Obsah (11)

§ 139§ 9§ 692§ 621§ 698§ 693§ 700§ 29§ 208§ 701§ 620

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-128-15 Otsuse kuupäev Tartu, 4. november 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Malle Seppik ja Tambet

) § 700 lgst 1 tulenevad vastutuse eeldused ja kostja ei saa kanda vastutust müüja edastatud ekslike andmete tõttu. Hageja sai oma nõude esitada üksnes äriühingu Gasolino Giorgio & C.s.n.c. vastu. Poolte kokkuleppe kohaselt korraldas seadme vastuvõtu Itaalias asuvalt müüjalt hageja, kes sõlmis selleks lepingu enda valitud transpordiettevõttega, kes võttis hageja esindajana seadme müüja käest vastu ja toimetas selle hagejale. Kostjal ei lasunud käsunduslepingust tulenevat kohustust seade eelnevalt vahetult üle vaadata ning veenduda selle komplektsuses ja seisukorras. Kostja järgis hoolsuskohustust, mida temalt lepingu põhjal võis eeldada. Hageja esitatud pakkumistes kajastatud käibemaksu ei saanud käsitada kuluna ja see ei saanud olla käsitatav kahjuna. Tekkinud olukorras oli hagejal võimalik siduvad seisukohad seadmete ja lisaseadmete maksumuste kohta ning kahju või alternatiivsete nõuete põhjendatud ulatuse kohta lõplikult sedastada üksnes asjatundja arvamuse või ekspertiisi abiga. Hageja ei saanud nõuda kostjalt müügilepingu esemeks oleva seadme puuduste kõrvaldamist ega hinna alandamist. Poolte kokkuleppe kohaselt esitas Gasolino Giorgio & C.s.n.c. saepingi müügiarve kostjale, kes esitas oma arve hagejale. Viimasele arvele lisas kostja oma vahendustasu. Kirjavahetusest nähtus, et poolte kokkuleppe kohaselt pidi kostja Itaalia äriühingule arve tasuma hagejalt laekunud vahenditest. Kostja sai vahendustasu 500 eurot ega saanud ette näha võimalust, et käsunduslepingust tuleneva hoolsuskohustuse rikkumise tagajärjel võis tema vastu tekkida enam kui 4000 euro suurune kahjunõue. Isegi kui kohus leiab, et kostjal lasus kahju osas vastutus, tuleb seda

§ 139lg-te 1 ja 2 järgi vähendada.

1. Harju Maakohus jättis
2. oktoobri
3. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja tasus kostjale
4. novembril 2012 maksekorraldusega 4500 eurot ja pooled sõlmisid kokkuleppe, mille tulemusena hageja soovis omandada saepinki. Pooled vaidlevad selle üle, kas nad sõlmisid müügi- või komisjonilepingu, kas ettelõige lepiti hageja soovitud eseme tingimusena kokku, kas kostja rikkus pooltevahelist lepingut ning kas ja millises ulatuses kostja rikkumise korral vastutab. Kuna ostu-müügilepingute puhul on tavaline, et müüja peab kauba ostjale üleandmiseks kolmandalt isikult tellima, tuleb poolte lepingulise suhte kindlaksmääramisel vaadata, kas lisaks eseme müügile ja tasu maksmisele olid täidetud komisjonilepingule iseloomulikud tingimused. On tõendatud, et hageja pöördus
5. novembril 2012 kostja poole kallutuse ja ettelõikega sae ostmiseks, kostja esitas hagejale ülevaateid ja fotosid erinevate saagide mudelitest, tuues mh välja, et saed ei ole kostja omad. Samuti kinnitas kostja
6. novembri 2012 e-kirjas, et Altendorf F45 mudeli andmed on 3800 mm, kaks mootorit, ettelõige, ning pooled leppisid
7. novembri 2012 e-kirjaga kokku, et hageja maksab 4500 eurot. Seega saavutasid pooled

§ 9lg 1 kohase kokkuleppe tehingu esemes ja maksumuses.

Hageja oli 27. novembri 2012 e-kirja kohaselt teadlik, et kostja ei olnud müüja ja seadme omanik, ning tõenditest ilmnes, et hageja oli teadlik, et seade oli vaja transportida Itaaliast, müüja oli Gasolino Giorgio & C.s.n.c. ja müüja kontaktisik oli Lorenzo, kellega kostja seadme soetamise asjus suhtles. Seega täitis kostja hagejale erinevaid saepinke pakkudes hageja antud käsundit, hageja oli teadlik, et kostjal ei olnud saepinki, ja kostja kohustus omandama hagejale Altendorf F45 saepingi, mistõttu poolte leping oli käsunduslepingu tunnustega ja vastas komisjonilepingu liigile (

§ 692

lg 1).

§ 692

lg 1 ja § 701 lg 1 kohaselt võis lubatavaks pidada olukorda, kus komisjonitasu suurust ei olnud sõnaselgelt kokku lepitud. Ei vaieldud selle üle, et kostja sai seadme ostu korraldamise eest tasu, mis sisaldus hageja tehtud 4500 euro makses, ja hageja aktsepteeris tehingu maksumust (müügihind ja komisjonäri teenustasu). Pooled ei vaielnud komisjonäri tasu suuruse üle. Kuna tegemist oli ostu-müügi komisjonilepinguga, siis tuli hageja nõudeõiguse olemasolu lahendamiseks välja selgitada, kas kostja rikkus lepingut, kas kostja vastutas lepingu rikkumise eest ja milliseid õiguskaitsevahendeid oli hagejal õigus kasutada. Komisjonilepingule kohaldatakse

§ 692

lg 2 kohaselt käsunduslepingu kohta sätestatut ning

§ 621

lg 1 ja § 693 lg 1 järgi kohustus kostja kui komisjonär täitma hageja ehk komitendi juhiseid. Pooled saavutasid kokkuleppe hagejale Altendorf F45 (3800 mm, kaks mootorit, ettelõige) ostmiseks selliselt, et tehingu kogumaksumus hagejale oli 4500 eurot. Kostja edastas 28. novembri 2012 e-kirjas hagejale saadud kinnituse, et pink on töökorras. Seega täitis kostja hagejalt saadud juhiseid piisava hoolsusega

§ 621

lg 1 ja § 693 lg 1 kohaselt ning sõlmis teadaolevate andmete kohaselt tehingu saepingi kohta, mis vastab hageja tingimustele. Et kostja ei saanud komisjonärina tehingu esemeks olnud saepingi valdust ja hageja tarnis saepingi poolte kokkuleppe kohaselt Itaaliast Lätti, ei tekkinud kostjal

§ 698lg-s 1 sätestatud eseme ülevaatamise kohustust.

Seega ei saanud kostja vastutada saepingil ilmnenud puuduste eest, kuna kostjale teadaolevalt müüdi lepingutingimustele vastav ese ning kostjal puudus võimalus ja kohustus eseme lepingutingimustele vastavust kontrollida. Maakohus pidas mh ebaoluliseks seda, et 2. jaanuari 2013 arve nr 1015-2013 kajastas veose saajana äriühingut LatAcrylam, sest seaduse kohaselt võib veose vastu võtta kolmas isik, keda on selleks volitatud, ja pooled ei vaielnud selle üle, et hageja sai seadme kätte. Ostu-müügi komisjonilepingu sõlmimise korral vastutab komisjonär käsundi täitmise rikkumiste eest, kuid mitte müügilepingu rikkumise (lepingutingimustele mittevastava eseme müümine) eest. Müügilepingu rikkumisest tulenevad nõuded tuleb esitada müüja, mitte komisjonäri vastu. Kuna hageja ei tõendanud, et kostja rikkus komisjonilepingust ja

§ 693

lg-st 1 tulenevaid kohustusi, ning puudusid

§ 700lg-s 1 sätestatud vastutuse alused, tuleb jätta hagi rahuldamata.

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. aprilli
5. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 tulenevalt. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja kostja sõlmisid müügilepingu või komisjonilepingu. Vaidlusaluse lepingu asjaolud vastavad komisjonilepingu tunnustele ning kostja ei ole rikkunud oma komisjonilepingust tulenevaid kohustusi.

§ 692

lg 1 kohaselt kohustub komisjonilepinguga üks isik (komisjonär) teise isiku (komitent) jaoks oma nimel ja komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile kuuluva eseme või ostma komitendile teatud eseme (komisjoniese). Komitent kohustub komisjonärile maksma selle eest tasu (komisjonitasu). Praegusel juhul sõlmis kostja kui komisjonär kolmanda isikuga lepingu saepingi ostmiseks enda nimel, kuid hageja kui komitendi arvel. Hageja on õigesti märkinud, et komisjonilepingu üheks oluliseks tingimuseks on komisjonitasu maksmise kohustus, kuid leidnud seejuures ekslikult, et komisjonilepingut ei sõlmitud, kuna pooled ei käsitlenud komisjonitasu. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kostja hagejale

