Obsah (6)

§ 33§ 14§ 50§ 46§ 30§ 2

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) nõudeid. Ta ei veendunud enne sõidu alustamist, kas kõigil reisijatel on turvavööd kinnitatud, mistõttu kõik reisijad turvavöösid ei kinnitanud (

§ 33lg 2 p 6; § 33 lg 11 p 4).

Sellegipoolest alustas V. Solovjov mootorsõiduki juhtimist, ei jälginud piisavalt tähelepanelikult liiklust, ei olnud hoolikas ega ettevaatlik, et vältida ohtu ja kahju tekkimist (

§ 14lg 2).

Ka ei kohandanud ta sõiduki kiirust olukorrale vastavaks ning ei arvestanud veose iseärasustega ja kõikide tekkida võivate liiklusoludega, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ja teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama, nagu sirgel hea nähtavusega teel teepeenrale liikunud ja aeglustunud sõiduk (

§ 50lg 3 p 1, 2).

V. Solovjov ei hoidnud eessõitva mootorsõidukiga piisavat pikivahet (

§ 46

lg 1), mistõttu ta sõitis tagant otsa teepeenral aeglasemalt liikuvale mootorsõidukile GAZ 33072, mille tagajärjel paiskusid mõlemad mootorsõidukid teelt välja kraavi. Liiklusõnnetuse tõttu sai eluohtlikke tervisekahjustusi mootorsõidukis Iveco Daily viibinud reisija M.

1. Harju Maakohtu
2. märtsi
3. a otsusega tunnistati V. Solovjov süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ning teda karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täielikult täitmisele pööramata tingimusel, et V. Solovjov ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Samuti võeti V. Solovjovilt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena ära juhtimisõigus kuueks kuuks ning temalt mõisteti välja menetluskulud. Lisaks mõisteti V. Solovjovilt ja tsiviilkostjalt AS H-Liinid kannatanu kasuks solidaarselt välja 15 000 eurot. 2.1 Maakohus leidis, et liiklusõnnetuse põhjuseks ei olnud V. Solovjovi poolt

§ 33lg 2 p 6 ja § 33 lg 11 p 4 nõuete rikkumine.

Tunnistajate ütlustest nähtus, et pärast avarii toimumist jäi kannatanu enda istmele. Kannatanu asetses avarii hetkel bussis kohal, mis sai kõige tõsisemaid kahjustusi, seega on loogiline, et toimunud avariis sai kõige raskemaid vigastusi just tema ja kannatanu vigastused on põhjustatud marsruuttakso poolt veoautole GAZ otsasõidust. Järelikult on M-ile raske tervisekahjustuse tekitamine toimunud süüdistatava poolt

§ 14

lg 2, § 46 lg 1 ning § 50 lg 3 p-des 1 ja 2 ettenähtud nõuete rikkumise tagajärjel. 2.2 Kohtu seisukoha järgi ei saa väita, et V. Solovjov oleks pannud toime liiklusnõuete tahtliku rikkumise, mistõttu tuleb tema poolt toime pandud süütegu ümber kvalifitseerida KarS § 423 lg 1 järgi.

1. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatav ning tema kaitsja advokaat Vladimir Sadekov, aga ka tsiviilkostja H-Liinid AS-i esindaja P. M. 3.1 Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kohus ei võtnud arvesse asjaolu, et kannatanu aitas ise suurel määral kaasa raske kahju saabumisele, kuna ta ei kinnitanud turvavööd. Antud juhul on kannatanu oma hoolsusvastase käitumisega võtnud üle kogu järgneva põhjusliku ahela ning seega ei saa esmapõhjustaja tagajärje eest vastutada ei tahtluse ega ettevaatamatuse vormis. Kannatanu, ignoreerides elementaarseid turvavahendeid, pani ennast ise potentsiaalselt ohtlikku olukorda, millega välistas süüdistatava tegevuse õigusvastasuse. Samuti leidis kaitsja, et väljamõistetud tsiviilhagi on liialt suur. 3.2 Süüdistatav V. Solovjovi apellatsioonis esitatud taotlused ja seisukohad kattusid peamises osas kaitsja poolt esitatutega. 3.3 Tsiviilkostja H-Liinid AS-i esindaja taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus mõistis H-Liinid AS-ilt solidaarselt süüdistatavaga välja kahjusumma kannatanu kasuks ning leidis, et tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a määrusega rahuldati kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid osaliselt ning tsiviilkostja apellatsioon rahuldati selle lõpptaotluse osas. Ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu
5. märtsi
6. a otsuse täies ulatuses ning lõpetas V. Solovjovi suhtes kriminaalmenetluse kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 274 lg 1 alusel, sest tema tegu vastab väärteo tunnustele. Kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Kohtumääruse põhimotiivid on järgmised. 4.1 Viitega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale leidis ringkonnakohus, et käesolevas asjas tuleb lisaks süüdistatava ja teise liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi käitumisele hinnata ka kannatanu käitumist. Kui isik käitus ise riski suurendavalt ning kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saaks öelda, et tema hoolsuskohustusele vastava käitumise korral oleks tagajärg jäänud olemata, siis ei saa seda täideviijale omistada. 4.2 Vaidlust ei ole selles, et kannatanul oli turvavöö kinnitamata. Kuigi

