Obsah (17)

§ 529§ 654§ 701§ 526§ 528§ 475§ 5§ 4§ 202§ 217§ 532§ 372§ 477§ 371§ 524§ 149§ 173

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-73-15 Määruse kuupäev Tartu, 23. oktoober 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik Kohtuasi K. M

) § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmata. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole avaldaja õiguste rikkumine avalduse alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes võimalik. Maakohus määras 14. aprilli 2014 määrusega eestkostetavale eestkostja. Eestkostetav ei ole avalduses esitanud ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada, et eestkoste seadmise alused on

§ 529lg 1 mõttes osaliselt või täielikult ära langenud.

1. Eestkostetav esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja lõpetada tema üle seatud eestkoste, sest maakohtul ei olnud alust määrata talle eestkostjat ja eestkostja määramise põhjused on ära langenud. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemused on saadud tutvusi ära kasutades. Eestkostetavale on määratud pankrotihaldur. Eestkostetav ei soovi kohtumenetluses esindajat, sest suudab enda huve ise kaitsta.
2. Meeksi Vallavalitsus (eestkostja) leidis, et eestkoste seadmise alused ei ole ära langenud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tartu Ringkonnakohus jättis
4. jaanuari
5. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata, nõustudes maakohtu põhjendustega neid

§ 654lg 6 ja § 659 järgi kordamata.

Menetluskulud jättis ringkonnakohus riigi kanda. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt esitas eestkostetav kohtule avalduse eestkoste lõpetamiseks.

§ 529

lg 1 järgi lõpetab kohus eestkoste, kui eestkostja määramise alused on täielikult või osaliselt ära langenud. Eestkostetava

1. oktoobri
2. a avaldusest ega
3. oktoobri
4. a määruskaebusest ei nähtu asjaolusid, millest saab järeldada, et tema eestkostevajadus on ära langenud. Eestkoste seati
5. aprilli
6. a määrusega ja eestkostetav esitas avalduse
7. oktoobril 2014, s.o kuus kuud pärast eestkostja määramist. Asjas ei ole alust arvata, et praeguseks oleks faktilised asjaolud oluliselt muutunud, mis tingiks eestkoste lõpetamise. Paljasõnalised ning tõendamata on määruskaebuse väited, et psühhiaatrilised ekspertiisid olid saadud tänu tutvustele. Ekspertiisi määras kohus, mitte kolmandad isikud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8. Eestkostetav esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta eestkostja määramise avaldus rahuldamata ja lõpetada eestkoste. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei vaja eestkostetav eestkostet, sest ta tuleb igapäevase asjaajamisega toime ning suudab oma varaliste ja isiklike õiguste ja huvide eest seista. Asjas ei ole tõendatud eestkostetava püsiv võimetus juhtida oma tegusid ja nendest aru saada.
9. aprilli
10. a ekspertiisiakti järgi ei vaja eestkostetav eestkostet. Asjas tõendina esitatud ekspertiisiaktis on ekspert jõudnud ekslikult järeldusele, et eestkostetav vajab eestkostet, sh ei ole ekspertiisiaktis põhjendatud, kuidas jõudis ekspert järeldusele, et eestkostetav põeb hebefreenset skisofreeniat. Eestkoste tuleb lõpetada, sest eestkostetav soovib sõita Soome ja osta Meeksi valda korteri, kuid ei saa seda teha enne, kui eestkoste on lõpetatud. Eestkostetav palus kohtul tunnistajana üle kuulata oma isa, tütre ja sugulase, keda ta abistab majapidamistöödes.
11. Eestkostetava isa, T. M toetas avaldust.
12. Meeksi Vallavalitsus (eestkostja) ei toetanud määruskaebust, sest eestkostetav vajab oma õiguste ja huvide kaitseks eestkostjat, kuna tal puudub haiguskriitika. Eestkostetav soovib eestkoste lõpetada, et teha varalisi tehinguid, mille tegemist eestkostja tal takistab. Vaimuhaiguse tõttu ei suuda eestkostetav oma tehinguid läbi mõelda ja sellega tekitab ta endale varalist kahju. Eestkostetav esitas
13. oktoobril 2013 kohtule avalduse, milles palus kuulutada välja enda pankroti. Ajutise halduri andmetel oli eestkostetav võlgu 1912 eurot 72 senti ja vara oli tal 0 euro väärtuses. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 701

lg 3 alusel tühistada ja asi saata samale maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada.

