Obsah (9)

§ 29§ 150§ 99§ 123§ 31§ 125§ 313§ 174§ 38

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Alternatiivselt taotleb kaitsja asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassatsioonis esitatud seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 4.1. Kaitsja taotles maakohtus menetlusaluse isiku tehtud salvestise tõendina vastuvõtmist. Sellel salvestisel on näha, kuidas on võimalik fooritsükkel läbida rohelise tule põledes. Kohus jättis aga nimetatud tõendi vastu võtmata põhjendusega, et salvestis ei anna teavet rikkumise ajal valitsenud tehiolude kohta ja teadmata on ka see, kas fooritsüklid olid samad ning mitmendana menetlusaluse isiku auto foori tagant startis. Samas võttis kohus vastu ja vaatas istungil kohtuvälise menetleja salvestist. Kohtuvälise menetleja salvestis ei anna samamoodi teavet rikkumise ajal valitsenud tehiolude kohta. Maakohus rikkus sellega tõendite vaba hindamise põhimõtet, välistades kaitsja esitatud tõendi, kuid võttis vastu samasuguse kohtuvälise menetleja tõendi. Tegemist on väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 150lg 2 mõttes.

4.2.Kaitsja taotles uurimiseksperimendi läbiviimist, et kontrollida väidetud rikkumise asukohas võimalust ületada ristmik lubava fooritulega. Kohus jättis taotluse rahuldamata põhjendusega, et uurimiseksperimendiga ei saa uuesti luua rikkumise aegset liiklussituatsiooni, sest selle mitmed asjaolud on teadmata. Samas jättis maakohus tähelepanuta, et kõik need on teadmata ka kohtuvälise menetleja esitatud salvestise juures, mida kohus pidas usaldusväärseks tõendiks ning mille põhjal luges ebausaldusväärseks menetlusaluse isiku ja tunnistaja R. V.-i ütlused. 4.3.Maakohus on ebaõigesti käsitanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-29-05 esitatut kohtuvälise menetleja ametniku ülekuulamise kohta. Maakohus on lubamatult tuginenud tunnistaja A. M-i ütlustele kui süüstavale tõendile. Kohus on jätnud tähelepanuta, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses ning selles esitatud asjaolusid tuleb tõendada ja tõendajaks ei saa olla protokolli koostanud ametnik. 4.4.Tunnistaja J. P. ütlustest tegi kohus lubamatult järelduse, et kuna tunnistaja ei mäleta rikkumise asjaolusid, on tegemist usaldusväärse tõendiga. Loomulikult edastatakse maakohtule koos väärteotoimikuga ka kohtueelses menetluses antud tunnistaja ütlused. Kohtuotsuses tuleb aga lähtuda kohtuistungil suuliselt antud ütlustest. Vastasel juhul kaotaks tunnistajate ülekuulamine kohtus igasuguse mõtte – piisab vaid tunnistaja kinnitusest, et varasemalt andis ta tõeseid ütlusi.

§ 99

lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi avaldada vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud sinna mõjuvatel põhjustel ilmuda. Antud väärteoasja arutamisel tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise tingimused puudusid. 4.

1. Maakohus on otsuses AS Signaal TM teatisele ja selle lisadele tuginedes teinud oletuslikud järeldused. Erinevalt menetlusaluse isiku esitatud videost, on kohtuvälise menetleja salvestis tehtud kaubikuga, mille kiirendus on sõiduautost tunduvalt aeglasem. Arvestades V. Viitmanni süüstavate tõendite puudumist, tuleb KrMS § 7 lg-st 3 lähtuvalt tõlgenda kõrvalamata kahtlused menetlusaluse isiku kasuks.
2. Kassatsioonivastuses leiab kohtuväline menetleja et Harju Maakohtu
3. märtsi
4. a otsus on seaduslik ja kassatsiooni rahuldamiseks puudub alus. 5.
5. Kohus ei ole kohtuvälise menetleja tõendit kaitsja omale eelistanud. Esitatud videosalvestise usaldusväärsuse hindamiseks tegi kohus päringu AS-le Signaal TM. Arvestades, et V. Viitmann asus end ise aktiivselt kaitsma, oleks ta pidanud esitama tõendi, mis võimaldaks tema väiteid kontrollida. Kaitsja ei esitanud aga koos salvestisega ühtegi tõendit, mis kinnitaksid fooritsüklite samasust videosalvestisel kajastuvaga. 5.
6. Maakohus kuulas kohtuvälise menetleja ametniku õigesti üle. Kassaator on jätnud tähelepanuta, et
7. juulil 2013 hakkas kehtima väärteomenetluse seadustiku muudatus ja mille § 313 lg 1 kohaselt võib kohtuvälise menetleja ametnik, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses, osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. mai
9. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-39-15, p 7). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10. Kolleegium hindab esmalt kohtuvälise menetleja esitatud salvestise lubatavust (I). Seejärel analüüsib kolleegium politseiametnike tunnistajatena ülekuulamisega seonduvat (II). Lõpuks võtab Riigikohus kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kaitsjatasu taotluse (III). I
11. Tulenevalt

§-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda V. Viitmanni käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures märgib kolleegium, et

§ 123

lg-st 2 tulenevalt peab maakohus kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades

§-s 133 loetletud küsimused. 8.

§ 31

lg-st 1 lähtuvalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid, arvestades väärteomenetluse erisustega. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib tõendiks olla muu hulgas uurimistoimingu protokoll, foto, film või muu teabetalletus, sh videosalvestis. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et see oleks nõuetekohaselt vormistatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-74-09, p 9).
3. Salvestiste kui iseseisvate tõendite vormistamise nõudeid on pikemalt käsitletud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsuses nr 3-1-1-21-
6. Selles kohtulahendis on tõdetud, et KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Kuid kolleegiumi arvates saavad sellised salvestised sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki
7. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust.
8. Kolleegium leiab, et ka käesolevas väärteomenetluses tulnuks kõnealune videosalvestis vormistada silmas pidades tõendamise ja tõendite kogumise üldreegleid (KrMS
9. peatüki
10. jagu), samuti dokumentide ja asitõendite kogumise ning vormistamise eriregulatsiooni (KrMS III peatüki
11. jagu).
12. Käesolevas asjas ei ole väärteo toimepanemist videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja esitas kohtuistungil hiljem tehtud videosalvestise (tl 83), millega sooviti tõendada, et V. Viitmannil ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada. Selleks läbis kohtuväline menetleja korduvalt sama marsruudi. Esmalt tuleb hinnata, millist liiki tõendiga on tegemist. Kolleegiumi arvates sarnaneb kohtuvälise menetleja esitatu uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Kolleegium märgib aga, et PPA esitatud salvestis ei vasta tõendile esitatavatele nõuetele. Esiteks ei ole kohtuväline menetleja vormistanud uurimiseksperimendi protokolli koos selles sisalduvate kohustuslike andmetega (KrMS §-d 94 ja § 146). Teiseks ei kaasanud kohtuväline menetleja menetlusalust isikut uurimiseksperimendis osalema, kuigi KrMS § 93 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt oli see kohustuslik, kuivõrd sündmuse olustiku taastamiseks tulnuks kasutada V. Viitmanni abi, kes osanuks anda selgitusi auto paiknemise jms kohta. Samuti oleks see võimaldanud tema ütlusi kontrollida. Seega on maakohus süüdimõistvat kohtuotsust tehes tuginenud lubamatule tõendile, mis tulnuks tõendikogumist välja jätta. Nimetatu näol on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 150

lg 2 tähenduses, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja asja tagasisaatmise samale maakohtule teises kohtukoosseisus. 12. Kolleegium selgitab, et maakohtul oli lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik

§ 125

lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-125-12, p 6;
3. mai
4. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-16-06, p 14.1 ja
5. novembri
6. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-119-05, p 6). Maakohtul oleks pidanud tekkima kahtlus olukorras, kus menetlusalune isik taotles enda tehtud videosalvestise tõendina vastuvõtmist, millel väidetavalt kajastus kohtuvälise menetleja esitatule vastupidine tulemus. Asja uuel lahendamisel tuleb kohtul vajadusel korraldada uurimiseksperiment, et välja selgitada, kas väärteo toimepanemine V. Viitmanni poolt väärteoprotokollis kirjeldatud asjaoludel oli võimalik. II
7. Kassatsioonis heidetakse maakohtule ette, et alusetult on tuginetud väärteoprotokolli koostanud kohtuvälise menetleja ametniku A. M-i tunnistajana antud ütlustele kui lubamatule tõendile. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Kolleegium selgitab, et

§ 313

lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3915, p 7). Eeltoodust johtuvalt on A. M-i ütlused rikkumise fakti tuvastamise osas käsitatavad lubatava tõendina.
3. Seevastu on õige kassaatori seisukoht, et tunnistaja J. P. kohtumenetluses antud ütlusi ei ole võimalik kasutada väärteoasja tõendamisel. Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole.

§-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-2-08, p 7.1).

§ 99

lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. Tunnistaja J. P. osales kohtuistungil. Kohtul oli seega võimalus tugineda üksnes tunnistaja kohtus antud ütlustele. (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. augusti
2. a otsust väärteoasjas nr 3-11-55-10, p 15).Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei mäletanud tunnistaja enam väärteo toimepanemisega seonduvat, kuid lisas, et ütlused, mis ta andis vahetult pärast sündmust, on tõesed. Kui tunnistaja märkis, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, olnuks kohtul võimalik

§ 99

lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kohus aga seda ei teinud, vaid tugines lubamatult tema kohtueelsetele ütlustele. Sellega rikkus kohus oluliselt väärteomenetlusõigust

§ 150

lg 2 tähenduses, kuna see võis tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. III 15. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 174

p-st 7 ja § 175 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu

1. märtsi
2. a otsuse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
3. V. Viitmanni kaitsja vandeadvokaat A. Reinmaa on esitanud Riigikohtule taotluse mõista V. Viitmanni kasuks Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroole välja osutatud õigusabi eest kantud summa 2580 eurot. 17.

§ 38

lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Arvestades seda, et Riigikohus teeb

§ 174p-s 7 nimetatud otsuse, mis on olemuslikult võrreldav Kr

MS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-23-15, p 75 ja
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-90-14, p 47.)
5. Taotletavast 2580 euro suurusest õigusabi kulust moodustab 1050 eurot maakohtus kantud kaitsjale makstud tasu õigusabi eest. Kuivõrd Riigikohtu kriminaalkolleegium saadab väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks, jääb menetlusaluse isiku maakohtus kantavate menetluskulude väljamõistmine maakohtu otsustada. Seetõttu lahendab kolleegium kaitsja taotluse üksnes osas, mis puudutab kassatsioonimenetluses kantud menetluskulusid. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumisele, kassatsiooniteate esitamisele, konsultatsiooniks kliendiga, riigikohtu praktika analüüsiks ja kassatsiooni koostamiseks ning selle täiendamiseks, samuti vastustaja vastuse analüüsimiseks 8,5 tundi ehk 1530 eurot (sh käibemaks 255 eurot). Kolleegiumi hinnangul olid tehtud toimingud kaitseõiguse teostamiseks vajalikud ning nende jaoks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on taotletud summa mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks, tuleb valitud kaitsjale maksmisele kuuluv tasu KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt V. Viitmanni kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)