Obsah (7)

§ 384§ 366§ 213§ 372§ 358§ 367§ 373

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahendid Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised teistmismenetlu

) § 431 alusel

1. märtsi
2. a määruse resolutiivosasse parandus ja täiendati seda konfiskeeritud asitõendite loeteluga.
3. Viru Maakohtu
4. märtsi
5. a määruse peale esitas määruskaebuse menetlusvälise isiku K. R.-i esindaja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid, kes taotles määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale maakohtule. Kaebaja leidis, et määrus on põhistamata, ja märkis, et KrMK § 63 p 3 järgi antakse riigituludesse kuriteo läbi saadud vara, mille seaduslikku valdajat ei tuvastatud. Kohus ei tuvastanud, et P. R.-i elu- ja töökohast äravõetud esemed olid kuriteoga saadud ning kindlaks ei ole tehtud nende seaduslikku valdajat. Kriminaalasja materjali kohaselt oli vaidlusalune vara P. R.-i valduses. K. R.-i asja otsustamisele ei kaasatud, kuigi pärimisseaduse kohaselt on ta P. R.-i abikaasana vara pärija. Samuti on pärijad M. R.-i ja K. R.-i, kes on P. R.-i ning K. R.-i pojad.
6. Tartu Ringkonnakohtu
7. mai
8. a määrusega jäeti Viru Maakohtu
9. märtsi
10. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis järgmist. 7.1 Kriminaalasja arutamine maakohtus toimus kriminaalmenetluse koodeksi sätete kohaselt. KrMK § 34 järgi ei olnud K. R.-i menetlusosaline, sest eeluurimisel kuulati ta üle tunnistajana. Seega ei olnud maakohus kohustatud teda asitõendite üle otsustamisse kaasama.

§ 384

lg 1 järgi saab maakohtu määruse peale esitada määruskaebuse siiski ka isik, kelle õigusi või seaduslikke huve on kohtumäärusega piiratud. Järelikult peab hindama, kas konfiskeerimisega rikuti K. R.-i õigusi. 7.2 P. R.-i elu- ja töökohast leitud ning asitõenditeks tunnistatud esemed on kuriteoga saadud vara, mille seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt oli küllaldane alus arvata, et P. R.-i osales salakaubaveos, millest johtuvalt tehti ka läbiotsimised. P. R.-i suhtes lõpetati kriminaalmenetlus seoses tema surmaga ja kriminaalmenetluse lõpetamise määrust ei vaidlustatud.

1. aprilli
2. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt on asitõendiks tunnistatud väärismetallid ja väärismetalle sisaldavad ained saadud KrK § 1523 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo läbi ning nende seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud. Sel põhjusel taotles menetleja asitõendite erikonfiskeerimist. Taotluses osutatakse tõenditele (sh tunnistajate T. Kallase ja K. R.-i ütlustele), mis kinnitavad, et tegemist on kuriteo teel saadud varaga. Tunnistajana ülekuulamisel ei avaldanud K. R.i, et ka temal on omandiõigus mõnele läbiotsimisel äravõetud esemele või et tegemist on ühisvaraga. Seega tuli asitõendid konfiskeerida.
3. K. R.-i esitas kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK), viidates Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-le 1, artiklile 13 ja konventsiooni protokolli nr 1 art 1 rikkumisele. Kaebaja väitis, et tema surnud abikaasa vara konfiskeerimine rikkus tema õigust õiglasele kohtumenetlusele ja vara segamatu kasutamise õigust. Samuti leiti kaebuses, et menetlus kestis ebamõistlikult kaua ja kaebaja käsutuses ei olnud ühtegi tõhusat õiguskaitsevahendit rikkumise heastamiseks.
5. jaanuari
6. a otsuses asjas R. vs. Eesti leidis EIK, et K. R.-i suhtes on rikutud konventsiooni art 6 lõiget 1 ebapiisava põhjendamise tõttu konfiskeerimismenetluses ja ebamõistlikult pika menetluse tõttu. Samuti tuvastati konventsiooni art 13 ja konventsiooni protokolli nr 1 art 1 rikkumine. K. R.-i kasuks mõisteti Eesti Vabariigilt välja 64 456 eurot 96 senti varalise ja 8500 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks. Samuti mõisteti kaebaja kasuks välja 4000 eurot menetluskulude hüvitamiseks. EIK põhiseisukohad olid järgmised. 9.1 Viru Maakohtu
7. märtsi
8. a määruses tugineti sättele, mille kohaselt antakse kuriteoga saadud vara, mille seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud, riigi omandisse. Kohus ei täpsustanud, millistele kriminaalasja materjalidele ta otsustuse rajas või millest ta järeldas, et vara oli saadud kuriteoga või et selle seaduslikku valdajat ei tuvastatud. See tõstatab küsimuse õiglase kohtumenetluse puudumisest. Samuti kujutab kirjeldatu endast põhjenduse puudumist ja muudab kaebaja jaoks maakohtu seisukoha tõhusa vaidlustamise võimatuks. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata, tuginedes seejuures peamiselt kahele politsei koostatud dokumendile, millest esimene sisaldas kahtlustusi P. R.-i suhtes ja teises taotleti vara konfiskeerimist, ning kahe tunnistaja, sh kaebaja ütlustele. Ringkonnakohus ei püüdnud hinnata nendes dokumentides nimetatud kahtlustusi või järeldusi. Ühe tunnistaja ütlustele osutati, kuid nende sisu ei mainitud. Kaebaja ütlustest seevastu järeldati, et vara oli saadud kuriteoga ja selle seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud. Eelneva põhjal ei saa asuda seisukohale, nagu oleks ringkonnakohus maakohtu määruse puuduliku põhjenduse kõrvaldanud. Seega ei täidetud õiglase kohtumenetluse nõudeid, mis on käsitatav konventsiooni art 6 lg 1 rikkumisena. 9.2 Vaidlusalune vara oli selle äravõtmise ajal P. R.-i valduses. Kaebaja esitas EIK-le seadusjärgse pärimise tunnistuse, mille kohaselt ta päris ühe kolmandiku P. R.-i varast. Riigisisese õiguse põhjal tuleb lugeda, et kaebaja päris äravõetud vara, välja arvatud juhul, kui lükatakse ümber eespool nimetatud eeldused. Vara konfiskeerimisel tugines Viru Maakohus KrMK § 63 p-le 3, kuid käesolevas asjas ei mõistetud P. R.-i ega teisi kriminaalmenetluses süüdistatavaid üheski süüteos süüdi. Kuna kohus ei tuvastanud ühegi kuriteo toimepanekut, ei saanud vara konfiskeerida kui KrMK § 63 p 3 alusel kuriteoga saadud vara. Need vead koos art 6 lg 1 alusel tuvastatud menetluslike puudustega annavad aluse järeldada, et ei tagatud nõutavat õiglast tasakaalu omandiõiguse kaitse ja üldiste huvide vahel, mis on käsitatav konventsiooni protokolli nr 1 art 1 rikkumisena. 9.3 Varalise kahju suurus on 134 363 eurot 10 senti. Seadusjärgse pärimise tunnistuse kohaselt päris kaebaja kolmandiku P. R.-i varast. Kuigi pärimistunnistuses äravõetud aineid ei mainitud, peab vastupidiste tõendite puudumise tõttu asuma seisukohale, et kaebajal on õigus nõuda hüvitist konfiskeeritud vara väärtusest kolmandiku eest (44 787 eurot 70 senti). Sellele summale lisandub intress ja kaebaja kasuks tuleb välja mõista 64 456 eurot 96 senti. TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
9. K. R.-i esindaja vandeadvokaadi vanemabi R. Laid esitas teistmisavalduse, milles taotleb kriminaalasja nr 1-03-80 menetluse uuendamist, Viru Maakohtu
10. ja
11. märtsi
12. a määruse ning Tartu Ringkonnakohtu
13. mai
14. a määruse tühistamist ja P. R.-i pärijatele läbiotsimisel äravõetud esemete väärtuse hüvitamist koos intressiga, v.a osas, millega hüvitis EIK otsusega asjas R. vs. Eesti välja mõisteti. Teistmisavalduse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 10.1 EIK otsusest asjas R. vs. Eesti tuleneb, et P. R.-ile kuulunud vara konfiskeerimine KrMK § 63 p 3 alusel oli õigusvastane. Tegemist on Eesti õigussüsteemi jaoks siduva seisukohaga ja on tuvastatud, et P. R.-ilt äravõetud esemete õigusvastase konfiskeerimisega põhjustatud varaline kahju on 193 370 eurot 88 senti. Kohtuotsus on jõustunud ja Eesti riik ei ole selles sisalduvaid seisukohti EIÕK art 43 lg 1 alusel vaidlustanud. Teistsugustele seisukohtadele asumine ei oleks kooskõlas EIK praktikaga ja oleks vastuolus ka Eesti rahvusvaheliste kohustustega. 10.2 Kriminaalmenetluse uuendamine on vajalik P. R.-i sisuliseks rehabiliteerimiseks, sest teistetavatest kohtumäärustest tulenevalt omandas K. R.-i abikaasa vara kuritegelikul viisil. EIK otsuse järgi on see seisukoht ebaõige ja konfiskeerimiseks puudus õiguslik alus. Samas on määrused õigusjõus ja nende alusel kujuneb arusaam, et P. R.-i omandas vara kuriteo läbi, mis on vastuolus põhiseaduse (PS) § 22 esimeses lauses ning EIÕK art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. K. R.-i soovib kaitsta surnud abikaasa mainet ja enda ning oma lähedaste õigust sellele, et P. R.-i ei käsitataks kuriteos süüdiolevana. Seejuures saab tugineda PS §-le 26 ja EIÕK artiklile 8 ning EIK
15. novembri
16. a otsuses asjas Putistin vs. Ukraina väljendatud õiguskäsitlusele. P. R.-i maine mõjutab ka tema poegade ja nende lähedaste era- ja pereelu puutumatust. Sellist olukorda saab muuta teistetavate kohtumääruste tühistamisega. 10.3 Teistmise kaudu saab hüvitada P. R.-i poegadele vara õigusvastase konfiskeerimisega tekitatud kahju. Pärijate nõude aluseks on riigivastutuse seadus koosmõjus PS §-ga 25 (vt Riigikohtu üldkogu
17. märtsi
18. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09 ja
19. märtsi
20. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09 ning Riigikohtu halduskolleegiumi
21. novembri
22. a otsus asjas nr 3-3-1-47-08). Kuivõrd ei ole selge, kas kahju saab hüvitada formaalselt õigusjõus olevaid kohtumäärusi tühistamata, tuleb kahju hüvitamiseks taotleda määruste tühistamist. P. R.-i pojad on tema vara suhtes kahe kolmandiku osa pärijad, mistõttu tuleb neile EIK otsuse järgi kummalegi hüvitada 64 456 eurot 96 senti.
24. septembril 2015 teatas K. R.-i esindaja Riigikohtule, et loobub teistmisavaldusest osas, millega taotletakse võimaluse loomist hüvitada K. R.-i poegadele nende isale kuulunud vara õigusvastase konfiskeerimisega tekitatud kahju. Justiitsministeeriumiga saavutatud kokkuleppe järgi hüvitatakse tekitatud varaline kahju riigivastutuse seaduse alusel.
25. Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Antti Aitsen leiab, et teistmisavaldus tuleb jätta rahuldamata. K. R.-i esindaja
26. septembri
27. a kirjast ilmneb, et P. R.-i pärijatele on EIK otsusega kindlaks tehtud ja vara õigusvastase konfiskeerimisega tekitatud kahju hüvitatud. Seega on

§ 366p-s 7 märgitud teistmise alus ära langenud.

P. R.-i rehabiliteerimine teistmismenetluse kaudu ei ole aga võimalik. Kriminaalmenetlus lõpetati P. R.-i suhtes uurimisasutuse määruste alusel ja selliste määruste peale esitatud kaebuse läbivaatamine ei ole

§ 213ning § 228 kohaselt Riigikohtu pädevuses.

Teistmisavalduses osutatud kohtumäärused puudutasid aga kriminaalmenetluse raames ära võetud vara konfiskeerimist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. K. R.-i esindaja
2. septembri
3. a kirjast nähtuvalt loobub ta teistmisavaldusest osas, millega taotletakse võimaluse loomist hüvitada K. R.-i poegadele nende isale kuulunud vara õigusvastase konfiskeerimisega tekitatud kahju.

§ 372

kohaselt järgitakse teistmismenetluses

§-de 352–3602 ja § 363 sätteid, arvestades

13. peatüki erisusi. Kuna

13. peatükk ei näe teistmisavaldusest loobumise puhul ette erisusi, tuleb vaadeldavas küsimuses juhinduda kassatsioonimenetlust reguleerivatest normidest.

§ 358

lg 1 sätestab, et kassaator võib kassatsioonist osaliselt või täielikult loobuda enne seda, kui Riigikohus lahkub istungisaalist otsust tegema, kirjaliku menetluse puhul aga kuni kassatsioonimenetluse pooltele seisukohtade esitamiseks antud tähtaja möödumiseni. Kassatsioonimenetluse poolte seisukohtade esitamise tähtajaks oli

1. september
2. K. R.-i esindaja avaldus laekus Riigikohtule enne seda tähtaega. Samas pole avaldusele lisatud esindatava kirjalikku nõusolekut, mis tähendab, et teistmisavaldusest osalisel loobumisel ei ole järgitud

§ 358lg 2 nõudeid.

Kriminaalkolleegiumil puudub seetõttu

§ 358

lg-s 4 märgitud seaduslik alus jätta teistmisavaldus määrusega osaliselt läbi vaatamata ja lõpetada kõnealuses osas teistmismenetlus. Seega tuleb järgnevalt hinnata ka neid teistmisavalduse väiteid, millega taotletakse teistmise kaudu võimaluse loomist K. R.-i poegadele tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. 14.

§ 366

p 7 kohaselt on teistmise aluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või määruse peale Euroopa Inimõiguste Kohtule esitatud individuaalkaebuse rahuldamine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu. Seega peab Riigikohus kõigepealt hindama, kas EIK tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja riigisisest otsustamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-1-2-2-14, p 9.1).
3. EIK otsuse punktidest 107–108 ja 139–140 järeldub, et juhul, kui kohtud poleks KrMK § 63 p 3 kohaldamisel eksinud, oleks P. R.-i elu- ja töökoha läbiotsimisel ära võetud vara jäänud konfiskeerimata, see tulnuks kriminaalmenetluse lõpetamisel P. R.-i pärijatele tagastada ning neile ei oleks varalist kahju tekkinud. EIK lahendis osutatakse ka kohtumääruste ebapiisavale põhjendamisele, mis ei võimalda siiski tõdeda, et täiendavate või teistsuguste põhjenduste olemasolu korral võinuks P. R.-i vara konfiskeerimist puudutav otsustus osutuda seaduslikuks. Kriminaalasja materjali põhjal ei saa tõsikindlalt rääkida ühestki P. R.-i poolt toime pandud kuriteost, mistõttu ei ole alust jaatada ka vaidlusaluse vara konfiskeerimise seaduslike eelduste tuvastatust. Nende asjaolude põhjal võiks seega tõepoolest väita, et EIK otsusega tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasjas tehtud riigisisest otsustust, millest johtuvalt peaks Riigikohus järgnevalt vaagima, kas rikkumise saab kõrvaldada või sellega tekitatud kahju heastada muul viisil kui teistmise kaudu. Kolleegiumi arvates oleks selle küsimuse lahendamisele asumine siiski ennatlik, kuivõrd teistmise aluse põhjendatuse üle otsustamisel tuleb arvestada veel järgnevaga. 15.1 EIK-le esitatud kaebuses väitis K. R., et tema surnud abikaasa vara konfiskeerimine rikkus tema õigust õiglasele kohtumenetlusele ja vara segamatu kasutamise õigust. Samuti leidis ta, et menetlus kestis ebamõistlikult kaua ning tema käsutuses ei olnud ühtegi tõhusat õiguskaitsevahendit rikkumise heastamiseks. EIK otsusega tehti kindlaks konventsiooni art 6 lg 1 ja art 13 ning konventsiooni protokolli nr 1 art 1 rikkumine. K. R.-ile kui P. R.-i ühele pärijale hüvitati konfiskeerimisega tekitatud varaline ning mittevaraline kahju. Kuigi EIK lahendiga tuvastatud rikkumine mõjutas kriminaalasja riigisisest otsustamist, on konfiskeerimisega tekitatud kahju K. R.-ile hüvitatud ja tema õiguste rikkumine selles osas kõrvaldatud. Kõnealuses osas maa- ja ringkonnakohtu määruste teistmist ka ei taotleta, vaid avalduse esitaja leiab, et kriminaalmenetluse uuendamine on vajalik hoopis P. R.-i sisuliseks rehabiliteerimiseks ning K. R.-i ja ta poegade ning nende lähedaste era- ja pereelu kaitseks. 15.2 EIK-le esitatud individuaalkaebuse ega ka muude senises menetluses käsitletud põhjenduste alusel ei saa väita, nagu oleks K. R. taotlenud surnud isiku rehabiliteerimist eesmärgiga kaitsta surnu mainet ja enda ning oma lähedaste era- ja pereelu PS § 26 ning EIÕK art 8 tähenduses. Kriminaalasja materjalist ilmneb selgelt, et K. R.-i ajendasid kaebust esitama riigisiseses kohtumenetluses aset leidnud rikkumised, mis riivasid tema õigust õiglasele kohtumenetlusele, vara segamatu kasutamise õigust ja õigust menetlusaja mõistlikule kestusele. Ka ei olnud tema käsutuses tõhusaid õiguskaitsevahendeid, millega loetletud rikkumisi kõrvaldada. Et teistmisavalduse esitaja seadis eesmärgiks üksnes enda omandiõiguse ja menetluslike õiguste kaitse, kinnitab seegi, et ta vaidlustas pelgalt vara konfiskeerimist puudutavad kohtute menetlusotsustused, kuid mitte menetleja neid määrusi, millega P. R.-i suhtes kriminaalmenetlus lõpetati.
4. Eelöeldust nähtuvalt tuginetakse teistmisavalduses sellistele uutele väidetele, mida maa- ja ringkonnakohtu määruste vaidlustamisel ei esitatud ning mille kohta EIK lahendis seisukohta ei võetud. Kuivõrd kõnealused argumendid, millele tuginedes teistmist taotletakse, ei olnud EIK-s toimunud menetluse esemeks, ei saa nende argumentide puhul kõneleda ka EIK otsusega tuvastatud konventsiooni või selle protokolli rikkumisest, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Seetõttu ei saa sellised väited olla ka teistmise aluseks