1. Kolleegium selgitab, et kui täisealine isik ei suuda kasvõi osaliselt vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, määrab kohus tema enda, tema vanema, abikaasa või täisealise lapse või valla- või linnavalitsuse avalduse alusel või omal algatusel talle perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 1 järgi eestkostja. Eestkostja määramise eesmärgiks on piiratud teovõimega isikut aidata ja tagada tema õiguste ja huvide kaitse osas, milles ta ise seda ei suuda. Seetõttu tuvastab kohus eestkostjat määrates esmalt, kas ja millises osas on isiku teovõime piiratud, st millises osas ei suuda isik oma tegudest aru saada või neid juhtida ja vajab eestkostet. Kui kohus tuvastab, et isik on piiratud teovõimega ning vajab seetõttu osas või kõigis eluvaldkondades eestkostet, tuleb isiku õiguste ja huvide kaitseks määrata talle eestkostja. Eestkostja ülesandeks saab olla eestkostetava õiguste ja huvide kaitse üksnes neis eluvaldkondades, milles isiku enda teovõime on piiratud ja milles ta vajab eestkostet (vt Riigikohtu
2. novembri
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p-d 20-21).
4. Kui kohus on tuvastanud isiku piiratud teovõime ja seetõttu määranud isikule tema õiguste ja huvide kaitseks ülalmärgitu kohaselt eestkostja, kuid eestkostetava eestkostevajadus muutub, saab kohus PKS § 206 lg 2 ja

§ 529

lg 1 järgi teha vastavalt eestkostevajaduse muutumisele muudatusi ka eestkostja ülesannetes või eestkoste lõpetada. Kolleegium juhib tähelepanu, et eestkostja ülesanded peavad vastama piiratud teovõimega isiku eestkostevajadusele ka pärast eestkostja määramist. Seetõttu peab kohus ka pärast isikule eestkostja määramist hoolitsema selle eest, et isiku üle seatud eestkoste ei kestaks kauem kui vajalik ning eestkostja ülesanded vastaks isiku eestkostevajadusele. Selleks peab kohus PKS § 203 lg 4 ja

§ 526

lg 3 järgi üldjuhul hiljemalt iga viie aasta järel kontrollima, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada. Eestkostevajaduse kontrollimise aja peab kohus

§ 526

lg 2 p 5 järgi märkima ka määruses, millega kohus määrab piiratud teovõimega isikule eestkostja. Eeltoodu ei välista aga isiku eestkostevajaduse kontrollimist ka varem. 15. Kuna PKS § 203 lg-te 1 ja 2 järgi on eestkoste seadmise peamiseks eelduseks asjaolu, et täisealine isik ei suuda kasvõi osaliselt vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, mistõttu vajab ta kõrvalist abi, peab eestkoste lõpetamiseks olema isiku varem tuvastatud eestkostevajadus ära langenud, eestkostja ülesannete muutmiseks aga isiku eestkostevajaduse ulatus muutunud. Seejuures toimub eestkostja ülesannete laiendamine

§ 528

lg 1 järgi sarnaselt eestkostja määramisele, st kohus saab eestkostja ülesandeid laiendada, kui isiku eestkostevajadus on võrreldes eestkostja määramise ajaga suurenenud. Eestkoste lõpetamiseks või eestkostja ülesannete kitsendamiseks annab aga

§ 529

lg 1 järgi alust asjaolu, et eestkostevajadus on täielikult või osaliselt ära langenud, st võrreldes eestkostja määramise ajaga on eestkostetava seiskord paranenud ja eestkostevajadus vähenenud või ära langenud. 16. Kohus otsustab eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete muutmise PKS § 206 lg 2 kolmanda lause järgi kas omal algatusel või eestkostja, valla- või linnavalitsuse või eestkostetava avalduse alusel. Eestkostja ülesannete muutmise või eestkoste lõpetamise üle otsustab kohus sarnaselt eestkostja määramisele hagita menetluses. Kuigi

§ 475

lg 1 p-s 5 on hagita asjana nimetatud piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramine, saab ka eestkoste lõpetamist ja eestkostja ülesannete muutmist pidada sama sätte alusel hagita asjaks, sest menetluse esemeks on mõlemal juhul isiku eestkostevajaduse kontrollimine ja vastavalt sellele eestkostja ülesannete määramine. Sarnaselt muudele hagita asjadele kehtib ka eestkoste lõpetamise ja eestkostja ülesannete muutmise menetluses hagita menetlusele omane uurimispõhimõte, mille kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele ning peab kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid, samuti nõudma vajadusel avaldajalt tõendite esitamist või koguma neid omal algatusel (

§ 5lg 3 ja § 477 lg-d 5 ja 7).

Lisaks tuleb arvestada ka seda, et kuna kohus saab otsustada eestkoste lõpetamise ja muutmise üle omal algatusel, siis tulenevalt kohtu aktiivsest rollist sellises hagita menetluses juhib menetlust ja määrab menetluse eseme kohus ning erinevalt hagi- või üksnes avalduse alusel toimuvast hagita menetlusest ei saa menetlusosalised sellise menetluse eset

§ 4lg-te 2 ja 3 tähenduses käsutada.

Seetõttu on ka kohtule esitatud avalduse peamiseks eesmärgiks anda kohtule teada asjaoludest, millest saab järeldada, et eestkostetava eestkostevajadus on muutunud, mis annab omakorda kohtule alust kontrollida, kas ja millises ulatuses vajab isik edaspidi eestkostet ning kas on vaja muuta senist eestkostja määramise kohtulahendit (vt ka Riigikohtu

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-89-14, p 19). Seejuures peab kohus alustama omal algatusel eestkoste muutmise menetluse juhul, kui talle teatavaks saanud asjaolud annavad piisavalt alust arvata, et eestkostetava olukord võib olla muutunud, st igasugune teave ei pruugi anda alust menetlust alustada. Seega ei ole eestkoste muutmiseks või lõpetamiseks tingimata vaja esitada kohtule avaldust, sest kohus peab ka ise vastavate asjaolude teadasaamisel kontrollima eestkostevajadust ja otsustama, kas eestkoste tingimusi muuta või see lõpetada.
3. PKS § 206 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus otsustada eestkoste lõpetamise, piiramise või laiendamise üle mh ka eestkostetava avalduse alusel. Kolleegiumi hinnangul saab viidatud sätte järgi esitada eestkostetav kohtule sellise avalduse ilma seadusliku esindaja ehk eestkostjata.

§ 202

lg 2 esimese lause järgi ei ole eestkostetaval kui piiratud teovõimega isikul üldjuhul tsiviilkohtumenetlusteovõimet, mistõttu esindab teda

§ 217

lg 3 järgi kohtumenetluses üldjuhul tema seaduslik esindaja.

§ 202

lg 4 esimeses lauses on eestkostetavale tsiviilkohtumenetlusteovõime sõnaselgelt ette nähtud üksnes isikule piiratud teovõime tõttu eestkoste seadmise menetluses. Kolleegiumi arvates saab viidatud sätteid koosmõjus kohaldades pidada siiski eestkostetavat tsiviilkohtumenetlusteovõimeliseks ka eestkoste lõpetamise ja muutmise avalduse menetlemisel, kuna ka sellise menetluse esemeks on isiku eestkostevajaduse kontroll ja eestkostja ülesannete määramine. Seega on piiratud teovõimega isikul iseenesest õigus esitada kohtule avaldus tema üle seatud eestkoste lõpetamiseks või eestkostja ülesannete muutmiseks. Samuti on eestkostetaval

