← Eesti

3-2-1-107-15

Obsah (5)§ 139§ 103§ 115§ 127§ 137

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-107-15 Otsuse kuupäev Tartu, 21. oktoober 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Malle Seppik ja Peeter

) § 132 lg 3 esimese lause järgi eelkõige asja parandamise mõistlikke kulusid ning võimalikku väärtuse vähenemist. Kahju suurust tõendab hageja esitatud hinnapakkumine, millele kostja ei ole vastuväiteid esitanud. Kostja ei ole tuginenud asjaoludele, mis võimaldaksid kahjuhüvitist

§ 139lg 1 või § 140 lg 1 alusel vähendada.

Hagejal tekkinud kahju on kostja rikkumisega põhjuslikus seoses. Kui kostja oleks lasknud elektrikilpi asjatundjal kontrollida, oleks avastatud selles esinevad võimalikud puudused (eksperdiarvamuse kohaselt arvestist väljuvate faasijuhtmete isolatsiooni kahjustumine, klemmide ebakindel ühendamine faasijuhtmetega) ja kahju ei oleks tekkinud. Kostja ei ole kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendanud, et rikkumine oli vabandatav (KOS § 11 lg 3 ja

§ 103lg 2).

Kostja ei ole vaidlustanud hageja viivise arvutamise metoodikat ja suurust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse ning menetluskulud hageja kanda. Kassatsioonkaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus valesti KOS § 2 ja § 15 lg-t
  2. Nii korteri seinad kui ka nende sees asuv elektrikilp ja -juhtmed on kaasomandi ese, mitte kostja reaalosa. Elamut varustatakse elektriga ühe liitumispunkti kaudu, kostja ei ole elektrienergia varustamiseks ettevõtjaga lepingut sõlminud. Elektrisüsteem kavandati juba hoone projekteerimisel ja see on vajalik hoone toimimiseks. Maja elektrisüsteemi korrasoleku pidi tagama korteriühistu. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme. Ekspert ei tuvastanud ega saanud hinnata, kas tulekahju tekkis reaalosas või kaasomandiosas. Tõenditel ei põhine ringkonnakohtu järeldus, et elektrikilp on kostja reaalosa. Elektriarvestid kuuluvad teenuse pakkujale, kostja ei ole ampreid lisanud, vaid arvestil vahetati kaitsmed. Ringkonnakohus ei kaalunud hüvitise vähendamist

§-de 139 ja 140 alusel.

  1. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 kohaselt saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
  3. Ringkonnakohus tuvastas, et korterelamus toimus tulekahju, mis sai alguse kostja korteriomandis asuvast elektrikilbist ja mille käigus sai kahjustusi hageja mitteeluruum (restoran). Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostjal on korteriomandi omanikuna kohustus hüvitada hagejale kui teisele korteriomandi omanikule tulekahju tagajärjel tekkinud kahju. Hageja arvates peab kostja hüvitama talle kahju kõrvaldamise kulud, kuna tulekahju sai alguse kostja korteriomandi reaalosas asuvast kostja kasutuses olevast elektrikilbist ning kostja rikkus elektrikilbi korrashoiu kohustust. Kostja leiab, et ta ei vastuta hagejale tekkinud kahju eest, sest elektrikilp on korteriomanike kaasomandis ning maja elektrisüsteemi peab korras hoidma korteriühistu. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, leides mh, et tulekahju tekkis kostja mõjupiirkonnas olevast ja seega reaalosa hulka kuuluvast elektrikilbist ning kostja ei ole tõendanud, et ta on täitnud KOS § 11 lg 1 p-st 1 tulenevat kohustust kontrollida elektrikilbi korrasolekut. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lg-s 1 ja § 654 lg-s 5 sätestatud nõuetele. Otsus on vastuoluline ja sellest ei nähtu tuvastatud asjaolud, millest saab järeldada, et kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest.
  4. Hageja on esitanud kostja vastu

§ 115lg 1 alusel kahju hüvitamise nõude.

Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et hageja kui kannatanud korteriomanik võib

§ 115

lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel nõuda kostjalt kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused (vt nt Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15): kostja on kohustust rikkunud (

§ 115

lg 1); kostja vastutab kohustuse rikkumise eest (

§ 115

lg 1, KOS § 11 lg 3); hagejale on tekkinud kahju (

§ 127

lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Ringkonnakohus on samuti õigesti leidnud, et eespool toodud asjaolusid peab tõendama hageja. Kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et rikkumine oli vabandatav, st et ta rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist korteriomanikult oodata (KOS § 11 lg 3,

§ 103lg 2) (vt ka Riigikohtu 11.

detsembri

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 22).
  2. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on kostja rikkunud KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustust hoida korteris asuv elektrikilp korras. Kahju hüvitamise nõude aluseks olev kohustuse rikkumine võib iseenesest mh seisneda KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumises. Viidatud sätte kohaselt on korteriomanik kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud (vt ka Riigikohtu
  3. detsembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 20). Kahju hüvitamise nõude esitamiseks

§ 115

lg 1 alusel peab korteriomanik olema rikkunud oma kohustust, ilma et rikkumine oleks vabandatav. Ringkonnakohus on möönnud, et ainuüksi asjaolust, et elektrikilp asus kostja reaalosal ja sellesse ei olnud ühendatud teiste korterite elektriseadmeid, ei saa järeldada, et tegemist oli kostja reaalosa hulka kuuluva seadmega. Vastuolus selle seisukohaga on ringkonnakohus aga tuletanud kostja vastutuse asjaolust, et elektrikilp, millest tulekahju alguse sai, paikneb kostja korteri seinal, on seega tema mõjusfääris ja kuulub kostja korteriomandi reaalossa, mida kostja ei ole korras hoidnud. Kolleegium leiab, et ainuüksi sellest, et vaidlusalune elektrikilp on ruumiliselt kostja mõjualas olev seade, ei saa järeldada, et tegemist on kostja korteriomandi reaalosa esemega, mille korrashoiu kohustus on KOS § 11 lg 1 p 1 alusel kostjal. Nõustuda tuleb kassaatoriga, et kohtu seisukoht amprite lisamise kohta on paljasõnaline ja ebaselgeks jääb ka, milline järeldus tuleks sellest teha hagejale kahju tekkimise aspektist. Üksnes sellest, et kostja ei ole väitnud, et ta ei ole kaitselülitit ümber ehitanud, ei saa veel järeldada, et kostja seda tegi, veel enam ei anna selline tõdemus alust järeldusele selle kohta, et elektrikilp oli kostja korteriomandi reaalosa esemeks. Asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et elektrikilp, millest lähtuvatest juhtmetest tulekahju alguse sai, kuulub kostja korteriomandi reaalossa, ringkonnakohtu otsus ei sisalda. Kostja on vaidluses tuginenud sellele, et tulekahju sai alguse elektrikilbist väljuvatest juhtmetest, mis asusid kaasomandis oleva seina sees (vt nt I kd, tl 159). Ringkonnakohus märkis oma otsuses, et tulekahju tekkepõhjuseks oli kostja korteri elektrikilbis olevast arvestist väljuvate juhtmete lühis või kuumenemine, jättis aga kindlaks tegemata, kas need juhtmed asusid kaasomandiks olevas seinas, nagu kostja on väitnud. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, kas juhtmed, millest lühis tekkis, väljusid arvestist korteri poole või väljapoole, st kas need olid vajalikud üksnes kostja korteris elektritarbimiseks ning olid eemaldatavad, ilma et kaasomandit või teiste korteriomanike õigusi kahjustataks, või ühendasid need kostja korteris asuvat juhtmestikku maja üldise elektrisüsteemiga, olles selle lahutamatuks osaks.

