Obsah (11)

§ 378§ 390§ 692§ 695§ 371§ 658§ 381§ 235§ 132§ 124§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-121-15 Määruse kuupäev Tartu, 4. november 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu Kohtuasi

§ 378

lg 1 p 6 alusel täitemenetluse peatada, on kohtul vajalikel juhtudel võimalik täitemenetluse venitamist takistada, jättes hagi tagamise taotluse rahuldamata (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15). Hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll on eelduslikult vajalik mh neil juhtudel, mil võlgnik tugineb hagis mingile olukorrale, mis ei tulene kohtulahendist (näiteks praegusel juhul). Samas, kui hagi tagamise taotlus jäetakse rahuldamata, on võlgnikul ka pärast täitemenetluse toimumist õigus sissenõudjalt nõuda põhjendamatu täitemenetlusega tekitatud kahju hüvitamist või alusetult saadu tagastamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja uue määrusega jätta maakohtu määrus muutmata. Hageja leiab, et kostja oli teadlik asjaolust, et hageja nõustus tagatislepingu sõlmima vaid siis, kui Ravikeskus ühineb hagejaga. Kostja on asunud pahauskselt hageja vara võõrandama. Kostja pole võimaldanud hagejal laenulepingut soovitud tingimustel sõlmida ning on sellega rikkunud ka tagatislepingut.
2. Kostja palus vastuses määruskaebusele jätta määruskaebus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Määruskaebus tuleks jätta läbi vaatamata, sest ei ole täidetud

§ 390lg 1 teise lause eeldused, tsiviilasja hind ei ole suurem kui 63 900 eurot.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb

§ 692

lg 2 ja

§ 695alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta määruse õiguslikku põhjendust.

Määruskaebus jääb rahuldamata.

1. Kolleegium on varem leidnud, et hagi tagamise menetluses on võimalik hinnata hagi lubatavust, sh küsimust, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust (vt nt Riigikohtu
2. märtsil 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12 tehtud määruse p 12 ja Riigikohtu
3. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-73-12 tehtud määruse p 14). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12 tehtud määruse p-s 12 selgitas Riigikohus ka seda, et kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta

§ 371lg 2 või § 423 lg 2 järgi.

Kolleegium jääb ka selle seisukoha juurde, märkides, et

§ 371

lg 2 ja § 423 lg 2 ei kohusta kohut hagi menetlusse võtmisest keelduma või jätma see läbi vaatamata, sätestades selleks võimaluse. Seega võib kohus juhul, kui ta jätab hagi õigusliku perspektiivituse tõttu tagamata, jätkata hagi menetlemist ning ei ole välistatud, et ta hiljem siiski leiab hagi olevat õiguslikult perspektiivika ning rahuldab hagi. 11.

§ 390

lg-st 1 tulenevalt ei saa hageja vaidlustada maakohtu või ringkonnakohtu määrust, millega maakohus jättis hagi tagamise taotluse rahuldamata. Küll aga saab hageja samast sättest tulenevalt vaidlustada ringkonnakohtu määruse, millega ringkonnakohus on tühistanud hagi tagamise (st tühistanud maakohtu määruse, millega maakohus oli hagi taganud). Kolleegium selgitab, et hagi õiguslikku perspektiivikust võib hagi tagamise määruse määruskaebe korras vaidlustamise korral hinnata ka ringkonnakohus ning tühistada maakohtu määruse juhul, kui ta leiab, et hagi tuleb selle õiguslikku perspektiivituse tõttu jätta tagamata. Kolleegium selgitab veel, et juhul, kui ringkonnakohus tühistab hagi tagamise hagi õigusliku perspektiivituse tõttu, siis ei ole ringkonnakohtu seisukoht hagi õigusliku perspektiivituse kohta käsitatav maakohtule kohustusliku õigusliku juhisena

§ 658lg 2 tähenduses, vaid üksnes seisukohana hagi tagamise menetluse kontekstis.

Seega ei ole välistatud, et maakohus võib eelnimetatud juhul hagi hiljem rahuldada.

1. Kolleegium on varem rõhutanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses esitatud hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll aitab vältida täitemenetluse venitamist alusetute hagide esitamisega. Seda eelkõige juhtudel, mil võlgnik tugineb kohtulahendist mittetulenevale tasaarvestusolukorrale (vt Riigikohtu
2. aprillil 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15 tehtud otsuse p 11). Kolleegium lisab, et see järeldus kehtib ka ringkonnakohtu jaoks, kuid hagi tagamise hoolikam kontroll saab siiski seisneda hagi õigusliku perspektiivikuse ja hagi tagamise asjaolude põhistatuse (vt

§ 381

lg 2) kontrollimises, mitte aga hageja nõude aluseks olevate tõendite hindamises. Ringkonnakohtu määrusest tuleb välja jätta osa, milles ringkonnakohus analüüsis teises tsiviilasjas tehtud kohtulahendit. Kolleegium jääb seisukoha juurde, et hagi tagamise menetluses tõendeid ei koguta ega hinnata (vt Riigikohtu 20. märtsil 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12 tehtud määruse p 12). Kolleegium selgitab, et

§ 381

lg 2, mille järgi tuleb hagi tagamise avalduses põhistada nõuet, mille tagamist soovitakse, tähendab üksnes hagi õiguslikku põhistamise kohustust. See tähendab, et hageja peab hagiavalduses nimetama oma nõude alusena kõik selle nõude materiaalõiguslikud eeldused ehk faktilised asjaolud, mille tõendatuse korral oleks kohtul võimalik hagi rahuldada. Seega ei tähenda

§ 381

lg-s 2 sätestatu seda, et hageja peaks hagi tagamiseks oma nõude põhistama

§ 235järgi.

