Obsah (9)

§ 45§ 46§ 121§ 49§ 230§ 2§ 37§ 107§ 109

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-31-15 27.

) § 121 lg 2 p 2 alusel. Määruse kohaselt on kaebaja eesmärgiks vältida 25 000-eurose sunniraha tasumist. See kohustus tuleneb juba vastustaja

1. septembri
2. a ettekirjutusest. Kaebaja ei ole vaatamata halduskohtu soovitustele nõudnud ettekirjutuse tühistamist. Tuvastamisnõuded hilisema kahju hüvitamise eesmärgil ei ole lubatavad, kuna hüvitamisnõue oleks ettekirjutuse kehtivuse tõttu ilmselgelt perspektiivitu.
4. oktoobril 2014 esitas OÜ Elgery Harju Maakohtule avalduse täitemenetluse ajatamiseks. Ravimi​amet teatas
5. novembril 2014, et
6. novembri
7. a seisuga on sissenõutav summa 25 000 eurot laekunud. Maakohus jättis
8. novembri
9. a määrusega avalduse läbi vaatamata, sest täitemenetluses on sissenõudja avaldus rahuldatud.
10. Elgery OÜ esitas määruskaebuse halduskohtu määruse tühistamiseks.
11. Tartu Ringkonnakohus jättis
12. jaanuari
13. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja haldus​kohtu määruse muutmata järgmiste põhjendustega. a) Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei takista selle sundtäitmist. Kui tegemist on kehtiva haldus​aktiga, võib selle täitmist lugeda õiguspäraseks. Sunnivahendi rakendamise eeldused (asendus​täitmise ja sunniraha seadus (ATSS) § 8 lg 1) on täidetud. b) Tulenevalt

§ 45

lg-st 2 ei ole tuvastamiskaebus lubatav, kui isikul oleks oma õigusi võimalik kaitsta tõhusamat õiguskaitsevahendit kasutades. Kaebuse eesmärgi saavutamiseks oleks vajalik tühistamiskaebus ettekirjutuse peale. Isiku õiguste kaitseks on järelikult tõhusam õigus​kaitse​vahend, kuigi praeguseks on möödunud

§ 46lg-s 1 sätestatud tähtaeg.

Seetõttu tuleks asuda hindama kaebetähtaja ennistamise võimalust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Elgery OÜ palub määruskaebuses halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused tühistada ning saata asi halduskohtusse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuse põhjendused koos hilisemate täiendustega on järgmised. a) Kaebaja pöördus halduskohtusse, sest ta ei saavutanud õiguste kaitset hagimenetluses. Tekkinud on olukord, kus haldusorgan rakendab sunniraha, kuid kaebajal ei ole võimalik lasta kontrollida selle õiguspärasust. Halduskohus on ebaõigesti tagastanud kaebuse

§ 121lg 2 p 2 alusel.

Kaebaja on kaebuses välja toonud, miks ta leiab, et sunniraha rakendamine rikub tema õigusi.