  1. Korteriomandi eseme reaalosa on KOS § 2 lg 1 esimese lause järgi piiritletud eluruumid või mitteeluruumid ning nende juurde kuuluvad hooneosad, mida on võimalik eraldi kasutada ning mida saab muuta, kõrvaldada või lisada kaasomandit või teise korteriomaniku õigusi kahjustamata või hoone välist kuju muutmata. KOS § 2 lg 2 kohaselt ei ole korteriomandi eseme reaalosa ehitis ja selle osad ega ehitise püsimiseks või ohutuse tagamiseks või korteriomanike ühiseks kasutamiseks vajalikud seadmed, ka siis, kui need asuvad korteriomandi eseme reaalosa piires. Kaasomandi esemeks on korteriomandiseaduse tähenduses KOS § 1 lg 2 järgi maatükk ning ehitise osad ja seadmed, mis KOS § 2 lg 2 järgi ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka ega ole kolmanda isiku omandis. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi on ehitise kõik seinad, st nii välis- kui ka siseseinad eeltoodud sätete kohaselt korteriomanike kaasomandis sõltumata sellest, kas need asuvad korteriomandi reaalosas või mitte (Riigikohtu
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-14, p 13). Kolleegiumi praktikast saab järeldada, et korteriomandite omanike kaasomandis on ka korteriomandite ühiseks kasutamiseks vajalikud seadmed, mis on üks tervik ega saa olla jaotatud osadeks. Näiteks on kolleegium varem leidnud, et eelviidatud sätetest tulenevalt on elamu ühiseks kasutamiseks vajalikud ühiskommunikatsioonid (nt keskküttetorustikud) korteriomanike kaasomandis vaatamata sellele, et need läbivad korteriomandi reaalosa (Riigikohtu
  4. märtsi
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-14, p 12). Sarnaselt on kolleegium leidnud ka seda, et korteriomandite omanike kaasomandis on korterelamu soojussõlm (Riigikohtu
  6. aprilli
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-08, p 13) ning vähemalt üldjuhul ka kanalisatsiooni- ja tarbeveesüsteem (Riigikohtu
  8. detsembri
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p-d 45 ja 48). Kolleegium leiab, et ka korterelamu elektrisüsteem on üldjuhul korteriomanike kaasomandis. Korterelamu elektrisüsteem on ühiseks kasutamiseks vajalik ühiskommunikatsioon, milleta elamu eesmärgipärane kasutamine ei ole võimalik. Elektrikilp ja selles paiknev arvesti ei ole olemuslikult elektrisüsteemist eraldi kasutatav. Seega on ka elamu elektrisüsteemist lahutamatud seadmed (nt elektrikilbid) üldjuhul korteriomanike kaasomandiks, mida korteriomanikud valdavad ja kasutavad ühiselt ning vastutavad ühiselt ka nende korrashoiu eest. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et tegemaks kindlaks, kas elektrisüsteemi seadmed on käsitatavad korteriomaniku reaalosa või kõigi korteriomanike kaasomandina, saab mh arvestada asjaoluga, kas elektrienergiaga varustaja on sõlminud elektrilepingu iga korteriomanikuga eraldi või kõigi korteriomanikega ühiselt (nt korteriühistu kaudu), st kas maja varustatakse elektriga ühe või mitme liitumispunkti kaudu. Juhul, kui kortermaja varustatakse ühe liitumispunkti kaudu, on elektrisüsteem, sh elektrikilbid üldjuhul korteriomandi kaasomandi osa esemeks.
  10. Kolleegium on varem sarnast vaidlust lahendades leidnud, et asja lahendamiseks pole iseenesest oluline, kas korteriomanikule põhjustatud kahju lähtus teise korteriomandi reaalosast või kaasomandiosast (Riigikohtu
  11. detsembri
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 43). Kostja võib vastutada hagejale tekkinud kahju eest ka juhul, kui elamu elektrisüsteem on käsitatav korteriomanike kaasomandina KOS § 1 lg 2 tähenduses. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi on kaasomanikel KOS § 10 lg-st 1, § 11 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2, § 12 lg-st 3 ja § 15 lg-st 5 ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg-st 5 tulenevalt ühine üldine kohustus tagada, et kaasomandiese oleks sellises korras, millest ei tekiks kellelegi kahju (viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p-d 47 ja 48). Kolleegium leiab, et see kohustus hõlmab mh kohustust kontrollida perioodiliselt elamu elektrisüsteemide korrasolekut ning rakendada puuduste ilmnemisel vajalikke abinõusid ohu või puuduse kõrvaldamiseks (vt ka Riigikohtu
  13. veebruari
  14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 23). Kui korteriomanikud jätavad oma kohustused kaasomandieseme korrashoiu tagamiseks täitmata ja seetõttu tekib mõnele korteriomanikule kahju, võivad kahju hüvitamise eest vastutada kõik oma kohustusi rikkunud korteriomanikud, kelle rikkumine ei ole vabandatav (vt ka eespool viidatud lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 48).
  15. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et kui kohustust on rikkunud mitu korteriomanikku või kõik korteriomanikud (mh tegevusetusega, jättes elektrisüsteemi kontrollimata ja selle korrasoleku tagamata), vastutavad kahjustatud korteriomandieseme omanikule tekitatud kahju hüvitamise eest

