubavedu ei võimalda. Kauba vedamist takistab muuhulgas kahtlemata ka piirijärjekord. Muuhulgas ei ole välistatud, et veotakistus on tingitud korduvalt esinevatest asjaoludest, nt külmadest ja lumerohketest talvedest. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et igasuguste tõrgete korral võiks raudtee kaupade transportimiseks kasutada ilma veose saatja nõusolekuta teist liiklusteed (vt käesoleva otsuse p 14). 14. Veotakistuse esinemisel on raudteel

§ 1

järgi kaks võimalust: vajadusel küsida saatjalt juhiseid või kui see on otstarbekohasem, siis viia kaup sihtjaama teist liiklusteed pidi. Ka

§ 2

järgi peab raudtee saatjat takistuse korral teavitama ja juhiseid küsima vaid juhul, kui teise liiklustee kasutamise võimalus puudub või kui vedu ei ole võimalik muul põhjusel. Seega ei tulene

§ 1

esimesest lausest veotakistuse ilmnemisel automaatselt raudtee kohustust küsida saatjalt juhiseid lepingu edasise täitmise kohta. Sealjuures ei tulene

§ 1

esimesest lausest saatjalt juhiste küsimise kohustust ka igal juhul siis, kui juhiste küsimine on võimalik. Juhiste küsimine ei ole

§ 1

esimese lause mõttes vajalik, kui pooled on lepingus kokku leppinud või saatekirjas on märgitud, kuidas kaubaga takistuste korral toimida (vt

§ 2lg 3).

Kui juhiste küsimisel keelab saatja raudteel veost teise tee kaudu saata, siis peab raudtee sellega üldjuhul ka arvestama. Raudteel on õigus jätta

§ 1

esimese lause järgi juhised küsimata vaid siis, kui teise liiklustee kasutamine on otstarbekohasem.

§ 1

teise lause järgi on raudteel õigus nõuda teise tee kasutamise eest veotasu, välja arvatud juhul, kui raudtee oli veotakistuse tekkimises süüdi. Arvestades raudtee võimalikku lisatasu nõuet (

§ 1

teine lause), tuleb poolte huvide tasakaalustamiseks otstarbekohasust

§ 1esimese lause mõttes hinnata eelkõige saatja huvidest lähtudes.

Saatjalt juhiste küsimata jätmisel võtab raudtee endale kohustuse tõendada, et teise liiklustee kasutamine oli otstarbekohasem. Otstarbekohasuse hindamisel tuleks lähtuda eelkõige sellest, kas teise liiklustee kasutamine oleks saatja jaoks mõistlikum lahendus, mh teise tee kasutamisega ei kaasne saatjale ebamõistlikult suur lisatasu võrreldes kuludega, mis saatjal tekiks juhul, kui kauba vedu jätkataks päras veotakistuse äralangemist mööda kokkulepitud liiklusteed. Lisaks täiendavatele kuludele tuleks raudteel arvestada, kas ja kui kaua oleks veosel võimalik piiril seista, sh kas tegemist on riknevate kaupadega või mitte, kas kaubad tuleb kätte toimetada fikseeritud kuupäevaks jms. Näiteks juhul, kui teel esinev takistus põhjustab vaid lühema seisaku, siis ei ole teise liiklustee kasutamine ka kõnealuses mõttes otstarbekam. Samas ei pruugi liiklustee muutusega kaasneda piiriületuspunkti muutmine ja veotasu suurenemine. Kui liiklustee muutusega kaasneb ka piiriületuspunkti muutus ning veotee oluline pikenemine ja selle tõttu suureneks oluliselt veotasu, siis tuleks raudteel eriti hoolikalt kaaluda liiklustee muutmise põhjendatust. Kolleegium nendib, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal on raudteeseaduse § 7 lg 2 järgi kohustus korraldada raudteeinfrastruktuuri kasutamist ja tagada raudtee läbilaskevõime. Seega suuremate veotakistuste puhul (nt olulist infrastruktuuriosa hõlmav avarii) võib olla põhjendatud kaupade ümbersuunamine ka juhul, kui sellega kaasnevad saatjale suuremad kulud, kuigi konkreetne veos ei ole iseenesest kiireloomuline. See tähendab, et kuigi eelduslikult tuleb lähtuda tellija huvidest, siis tuleb arvestada ka raudtee ning seeläbi avalikke huve. Eelnevast tulenevalt on käesoleval juhul keskne probleem, kas teise liiklustee kasutamine oli SMGS-i mõttes otstarbekohasem. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eeltoodut arvestades hinnata, kas teise liiklustee kasutamine oli otstarbekohasem. Sealjuures on tõendamiskoormis kostjal kui kokkulepitust suuremat tasu nõudnud vedajal (vt TsMS § 230 lg 1). Kostjal tuleb tõendada, millise veotakistusega oli vaidlusalusel juhul tegemist, kas ja kui kauaks oli võimalik jätta vaidlusalune veos piiripunkti seisma, millised kulud võrreldes teise tee kasutamisega oleksid sellisel juhul pooltel tekkinud vms asjaolud, mis näitaksid, et veose ümbersuunamine oli mõistlikult põhjendatud mõlema poole huvisid järgides. 15. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et vaidlusaluses olukorras olid täidetud

§ 1

esimeses lauses sätestatud eeldused teise liiklustee kasutamiseks, siis tuleb kohtul ka hinnata, kas ja kui suurt veotasu oli kostjal õigus nõuda teise liiklustee kasutamise eest. Sealjuures tuleb kohtul hinnata, kas tulenevalt

§ 1

teisest lausest välistab kostja nõudeõiguse praegusel juhul kostja süü veotakistuse tekkimisel.

§ 1teise lause mõtte järgi eeldatakse raudtee süüd.

See tähendab, et isegi kui ümbersuunamine oli otstarbekas

§ 1

esimese lause järgi ja see tõi kaasa suurema veotasu, ei ole raudteel kokkuleppest suurema tasu nõudeõigust, kui kostja ei tõenda, et ta ei olnud veotakistuse põhjustamises süüdi. 16. Veomakse suurust reguleerib SMGS art 13 § 1. Kolleegium märgib, et

§-s 1 sätestatud olukorras ei piira veotasu suurust SMGS art 13 § 2.

§ 1

reguleerib veotakistuse olukorda, kui teise tee kasutamine on otstarbekohasem või vastab saatja juhistele (vt eespool p 14). Juhul kui saatja annab teise tee kasutamiseks juhiseid, võib olla tegemist tõesti lepingu muutmisega SMGS art 20 tähenduses. Juhul kui raudtee kasutab teist teed otstarbekuse tõttu, ei saa veotasu piirata lühima vahemaa järgi kindlaksmääratud tariif (SMGS art 13 § 2). Selline piirang muudaks

§ 1

teise lause enamasti sisutuks, sest üldjuhul lepitaksegi kokku kauba vedu lühimat teed pidi.

§ 1

teise lause eesmärk on aga tagada raudteele tasu tegelikult osutatud teenuse eest. Kolleegium märgib veel, et kuigi sisuliselt on saatekirjas märgitud piiriületuspunkti muutmisel tegemist lepingu muutmisega, siis ei ole tegemist VÕS § 13 lg 1 mõttes olukorraga, kus lepingu muutmiseks oleks vaja poolte kokkulepet. Kuna lepingu muutmise alused on sätestatud

§-s 1, siis on tegemist seadusega ettenähtud lepingu muutmise alusega.

1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu käsitlusega raudteeadministratsioonide liikluskorralduslike juhiste hindamise kohta. Poolte lepingust, veoeeskirjast ega SMGS-ist ei tulene, et selline kokkulepe formeerimise plaani muumise kohta oleks mõjutanud veolepingu poolte õigusi ja kohustusi. Kostjal oli kohustus selgitada, kuidas vastav kokkuleppe saaks muutuda pooltele siduvaks, kuid seda ei ole kostja teinud.
2. Kostja leiab ekslikult, et tulenevalt TsMS § 238 lg-st 2 ei võinud ringkonnakohus tunnistajate ütluste asemel tugineda kirjalikele seletustele. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Isikute ütluste arvestamiseks on TsMS § 229 lg-s 2 ette nähtud üldjuhul kaks võimalikku protsessivormi: tunnistaja ütlus ja menetlusosalise vande all antud seletus. Sealjuures on eriregulatsioon hagita menetluse kohta, kus kohus võib lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka muu tõendusvahendi, muu hulgas menetlusosalise seletuse, mis ei ole antud vande all (TsMS § 229 lg 2 teine lause). Võimalikuks tõendi liigiks on ka dokumentaalne tõend, mis TsMS § 272 lg 2 järgi hõlmab muuhulgas ametlikke ja isiklikke kirju. Riigikohus on varem leidnud, et menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 mõttes. Sealjuures ei ole tegemist siiski tunnistaja ütlusega TsMS § 251 või § 253 mõttes. Kiri on hinnatav koos muude tõenditega TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 alusel. Lisaks võib tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isikule tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks (Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26). Kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud (Riigikohtu
5. novembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-06, p 15). Ringkonnakohus on vastu võtnud ja hinnanud muuhulgas nii AS-i Eesti Raudtee juhatuse liikme kirjalikke selgitusi kui ka hageja töötaja kirjalikke selgitusi (vt ringkonnakohtu otsuse p 45). Kuna juriidilise isiku puhul võib menetlusosalisena vande all üle kuulata selle seadusliku esindaja (TsMS § 267 lg 1 teine lause), siis ei ole kumbki kirjalikke selgitusi andnud isik menetluses pooleks, kelle seletus eeldaks selleks, et see oleks tõendiks, vande all ülekuulamist.
7. Vastuses kassatsioonkaebusele on hageja heitnud kostjale ette, et kostja ei taotlenud isikute tunnistajana ülekuulamist. Hageja sellekohane väide on kolleegiumi arvates põhjendamatu. Kostja oli esitanud tõendid selle kohta, et tema arvates esines veotakistus ning kostjal oli õigus nõuda kokkulepitust suuremat veotasu

§ 1teise lause järgi. Seetõttu oli hageja kohustus esitada tõendid selle kohta, et veotakistust ei esinenud (Ts

MS § 230 lg 1). Hageja kui tõendite esitaja pidi ka tagama, et tõendid on TsMS-i mõttes lubatavas vormis.

1. Kostja on kassatsioonkaebuses leidnud, et ringkonnakohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust tõendite ümberhindamisel ning lisaks hinnanud tõendeid valikuliselt. Ringkonnakohtu ja maakohtu erinevad järeldused tõendite hindamisel olid tingitud esmajoones sellest, et ringkonnakohus võttis vastu mitmeid lisatõendeid. Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud ringkonnakohus sealjuures TsMS §-s 652 sätestatud tõendite ja asjaolude vastuvõtmise nõudeid.
2. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
3. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu, Ants Kull