1. b)Sunnimenetlus võib lõppeda, kui sunnivahendi rakendamise põhjus on ära langenud või sunni​vahendi rakendamine on mõnel muul põhjusel ebaotstarbekas või võimatu (ATSS eelnõu 458 SE I seletuskiri). Ettekirjutuse täitmine on kaebaja jaoks võimatu vahepeal muutnud asjaolude tõttu. Ettekirjutusest tulenev kohustus ei kehti OÜ Elgery suhtes. OÜ Elgery ei avalikustanud veebilehel mis tahes teavet ega rikkunud sunniraha rakendamise ajal RavS § 83 lg-t 1. Ettekirjutuse andmise ja sunniraha rakendamise vahele jäi pikk aeg (üle viie kuu). Selle aja jooksul võisid asjaolud muutuda. Sellele viitab ka asjaolu, et Ravimiameti 3. veebruari 2014. a hoiatuse kohaselt on ettekirjutus jätkuvalt täitmata.
2. c)ATSS kohustab haldusorganit enne täitekorralduse andmist kontrollima sunnivahendi rakendamise aluste olemasolu. Järelevalveorgan peab olema veendunud, et ettekirjutuse õiguslik ja faktiline alus ei ole ära langenud ning puuduvad alused ettekirjutuse muutmiseks või tühistamiseks (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-80-10). Haldusorgani selline kohustus ei sõltu menetluse uuendamise taotluse esitamisest. Ettekirjutuse aluseks olevate oluliste asjaolude muutumine toob üldjuhul kaasa vajaduse täpsustada ettekirjutust. Ravimiamet on jätnud need kohustused täitmata. Halduskohtul on võimalik kontrollida, kas Ravimiamet rakendab sunniraha õiguspäraselt. Lisaks võib isik riigivastutuse seaduse (RVastS) § 4 lg 1 kohaselt nõuda jätkuva toimingu lõpetamist, kui see on võimalik ülemääraste kuludeta. Kaebus on suunatud muu hulgas sunniraha rakendamise lõpetamisele. Seega ei pidanud kaebaja vaidlustama ettekirjutust. Sunniraha on ATSS § 8 lg 3 p 1 alusel lubamatu.
3. d)Kaebaja on palunud tunnistada õigusvastaseks 20. septembri 2013. a ettekirjutuses sisalduva hoiatuse ja 3. veebruari 2014. a hoiatuse. Hoiatus on toiming. Selle peale ei pidanud kaebaja esitama tühistamiskaebust. Kaebaja õigusi rikub eeskätt sunniraha rakendamine ja selle õiguspärasuse kontrollimiseks võib pöörduda kohtusse. Kaebajal ei olnud võimalik vaidlustada hoiatuses märgitud sunniraha liiki ega suurust, samuti Ravimiameti arusaama, et sunniraha 1000 eurot võidakse määrata iga rikkumise kohta. Kaebaja õigusi rikuti alles sunniraha tegelikul rakendamisel.
4. e)Kaebaja palus ka tuvastada, et vastustaja ettekirjutus sisaldab ühte kohustust, mille täitmata jätmisel ei saa sunniraha rakendada rohkem kui 1000 eurot. Ka selle nõude kohta ei ole kohtud seisukohta võtnud.
5. f)Haldusorganil on pädevus jätta sunniraha rakendamata ka ettekirjutuse ja hoiatuse kehtivuse korral. Kaebuse nõuded on lubatavad ja asjakohased tulenevalt Riigikohtu lahenditest asjades nr 3-3-1-5-15 ja 3-3-1-72-14. 18. mail 2015 otsustas Ravimiamet, et vaidlusalused tooted ei ole määratletavad ravimina. Seega on e-vedelike regulatsioon oluliselt täpsustunud. Ettekirjutuse aluseks oli RavS § 83 rikkumine. Tulenevalt vastustaja 18. mai 2015. a otsusest ei ole kaebaja rikkumist toime pannud. See Ravimiameti otsus on tagasiulatuva jõuga (analoogia haldusmenetluse seaduse (HMS) § 65 lg-ga 1). Seega on ettekirjutuse aluseks olnud asjaolud praeguseks oluliselt muutunud. Kaebajat ei ole enam võimalik kallutada ettekirjutuse täitmisele. Ettekirjutuse sundtäitmisel on praegusel juhul vaid karistuslik iseloom. 8. Ravimiamet palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata järgmistel põhjustel.
6. a)Täitekorralduse õigusvastasuse tuvastamine ei mõjuta ettekirjutuse õiguspärasust. 6. märtsil 2014 kontrollis vastustaja ettekirjutuse täitmist. Kaebajal olid täitmata ettekirjutuse p-d 1.1.1–1.1.25. Ette​kirjutuse adressaat ei olnud muutunud. Vastustaja tegi seetõttu avalduse sunnivahendi rakenda​miseks. 5. veebruaril 2015 lõpetas kohtutäitur täitemenetluse, sest sunniraha nõue on rahuldatud.
7. b)Kaebaja pole esitanud asjaolusid, mis kinnitaksid väiteid selle kohta, et ettekirjutuse täitmine oli võimatu. Kaebaja väited on vastuolus tema käitumisega. Kuni hoiatuse kättesaamiseni ei lõpetanud kaebaja ravimiseadust rikkuva teabe avalikustamist, küll aga lõpetati see kohe pärast täitemenetluse avalduse esitamist kaebajale. Ettekirjutus oli täitmata täitemenetluse alustamise avalduse esitamiseni. Sel ajal puudusid sunnivahendi rakendamist välistavad alused.
8. c)Ettekirjutuse resolutsiooni p 3.1.1 sisu tuvastamine ei muuda sunnivahendi rakendamise hoiatust. Sunniraha tasumise kohustus tuleneb juba 20. septembri 2013. a ettekirjutusest. Ettekirjutus hõlmab p-des 1.1.1 kuni 1.1.25 igaühes konkreetsete toodetega seotud ja tuvastatud eraldiseisvat rikkumist. Haldusmenetluse otstarbekuse põhimõttest tulenevalt ei ole vajalik koostada samale adressaadile mitme samal ajal toime pandud rikkumise korral eraldi haldusakti. Kui isikut kohustatakse tegema mitut tegu või mitmest teost hoiduma, tuleb sunniraha määrata iga kohustuse kohta eraldi (ATSS § 7 lg 5).
9. d)Ebaselgeks jääb, miks on õigusvastane 20. septembri 2013. a ettekirjutuses sisalduv hoiatus. Kuna sunniraha on praeguseks sisse nõutud, ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Halduskohtule esitatud algne kaebus sisaldab kahte nõuet: teha kindlaks 6. märtsi 2014. a täitmis​avalduse õigusvastasus ning kohustada vastustajat lõpetama kohtutäituri kaudu sunniraha sisse​nõudmine. Hilisemas kaebuse täienduses palus kaebaja teha kindlaks ka 20. septembri 2013. a ja 3. veebruari 2014. a hoiatuste õigusvastasuse.

§ 49lg 1 järgi saab kaebust muuta vaid kohtu nõusolekul.

Halduskohus tagastas kaebuse ilma kaebuse muutmise avalduse kohta eraldi seisukohta võtmata. Samas selgitas kohus kaebuse tagastamise määruses, miks on ka täiendavad nõuded tema arvates lubamatud. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et hoiatuste õigusvastasuse kindlakstegemise vastu puudub praeguses asjas põhjendatud huvi. Kolleegium on selgitanud, et hoiatus ei põhjusta vältimatult sunniraha rakendamist (otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Samas võib sunniraha rakendamine või sissenõudmine olla, sõltumata hoiatuse õiguspärasusest, õigusvastane. Kui sunniraha rakendamise või sissenõudmise kontrollimisel siiski omab hoiatuse õigusvastasus tähtust, on see asja lahendamise käigus võimalik kindlaks teha ilma hoiatust otseselt vaidlustamata. Seepärast ei pea kolleegium kaebuse täiendamist hoiatuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõuetega ots​tarbekaks. Hoiatuste õigusvastasuse kindlakstegemise nõuete osas jääb määruskaebus seega rahuldamata (

§ 230lg 5 p 1).

10. Täitmisavalduse õigusvastasuse kindlakstegemise ja sunniraha sissenõudmise lõpetamiseks kohustamise nõuete osas tagastas halduskohus kaebuse ebaõigesti. 11.

§ 121

lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kaebuse algne eesmärk oli sunniraha sissenõudmise vältimine. Halduskohtusse pöördumise hetkeks oli kohtutäitur täitemenetlust küll juba alustanud, kuid mitte veel lõpule viinud. Kolleegium on nüüdseks selgitanud, et sellises olukorras on halduskohtul sunniraha rakendamise õigusvastasuse korral võimalik haldusorganit kohustada lõpetama kohtutäituri kaudu sunniraha sissenõudmine, st esitama täiturile täitemenetluse lõpetamise avaldus (täitemenetluse seadustik (TMS) § 48 lg 1 p 1, haldusasi nr 3-3-1-72-14). Vastustaja esitatud andmetest nähtuvalt on 4. novembri 2014. a seisuga sissenõutav sunniraha vastustajale laekunud. Sellest hetkest alates ei ole esialgse kaebuse eesmärgi saavutamine enam võimalik (

§ 121lg 2 p 2).

Selles olukorras tuleb kohtul

§ 2lg 5 järgi selgitada kaebuse muutmise vajadust.