§ 137lg 1 järgi solidaarselt kõik korteriomanikud, kelle rikkumine ei ole vabandatav.

Kui tekkinud kahju eest vastutab kaasomanikuna ka kahjustatud korteri omanik, kuna ka tema rikkus kaasomandi korrashoiu kohustust, kohaldub korteriomanike solidaarse vastutuse asemel

§ 137lg 2.

Selle sätte järgi jaguneb kahju tekitajate solidaarvastutus omavahelises suhtes kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi ja riski astet, mille eest iga isik vastutab, arvesse võttes. Muude aluste (nt leping) puudumisel saab AÕS § 75 lg-s 1 ning KOS § 13 lg-tes 1 ja 2 sätestatut arvestades juhinduda hüvitise jaotamisel korteriomanike kaasomandi mõtteliste osade suurusest. Korteriomanike vastutust oma kohustuste rikkumise eest ei mõjuta iseenesest maja haldava korteriühistu või valitseja võimalik vastutus oma kohustuste rikkumise eest või muu isiku vastutus. Need isikud võivad vastutada kahju hüvitamise eest solidaarselt korteriomanikega (Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, pd 50, 51).
  3. Põhjendatud on kassaatori väide, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kostja vastuväite, mille kohaselt ei olnud elektrikilbi korrasoleku kontrollimine tema kohustus ning elamu elektrisüsteemi, sh elektrikilbi korrasoleku pidi tagama korteriühistu. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 442 lg-s 8 ja § 654 lg-s 5 sätestatud kohustust võtta seisukoht poolte kõigi väidete ja vastuväidete kohta. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha selles, kas kostja on rikkunud kahju hüvitamise nõude aluseks olevat kohustust ja vastutab selle rikkumise eest. Kui ringkonnakohus leiab, et kostjal on kohustus hüvitada hagejale tekkinud kahju, peab ringkonnakohus tegema mh kindlaks kostja hüvitatava kahju ulatuse, arvestades eespool käsitletud põhimõtteid ja kaaludes kooskõlas

§-des 139 ja 140 sätestatuga kahjuhüvitise suuruse vähendamist, kui kostja on vastavad asjaolud esitanud (Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12). Mh peab ringkonnakohus hindama kostja vastuväidet, et ekspertiisiakti kohaselt võis tulekahju tekkida elamu teise korruse koridoris asuva kaitsme rakendumata jäämise tõttu (vt nt I kd, tl 13 ning II kd, tl 28 p 3 ja tl 66).
  3. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
  4. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb sellelt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Ants Kull, Malle Seppik, Peeter Jerofejev

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.