) § 89 lg 1 järgi koondamise tõttu, oleks ta pidanud maksma hagejale
lg-s 3 ettenähtud hüvitise, st hageja keskmise töötasu töölepingus kokkulepitud tähtaja möödumiseni, mis on kokku 6543 eurot 51 senti. Kostja on maksnud hagejale ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise, mistõttu on hagejal saamata 5879 eurot 51 senti. 2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kuna tähtajalise töölepingu sõlmimiseks ei olnud mõjuvat põhjust, sõlmisid pooled tegelikult tähtajatu töölepingu. Hagejat ei võetud tööle uue menüü koostamiseks. Kuna hagejal ei olnud varasemat kokana töötamise kogemust, soovis kostja teha kahe aasta jooksul kindlaks tema tööalased kogemused, st pikendada katseaega. Kostja maksis hagejale õigesti
lg-s 1sätestatud koondamishüvitise ega pidanud maksma hüvitist
Kui hagejal on õigus saada
lg-s 3 ettenähtud hüvitist, tuleb seda vähendada mõistliku suuruseni, milleks on ühe kuu keskmine töötasu. Selles suuruses on kostja hagejale hüvitist maksnud. Hagejale ei tekkinud kahju, mistõttu hageja nõutud hüvitise maksmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja sai kostja abiga uue töökoha ning seda tõendab hageja uue tööandja ja kostja kirjavahetus.
lg 2 nõuetele ja pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu.
lg 1 mõtteks ei ole anda tööandjale võimalust koondamise puhul vabaneda
lg-s 3 sätestatud kohustusest, tuginedes tähtajalise töölepingu ebaõigele sõlmimisele.
lg 1 peamine eesmärk on kaitsta töötajat põhjendamatu tähtajalise töölepingu eest. Kostja on menetluses väitnud, et tegelikult soovis ta vormistada tähtajalise töölepingu selleks, et pikendada katseaega. Tähtajalist töölepingut ei saa hiljem tõlgendada tähtajatuna töötaja kahjuks. Kostja ütles tähtajalise töölepingu üles
Eeltoodu tõttu peab kostja maksma hagejale
Kostja leiab, et tegemist on kahjuhüvitisega, mida saab vähendada ja mille maksmise kohustust saab eeldatavasti hinnata, lähtudes hea usu põhimõttest. Hageja arvates on nõutav hüvitis seaduses sätestatud leppetrahv, mille nõudmisel ei ole tegelik kahju oluline, või on see käsitatav kohustuse täitmise nõudena. Lepingu ennetähtaegne ülesütlemine mõjuva põhjuseta on lepingu rikkumine.
lg-s 3 ettenähtud hüvitise nõue on käsitatav lepingulise kohustuse täitmise nõudena (võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 1). Seega ei ole alust hüvitise suurust vähendada.
lg 3 sõnastusest ega
-i eelnõu seletuskirjast ei nähtu seadusandja tahet anda töötajale üksnes kahju hüvitamise või leppetrahvi nõue, mille mõlema puhul saaks kohus kaaluda hüvitise vähendamist.
lg 3 alusel makstav hüvitis ei sõltu töötaja kahjust, sh uuesti tööle asumise ajast, samuti ei ole hüvitis kui seaduses selgelt ettenähtu vastuolus hea usu põhimõttega. Kostjal oli töölepingu ülesütlemisel võimalus kaaluda erinevaid tegutsemisviise ja ta otsustas töösuhte lõpetada. Kui
lg 3 sätestab töötaja kahju hüvitamise nõude, on selle suurus VÕS § 140 lg 2 järgi seadusega sätestatud. Seega ei ole vaja kaaluda hüvitise vähendamist. Kuna vaidluse lahendamiseks ei ole oluline, millal ja kelle abil sai hageja uue töökoha, ei ole vaja arvestada hageja uue tööandja ja kostja kirjavahetust (TsMS § 238 lg-d 1 ja 5). 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus valesti, et pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu ning
Hagejal on selle sätte järgi õigus nõuda saamata jäänud tasu kahjuhüvitisena. Hagejale ei ole kahju tekkinud, sest ta alustas pärast poolte töölepingu lõppemist kostja soovitusel töötamist uue tööandja juures.
Ringkonnakohus järgis maakohtu otsuse põhjendusi ega korranud neid. Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et seadusandja eesmärgiks on olnud vältida tähtajaliste töölepingute sõlmimisel tööandjate kuritarvitusi ja äririski ülekandmist töötajale. Ettevõtjal on kohustus planeerida oma majandustegevust ja kasutada tähtajalist töölepingut vaid siis, kui selleks on põhjendatud vajadus. Kui pidada
lg 3 alusel makstavat hüvitist kahjuhüvitiseks, ei ole vaidlusaluses asjas põhjust seda vähendada. Kostja ei ole tõendanud, et ta abistas hagejat uue töö leidmisel ja hageja saab uuel töökohal varasemast suuremat töötasu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub alama astme kohtute otsused tühistada ja saata asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldasid kohtud valesti materiaalõigust, kui jätsid tuvastamata, et töölepingu p 2.2 on vastuolus seadusega ja seega tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 85 järgi tühine ning tööleping on sellest tulenevalt
Kohtud kohaldasid valesti VÕS § 29 lg-t 4, tuvastades, et hageja ei teadnud, et kostja soovib sõlmida tähtajatu töölepingu. Kohtud kohaldasid valesti ka
lg-t 3, kui leidsid, et see säte ei näe ette kahjuhüvitist ja seda ei saa vähendada. Lisaks rikkusid kohtud tõendite hindamise ja otsuse põhjendamise kohustust, sest jätsid tähelepanuta kirjavahetuse, millest nähtub kostja osa hagejale uue töö saamisel.
Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt
lg 3 järgi hüvitist ulatuses, mis vastab töötasule, mida hagejal oleks olnud õigus saada töölepingu tähtaja saabumiseni. Kostja vastuväite kohaselt ei ole hagejal õigust selle sätte alusel hüvitist nõuda, kuna pooled olid tegelikult sõlminud tähtajatu töölepingu. Alternatiivselt palus kostja
lg-s 3 sätestatud hüvitise suurust vähendada põhjusel, et hagejal ei ole kahju tekkinud, kuna ta asus kostja soovitatud uuele töökohale.
lg 3 kohaselt maksab tööandja tähtajalise töölepingu ülesütlemisel majanduslikul põhjusel, v.a
lg 2 p 2 korral (s.o tööandja pankroti väljakuulutamisel või pankrotimenetluse lõpetamisel pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu), töötajale hüvitist ulatuses, mis vastab töötasule, mida töötajal oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni. Hüvitist ei maksta, kui tööleping öeldakse üles vääramatu jõu tõttu. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et
lg 3 rakendub üksnes juhul, kui tähtajaline tööleping öeldakse üles majanduslikul põhjusel
septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-80-15, p 31). Kuna hageja ei vaidlustanud tähtajalise töölepingu ülesütlemist, lõppes see kostja ülesütlemisega
lg 1 alusel (
) ning hagejal on iseenesest õigus nõuda hüvitist
13. Ringkonnakohus leidis, et seadus ei võimalda
Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus on
MS § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatud nõuetele. Kolleegium möönab, et
lg 3 sõnastuse kohaselt maksab tööandja töötajale hüvitisena töötasu, mida töötaja oleks saanud lepingu tähtaja saabumiseni, kui tööandja ei oleks töölepingut enne tähtaja saabumist üles öelnud, ning hüvitise maksmise kohustusest vabastab tööandjat üksnes asjaolu, et tööleping öeldakse üles vääramatu jõu tõttu. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et VÕS § 1 lg 1 alusel kohaldatakse töölepingule ka võlaõigusseaduse üldosas sätestatut. Seega kehtivad töölepingule mh VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõte ning 7. peatükis ettenähtud kahju hüvitamise sätted. Kolleegium leiab, et töötajale
lg 3 alusel hüvitise väljamõistmisel tuleb mh arvestada VÕS §-s 127 sätestatud kahju hüvitamise eesmärki ja ulatust, sh lg-s 5 sätestatut, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik (töötaja) sai kahju tekitamise tagajärjel. Seega võimaldab seadus arvestada
lg 3 alusel väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel nt asjaoluga, et töötaja sõlmis pärast tähtajalise töölepingu ülesütlemist, aga enne töölepingus kokkulepitud tähtaja möödumist tööandja soovitusel uue töölepingu teise tööandjaga. Kolleegium leiab, et sellisel juhul võib kooskõlas VÕS §-s 6 ja § 127 lg-s 5 sätestatuga olla põhjendatud
14. Kolleegium selgitab lisaks, et
lg-s 3 sätestatud hüvitis ei ole käsitatav kahju tekitanud isiku vastutuse piirsuurusena ega kindla suurusega kahjuhüvitisena, kohtute viidatud VÕS § 140 lg 2 asjas seega ei kohaldu. 15. Kuigi ringkonnakohus asus seisukohale, et seadus ei võimalda
lg-s 3 sätestatud hüvitise suurust muuta, leidis ta ka seda, et kostja ei ole tõendanud hageja abistamist uue töö leidmisel. Samas jättis ringkonnakohus hindamata hageja uue tööandja ja kostja kirjavahetuse (töövaidluskomisjoni tl 35), millega kostja soovis oma väidet tõendada. Ringkonnakohus rikkus sellega TsMS § 652 lg-st 2 tulenevat kohustust hinnata tõendit, mida maakohus ei hinnanud. Asja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul eeltooduga arvestades võtta põhjendatud seisukoht selle kohta, millises ulatuses on hagejal õigus saada kostjalt
MS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada. 17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada kostja esindaja advokaadibüroole. Peeter Jerofejev, Malle Seppik, Villu Kõve
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.