§ 33

lg 2 p 6 ja § 33 lg 11 p 4 kohaselt peab juht enne sõidu alustamist veenduma, kas kõigil reisijatel on turvavööd kinnitatud või mitte, siis

§ 30lg 1 paneb kohustuse hoolitseda oma turvalisuse eest ka sõitjale endale.

Kannatanu, kes väikebussis sõitu alustades ei võtnud tarvitusele abinõusid enda turvalisuse kindlustamiseks, võttis omale vastutuse võimalike tagajärgede eest, mis on põhjuslikus seoses just tema enda hoolsuskohustuse rikkumisega. Sellega katkes kohtukolleegiumi hinnangul kausaalahel süüdistatava poolt eeldatavate liikluseeskirja sätete rikkumiste ja kannatanul tekkinud tervisekahjustuse vahel. Kannatanu istus parempoolsel istmereal esimesel istmel, oli turvavööga kinnitamata ja tema ees ei olnud ühtegi takistust, mistõttu oli iga järsem pidurdus tema jaoks ohtlik. Süüdistatav V. Solovjov oli bussis ainuke, kellel oli kokkupõrke momendil turvavöö kinnitatud ning tema vigastused päädisid turvavöö muljumisest tekkinud verevalumitega. 4.3 Ringkonnakohus ei nõustunud ka maakohtu järeldusega, et kannatanu jäi pärast kokkupõrget enda kohale. Tunnistajate ütlustesse, kes seda väidavad, tuleb suhtuda kriitiliselt. Ei ole usutav, et reisija, kes satub liiklusõnnetusse, asub pärast sõiduki seisma jäämist hindama kaasreisijate seisundit või nende konkreetset asukohta pärast kokkupõrget. Sellest momendist, kui tunnistajad olid võimelised enda ümber vaatama, võis kannatanu asend olla muutunud. Ka füüsikaseadusi arvestades on välistatud, et kannatanu jäi kokkupõrke tagajärjel oma kohale. 4.4 Samuti ei ole maakohus arvestanud kannatanul avarii järel esinenud kehavigastuste lokalisatsiooni ja nende tekkemehhanismi. Välistatud on võimalus, et kokkupõrke tagajärjel muljus esmalt kinni kannatanu jalasäär ja seejärel sai ta kõik ülejäänud vigastused oma kohal istudes. Kui kannatanu jäi pärast kokkupõrget enda kohale, ei seletaks see hulgaliste näovigastuste tekkepõhjust, kusjuures bussi esiiste oli deformeerumata ning veremäärdumisteta. Kannatanul tuvastatud puusa- ja reievigastused viitavad samuti pigem tugevale kukkumisele, sest lömastusjälgi, mis selgitaks kuhugi vahelejäämist, neil ei ole. 4.5 Ringkonnakohus leidis, et kokkupõrke momendil sai buss sellise tõuke, et turvavööga kinnitamata kannatanu paiskus oma kohalt esiklaasi suunas ja paiskus näoga vastu armatuurlaua paneeli. Pärast seda paiskus ta tagasi bussi põrandale oma istme lähedale, kukkudes hooga, mis oli puusa- ja jalaluumurdude põhjuseks ning kus tema säär seejärel kinni muljus. 4.6 Kui kannatanu oleks täitnud seadusest tuleneva kohustuse ja kinnitanud turvavöö, oleks liiklusõnnetuse tagajärg olnud eelduslikult välditav. Tegemist on kõrvaldamata kahtlusega, mis süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse ringkonnaprokurör R. Amur, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja Harju Maakohtu otsuse jõustamist. Kaebuses esitatud peamised seisukohad on järgmised. 5.1 Prokuröri hinnangul on süüdistatava tegevus otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kui V. Solovjov oleks käitunud õiguspäraselt ning liiklusnõudeid mitte rikkunud, ei oleks kannatanu õigushüved kahjustada saanud. Ühtlasi toonitab prokurör, et kuivõrd KarS §-de 422 ja 423 koosseisupäraseks tagajärjeks ei ole liiklusõnnetus, siis ei ole korrektne analüüsida, kas üks või teine liiklusnõuete rikkumine põhjustas avarii. 5.2 Iseenesest on õige ringkonnakohtu viide Riigikohtu praktikale, et arvesse tuleb võtta kõigi liiklusõnnetuse osapoolte käitumist. Lahtine on aga, kas nende osapoolte all peetakse silmas kõiki õnnetusse kaasatud isikuid või ainult neid, kes võisid õnnetuse tekkimist objektiivselt mõjutada. Riiklik süüdistaja peab õigeks teist alternatiivi ning märgib, et praegusel juhtumil toimus liiklusõnnetus täielikult väljaspool kannatanu mõjusfääri ning teda ei saa lugeda liiklusõnnetuse osapooleks Riigikohtu praktika tähenduses. Samuti ei ole liiklusseaduse rikkumine kannatanu poolt praeguses kriminaalasjas kuidagi seotud saabunud tagajärjega. 5.3 Ehkki kannatanu rikkus