1. Praeguses asjas on hagi tagamise taotlus esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses ja hagis on tuginetud täitemenetluse aluseks olevast lepingust taganemisele. Ringkonnakohus on kolleegiumi arvates põhiosas õigesti hinnanud hagi õiguslikku perspektiivikust hagi tagamise kontekstis, leides, et asjaõiguslepingust ei saa taganeda ning et hageja ei ole esitanud väiteid selle kohta, et kostja oleks mõnda tagatislepingust tulenevat kohustust rikkunud. Kolleegium peab vajalikuks ringkonnakohtu määruse seisukohti hagi õigusliku perspektiivikuse kohta allpool täpsustada. Hüpoteegi seadmise korral eristatakse kolme lepingut: asjaõiguslikku kokkulepet hüpoteegi seadmiseks, tehingut, millest tuleneb võlg (nt laenuleping), ja tagatiskokkulepet, mis seob hüpoteegi tagatava nõudega (vt nt Riigikohtu
2. novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08 tehtud otsuse p 12). Samuti on Riigikohus leidnud, et asjaõiguslepingu sisu on seadusega määratud ning sellest ei saa taganeda ega seda üles öelda (vt Riigikohtu
3. detsembril 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05 tehtud otsuse p 19). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega ei ole hagejal võimalik taganeda hüpoteegi seadmise tehingust kui asjaõiguslikust kokkuleppest, nagu ringkonnakohus õigesti märkis. Seda lepingut ei ole võimalik ka üles öelda. Ringkonnakohus ei ole aga käsitlenud oma määruses tagatiskokkulepet. Selle põhjuseks võib olla see, et hageja taganemisavaldus (tl 56 jj) ei ole õiguslikult kõige selgem. Selles on viidatud
4. jaanuaril 2011 sõlmitud hüpoteekide ülekandmise lepingule, hüpoteegi seadmise lepingule, hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise lepingule ja asjaõiguslepingule ning nimetatud seda kokkulepet taganemisavalduses edaspidi tervikuna ja eksitavalt tagatislepinguks. Tagatiskokkulepe on iseloomult võlaõiguslik kokkulepe. Osas, milles tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on tegemist kestvuslepinguga (vt Riigikohtu
5. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p-d 19 ja 24). Kestvuslepingut on võimalik VÕS §-des 195 ja 196 sätestatud tingimustel üles öelda, kuid VÕS § 195 lg 2 teise lause kohaselt jäävad lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused kehtima. Hageja ei ole tuginenud tagatislepingu ülesütlemisele, mis pealegi saaks olla kehtiv vaid tulevikus tekkivate kohustuste suhtes. Samuti ei ole hageja tuginenud tagatiskokkuleppe tühisusele (vt tühisuse kohta lähemalt Riigikohtu
6. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p-d 27-30). Kolleegium märgib hagi tagamise taotluse lahendamise kontekstis, et hagejal ei ole hagiavalduses esitatud asjaolude järgi ilmselt võimalik vabaneda
7. jaanuaril 2011 sõlmitud kokkulepetest ainuüksi asjaolu tõttu, et laenusaaja ei täitnud laenulepingut nõuetekohaselt. Seda põhjusel, et hageja ei olnud hagiavaldusest nähtuvalt laenulepingu pooleks ning seetõttu ei saa ka laenulepingus kokkulepitu eelduslikult avaldada mõju tagatislepingu kehivusele ja seega ka tagatislepingu alusel täitemenetluse alustamisele.
8. Vastuseks määruskaebuse vastuses esitatud väitele hagejal määruskaebeõiguse puudumise kohta märgib kolleegium, et kaebeõigus tuleneb praegusel juhul

§ 390

lg 1 esimesest lausest, sest ringkonnakohus on tühistanud maakohtu määratud hagi tagamise. Samasugusel seisukohal on Riigikohus olnud ka varem (vt nt Riigikohtu 14. aprillil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-15-11 tehtud määruse p 9). Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides märgib kolleegium täiendavalt järgmist.

§ 390

lg 1 teise lause kohaselt saab maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata üksnes juhul, kui tagatava hagi hind ületab 63 900 eurot. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral ei saa tagatava hagi hind olla kunagi 63 900 eurot või rohkem, sest

§ 132

lg 5 kohaselt loetakse selle hagi hind mittevaraliseks ja kohus ei või määrata hagi hinnaks enam kui 6000 eurot.

§ 132

lg 5 eesmärk on koostoimes riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-ga 1 ning lisaga 1 võimaldada hagejal sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagilt tasuda vähendatud määraga riigilõivu, mitte üle 425 euro. Samas võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel olla hageja huviks vabaneda väga suurest rahalisest nõudest. Tavalise rahalise nõudega hagi korral näevad

§ 124

ja RLS § 59 lg 1 ning lisa 1 hagihinna määramisel ja riigilõivu tasumisel ette lähtumise rahalise nõude suurusest.

§ 390

lg 1 teise lause mõte ei ole välistada formaalselt sellised määruskaebused, mille korral hageja nõude väärtus on olnud suur, kuid seadusega kunstlikult madalale viidud hagihinna tõttu ei ületa see § 390 lg 1 teises lauses sätestatud piiri. Sellistel juhtudel tuleb analüüsida hageja nõude tegelikku väärtust. Kui hageja soovib täitemenetluses vabaneda nõudest, mille suurus on üle 63 900 euro, on võimalik esitada ka määruskaebus

§ 390lg 1 teise lause alusel.

15. Kuna kolleegium jätab hageja määruskaebuse rahuldamata, tuleb tasutud kautsjon

§ 149lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu