Obsah (8)

§ 362§ 318§ 306§ 339§ 331§ 345§ 361§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 362 p 2 järgi. 7.

1. KarS § 4231 mõttes tegude süstemaatilisusse ei saa arvata episoode, mis on toime pandud enne KarS § 4231 jõustumist, s.o enne
2. jaanuari
3. See on vastuolus KarS § 5 lg-ga 3 ja PS § 23 lgga 1 (nullum crimen sine lege-põhimõte). 7.
4. Ringkonnakohtu viide Riigikohtu otsusele asjas nr 3-1-1-23-00 on asjakohatu, sest see ei käsitle süstemaatilisuse mõistet. Käesolevas asjas ei saa analoogia korras kohaldada ka Riigikohtu otsust asjas nr 3-1-1-87-
5. Viidatud otsuse punktis 10 on Riigikohus seisukohal, et süstemaatiliselt toimepandavad teod peavad moodustama mingi sisulise süsteemi, st need on omavahel seotud; punktis 12 märgitakse, et süstemaatilise varguse mõiste on seotud varem toimepandud vargustega. Esmalt selgitab Riigikohus punktis 12, et isikut ei karistata enne karistusseaduse jõustumist toime pandud varguste eest, vaid pärast selle jõustumist toime pandud varguse katse eest. Edasi on kohus aga seisukohal, et enne karistusseaduse jõustumist toime pandud vargused on siiski õiguslikult siduvad uue seaduse kehtimise ajal ja neid tuleb arvesse võtta uue seaduse kehtimise ajal toime pandud varguse katse õiguslikul hindamisel. Kassaatori hinnangul on viidatud Riigikohtu seisukoht ebaselge ja vastuoluline. 7.
6. Lisaks KarS § 5 lg-s 3 sätestatud tagasiulatuva jõu keelu põhimõttele rikub KarS § 4231 ka PS § 23 kaitsealas olevat karistusnormi määratletuse nõuet. Karistusseadustiku eriosa koosseisudes on korduvust kvalifitseeriva ja isikut iseloomustava tunnusena kasutatud läbivalt ja selgelt tüüpformuleeringus isiku poolt, kes on varem /.../. Korduvus ja süstemaatilisus ei ole samased mõisted, mistõttu ei saa süstemaatiliselt toimepandud teo põhjendamisel piirduda korduvust sisustavate argumentidega, nagu on tehtud kasseeritavas otsuses. Kassaator on seisukohal, et kui süstemaatiline toimepanemine eeldab tegudevahelist seost, ei ole võimalik rääkida vaid viimase, süstemaatilisust moodustava teo eest karistamisest. Süstemaatilisus kumuleerub küll kolmanda teo toimepanemisel, ent süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise ebaõigussisu tuleneb praegusel juhul kõigist kolmest teost. Vastupidisel juhul on tegu korduvusega: isiku eelnevaid tegusid hinnatakse eripreventiivsest aspektist. Ka korduvuse puhul ei tohi arvesse võtta tegusid, mis on toime pandud enne seaduse jõustumist. 7.
7. Kokkuvõttes leiab kassaator, et kui K. Uibo
8. aastasse jääv juriidiline retsidiiv mingilgi määral sisustab KarS § 4231 elementi süstemaatiliselt, siis on tegu PS § 23 ja KarS § 5 lg 3 ehk karistusseaduse tagasiulatuva jõu keelu põhimõtte rikkumisega. Kui nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et K. Uibole esitati süüdistus ja ta mõisteti süüdi vaid
9. märtsi
10. a teo eest, siis jääb arusaamatuks, mis antud juhtumil sisustab süstemaatilisuse mõistet KarS § 4231 koosseisus. Kui süstemaatilisus on kvalitatiivne tunnus, mis tuleneb otseselt
11. novembril ja
12. detsembril 2014 toime pandud tegudest, siis on tegu K. Uibo olukorra raskendamisega, raskema seaduse tagasiulatuva kohaldamisega, mis toob kaasa otsuse tühistamise

§ 362p 1 alusel.

1. Kassatsiooni vastuses jääb prokurör apellatsioonimenetluses väljendatud seisukohtade juurde ning leiab, et kaitsja kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. Seoses ringkonnakohtu otsuse allkirjastamisega leiab prokurör, et kuigi otsuse tegemise aeg ning digitaalallkirjade andmise aeg on erinev, muutub otsuse sisu pärast digitaalset allkirjastamist kirjutuskaitstuks.
2. aprilliks 2015, kui kolm ringkonnakohtunikku otsuse digitaalselt allkirjastasid, oli kohtuotsus valmis kirjutatud ning asjaolu, et kohtuotsuse tegemise kuupäevaks oli märgitud
3. aprill 2015, ei muuda selle sisulist õiguslikku tähendust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Arutatav kriminaalasi lahendati kokkuleppemenetluses. Seega tõusetub esmalt küsimus edasikaebeõigusest

§ 318lg 4 alusel.

10.

§ 318

lg 4 teise lause esimese alternatiivi kohaselt võivad süüdistatav ja kaitsja esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu. Viidatud sättes peetakse silmas olukorda, kus kokkuleppes kirjeldatud tegu (faktilised asjaolud) ei vasta mitte ühelegi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. See tähendab, et lahendades

§ 318

lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole aga võimalust ega pädevust hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendatud. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 3-1-1-70-12, p-d 8–10).
3. Kuigi süüdistatav ja kaitsja jäid maakohtus kokkuleppe juurde, juhtis kaitsja kohtu tähelepanu probleemile K. Uibole etteheidetava teo KarS § 4231 järgi subsumeerimisel. Kaitsja on kohtumenetluses järjepidevalt väljendanud seisukohta, et enne KarS § 4231 jõustumist toimepandud liiklusseaduse § 90 lg 1 p 3 rikkumised ei täida KarS § 4231 koosseisu tunnust süstemaatiliselt. Seega ei vaidlusta kaitsja faktilisi asjaolusid, vaid kuriteo objektiivse külje (kuriteotunnuste esinemise) puudumist. Seetõttu tuleb praegusel juhul edasikaebeõigust jaatada ja ringkonnakohus vaatas apellatsiooni õigustatult läbi.
4. Kaitsja arvates on enne seaduse jõustumist toimepandud tegude arvestamine KarS § 4231 koosseisu sisustamisel enne seaduse jõustumist toimepandud tegudega vastuolus nullum crimen sine lege-põhimõttega. Kolleegium jääb oma varasema praktika juurde, mille kohaselt enne KarS § 4231 kehtima hakkamist toimepandud süütegude arvestamine ei riku kaitsja viidatud põhimõtet, sest kuriteo eest mõistetakse karistus üksnes viimase, seaduse kehtivuse ajal toimepandud kuriteo tunnustega teo eest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus asjas nr 3-1-1-87-08, p 12;
7. oktoobri
8. a määrus asjas nr 3-1-1-75-15, p 10 ). Samuti on asjakohatu kaitseväide KarS § 4231 määratlematuse kohta. 13.

§ 306lg 3 järgi allkirjastavad kohtuotsuse digitaalselt kõik kohtukoosseisu liikmed.

Kaitsja on õigesti märkinud, et vaidlustatud ringkonnakohtu otsus kannab

1. aprilli 2015 kuupäeva, kohtukoosseis on otsuse digitaalselt allkirjastanud aga
2. aprillil
3. Kolleegiumi hinnangul ei muutu
4. aprillil 2015 antud digitaalsed allkirjad
5. aprillil 2015 kehtetuks. Kohtuotsus tuleb seega lugeda allkirjastatuks ning puudub alus kohtuotsuse tühistamiseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu (

§ 339

lg 1 p 6 ja 362 p 2).

§ 331lg 11 alusel tehtud ringkonnakohtu 6.

aprilli

1. a määrusega teavitati süüdistatavat ja kaitsjat, et kirjalikus menetluses tehtav kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu hiljemalt
2. mail 2015, ja otsus saadeti kaitsjale ning süüdistatavale
3. aprillil 2015, millest hakkas kulgema ka

§ 345lg-s 2 sätestatud kassatsioonitähtaeg.

Seega ei ole menetlusosaliste õigusi piiratud ega rikutud. 14. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 361lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 22.

aprilli

1. a otsuse muutmata ning kassatsiooni rahuldamata.
2. Kaitsja taotleb süüdistatavale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest mõista Advokaadibüroole Valge & Uiga välja 24 eurot (sh käibemaks 4 eurot). Kaitsjal on kulunud kassatsiooni koostamiseks üks pooltund. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja see tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
3. septembri
4. a otsusega kinnitatud korra punktide 4, 6 ja 22 alusel rahuldada.

§ 186lg-st 2 ja § 175 lg 1 p-st 4 lähtudes tuleb eelmärgitud menetluskulu K.

Uibolt välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)