3-1-1-78-15

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-78-15

1. oktoober 2015 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Saale Laos ja Paavo Randma Kriminaalasi Jaak Harriku süüdistuses KarS § 121 järgi Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. a määrus kriminaalasjas nr 1-15-1606 Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Allar Nisu, määruskaebus Jaak Harriku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello
4. september 2015, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
6. mai
7. a määrus osas, millega tühistati Tartu Maakohtu
8. aprilli
9. a otsus Jaak Harriku süüdistusasjas ja tagastati kriminaaltoimik prokuratuurile, ning jõustada Tartu Maakohtu otsus. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
10. Prokuröri määruskaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. veebruaril 2015 sõlmisid Lõuna Ringkonnaprokuratuur ja süüdistatav Jaak Harrik kokkuleppe, mille kohaselt pani J. Harrik toime karistusseadustiku (KarS) § 121 tunnustele vastava teo. Süüdistuse kohaselt kasutas Tartu Vanglas kinnipeetavana viibiv J. Harrik
13. novembril 2014 vägivalda kaaskinnipeetava V. J. suhtes, pekstes teda ülakehasse ja pähe. Peksmisega põhjustas J. Harrik kannatanule tervisekahjustused.
14. Kokkuleppe kohaselt pidi prokurör taotlema karistusena toimepandud teo eest neli kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel tuli karistust suurendada Harju Maakohtu
15. novembri
16. a otsusega kriminaalasjas nr 1-14-8608 mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, milleks kokkuleppe sõlmimise aja seisuga oli 11 aastat 21 päeva vangistust. Sellest tulenevalt lepiti kokku liitkaristus 11 aastat 4 kuud ja 21 päeva vangistust.
18. aprillil 2015 toimunud kohtuistungil kinnitas prokurör, et ta jääb kokkuleppe juurde. Samas leidis ta, et liitkaristusena tuleb kohtuistungi päeva seisuga mõista 11 aastat 3 kuud ja 8 päeva vangistust, arvates samast päevast ka karistuse kandmise algust. Süüdistatav jäi samuti kokkuleppe juurde, täpsustades, et tema hinnangul tuleb liitkaristusena mõista 11 aastat 3 kuud ja 7 päeva vangistust.
19. Tartu Maakohtu
20. aprilli
21. a otsusega tunnistati J. Harrik kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 121 järgi. Talle mõisteti karistusena neli kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati uue kuriteo eest mõistetud karistust varasema otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, milleks kohtuotsuse tegemise aja seisuga oli 10 aastat 11 kuud ja 8 päeva vangistust. Sellest tulenevalt mõisteti liitkaristusena 11 aastat 3 kuud ja 8 päeva vangistust.
22. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatav, kes leidis, et liitkaristusena pidanuks talle mõistma 11 aastat 3 kuud ja 7 päeva vangistust.
23. Tartu Ringkonnakohtu
24. mai
25. a määrusega tühistati Tartu Maakohtu otsus ja tagastati kriminaaltoimik prokuratuurile. Süüdistatava kaebus jäeti rahuldamata. Määruse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
26. Maakohtu otsuses märgitud karistus ei vasta kokkuleppele, mille kohaselt arvutati süüdistatava ärakantud karistus kokkuleppe sõlmimise aja (
27. veebruar 2015) seisuga ja taotleti mõista liitkaristusena 11 aastat 4 kuud 21 päeva vangistust. Kohtuotsusega tehtud muudatuse osas, mille kohaselt mõisteti isikule liitkaristusena 11 aastat 3 kuud ja 8 päeva vangistust, ei ole uut kokkulepet sõlmitud. Seega väljus maakohus otsuse tegemisel kokkuleppe piiridest ja rikkus sellega oluliselt kokkuleppemenetluse kohaldamise põhimõtteid, s.o kriminaalmenetluse seadustiku
28. peatüki
29. jao sätteid (KrMS § 245 lg 1 p 9). Seda rikkumist ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
30. Ringkonnakohtu määruse peale esitas prokurör määruskaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus väljunud kokkuleppe piiridest. Paratamatult pidi kohus otsuse tegemisel ning karistuse mõistmisel arvestama kokkuleppe sõlmimise ja kohtuotsuse tegemise vahelist aega ja see ei rikkunud isiku õigusi. Vastasel juhul muutuks sagedaseks olukord, kus kohus peab tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile KrMS § 2451 lg 1 p 3 või § 248 lg 1 p 2 alusel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
31. Kokkuleppe sisu reguleerivad KrMS § 245 lg 1 p 9 ja lg 3 näevad ette, et kokkuleppes peavad sisalduma ka süüdistatavale mõistetava karistuse liik ja määr ning kui süüdistatavale mõistetakse karistus mitme kohtuotsuse järgi, siis ka üldkaristuse liik ja määr. Sellest tulenevalt on nõutav, et kokkuleppesse märgitaks ka KarS § 65 lg 2 alusel moodustatav liitkaristus, mille kestuse kokkuleppimisel ei ole süüdistataval ja prokuröril aga sätte sõnastuse järgi diskretsiooniruumi. Uue kuriteo eest mõistetavat karistust suurendatakse eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra.