§ 532

lg 1 järgi õigus esitada määruskaebus eestkostja ülesannete muutmise või eestkoste lõpetamisest keeldumise määruse peale. 18. Kui piiratud teovõimega isik esitab kohtule avalduse tema üle seatud eestkoste ülevaatamiseks, lahendab kohus

§ 372

järgi koosmõjus

§ 477

lg-ga 1 esmalt avalduse menetlusse võtmise või sellest keeldumise või annab tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kolleegiumi hinnangul saab tulenevalt

§ 477

lg-st 1 jätta kohus lisaks hagile ka hagita menetluses esitatud avalduse

§-s 371 sätestatud alustel üldjuhul menetlusse võtmata, kui see ei ole vastuolus hagita menetluse olemusega.

§ 371

lg 2 p 1 järgi võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata juhul, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Kolleegium on varem juhtinud tähelepanu, et viidatud sätte peamine eesmärk on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Viidatud sätet kohaldades peab kohus hageja esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda alust hagi rahuldada. Kui kohtul tekib analüüsi käigus veendumus, et sellist õigusnormi õiguskorras ei eksisteeri, võib kohus keelduda hagiavaldust menetlusse võtmast (vt Riigikohtu 5. juuni 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-07, p 10). Kohtul on

§ 371

lg 2 alusel hagi menetlusse võtmisest keeldumise korral kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning menetlusse võtmisest keeldumise üle otsustades ei saa kohtud hinnata tõendeid ega lahendada asja sisuliselt (vt nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-14, p-d 13-14). Kolleegiumi hinnangul kehtib ülalmärgitu ka hagita menetluse korral. Seega saaks kohus jätta eestkostetava eestkoste lõpetamise avalduse

§ 371

lg 2 p 1 alusel koosmõjus

§ 477

lg-ga 1 menetlusse võtmata, kui avalduses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades ei oleks avaldaja õiguste rikkumine üldse võimalik. Kuna piiratud teovõimega isiku eestkostevajadus võib ajas muutuda ning ülalmärgitut arvestades peab kohus kontrollima, et määratud eestkoste vastaks isiku piiratud teovõime ulatusele ning vajadusel saab kohus

§ 529

järgi eestkoste lõpetada või eestkostja ülesannete ringi kitsendada, ei saa kohus kolleegiumi arvates keelduda sellise avalduse menetlusse võtmisest

§ 371lg 2 p 1 alusel.

Kohus peab sellist avaldust menetlema ja kontrollima eestkoste aluste võimalikku äralangemist ning olenevalt kontrollimise tulemusest otsustama eestkoste lõpetada või sellest keelduma. 19. Otsustamaks eestkostevajaduse äralangemise üle, võib kohus määrata isikule ekspertiisi (

§ 529

lg 2), kuulata isiku ära (

§ 524) või koguda muid vajalikke andmeid.

Erandina võib kohus otsustada asja ka üksnes avalduses esitatu põhjal, kui eestkoste määramisest on möödunud vähe aega ja avaldusest ei nähtu asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et eestkostja määramise ajaga võrreldes on isiku eestkostevajadus muutunud. Sellise olukorraga võib kolleegiumi arvates olla tegemist eelkõige juhul, kui eestkostetav, kellel puudub haiguskriitika ja kes ei hinda adekvaatselt enda eestkostevajadust, ei ole rahul, et tema üle seati eestkoste ja talle määrati eestkostja, mistõttu soovib ta eestkoste lõpetada.

1. Ülalmärgitud põhjendustel keeldus maakohus põhjendamatult eestkostetava avaldust eestkoste lõpetamiseks menetlusse võtmast. Kuna ringkonnakohus maakohtu rikkumist ei kõrvaldanud, tuleb asjas tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus ja asi tuleb saata maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.
2. Kuna kolleegium rahuldab määruskaebuse osaliselt, tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon avaldajale tagastada.

Kuna asi saadetakse maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks, jäävad menetluskulud

§ 173lg 3 teise lause järgi asja lahendava kohtu otsustada.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Jaak Luik