§ 30

lg 1 nõudeid, siis süüdistatav rikkus omakorda

§ 33lg 2 p 6 ja § 33 lg 11 p 4 sätteid.

Seejuures saab

§ 33

lg 11 p-s 4 nimetatud kohustus (keeld sõidutada sõitjat, kes ei ole turvavööga kinnitatud) tekkida alles pärast seda, kui sõitja on rikkunud

§ 30lg-s 1 sätestatud kohustust.

Seega ei vastuta reisija enda turvalisuse eest ise, vastav kohustus on selgelt asetatud ka juhile kui suurema ohu allika valitsejale.

1. Tallinna Ringkonnakohtu määruse vaidlustas määruskaebe korras ka kannatanu esindaja advokaat M. Saareväli, kes taotleb määruse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks kas maa- või ringkonnakohtule. Määruskaebuse sisulised väited kattuvad suurel määral prokuröri esitatud seisukohtadega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT Kõigepealt peatub Riigikohus põhjustel, mis tingivad kannatanu esindaja määruskaebuse läbi vaatamata jätmise (I) ja käsitleb seejärel riikliku süüdistaja määruskaebuses esitatud väiteid (II), võttes viimasena kokku määruskaebemenetluse tulemused (III). Nendes küsimustes on kriminaalkolleegiumi seisukohad järgmised. I
2. KrMS § 344 lg 2 kohaselt on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas. Kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et viidatud sättest tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise (kas osaliselt või täielikult) nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a otsus kriminaalasjas nr 3- 1-1-52-05, p 9.2). Ka on kriminaalkolleegium korduvalt osutanud kriminaalmenetlusõiguses omaksvõetud põhimõttele, mille kohaselt ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (koos edasiste viidetega vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. juuni
6. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-09, p 17). Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu seega selleni, et vaidlustada ringkonnakohtu järeldusi, mis puudutavad isiku süüküsimuse lahendamist, mistõttu ei saa kannatanu kasseerida ringkonnakohtu lahendit näiteks olukorras, kus tema tsiviilhagi on jäetud küll läbi vaatamata, kuid seda on tehtud KrMS § 310 lg-s 2 sätestatud alusel, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu. Olukord, kus kannatanu saaks kasseerida ka isiku õigeksmõistmist, oleks otseses vastuolus KrMS § 344 lg 2 mõttega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. novembri
8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5509, p 10).
9. Arutatavas kriminaalasjas ei ole ringkonnakohus langetanud süüdistatava kohta küll õigeksmõistvat otsust, kuid olemuslikult ei erine praegune olukord kuigivõrd eespool viidatud kriminaalasjast nr 3-1-1-55-
10. Nimelt on apellatsioonikohus leidnud, et süüdistatava käitumises puudub kriminaalkuriteo koosseis ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist takistas vaid asjaolu, et ringkonnakohtu hinnangul võis isiku tegevus vastata väärteo tunnustele, mistõttu tuli kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alt-s 3 nimetatud alusel lõpetada. Ka on kannatanu esindaja määruskaebus suunatud eranditult ringkonnakohtu nende seisukohtade oponeerimisele, mis puudutavad V. Solovjovi karistusõigusliku vastutuse eeldusi. Kannatanu kaebeõigus ei saa aga KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt ulatuda isiku süüküsimuse lahendamiseni, ja seda sõltumata sellest, kas ringkonnakohtu otsustust tuleb vaidlustada kassatsiooni või nagu praegusel juhul, määruskaebemenetluse korras.
11. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kuna määruskaebemenetlus puudutab vahetult ning ainuüksi V. Solovjovi süüküsimust ning tema karistusõigusliku vastutuse eeldusi, ei ole kannatanul käesolevas asjas ringkonnakohtu otsuse peale kaebeõigust. Sel põhjusel ja juhindudes KrMS § 344 lg-st 2, § 350 lg 2 p-st 2 ning § 390 lg-st 1, jätab kriminaalkolleegium kannatanu esindaja määruskaebuse läbi vaatamata. Samal põhjusel tuleb jätta läbi vaatamata ka kannatanu esindaja Riigikohtule esitatud taotlus määruskaebemenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks. II
12. Järgnevalt lahendab kriminaalkolleegium prokuröri määruskaebuse ning leiab, et seda saadab osaline edu. Konkreetselt märgib kolleegium järgmist.
13. Riiklikul süüdistajal on õigus selles, et KarS §-de 422 ja 423 koosseisupäraseks teoks on juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumine, mis omakorda toob inimesele tagajärjena kaasa raske tervisekahjustuse või surma. Seega ei pruugi olla asjakohane arutlus selle üle, kas konkreetne liiklusnõude rikkumine põhjustas avarii või mitte; avarii põhjustamine ning koosseisupärane tagajärg võivad, kuid ei pea vältimatult olema omavahelises põhjuslikus seoses. Näitena võib tuua olukorra, kus sõidukijuht A kaldub vastassuunavööndisse, mis omakorda toob kaasa kokkupõrke juht B poolt juhitud sõidukiga, milles viibinud isikud saavad raskeid tervisekahjustusi. Kuigi avarii põhjustas liiklusnõuete rikkumine juht A poolt, siis saabunud tagajärje osas võivad seevastu põhjuslikud olla hoopis teises sõidukis viibinud isikute toimepandud liiklusnõuete rikkumised – näiteks kui B juhitud auto tehniline seisukord ei vastanud sõidukile esitatavatele tehnilistele nõuetele (nt puudusid autos istmed) või eirati tema juhitud sõidukis elementaarseid turvanõudeid (nt kinnitamata turvavöö tõttu sõidukist väljapaiskumine). Järelikult ei loo vastus küsimusele, kelle käitumine põhjustas liiklusavarii, veel selgust selles, kellele saab ja tuleb saabunud tagajärg karistusõiguslikult omistada.
14. Eelnevaga haakuvalt on õige ringkonnakohtu viide Riigikohtu praktikale selle kohta, et mitme osapoolega liiklusõnnetuse puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. oktoobri
16. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-79-06, p 6) ning et tagajärjedelikti toimepanemise eest vastutab karistusõiguslikult üksnes isik, kellele on põhjustatud tagajärg ka õiguslikult omistatav. Nimelt ei piirdu karistusõigus pelgalt naturalistliku kausaalsuse tuvastamisega teo ja tagajärje vahel. Viimane on materiaalse tagajärjedelikti korral pelgalt isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
17. aprilli
18. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-30-13, p 13,
19. juuni
20. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-56-13, p 11). Põhjuseid, miks ei ole tagajärg vaatamata nn naturalistlikule põhjuslikkusele teo toimepanijale siiski omistatav, on mitmeid. Liiklusõigusesse puutuvalt on kriminaalkolleegiumi senises praktikas viidatud näiteks võimalusele, et tagajärje omistamise võib välistada kaasliikleja (s.h kahju kannatanu enda) ebakorrektne käitumine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
21. juuni
22. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-03, p 12). Samuti võib tagajärje normatiivne omistamine isikule olla välistatud, kui kahju kannatanu asetas ise mõne enda õigushüve ohtu, millest johtuvalt pole põhjust tagada tema kahjustada saanud õigushüve riigipoolset kaitset karistusõiguse abil. Liiklusõnnetuse puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest näiteks juhul, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
23. mai
24. a otsus väärteoasjas nr 3-11-23-13, p 6).
25. Eelnevas punktis käsitletud seisukohad vastavad ühtlasi prokuröri küsimusele selle kohta, kuidas tuleb mõista kriminaalkolleegiumi praktikas kasutatud liiklusõnnetuse osapoole mõistet, kelle käitumist tuleb selliste kaasuste käsitlemisel arvesse võtta (vt p 5.2). Viidatud kohtulahendites on ühemõtteliselt selgitatud, et tagajärje omistamise võib välistada ka kannatanu enda ebakorrektne käitumine ning enda õigushüvede ohtu asetamine, mistõttu tuleb vaieldamatult kaasata saabunud tagajärje õigusliku omistamise arutellu ka kannatanu käitumine vaatluse all olevas liiklussituatsioonis. Nagu kolleegium on p-s 11 selgitanud, ei tule KarS §-de 422 ja 423 kontekstis otsida vastust sellele, kes põhjustas õnnetuse, vaid sellele, kelle liiklusnõudeid eirav käitumine tingis koosseisupärase tagajärje saabumise. Seega tuleb liikleja kõrval (

§ 2

p 27) võtta arvesse ka sõitja (

§ 2p 79) käitumist.

Teisisõnu tuleb liiklusõnnetuse osapooleks eespool viidatud Riigikohtu praktika tähenduses lugeda isikut, kelle liiklusseaduses kehtestatud nõudeid eirav käitumine oli potentsiaalselt kohane oluliselt mõjutama koosseisupärase tagajärje saabumist.

1. Seega on õige ringkonnakohtu seisukoht, et V. Solovjovi vastutuse üle otsustamisel tuleb anda hinnang ka kannatanu käitumisele, sh võimalikule eneseohustamisele. Üldpõhimõttena kehtib ka liiklusõiguses arusaam, et vastutusvõimeline isik peab mõistliku tähelepanelikkuse ning hoolega ka ise seisma enda õigushüvede kaitsmise eest. Seejuures on kriminaalkolleegiumi senises praktikas leitud, et enda individuaalsete õigushüvede riski asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-08, p 8;
4. septembri
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-10, p 17.2). Viidatud lahendites jõuti seisukohale, et n-ö vastastikusel kokkuleppel toimunud kakluse korral ei ole saabunud tervisekahjustus seda põhjustanud isikutele karistusõiguslikult süüks arvatav. Kui selline arusaam kehtib tahtlikult tekitatud tervisekahjustuse osas, siis seda enam peab see põhimõte rakenduma ettevaatamatusest põhjustatud tagajärgede suhtes. Öeldut silmas pidades võib otsuse p-s 11 toodud näite osas sedastada, et pole mingit alust omistada saabunud tagajärge juhile A, kui samal ajal saab tõsikindlalt väita, et vaatamata õnnetuse põhjustamisele tema poolt oleks isikukahju olnud sootuks olemata või olnuks oluliselt väiksema raskusastmega, kui B juhitud auto olnuks vastavuses tehniliste nõuetega või kui selles oleks kasutatud korrakohast turvavarustust.
6. Seejuures tuleb turvavarustuse kasutamise kohustuslikkust ning ka selle vajalikkust lugeda üldtuntuks asjaoluks KrMS § 60 lg 1 mõttes. On elementaarselt teada, et sõiduki kokkupõrke vms juhtumi korral paiskuvad turvavööta kinnitamata isikud enda kohtadelt, mis võib kujutada märkimisväärset ohtu nii sellele isikule endale kui ka teistele sõidukis viibijatele. Ühtlasi ei ole vaidlust selles, et kõnealune nõue oli teada ka kannatanu M-ile (vt kd 1, tl 137 pöördel ja tl 139). Seega ei tõusetu arutatavas kaasuses küsimust selle kohta, et süüdistatav V. Solovjovil oli kannatanu suhtes mingi teadmiseelis, mille esinemisel saaks eelmises punktis käsitletud nn eneseohustamise kriteeriumi toimet piirata. Samuti on väljaspool vaidlust, et kannatanu oli täisealine vastutusvõimeline isik, kelle suhtes V. Solovjovil ei olnud garandiseisundit.
7. Järelikult lasub arutatava kriminaalasja raskuskese küsimusel, kas kannatanu M-il tuvastatud vigastused põhjustas lihtsalt kokkupõrge kahe sõiduki vahel või tingis need kannatanu paiskumine enda kohalt, mille tagajärjel põrkus ta vastu erinevaid bussis asuvaid konstruktsioone. 16.1 Maakohus leidis, et kannatanu jäi pärast kokkupõrget enda kohale ning tema kehavigastused tekkisid sellest, et ta pressiti seal istekohal väikebussi ning salongi tunginud mootorsõiduki GAZ tagaosa vahele. Kuna kannatanu enda kohalt ei liikunud, ei olnud kehavigastuste põhjusena tähtis ka see, kas ta oli nõuetekohaselt turvavööga kinnitatud või mitte, mistõttu jättis kohus süüdistusest välja viited

§ 33lg 2 p 6 ja § 33 lg 11 p 4 rikkumistele.

16.2 Ringkonnakohus leidis seevastu, et kannatanu ei jäänud kokkupõrke tagajärjel enda kohale istuma. Apellatsioonikohtu hinnangul paiskus kannatanu enda istekohalt kõigepealt vastu väikebussi esiosas asuvat armatuurlauda, sealt aga omakorda tagasi enda istekoha lähedale bussi põrandale. Tuvastatud tervisekahjustuse seostas ringkonnakohus just nende kokkupõrgete ning kukkumistega, mis omakorda sai aluseks edasisele väitele, et tagajärjed jäänuks turvavarustuse kohasel rakendamisel saabumata.

1. Seega tuvastas ringkonnakohus faktilised asjaolud arutatavas kriminaalasjas võrreldes maakohtuga teistsugustena. Sellisel juhtumil tuleb ringkonnakohtul aga eriti põhjalikult selgitada, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-107-12, p 7;
4. novembri
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-103-12, p 11). KrMS § 363 lg 5 küll keelab Riigikohtul faktiliste asjaolude tuvastamise, samas on Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas kohtud, sh apellatsioonikohus, on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. juuni
7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-42-15, p 76). Praegusel juhul ei vasta ringkonnakohtu lahend neile nõuetele. Konkreetselt osutab kriminaalkolleegium järgnevale.
8. Maakohus on enda seisukohtade kujundamisel viidanud eeskätt tunnistajate ütlustele. Nii nähtub E. K. (kd 1, tl 121), M. T. (kd 1, tl 123, 123 pöördel), M. M-i (kd 1, tl 127) ja O. O. (kd 1, tl 129) kirjeldustest üheselt, et kannatanu oli avarii järel jätkuvalt enda kohal. Samas on õige ringkonnakohtu viide tunnistaja U. H. (kd 1, tl 125) ja süüdistatav V. Solovjovi (kd 1, tl 144 pöördel) ütlustele, kelle väitel oli kannatanu pärast avariid bussi eesotsas põrandal. Sellistes situatsioonides ei saa vastuolu ütlustes tõepoolest kõrvaldada pelgalt tõendiallikate arvule viidates, nagu apellatsioonikohus õigustatult märkis. Samas on ringkonnakohus ise enda seisukohad rajanud suurel määral oletuslikele argumentidele ning jätnud täielikult tähelepanuta mitmed objektiivselt tõendamist leidnud asjaolud, mis võivad p-s 16 sõnastatud küsimuse lahendamisel olla kaaluka tähendusega.
9. Nii märgib ringkonnakohus, et kannatanu paiskumist enda kohalt tõendab fakt, et tal on ohtrad vigastused näos, samal ajal kui bussi esiiste oli veremäärdumiseta. Esitades samal ajal väite, et kannatanu paiskus näoga hoopis vastu bussi esiosas asunud armatuurlaua paneeli, pidanuks seda järeldust toetama veremäärdumuste olemasolu seal; millelegi sellisele ringkonnakohtu otsuses aga ei viidata. Samuti ei ole ringkonnakohus näovigastuse tekkepõhjuse analüüsimisel pööranud vähimatki tähelepanu faktile, et mootorsõiduk GAZ vedas puid ning mitmed tunnistajad on kirjeldanud, kuidas kokkupõrke tulemusel paiskusid bussi salongi puuhalud. Arvestades, et kannatanu istus bussi esiosas, oleks sellise võimaluse paralleelne analüüsimine olnud asjakohane.
10. Kuid peamise tähendusega on siiski järgnev. Nimelt ei haaku ringkonnakohtu määruses sisalduv hüpotees kannatanu paiskumisest kõigepealt ette ning seejärel enda istekoha juurde tagasi vähimalgi määral faktiga, et teised bussireisijad pääsesid pea täielikult igasuguste vigastusteta. Nimelt pidanuks see massiivne jõud, mis kahe sõiduki kokkupõrkel ringkonnakohtu hinnangul väidetavalt vallandus, mõjutama vahetult ka teisi reisijad ja seda iseäranis olukorras, kus turvavööd kasutas kokkupõrke hetkel vaid süüdistatav V. Solovjov. Mitte keegi maakohtus üle kuulatud tunnistajatest ei ole isegi mitte kaudselt viidanud, nagu olnuks tegemist tugeva kokkupõrkega. Näiteks tunnistaja U. H. on seda kirjeldanud pigem kui tõuget või müksu, kusjuures tema tegi lahti enda kinnitatud turvavöö ning hüppas kõrvalistmele (kd 1, tl 124 pöördel). Teised tunnistajana ütlusi andnud reisijad kirjeldavad eranditult, kuidas nad jäid kokkupõrke tagajärjel edasi enda kohale, mitte mingeid märkimisväärseid vigastusi ei saadud ka eesolevate objektide (nt eesasuv iste) vastu paiskumisest. Kõnekas on siinkohal ka tunnistaja O. O. kirjeldus, kuidas tema kõrval istmel olnud väikelaps kukkus lihtsalt bussi põrandale, saamata mingeid vigastusi (kd 1, tl 129).
11. Kuidas need kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud asjaolud haakuvad ringkonnakohtu tõstatatud hüpoteesiga kannatanu erandlikust jõulisest paiskumisest ette ja seejärel tagasi, otsusest aga ei nähtu. Samuti pidanuks aktualiseeruma ringkonnakohtu jaoks küsimus, kas selline versioon on ühitatav liiklustehnilise ekspertiisi aktis sedastatud eksperdi järeldustega sõidukite liikumiskiiruse kohta kokkupõrke hetkel (kd 1, tl 76), kusjuures välistatud ei olnud ka pöördumine KrMS § 297 lg-s 1 sätestatud võimaluse poole määrata täiendavate tõendite kogumine, sh eriteadmiste rakendamine püstitatud hüpoteesi kontrollimiseks. Seega ei ole apellatsioonikohus hinnanud kriminaalasjas sisalduvat tõendikogumit terviklikult, mida kriminaalkolleegium loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes ning mis tingib ringkonnakohtu määruse tühistamise KrMS § 362 p 2 alusel.
12. Põhjendatud ei ole aga riikliku süüdistaja taotlus jõustada Harju Maakohtu
13. märtsi
14. a süüdimõistev otsus KrMS § 361 lg 1 p-le 5 tuginevalt. Maakohtu otsuse peale esitatud süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid sisaldavad mitmeid väiteid, mida ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses ei ole käsitletud. Lisaks süüküsimusele on neis näiteks vaidlustatud maakohtu otsus ka kannatanu tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas. Kuna ringkonnakohus lõpetas kriminaalasjas menetluse KrMS § 274 lg 1 alusel, millest johtuvalt jäeti kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata, puudus ringkonnakohtul võimalus hinnata, kas maakohus on tsiviilhagi õigesti lahendanud. Eelnevast tingitult ei analüüsitud sisulisest küljest ka tsiviilkostja apellatsioonis sisalduvaid väiteid. Mööda ei saa vaadata sellestki, et nt süüdistatava apellatsioonis on maakohtu otsust vastustatud veel argumendil, et saabunud tagajärje põhjustas hoopis teise sõidukijuhi õigusvastane käitumine, mille kohta ringkonnakohtu otsuses ei ole samuti seisukohta võetud. Riigikohtu poolt maakohtu otsuse jõustamise korral jääksid apellantide kõnealused väited vastuseta. Sellises olukorras on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et KrMS § 361 lg 1 p-le 5 tuginemine võtaks isikult kriminaalasja lahendamise seisukohalt olulistes küsimustes apellatsiooniõiguse (KrMS § 318), mis omakorda riivaks ebaproportsionaalselt põhiseaduse § 24 lg-s 5 sisalduvat põhiõigust enda suhtes tehtud kohtuotsuse peale kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. juuni
16. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-61-12, p 14). III
17. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. (allkirjastatud digitaalselt)