Kolleegium selgitab sellega seoses järgmist. 12. Kui sunniraha on juba sisse nõutud, kuid haldusorgan rakendas seda õigusvastaselt, on adressaadil võimalik nõuda haldusorganilt sunniraha tagastamist (

§ 37lg 2 p 5; RVast

S § 11 lg 2). Kui lisaks haldusorgani poolt alusetult rakendatud sunnirahale kandis kaebaja kahju (nt täite​menetluse alustamise ja kohtutäituri tasu), tuleks kaebajal esitada hüvitamiskaebus. Kaebaja võib aga enne hüvitamiskaebuse esitamist paluda kohtul teha kindlaks haldusorgani toimingu õigus​vastasuse. Kohtud on ebaõigesti leidnud, et kaebajal puudub ilmselgelt põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamise vastu. Kolleegiumi hinnangul ei oleks võimalik hüvitamiskaebus ilmselgelt perspektiivitu. Ettekirjutuse kehtivus on vaid üks sundtäitmise õiguspärasuse eeldus (ATSS § 8 lg 1). Ettekirjutuse kehtivus ei välista samas, et sunnivahendi rakendamine võib siiski olla lubamatu. Seepärast ei võta võimalus vaidlustada ettekirjutus tühistamiskaebusega isikult õigust vaidlustada haldusorgani täitetoiminguid. Kolleegium meenutab ka, et kaebeõiguse piiramisel

§ 45

lg 2 järgi saab arvestada vaid selliseid efektiivsemaid õiguskaitsevahendeid, mida isikul on veel võimalik ilma kahtlusteta reaalselt kasutada (halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-31-14, p 20).

1. Praeguses menetlusstaadiumis on ennatlik hinnata sunniraha rakendamise õiguspärasust. Kolleegium peab vastuseks menetlusosaliste väidetele siiski vajalikuks märkida järgmist.
2. ATSS § 8 lg 3 p 1 välistab sunnivahendi rakendamise, kui sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud. ATSS § 8 lg 1 järgi on sunniraha lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks kehtiv ettekirjutus ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Seega ei ole ATSS § 8 lg 3 p 1 järgi sunnivahendi rakendamist välistavaks asjaoluks ükskõik millise asjaolu muutumine, millele tuginedes tegi haldusorgan sundtäidetava ette​kirjutuse. Sunniraha rakendamisel peab haldusorgan kontrollima vaid sunnivahendi rakendamise, mitte ettekirjutuse tegemise eeldusi. Asjas nr 3-3-1-80-10 selgitas kolleegium haldusorgani kohustust uuendada oluliste asjaolude muutumise korral haldusmenetlus ja kaaluda ettekirjutuse muutmist. Haldusmenetluse uuendamine ja haldusakti sundtäitmine on erinevad toimingud. Asja​olud, mis võivad viia haldusmenetluse uuendamiseni, ei pruugi välistada haldusakti sundtäitmist. ATSS § 8 lg 3 p 1 välistab sunnivahendi rakendamise, kui ettekirjutuse kehtivus on lõppenud või kui ettekirjutus on tähtaja jooksul täidetud.
3. Vastustaja ei tunnistanud
4. mai
5. a otsusega
6. septembri
7. a ettekirjutust kehtetuks. Haldusakti andmise ajal ravimiseaduse kohaldamise praktikas valitsenud õigusliku hinnangu muutumine ning seeläbi haldusaktis käsitletud kaubale teistsuguse kvalifikatsiooni andmine ei ole sama​väärne haldusakti kehtetuks tunnistamisega.
8. Vastustaja õigusliku seisukoha muutumine ei kujuta endast ka ettekirjutuse õigusliku aluse äralangemist ATSS § 8 lg 3 p 2 mõttes. Kui ettekirjutus ei ole kooskõlas õige tõlgendusega, siis on ta olnud õigusvastane algusest peale. ATSS § 8 lg 3 p 2 ei tohi tõlgendada laiendavalt. Seadusandaja on ATSS § 8 lg 3 p-s 2 teadlikult eristanud õigusnormi kehtetuks tunnistamist muude asjaolude muutumisest. Üldine põhimõte on, et kehtivat haldusakti tuleb täita vaatamata selle õigusvastasusele (HMS § 60).
9. Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (ATSS § 3 lg-d 2 ja 3, HMS § 107 lg 2, otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Kaebaja väidab, et teda ei ole enam võimalik kallutada ettekirjutuse täitmisele. Kolleegiumi hinnangul ei välista kaebaja kallutamist ettekirjutuse täitmisele vastustaja
10. mai
11. a otsus, küll aga võib asja lahendamisel oluliseks osutuda see, et vastustaja kinnitusel täideti ettekirjutus pärast täitmisavalduse esitamist, kuid enne sunniraha täielikku sissenõudmist. Pärast ettekirjutuse täielikku täitmist ei ole sunnirahaga enam võimalik isiku käitumist suunata. Ettekirjutuse täitmine muudab seega alusetuks haldusorgani edasised toimingud sunniraha rakendamisel, mitte aga selleks hetkeks juba tehtud haldusorgani toimingud. Kui haldusorgan saab pärast täitmisavalduse esitamist ja sunniraha sissenõudmist teada ettekirjutuse täitmisest, peab ta ATSS § 3 lg-test 2 ja 3 tulenevalt esitama kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks (TMS § 48 lg 1 p 1). Kui haldusorgan rikub seda kohustust ja see toob kaasa sunniraha sissenõudmise, võib adressaat haldusorganilt nõuda sunniraha tagastamist. Haldusorgan ei pea aga pärast täitmisavalduse esitamist ettekirjutuse täitmist kontrollima, kui ta pole saanud teavet ettekirjutuse täitmise kohta. Kui adressaat täidab ettekirjutuse nõuetekohaselt pärast täitmisavalduse esitamist, kuid enne täitmis​teate saamist, maksab adressaat menetluse alustamise tasu. Kui ettekirjutuse täitmine toimub samal päeval kui täitmisteate kättetoimetamine või hiljem, maksab adressaat menetluse alustamise tasu ja pool täitemenetluse põhitasust (kohtutäituri seaduse § 41 lg 1). Kohtutäituri seaduse § 41 lg 2 ei reguleeri spetsiifilist olukorda, kus haldusorgan peab taotlema ATSS §-s 12 sätestatud sunniraha sissenõudmiseks algatatud täitemenetluse lõpetamist põhjusel, et adressaat täidab ettekirjutuse pärast täitmisavalduse esitamist. Ettekirjutuse täitmine pärast haldusorgani poolt õiguspäraselt rakendatud sunniraha sissenõudmist ei mõjuta enam sunniraha tasumise ega täitemenetluse kulude maksmise kohustust.
12. Lisaks väidab kaebaja, et ta ei saanud ettekirjutust täita, sest tal puudus kontroll veebilehe üle, kus tema tooteid reklaamiti. Sunniraha rakendamine isikule, kellel puudub objektiivselt võimalus ettekirjutatud tegu teha, ei ole proportsionaalne. Veebilehelt reklaami kõrvaldamise ettekirjutuse täitmist ei muuda siiski võimatuks pelgalt see, et veebilehe, virtuaalserveri või domeeninime on tellinud või neid kasutab lepingu alusel mõni teine isik. Asja uuel läbivaatamisel tuleb selgitada, kas kaebajal oli tegelik mõju veebilehe sisu üle. Siin tuleb muu hulgas arvestada, et veebilehel reklaamiti kaebaja pakutavaid tooteid ning pärast kaebaja vastu täiteavalduse esitamist veebilehelt müügipakkumised siiski kõrvaldati.
13. Vastustaja adresseeris ettekirjutuse ka kaebajale. Seetõttu jääb arusaamatuks kaebaja väide, et ettekirjutusega peale pandud kohustus tema suhtes ei kehti.
14. Küsimusele, kas
15. septembri
16. a ettekirjutuse p-d 1.1.1 kuni 1.1.25 kirjeldavad ühte või mitut tegu, peab halduskohus vajaduse korral vastama asja sisuliselt lahendades.
17. Eelnevast tulenevalt tühistab Riigikohus halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused täiteavalduse peale esitatud tuvastamisnõude ja kohustamisnõude osas ning saadab asja menetlusse võtmise otsustamiseks halduskohtule (

§ 230lg 5 p 3).

22. Riigikohtus oli kaebaja menetluskuluks kautsjon 25 eurot ja õigusabitasu 1008 eurot. Kautsjon tuleb tagastada (

§ 107lg 4).

Õigusabikulu tuleb jagada lõplikus kohtulahendis (

§ 109lg 2).

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld