) § 100 lg 4 ei ole pankrotimenetluses pankrotivara müügi korral kohaldatav, sest see ei reguleeri müügi korda. Pankrotiseaduse (PankrS) § 135 lg 1 ja § 136 lg 1 viite järgi kehtivad pankrotimenetluses vaid need täitemenetluse seadustiku (
) sätted, mis reguleerivad müügi korda. Tagatisraha ei ole pankrotivara, see tuleb üle kanda Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja (koja) eelarvesse. Pankrotivaraks mitteolev vara tuleb PankrS § 123 alusel vara välistamise korras välja anda vara omanikule. See regulatsioon on kohaldatav ka rahale.
Pankrotihaldurid ei ole korraldanud kordusenampakkumist, mistõttu ei ole saabunud ka tagatisraha tagastamata jätmise tingimused. Kostjad ei ole tagatise tagastamata jätmisel käitunud heas usus, kuna hageja oli ostuhinnast tasunud tähtaegselt 18,89% ning enne enampakkumise nurjunuks kuulutamist 63,33% ning kinnitanud ostuhinna lõplikku tasumist kolme päeva jooksul. Tagatisraha suurus ei ole mõistlik ja põhjendatud. Mida suurem on enampakkumise alghind, seda proportsionaalselt väiksem peaks olema tagatisraha suurus. Tagatis on võrreldav leppetrahviga, mida sellest analoogiast lähtudes tuleks vähendada mõistliku suuruseni, s.o 4500 euroni. Rikuti enampakkumise korda, müüdi ka vara, mis ei kuulunud pankrotivara hulka. Hageja esitas hagi nii pankrotihaldurite kui ka pankrotivõlgniku vastu. Kuna vaidluse esemeks on asjaolu, kas hagis nõutav summa on käsitatav pankrotivarana, on ebaselge, kas tegemist on pankrotivaraga seotud vaidlusega PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause tähenduses, milles haldur osaleks ise poolena. Hagejale teadaolevalt on pankrotihaldurid seisukohal, et vaidlusalust summat ei pea kojale üle kandma, kuna pankrotimenetluses ei ole kojale ülekandmise kohustust. 2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuste kohaselt puudus pankrotihalduritel seadusest tulenev õigus (
lg 4) tagatisraha hagejale tagastada, sest hageja rikkus ostuhinna tasumise kohustust. Alates ostuhinna tasumise kohustuse rikkumisest ei kuulunud tagatisraha enam hagejale, mistõttu ei tule kõne alla vara välistamise nõue. Tagatisraha eesmärgiks on enampakkumisel osalejate distsiplineerimine. Kui enampakkumisel osaleja oma kohustusi rikub, jääb ta tagatisrahast ilma. Pankrotihalduritel puudub mistahes võimalus hageja arvel rikastuda, tagastamata tagatisraha tuleb kanda koja eelarvesse.
Hageja ei tasunud ostuhinda tähtpäevaks ja pankrotihaldurid tunnistasid enampakkumise nurjunuks. Pankrotihaldurid on käitunud seaduspäraselt ning tähendust ei ole argumentatsioonil, kui palju jõudis hageja tähtpäevaks ostuhinnast tasuda, sest ostuhind tervikuna oli tasumata.
lg 4 järgi ei või esialgne ostja sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud asjaoludel toimuval kordusenampakkumisel osaleda. Tema makstud tagatisraha ei tagastata ja see kantakse koja eelarve ühisossa. Kuivõrd pankrotiseadusest ei tulene teistsuguseid sätteid tagatise tagastamise või tagastamata jätmise osas, saab kohaldada
Lisaks sellele teenib regulatsioon pankrotimenetluse eesmärki, milleks on pankrotimenetluse kiirus ja efektiivsus ning pankrotivara võõrandamine mõistliku aja jooksul (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-139-12). Tagatise tagastamisel või mittenõudmisel tekiks olukord, kus enampakkumisel osalejatel oleks võimalik vara müüki takistada oma õiguste kuritarvitamise teel. Õige ei ole hageja seisukoht, et tagatise tagastamata jätmise eelduseks on kordusenampakkumise korraldamine, sest sellist tingimust
lg-st 4 ei nähtu vaatamata sellele, et
Kohus ei tegele pankrotihaldurite ja koja vaheliste küsimustega (tagatisraha kojale kandmise osas), sest menetlusväliste isikute õigusi ja kohustusi kohus ei hinda. Hageja ei saa praeguses menetluses vaidlustada enampakkumise korda. Hageja on palunud tagatise tagastamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel, kuid ei esine selle sätte kohaldamise eeldusi. Alternatiivina on hageja palunud nõude rahuldada PankrS § 123 alusel, kuid ka see säte ei kohaldu. Tagatis ei kuulu pankrotivara hulka, vaid kantakse kojale. Seetõttu ei saa esitada vara pankrotivarast välistamise nõuet PankrS § 123 järgi.