§ 366p 7 mõttes.

17. Järgnevalt peab otsustama, kas kohtumääruste teistmine

§ 366p 7 alusel on põhjendatud P.

R.-i ülejäänud pärijate suhtes, s.t neile konfiskeerimisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kolleegiumi hinnangul on võimalik ka sellele küsimusele vastata eitavalt. 17.1

§ 367

lg 2 sätestab, et

§ 366

p-s 7 nimetatud alusel on teistmisavalduse esitamise õigus EIK-le individuaalkaebuse esitanud isiku advokaadist kaitsjal ja Riigiprokuratuuril, samuti sellise isiku advokaadist kaitsjal, kes on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel esitanud EIK-le individuaalkaebuse või kellel on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel sellise kaebuse esitamise õigus EIÕK art 35 lg-s 1 sätestatud tähtaega arvestades. P. ja K. R.-i pojad ei ole EIK-le läbiotsimisel leitud ning äravõetud vara konfiskeerimist puudutavates küsimustes kaebust esitanud. Samuti ei ole neil praegu sellise kaebuse esitamise õigust, sest EIÕK art 35 lg-s 1 märgitud tähtaeg on möödunud. Seega ei ole tegemist isikutega, kes oleksid õigustatud

§ 366p-s 7 märgitud alusel maa- ja ringkonnakohtu määruste teistmist taotlema.

Ühtlasi väärib tähelepanu, et teistmisavalduse on esitanud vaid K. R.. Samas ei ole arusaadav, millisel õiguslikul alusel ta enda täisealiste poegade huvides kohtulahendite teistmist taotleb. 17.2 Riigikohus on varem leidnud, et võimalus oma õigusi kaitsta ei pea olema tingimata sätestatud teistmisalusena. Õiguste kaitse võimaluse võib tagada ka muu tõhus menetlus. (Vt Riigikohtu üldkogu

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-2-2-11, p 63). K. R.-i esindaja
3. septembri
4. a avalduse kohaselt on P. R.-i ülejäänud pärijad saavutanud Justiitsministeeriumiga kokkuleppe neile õigusvastase konfiskeerimisega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Sel põhjusel ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks käsitleda küsimust, kas ja millises menetluses oleksid P.R.-i pojad kahju hüvitamist nõuda saanud.
5. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 373lg-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium K.

R.-i esindaja teistmisavalduse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)