3-2-1-120-15

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-120-15 Otsuse kuupäev Tartu, 4. november 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Malle Seppik ja Villu Kõve Kohtuasi Kert Ränga hagi aktsiaseltsi Demjanov vastu 5879 euro 51 sendi suuruse hüvitise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-53525 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aktsiaseltsi Demjanov kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 5879 eurot 51 senti Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja Kert Ränk Kostja AS Demjanov (registrikood 10046227), esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik Asja läbivaatamise kuupäev 5. oktoober 2015. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-53525 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2.Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

3.Kassatsioonkaebuselt makstud kautsjon tagastada Advokaadibüroo Glimstedt OÜ pangakontole.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kert Ränk (hageja) esitas 24. juunil 2014 Harju Maakohtule hagi aktsiaseltsi Demjanov (kostja) vastu 5879 euro 51 sendi suuruse hüvitise saamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt asus hageja 13. veebruaril 2013 sõlmitud töölepingu alusel kostja juurde tööle kokana. Kostja teatas hagejale, et tööleping sõlmitakse tähtajalisena kuni 12. veebruarini 2015, kuna töömaht suureneb ajutiselt uue menüü väljatöötamise tõttu. Hageja töötamise ajal koostati uus menüü, kuid enne selle rakendamist teatas kostja 18. märtsil 2014 hagejale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest koondamise tõttu alates 16. aprillist 2014. Kostja maksis 2. mail 2014 hagejale lõpparve, sh töölepingu ülesütlemise hüvitise 664 eurot, mis on hageja ühe kuu keskmine töötasu.

Kuna kostja ütles tähtajalise töölepingu erakorraliselt üles töölepingu seaduse (TLS) § 89 lg 1 järgi koondamise tõttu, oleks ta pidanud maksma hagejale TLS § 100 lg-s 3 ettenähtud hüvitise, st hageja keskmise töötasu töölepingus kokkulepitud tähtaja möödumiseni, mis on kokku 6543 eurot 51 senti.

Kostja on maksnud hagejale ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise, mistõttu on hagejal saamata 5879 eurot 51 senti.

2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kuna tähtajalise töölepingu sõlmimiseks ei olnud mõjuvat põhjust, sõlmisid pooled tegelikult tähtajatu töölepingu. Hagejat ei võetud tööle uue menüü koostamiseks. Kuna hagejal ei olnud varasemat kokana töötamise kogemust, soovis kostja teha kahe aasta jooksul kindlaks tema tööalased kogemused, st pikendada katseaega.

Kostja maksis hagejale õigesti TLS § 100 lg-s 1sätestatud koondamishüvitise ega pidanud maksma hüvitist TLS § 100 lg 3 järgi. Kui hagejal on õigus saada TLS § 100 lg-s 3 ettenähtud hüvitist, tuleb seda vähendada mõistliku suuruseni, milleks on ühe kuu keskmine töötasu. Selles suuruses on kostja hagejale hüvitist maksnud. Hagejale ei tekkinud kahju, mistõttu hageja nõutud hüvitise maksmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja sai kostja abiga uue töökoha ning seda tõendab hageja uue tööandja ja kostja kirjavahetus.

3.Harju Maakohus rahuldas 19. detsembri 2014. a otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on hagejaga sõlmitud töölepingusse märgitud nii tähtaja kestus kui ka tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjus. Kostja ei tõendanud, et tegelikult soovisid pooled sõlmida tähtajatu töölepingu. Isegi kui kostja töömaht ei olnud hageja töö võrra ajutiselt suurenenud, ei viita miski sellele, et hageja teadis, et kostja tahteks oli sõlmida tähtajatu tööleping. Hagejaga sarnane mõistlik isik ei pidanud töölepingu tekstist või kostja muudest avaldustest aru saama, et kostja soovib sõlmida tähtajatu töölepingu. Kostja ei väitnud hageja pöördumisele vastates, et tööleping on tähtajatu. Seega vastab leping TLS § 6 lg 2 nõuetele ja pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu.

TLS § 9 lg 1 mõtteks ei ole anda tööandjale võimalust koondamise puhul vabaneda TLS § 100 lg-s 3 sätestatud kohustusest, tuginedes tähtajalise töölepingu ebaõigele sõlmimisele. TLS § 9 lg 1 peamine eesmärk on kaitsta töötajat põhjendamatu tähtajalise töölepingu eest. Kostja on menetluses väitnud, et tegelikult soovis ta vormistada tähtajalise töölepingu selleks, et pikendada katseaega. Tähtajalist töölepingut ei saa hiljem tõlgendada tähtajatuna töötaja kahjuks.

Kostja ütles tähtajalise töölepingu üles TLS § 89 lg-s 1, mitte sama paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud põhjusel. Eeltoodu tõttu peab kostja maksma hagejale TLS § 100 lg-s 3 sätestatud hüvitise.

Kostja leiab, et tegemist on kahjuhüvitisega, mida saab vähendada ja mille maksmise kohustust saab eeldatavasti hinnata, lähtudes hea usu põhimõttest. Hageja arvates on nõutav hüvitis seaduses sätestatud leppetrahv, mille nõudmisel ei ole tegelik kahju oluline, või on see käsitatav kohustuse täitmise nõudena.

Lepingu ennetähtaegne ülesütlemine mõjuva põhjuseta on lepingu rikkumine. TLS § 100 lg-s 3 ettenähtud hüvitise nõue on käsitatav lepingulise kohustuse täitmise nõudena (võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 1). Seega ei ole alust hüvitise suurust vähendada. TLS § 100 lg 3 sõnastusest ega TLS-i eelnõu seletuskirjast ei nähtu seadusandja tahet anda töötajale üksnes kahju hüvitamise või leppetrahvi nõue, mille mõlema puhul saaks kohus kaaluda hüvitise vähendamist. TLS § 100 lg 3 alusel makstav hüvitis ei sõltu töötaja kahjust, sh uuesti tööle asumise ajast, samuti ei ole hüvitis kui seaduses selgelt ettenähtu vastuolus hea usu põhimõttega. Kostjal oli töölepingu ülesütlemisel võimalus kaaluda erinevaid tegutsemisviise ja ta otsustas töösuhte lõpetada.

Kui TLS § 100 lg 3 sätestab töötaja kahju hüvitamise nõude, on selle suurus VÕS § 140 lg 2 järgi seadusega sätestatud. Seega ei ole vaja kaaluda hüvitise vähendamist. Kuna vaidluse lahendamiseks ei ole oluline, millal ja kelle abil sai hageja uue töökoha, ei ole vaja arvestada hageja uue tööandja ja kostja kirjavahetust (TsMS § 238 lg-d 1 ja 5).

4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus valesti, et pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu ning TLS § 100 lg-s 3 ettenähtud hüvitist ei saa vähendada. Hagejal on selle sätte järgi õigus nõuda saamata jäänud tasu kahjuhüvitisena.

Hagejale ei ole kahju tekkinud, sest ta alustas pärast poolte töölepingu lõppemist kostja soovitusel töötamist uue tööandja juures.

5.Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu ning seadus ei võimalda TLS § 100 lg 3 alusel makstavat hüvitist vähendada. Ringkonnakohus järgis maakohtu otsuse põhjendusi ega korranud neid. Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et seadusandja eesmärgiks on olnud vältida tähtajaliste töölepingute sõlmimisel tööandjate kuritarvitusi ja äririski ülekandmist töötajale. Ettevõtjal on kohustus planeerida oma majandustegevust ja kasutada tähtajalist töölepingut vaid siis, kui selleks on põhjendatud vajadus.

Kui pidada TLS § 100 lg 3 alusel makstavat hüvitist kahjuhüvitiseks, ei ole vaidlusaluses asjas põhjust seda vähendada. Kostja ei ole tõendanud, et ta abistas hagejat uue töö leidmisel ja hageja saab uuel töökohal varasemast suuremat töötasu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub alama astme kohtute otsused tühistada ja saata asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldasid kohtud valesti materiaalõigust, kui jätsid tuvastamata, et töölepingu p 2.2 on vastuolus seadusega ja seega tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 85 järgi tühine ning tööleping on sellest tulenevalt TLS § 80 lg 2 järgi sõlmitud tähtajatult. Kohtud kohaldasid valesti VÕS § 29 lg-t 4, tuvastades, et hageja ei teadnud, et kostja soovib sõlmida tähtajatu töölepingu.

Kohtud kohaldasid valesti ka TLS § 100 lg-t 3, kui leidsid, et see säte ei näe ette kahjuhüvitist ja seda ei saa vähendada. Lisaks rikkusid kohtud tõendite hindamise ja otsuse põhjendamise kohustust, sest jätsid tähelepanuta kirjavahetuse, millest nähtub kostja osa hagejale uue töö saamisel.

8.Hageja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

10.Pooled ei vaidle selle üle, et nende sõlmitud tööleping on lõppenud kostja erakorralise ülesütlemisega TLS § 89 lg 1 alusel koondamise tõttu. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt TLS § 100 lg 3 järgi hüvitist ulatuses, mis vastab töötasule, mida hagejal oleks olnud õigus saada töölepingu tähtaja saabumiseni. Kostja vastuväite kohaselt ei ole hagejal õigust selle sätte alusel hüvitist nõuda, kuna pooled olid tegelikult sõlminud tähtajatu töölepingu.

Alternatiivselt palus kostja TLS § 100 lg-s 3 sätestatud hüvitise suurust vähendada põhjusel, et hagejal ei ole kahju tekkinud, kuna ta asus kostja soovitatud uuele töökohale.

11.Ringkonnakohus nõustus põhjendatult maakohtuga, et pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu.

Selles osas järgib kolleegium ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid (TsMS § 689 lg 5).

Kolleegium rõhutab oma varasemast praktikast tulenevat järeldust, et tähtajalise töölepingu sõlminud tööandja ei saa selle lepingu lõpetamisega seotud rahalistest kohustustest vabanemise eesmärgil tugineda pärast töölepingu ülesütlemist asjaolule, et pooltel ei olnud alust tähtajalist töölepingut sõlmida (vt Riigikohtu 22. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-15, p 13).

12.TLS § 100 lg 3 kohaselt maksab tööandja tähtajalise töölepingu ülesütlemisel majanduslikul põhjusel, v.a TLS § 89 lg 2 p 2 korral (s.o tööandja pankroti väljakuulutamisel või pankrotimenetluse lõpetamisel pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu), töötajale hüvitist ulatuses, mis vastab töötasule, mida töötajal oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni. Hüvitist ei maksta, kui tööleping öeldakse üles vääramatu jõu tõttu. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et TLS § 100 lg 3 rakendub üksnes juhul, kui tähtajaline tööleping öeldakse üles majanduslikul põhjusel TLS § 89 alusel ja ülesütlemine on kehtiv (Riigikohtu 21. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-80-15, p 31). Kuna hageja ei vaidlustanud tähtajalise töölepingu ülesütlemist, lõppes see kostja ülesütlemisega TLS § 89 lg 1 alusel (TLS § 105) ning hagejal on iseenesest õigus nõuda hüvitist TLS § 100 lg 3 järgi.

13.Ringkonnakohus leidis, et seadus ei võimalda TLS § 100 lg-s 3 ettenähtud hüvitist vähendada.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus on TLS § 100 lg-t 3 valesti tõlgendanud ja kohaldanud ning otsus ei vasta selles osas TsMS § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatud nõuetele.

Kolleegium möönab, et TLS § 100 lg 3 sõnastuse kohaselt maksab tööandja töötajale hüvitisena töötasu, mida töötaja oleks saanud lepingu tähtaja saabumiseni, kui tööandja ei oleks töölepingut enne tähtaja saabumist üles öelnud, ning hüvitise maksmise kohustusest vabastab tööandjat üksnes asjaolu, et tööleping öeldakse üles vääramatu jõu tõttu.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et VÕS § 1 lg 1 alusel kohaldatakse töölepingule ka võlaõigusseaduse üldosas sätestatut. Seega kehtivad töölepingule mh VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõte ning 7. peatükis ettenähtud kahju hüvitamise sätted. Kolleegium leiab, et töötajale TLS § 100 lg 3 alusel hüvitise väljamõistmisel tuleb mh arvestada VÕS §-s 127 sätestatud kahju hüvitamise eesmärki ja ulatust, sh lg-s 5 sätestatut, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik (töötaja) sai kahju tekitamise tagajärjel. Seega võimaldab seadus arvestada TLS § 100 lg 3 alusel väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel nt asjaoluga, et töötaja sõlmis pärast tähtajalise töölepingu ülesütlemist, aga enne töölepingus kokkulepitud tähtaja möödumist tööandja soovitusel uue töölepingu teise tööandjaga. Kolleegium leiab, et sellisel juhul võib kooskõlas VÕS §-s 6 ja § 127 lg-s 5 sätestatuga olla põhjendatud TLS § 100 lg-s 3 sätestatud hüvitise suurust muuta.

14.Kolleegium selgitab lisaks, et TLS § 100 lg-s 3 sätestatud hüvitis ei ole käsitatav kahju tekitanud isiku vastutuse piirsuurusena ega kindla suurusega kahjuhüvitisena, kohtute viidatud VÕS § 140 lg 2 asjas seega ei kohaldu.

15.Kuigi ringkonnakohus asus seisukohale, et seadus ei võimalda TLS § 100 lg-s 3 sätestatud hüvitise suurust muuta, leidis ta ka seda, et kostja ei ole tõendanud hageja abistamist uue töö leidmisel. Samas jättis ringkonnakohus hindamata hageja uue tööandja ja kostja kirjavahetuse (töövaidluskomisjoni tl 35), millega kostja soovis oma väidet tõendada. Ringkonnakohus rikkus sellega TsMS § 652 lg-st 2 tulenevat kohustust hinnata tõendit, mida maakohus ei hinnanud.

Asja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul eeltooduga arvestades võtta põhjendatud seisukoht selle kohta, millises ulatuses on hagejal õigus saada kostjalt TLS § 100 lg 3 alusel hüvitist.

16.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

17.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada kostja esindaja advokaadibüroole.

Peeter Jerofejev, Malle Seppik, Villu Kõve

Õigusnõustaja

Koondamishüvitis: kuidas arvutada ja kätte saada

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.