lg 4 kohaldamise kohta.
lg 4 sätestab, et esialgne ostja ei või
lg-s 3 nimetatud asjaoludel (kui ostja jättis ostuhinna tähtajaks tasumata) kordusenampakkumisel osaleda ja tema makstud tagatisraha ei tagastata ja see kantakse koja eelarve ühisossa. Tagatisraha määramist ja tagastamist (
) ning tagastamata jätmist (
S § 136 lg 1 alusel kohaldada ka pankrotimenetluses enampakkumise korraldamisel. See, et enampakkumisel osalenud isikul tekib rahaline kohustus maksta pankrotihaldurite nõutavat tagatisraha ja
lg-te 3 ja 4 järgi on võimalik, et isikule, kes enampakkumise on võitnud, kuid ei ole tähtaegselt ostuhinda tasunud, tasutud tagatisraha ei tagastata, mistõttu tema vara väheneb, ei tähenda, et tegemist oleks materiaalõiguse normidega. Ka menetlusõiguse normidega on võimalik panna isikule rahalisi kohustusi ja osal juhtudel võib isik ka makstud raha kaotada. Sarnane õiguslik instituut on näiteks TsMS §-s 149 sätestatud kautsjoni tasumise kohustus. Maakohtu tõlgendus
Ekslik on hageja käsitlus, mille kohaselt saab tagatisraha jätta tagastamata ainult siis, kui on määratud kordusenampakkumine selle enampakkumise järel, mille eest tagatisraha maksti. Praegusel juhul on pankrotihaldurid kuulutanud
pealkiri on küll kordusenampakkumine, kuid sellest ei saa järeldada, et ainult uue enampakkumise (kordusenampakkumise) korraldamisel jääb esialgsele ostjale tagatisraha tagastamata.
lg 4 eesmärgiks on kehtestada sanktsioon enampakkumisel osalenud ostjale, kes ei täida oma kohustust tasuda hind, mis tal tuleb enampakkumise tulemuse kohaselt tasuda. Seega ei sõltu tagatisraha tagastamata jätmine sellest, kas kordusenampakkumine on määratud või mitte. Õige on maakohtu järeldus, mille kohaselt hageja väited enampakkumise toimumise korra väidetavate rikkumiste kohta ja enampakkumise nurjunuks kuulutamise vastuolu kohta heade kommetega ei ole vaidluse lahendamisel olulised, kuna pankrotimenetluses toimunud enampakkumist ei ole võimalik
lg 1 järgi enampakkumise tingimuste olulise rikkumise tõttu kehtetuks tunnistada. See, kui väidetavalt on enampakkumise tingimusi rikutud, ei anna alust makstud tagatisraha tagasinõudmiseks alusetu rikastumise sätete järgi. Tagatisraha nõudmine 10% ulatuses müüdava vara algsest hinnast ei ole heade kommete vastane.
lg 1 annab enampakkumise korraldajale võimaluse tagatisraha kehtestada ja tagatisraha suurus ning selle tagastamata jätmise alus oli välja toodud enampakkumise teates, mistõttu oli hagejal võimalus otsustada, kas ta osaleb enampakkumisel või mitte. Vastuväiteid enampakkumisele (
järgi) ei ole hageja esitanud.
lg 3 sätestab, et vastuväidete esitamata jätmine võtab ära hilisema õiguse tugineda enampakkumise oluliste tingimuste rikkumistele. Tagatisraha suurust ei ole pärast enampakkumise toimumist enam võimalik vaidlustada. Tagatisraha ei ole käsitatav leppetrahvina. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Enampakkumise korraldamisel tagatisraha määramine on
lg 1 kohaselt kohtutäituri/pankrotihalduri kaalutlusõigus ning
piirab seda üksnes selliselt, et see ei või olla suurem kui 10% alghinnast. Seda määra ei ole praegusel juhul ületatud ning olukord, kus isik ise võtab vabatahtlikult endale enampakkumist võites ostukohustuse ning seda kohustust (enampakkumise järel ostuhinna tasumine seaduses sätestatud tähtaja jooksul) ei täida, ei muuda tagatisraha leppetrahviks. Ringkonnakohus leidis, et menetluskulud tuleb kindlaks määrata enne 1. jaanuari 2015 kehtinud korra järgi. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse tühistada ja rahuldada uue otsusega hagi.
S § 136 lg 1 järgi pankrotimenetluses kohaldada.
lg 4 seob tagatisraha tagastamata jätmise lg 3 kohase kordusenampakkumise korraldamisega, mida seekord pärast hageja pakkumise tagasilükkamist ei toimunud. Tagatisraha on õigus jätta tagastamata vaid õiguspäraselt korraldatud enampakkumisel, praegu aga toimus mitu rikkumist. Enampakkumise nurjunuks kuulutamine oli vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega - hageja kohustused olid olulises osas täidetud. Kostjatel oli enampakkumise nurjumise tahteavalduse tegemisel kohustus järgida head usku. Kellegi õigusi ei oleks nurjunuks kuulutamata jätmisega rikutud, sest keegi teine pakkumist ei teinud. Tagatisraha suurus oli ebamõistlik, arvestades vara suurt alghinda. Tagatisraha on olemuselt leppetrahv ja kohtud on jätnud selle alusetult vähendamata.
. Haldur müüb pankrotivara PankrS § 135 lg 1 järgi täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades pankrotiseaduses sätestatud erisusi. Pankrotivara müüakse enampakkumisel PankrS § 136 lg 1 järgi täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Täitemenetluse korral on müügi korraldajaks kohtutäitur. Kohtutäitur on kohtutäituri seaduse (KTS) § 2 lg 1 kohaselt isik, kes peab avalik-õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena. KTS § 9 lg 1 esimese lause kohaselt vastutab kohtutäitur ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses; kahju hüvitamisega seotud vaidlused vaadatakse sama paragrahvi lg 8 järgi läbi maakohtus. KTS § 67 jj järgi on kohtutäiturite ja pankrotihaldurite esindusorganiks koda, mis on § 67 lg 1 järgi avalik-õiguslik juriidiline isik, mille liikmeteks on kõik kohtutäiturid ja pankrotihaldurid. PankrS § 3 lg 4 sätestab, et pankrotiseaduses sätestatud juhtudel teeb täitemenetluse seadustikus sätestatud toiminguid ajutine haldur või haldur, kellel on täituri õigused ja kohustused.
lg 4 teise lause kohaselt kantakse ostjale tagastamata jääv tagatisraha koja eelarvesse.
lg 1 esimese lause kohaselt võib kohtutäitur (pankrotimenetluses pankrotihaldur) enampakkumise korral määrata enampakkumisel osalejatele tagatisraha suuruseks kuni kümme protsenti alghinnast. Kolleegiumi hinnangul täidab pankrotihaldur enampakkumisel müümist korraldades, sh tagatisraha suuruse määramise tähenduses samuti avalik-õiguslikke ülesandeid nagu kohtutäitur. Muu hulgas sõltub pankrotihalduri otsusest tagatisraha määramisel see, millises ulatuses võidakse tagatisraha hiljem kanda koja eelarvesse
Seega ei erine pankrotihalduri vastutus tagatisraha määramisel olemuselt kohtutäituri vastutusest. Kolleegiumi arvates on võimalik KTS § 9 lg 1 esimest lauset ja lg-t 8 tõlgendada selliselt, et nende sätete alusel tuleb lahendada ka kohtutäituri vastu esitatav alusetu rikastumise nõue. Põhjendatud ei oleks kahju hüvitamise nõude ja alusetu rikastumise nõude lahendamine vastavalt maakohtus ja halduskohtus, pealegi sõltub esitatud nõude kvalifitseerimine kas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise nõudeks eelkõige kohtu sellekohasest otsusest TsMS § 436 lg 7 alusel. Sama kehtib pankrotihalduri vastu esitatava alusetu rikastumise nõude korral, ka seda haginõuet on võimalik esitada maakohtule nagu PankrS § 63 lg 1 järgset kahju hüvitamise nõuet. Enampakkumisel tasutud tagatisraha tagastamata jätmisest tuleneva alusetu rikastumise nõude lahendamisel maakohtus tuleb seaduses selge regulatsiooni puudumise tõttu KTS § 9 lg 1 esimese lause analoogilise kohaldamise abil lähtuda riigivastutuse seadusest (RVastS). Eespool toodut arvestades on hageja nõue praeguses tsiviilasjas võimalik kvalifitseerida alusetu rikastumise nõudeks RVastS § 22 tähenduses. RVastS § 22 lg 1 esimese lause järgi võib isik avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud raha tagastamist. RVastS § 22 lg 2 kohaselt kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise korral eraõiguse sätteid, kui RVastS-s ei ole reguleeritud teisiti ja see ei ole vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega. Kolleegium märgib, et RVastS § 24 lg-s 1 sätestatu ei piira pankrotihalduri vastu hagi esitamist maakohtule. Eraõiguslikult tuleb esitatud hagile kohaldada VÕS § 1028 jj. 11. Kolleegium märgib kostjate kohta seda, et pankrotivõlgnik ei ole praeguses asjas õige kostja. PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes võlgniku asemel poolena pankrotihaldur. Pankrotivõlgniku vastu esitatud hagi jätab kolleegium TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, kuna vale kostja vastu hagi esitades ei ole hagejal võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Mitme pankrotihalduri korral on Riigikohus 23. aprillil 2015 tsiviiliasjas nr 3-2-1-2-15 tehtud otsuse p-s 21 leidnud, et pankrotihaldureid ei ole põhjust pidada eri kostjateks, vaid neid tuleb pidada üheks kostjaks PankrS § 106 lg 1 teise lause tähenduses. Kolleegiumi arvates kehtib see ka praeguse hagi korral. 12. Hageja on varasemas kohtumenetluses ning kassatsioonkaebuses olnud mh ka seisukohal, et pankrotihaldurid määrasid
lg 1 alusel enampakkumisel osalemiseks ebamõistlikult suure tagatisraha, kuna tagatisraha eesmärk oleks nii suure müügihinna korral olnud täidetud ka oluliselt väiksemat tagatisraha määrates. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse nimetatud väitega ja põhjendab seda järgmiselt. 13.
lg 4 teise lause kohaselt ei tagastata ostuhinna tasumata jätnud ostjale tagatisraha ja see kantakse koja eelarvesse. Tagastamata jäetud tagatisraha suurus
lg 4 teise lause tähenduses selgub aga
lg 1 esimese lause alusel tehtava otsusega.
S § 135 lg 1 ja § 136 lg 1 alusel. Müüki täitemenetluses, sh enampakkumisel reguleerib
.
viite alusel kohaldatakse
Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks sätestada erandit, mille kohaselt pankrotimenetluses
14.
lg 1 peamise eesmärgina näeb kolleegium enampakkumisel osalejate distsiplineerimist ning selle tagamist, et enampakkumisel osaleksid isikud, kes ka tegelikult soovivad enampakutavat asja osta ega soovi enampakkumist nurjata. Järgmisena tuleb vastata küsimusele, miks kehtestab
lg 1 esimene lause kohtutäiturile/pankrotihaldurile diskretsiooniõiguse määrata tagatisraha suurus.
lg 1 esimene lause võeti vastu praeguseni kehtival kujul, on seletuskirjast üheselt nähtuv muudatuse eesmärk. Selleks saab pidada enampakkumise korraldajale võimaluse andmist ja samas kohustuse panemist vähendada tagatisraha oluliselt sellistel juhtudel, mil müügihind on väga kõrge. Kolleegium peab seda põhjendatud eesmärgiks, tagamaks mh võimalust osaleda enampakkumisel ka isikutel, kes soovivad eseme osta nagunii laenuga ning soovivad seetõttu enampakkumisel osaleda väiksemat tagatisraha makstes. 15. Praegusel juhul oli enampakkumise alghind 4 500 000 eurot, mis on keskmise enampakkumise hinnast eelduslikult oluliselt kõrgem. Pankrotihaldurid määrasid tagatisraha maksimaalses määras, s.o 450 000 eurot. Arvestades
lg 1 esimese lause otsuse p-s 14 kirjeldatud eesmärki, ei saa sellises suuruses tagatisraha määramist pidada õigeks, sest diskretsiooniõiguse teostamist ei ole sisuliselt kaalutud ega põhjendatud. Seda ei muuda asjaolu, et väidetavalt oli tagatisraha määramiseks sellises suuruses olemas võlausaldajate ja pankrotitoimkonna nõusolek, tagatisraha pidi välistama isikute osalemise, kellel puudunuks tegelik finantsvõimekus ostuhinda tasuda ja et praktikas oli 10% suuruse tagatisraha määramine tavaline (kostjate hagivastuse väited, I kd, tl 74-75). Enampakkumise korraldamise ajaks oli diskretsiooniõigust võimaldav
Tavapärasele praktikale viitamine tähendab sisuliselt kaalutlusõiguse teostamata jätmist. Kohtud ei ole
lg 1 rakendamist tagatisraha suuruse määramisel õigesti kontrollinud, jättes kaalutlusõiguse teostamise sisulisest aspektist käsitlemata. Väga suure alghinna korral oleks kolleegiumi hinnangul mõistlik määrata tagatisrahana summa diskretsiooniõiguse teostamise n-ö alumise piiri lähedalt, st eelduslikult ca 1-2% müüdava eseme alghinnast. Vastasel korral ei taga tagatisraha enam oma algset eesmärki ja võib saada takistuseks ostuhuviliste leidmisele ja seega ka võlausaldajate nõuete rahuldamisele. 16. Kolleegium ei pea põhjendatuks
lg 1 rikkumise (diskretsiooniõiguse kaalumata ja põhjendamata jätmise) ületamist ringkonnakohtu põhjendusega, et hagejal oli võimalik otsustada, kas osaleda enampakkumisel või mitte. Nagu otsuse p-s 15 märgitud, ei saa liiga suure tagatisraha määramisega ostuhuviliste tõrjumine teenida PankrS §-s 2 sätestatud pankrotimenetluse eesmärki, milleks on mh võlausaldajate nõuete rahuldamine. Samuti ei nõustu kolleegium ringkonnakohtuga selles, et kuna hageja ei olnud esitanud vastuväiteid tagatisraha suurusele
järgi, on ta selle võimaluse minetanud
lg 3 kohaselt.
ja § 921 reguleerivad selliste vastuväidete esitamist, mis puudutavad enampakkumise korraldust selle toimumise päeval (elektroonilise enampakkumise korral toimumise päevadel), mitte aga eelnevaid toiminguid, sh tagatisraha määramist. Veel olulisem on asjaolu, et tagatisraha tasuda otsustanud hageja õigusi enne enampakkumise nurjumist ei rikutud. Hagejal ei olnud tagatisraha tasudes alust eeldada, et tal ei ole võimalik enampakutavat vara osta. Seega ei olnud tal ka põhjust vastuväidet esitada. Teistsugune võinuks hageja õiguste rikkumisega olukord olla siis, kui hagejat ei oleks lubatud enampakkumisel osaleda tagatisraha maksmata jätmise tõttu. Kolleegiumi arvates ei saa õigeks pidada ka lahendust, et tagatisraha suurusega mitte rahul olev isik, kes on selle tasunud, saaks oma vastuväitega takistada enampakkumise toimumist, mh kui vastuväidet peaks hakkama kontrollima kohus. Samas puuduvad pankrotiseaduses ja täitemenetluse seadustikus täpsed sätted selle kohta, kas pankrotimenetluses määratud tagatisraha suurust oleks võimalik enne enampakkumist vaidlustada. Sellises olukorras on kolleegiumi arvates võimalik vaidlustada tagatisraha suurust hiljem, sh hagi esitamisega tagatisraha tagasinõudmiseks. Haginõude aegumistähtajaks tuleb lugeda RVastS § 24 lg 2 alusel kolm aastat, arvates päevast, millal õigustatud isik nõudest teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga kümme aastat nõude tekkimisest arvates. 17. Eespool nimetatud põhjustel tuleb ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistada ja saata asi tagasi maakohtule menetlemiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutel võtta seisukoht küsimuses, milline oleks
lg 1 esimese lause alusel diskretsiooniõigust kasutades ja põhjendades olnud tagatisraha põhjendatud suurus. Põhjendatud suurust ületavas osas tuleb pankrotihalduritel tagatisraha hagejale tagastada. Kolleegium märgib veel järgmist. Haldusmenetluses diskretsiooniõigust kasutades antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust halduskohtumenetluses hinnates ei saaks halduskohus halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 3 kolmanda lause tõttu teostada haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Praeguses asjas peab kolleegium siiski võimalikuks, et kohus saab teha lõpliku lahendi selle kohta, millises ulatuses oli tagatisraha suurus põhjendatud. Nagu kolleegium otsuse p-s 16 viitas, ei ole õigusaktides täpset regulatsiooni selle kohta, kas pankrotimenetluses määratud tagatisraha suurust oleks võimalik enne enampakkumist vaidlustada. Seega astub pankrotihalduri asemele kohus. Pankrotihalduril on kohtumenetluses võimalik oma otsustust tagatisraha kohta selgitada ja põhjendada. 18. Kolleegium märgib, et põhjendatud suuruses määratud ja maksjale tagastamata jäetud tagatisraha tuleks
Kolleegiumil on ka kahtlus, et
lg 4 teine lause võib olla vastuolus PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega selles osas, milles see lause näeb ette tagastamata jäetud tagatisraha kandmise koja eelarve ühisossa.
lg 4 teine lause võib viidatud ulatuses kahjustada pankrotivõlausaldajate huve (omandiõigust) saada rahuldatud pankrotimenetluses esitatud ja tunnustatud nõue.
S § 108 lg 2 alusel pankrotivara hulka. Pankrotivõlausaldajate omandiõiguse riivel võib puududa legitiimne eesmärk. Lisaks on kolleegiumil kahtlus, kas
lg 4 teine lause on kooskõlas PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega (ja PS §-s 14 sätestatud õigusega ausale menetlusele) osas, milles see lause ei näe ette tagatisraha tagastamise üle otsustamisel kaalutlusõiguse teostamise võimalust.
lg 4 teine lause ei võimalda enampakkumise korraldajal kaaluda tagatisraha osalist või täielikku tagastamist juhtudel, mil tagatisraha maksnud ning enampakkumisel parima pakkumise teinud isik on ostuhinna õigel ajal ja täies ulatuses tasumiseks teinud endast oleneva, st kui ostjal ei ole olnud enampakkumise nurjamise eesmärki. Kuna ei ole normi, mis annaks kaalutlusõiguse, siis ei ole aga pankrotihaldurid ega kohus saanud nende asjaoludega arvestada ning seega on riivatud tagatisraha maksnud isiku omandipõhiõigust.
lg 4 teine lause ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse tähenduses siiski asjassepuutuv, kuna koja vastu ei ole hagi esitatud.
lg 4 kohta, mille järgi ei saa
§-st 100 järeldada, et ainult uue enampakkumise (kordusenampakkumise) korraldamisel jääb esimesel enampakkumisel parima pakkumise teinud isikule tagatisraha tagastamata. Teistsuguse tõlgenduse korral võiks pahatahtlikul, nt võlgnikuga seotud isikul olla võimalus esimene enampakkumine nurjata, tehes ilma sisulise ostmissoovita parima pakkumise ja jättes pärast ostuhinna tasumata. Ülejäänud kassatsioonkaebuse väidetele ei pea kolleegium vajalikuks vastata.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.