32. Praeguses kriminaalasjas täideti KrMS § 245 lg 3 nõuet ja märgiti kokkuleppesse KarS § 65 lg 2 järgi mõistetava liitkaristuse pikkus, seda aga kokkuleppe sõlmimise päeva seisuga. Maakohus peab otsuse tegemisel samuti järgima KarS § 65 lg-s 2 sätestatut, mistõttu süüdimõistvas otsuses kokkuleppe kinnitamine sõna-sõnalt, sh liitkaristuse pikkuse osas, olnuks seadusega vastuolus. Ringkonnakohus leidis, et sellises olukorras pidanuks maakohus tegema kohtumenetluse pooltele kohtuistungil ettepaneku kokkuleppe muutmiseks või uue kokkuleppe sõlmimiseks. Kokkuleppest erineva otsuse tegemisega väljus kohus kokkuleppe piiridest. Kolleegium leiab, et uue kokkuleppe sõlmimiseks puudus vajadus, kuna maakohus ei rikkunud kokkuleppes märgitud liitkaristuse täpsustamisega menetlusõigust järgmistel põhjustel.
33. Riigikohtu senises praktikas on leitud, et olukorras, kus pärast kokkuleppe sõlmimist on muutunud õiguslik olukord ja sellel muudatusel on KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt tagasiulatuv jõud, tuleb kohtul sõltuvalt asjaoludest teha kas kokkuleppest isikule soodsamas suunas kõrvale kalduv kohtuotsus, mis vastab uuele leebemale karistusseadusele, või kokkuleppemenetlusest keelduda ja kriminaaltoimik KrMS § 248 lg 1 p 3, § 337 lg 2 p 3 või § 361 lg 1 p 8 alusel prokuratuurile tagastada. Kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamine on Riigikohtu hinnangul põhjendatud eeskätt siis, kui uue karistusseaduse kohaldamine eeldab uusi sisulisi läbirääkimisi (KrMS § 244), näiteks juhul, kui uus seadus näeb varem vaid vangistusega karistatava kuriteo eest ette üksnes rahalise karistuse. Viidatud lahendis jõudis kolleegium seisukohale, et KarS § 69 lg 1 teises lauses toodud asendussuhte tagasiulatuv kohaldamine kokkuleppemenetluses ei eelda poolte vahel uue kokkuleppe sõlmimist, sest kõnesoleva muudatuse tulemusena ei muutu kokkuleppe ese ega teki ka täiendavat kaalutlusruumi, mille pooled saaksid sisustada omavahelise kokkuleppega. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
34. märtsi
35. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-15, p-d 13 ja 14).
36. Riigikohtu
37. veebruari
38. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-6-13 puudutas faktilise olukorra muutust. Selles lahendis leiti, et ringkonnakohtul lasub kohustus mõista isikule uus karistus olukorras, kus pärast maakohtu otsuse tegemist, millega mõisteti liitkaristus KarS § 69 lg 7 ja § 65 lg 2 järgi, jätkas isik talle varasema otsusega mõistetud üldkasuliku töö tegemist. Seetõttu ei vastanud talle mõistetud liitkaristus ringkonnakohtus toimunud menetluse ajaks enam faktilisele olukorrale – varasema otsusega mõistetud karistus oli ära kantud, mistõttu liitkaristuse moodustamiseks ei olnud enam alust.
39. Kolleegiumi arvates on eeltoodud seisukohad mutatis mutandis kohaldatavad ka praeguses asjas. Kuigi kriminaalasjas sõlmitud kokkuleppes oli liitkaristuse pikkuseks märgitud 11 aastat 4 kuud ja 21 päeva vangistust, ei vastanud kirjapandu enam tegelikkusele maakohtu otsuse tegemise ajaks faktilise olukorra muutumise tõttu. Kokkuleppe sõlmimise ja maakohtu otsuse tegemise vahelisel ajal jätkas J. Harrik varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmist. Sellegipoolest tulenes maakohtu otsusega mõistetud liitkaristus vahetult seadusest, täpsemalt KarS § 65 lg-st 2, ja süüdistatav ning prokurör poleks saanud kokku leppida mingis muus liitkaristuses. Teisisõnu oli mõistetava liitkaristuse kujunemine väljaspool nende kaalutlusruumi, mida oleks saanud sisustada omavahelise kokkuleppega. Vastava teabe sai süüdistatav ka kohtuistungil, mistõttu tegemist ei olnud tema jaoks üllatava seisukohaga. Seda kinnitab ka tõsiasi, et süüdistatava kaebus puudutas oletatavat arvutusviga karistuse mõistmisel. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et maakohtu otsuse tühistamine ja toimiku tagastamine prokuratuurile oli põhjendamatu ja seda tehes rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
40. Seaduse kohaldamise praktika ühtlustamiseks märgib kolleegium, et kirjeldatud probleemi on võimalik kokkulepete sõlmimisel vältida, kohandades vastavalt kokkuleppe sõnastust. Näiteks saab kokkuleppes viidata sellele, et KarS § 65 lg 2 järgi mõistetava liitkaristuse lõplik kestus määratakse kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga.
41. Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes KrMS § 390 lg-le 1, § 362 p-le 2 ja § 361 lg 1 p-le 5, tühistab Riigikohus ringkonnakohtu määruse osas, millega ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu
42. aprilli
43. a otsuse, ja jõustab maakohtu otsuse. Muus osas, s.o süüdistatava kaebuse rahuldamata jätmises, jätta ringkonnakohtu määrus muutmata. Prokuröri määruskaebus tuleb rahuldada. (allkirjastatud digitaalselt)