1. novembril 2012 arve 4500 euro tasumiseks (I kd, tl 24), hageja tasus selle
2. novembri
3. a maksekorralduse (I kd, tl 25) kohaselt ning Itaalia äriühing Gasolino Giorgio & C.s.n.c. esitas kostjale
4. novembril 2012 arve 4000 euro tasumiseks (II kd, tl 25). Eeltoodust tulenevalt oli kostja komisjonitasuks 500 eurot. Kuna kostja väljendas
5. jaanuari 2013 e-kirjas (I kd, tl 32) hagejale kahtlust, kas Itaalia äriühing hüvitab hagejale transpordikulu ja kostjale tema protsendid, ei ole usutav ka hageja käsitlus, et komisjonitasu maksmise kokkulepet ei olnud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, või saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse järgi on kohtud valesti tuvastanud, et pooled olid sõlminud komisjonilepingu. TsMS § 436 lg-st 7 nähtuvalt peab kohus esmalt tuvastama poolte tahte lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste osas ning seejärel andma lepingust tulenevatele õigustele ja kohustustele õigusliku hinnangu. Praegusel juhul on kohtud rikkunud

§ 29

lg-t 1, sest ei ole lähtunud lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Nii hageja kui ka kostja käsitlesid poolte kohustusi nii enne kohtumenetluse algust kui ka kohtumenetluse ajal (kuni kostja

1. jaanuari
2. a menetlusdokumendini) selliselt, et kostja kohustus müüma hagejale ettelõikega Altendorfi sae ja hageja kohustus tasuma kostjale sae hinna 4500 eurot. Seega ei vaielnud pooled (kuni kostja
3. jaanuari
4. a menetlusdokumendini) selle üle, et kostja lepinguliseks kohustuseks oli sae üleandmine, mitte sae müügi vahendamine ehk komisjoniteenuse osutamine. Kostja ja hageja ei leppinud kokku teenuse osutamises, millega kostja kohustus leidma hageja jaoks sobiva sae ning hageja kohustus maksma selle eest kostjale vahendustasu. Vastupidi, tegemist oli klassikalise müügitehinguga, kus hageja teatas kostjale, et soovib osta kostjalt sae, ning kostja pakkus hagejale müügiks erinevaid saage, kusjuures iga sae puhul teatas kostja hagejale ka müügihinna. Kohtud ei ole TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8 rikkudes põhjendanud, miks nad ignoreerisid lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühist tegelikku tahet. Täielikult arusaamatuks jääb ringkonnakohtu käsitlus, et pooled leppisid kokku komisjonitasus 500 eurot. Hageja sai asjaolust, et kostja oli sae ostnud hinnaga 4000 eurot, teada alles
5. mail 2014, mil kostja esitas vastava arve tõendina kohtule. Ringkonnakohtu järeldus, et pooled leppisid kokku komisjonitasus 500 eurot, ei ole kooskõlas tsiviilasjas kogutud materjalidega, mh pole kostja ise selles menetluses kordagi märkinud, et pooled leppisid kokku vahendustasus 500 eurot. Kostja on üksnes möönnud, et müüs hagejale sae hinnaga 4500 eurot ning ostis selle hinnaga 4000 eurot ehk faktiliselt sai kostja tehingust kasu 500 eurot. See aga ei tähenda, et hageja oli tehingu tegemisel teadlik kostja kasumi (mida ringkonnakohus on hageja jaoks arusaamatult käsitanud kokkulepitud komisjonitasuna) suurusest. Tsiviilasja toimikus on mahukas hageja ja kostja e-kirjavahetus, kust midagi sellist ei nähtu. Kõikides e-kirjades on kostja käsitanud vaid sae müügihinda 4500 eurot. Ringkonnakohus on eeltoodust tulenevalt rikkunud TsMS § 436 lg-d 2 ja 4 ning § 442 lg-t
6. Kohtute tõlgendus, et müügileping on võimalik sõlmida üksnes juhul, kui müügilepingu sõlmimise hetkel on müüja asja omanik, ei ole kooskõlas müügilepingu regulatsiooni ega ka tavapärase praktikaga. Tegelikkuses on tavapärane, et müüja sõlmib müügilepingu eseme müümiseks, mida ta lepingu sõlmimise hetkel ei oma. Paljude toodete (näiteks mööbel, uued sõidukid, sõidukite varuosad jms) puhul on tavapärane, et müüjal ei ole toodet laos ning pooled sõlmivad müügilepingu, ostja tasub müüjale kogu müügihinna või ettemakse (tavapäraselt 30-50% müügihinnast), pärast müügihinna või ettemakse laekumist tellib müüja toote ära ning kui toode on saabunud, tasub ostja müüjale tasumata müügihinna ning saab asja oma valdusse. Samamoodi toimisid hageja ja kostja ka praegusel juhul. Hageja teavitas kostjat soovist osta ettelõikega saag, kostja tegi hagejale hinnapakkumised, hageja valis välja enda jaoks sobiva toote, kostja väljastas hagejale ettemaksearve 100% müügihinna ulatuses ning saag tarniti hagejale. Seega oli tegemist täiesti tavalise müügilepinguga. Mh on kostja ise korduvalt rõhutanud, et hageja ja kostja sõlmisid just müügilepingu. Ka arvele märgiti „goods" ehk „kaubad", mitte „services" ehk „teenused". Sellest nähtub samuti mõlema poole selge tahe sõlmida müügileping. Lisaks on kohtud ebaõigesti kohaldanud

§ 692

jj ning jätnud kohaldamata müügilepingu regulatsiooni (

§ 208jj).

1. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
3. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, mis liiki lepingu olid pooled sõlminud - kas müügi- või komisjonilepingu - ning kas kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest. Hageja on olnud menetluse kestel seisukohal, et pooled sõlmisid müügilepingu. Kostja viitas menetluse alguses samuti müügilepingule, kuid asus hiljem seisukohale, et poolte sõlmitud leping vastab

§ 692lg-s 1 sätestatud komisjonilepingu tunnustele.

Maakohus on tehingu asjaolusid hinnanud ja leidnud, et poolte vahel sõlmitud leping oli käsunduslepingu tunnustega ja vastas komisjonilepingu liigile (

§ 692lg 1).

Sellega on nõustunud ka ringkonnakohus. Kolleegium leiab, et kohtud on lepingu sõlmimise asjaolusid põhjalikult hinnanud ja veenvalt põhjendanud, miks võib pidada vaidlusalust lepingut komisjonilepinguks.

§ 692

lg 1 järgi kohustub komisjonilepinguga üks isik (komisjonär) teise isiku (komitent) jaoks oma nimel ja komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile kuuluva eseme või ostma komitendile teatud eseme (komisjoniese). Komitent kohustub komisjonärile maksma selle eest tasu (komisjonitasu). Kohtud leidsid, et kostja kui komisjonär sõlmis kolmanda isikuga lepingu saepingi ostmiseks enda nimel, kuid hageja kui komitendi arvel. Hageja oli teadlik, et kostja ei olnud seadme (saepingi Altendorf F45) müüja, seade oli vaja transportida Itaaliast. Kostja täitis hagejale erinevaid saepinke pakkudes ja saepinki ostes hageja antud käsundit. Kolleegium nõustub hagejaga, et komisjonilepingu oluliseks tingimuseks on ka komisjonitasu maksmise kohustus. Samas sätestab

§ 701

lg 1, et kui komisjonitasu suurust ei ole kokku lepitud, loetakse selleks kohalik tavaline komisjonitasu, selle puudumisel aga mõistlik tasu. Komisjonitasu osas on kohtud tuvastanud, et hoolimata sõnaselge kokkuleppe puudumisest komisjonitasu suuruse kohta on hageja komisjonäri teenustasu (500 eurot) aktsepteerinud ning selle suuruse üle pooled ei vaidle. Kolleegium leiab, et lepinguliigi hindamisel on kohtud arvestanud tehingu tegemise asjaolusid ammendavalt ning ei ole seejuures rikkunud menetlusnorme. 11. Pidades poolte sõlmitud lepingut komisjonilepinguks (täpsemalt ostukomisjoniks), leidis maakohus, et kuna kostja ei saanud komisjonärina tehingu esemeks olnud saepingi valdust ja hageja tarnis saepingi kokkuleppe kohaselt Itaaliast Lätti, ei tekkinud kostjal

§ 698lg-s 1 sätestatud eseme ülevaatamise kohustust.

Maakohtu arvates ei saanud kostja vastutada saepingil ilmnenud puuduste eest, kuna kostjale teadaolevalt müüdi lepingutingimustele vastav ese ning kostjal puudus võimalus ja kohustus eseme lepingutingimustele vastavust kontrollida. Ringkonnakohus on TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu põhjendustega nõustunud. Kolleegium kohtute seisukohaga ei nõustu. Kolleegiumi arvates on ekslik kohtute järeldus, nagu vabaneks komisjonär vastutusest lepingurikkumise eest põhjusel, et ta ei saanud ostetud asja valdust. Kui komisjonär on kohustatud ostma komitendile eseme, peab ta

§ 698

lg 1 kohaselt täitma kõik ostja kohustused, muu hulgas kohustuse ese üle vaadata ja avastatud puudusest müüjale teatada. Ainuüksi asjaolu, et kostja ei saanud komisjonärina tehingu esemeks olnud saepingi valdust, kuna see tarniti otse hagejale, ei vabasta kostjat talle komisjonärina seadusega pandud kohustuste täitmisest. Millegi ostmiseks sõlmitud komisjonilepingu puhul (ostukomisjoni puhul) on komisjonäri kohustuseks omandada komitendi juhistele vastav komisjoniese. Kuna komisjonär tegutseb enda nimel, saab müügilepingu pooleks ja komisjonilepingu järgi omanikuks kõigepealt tema. Omandi ülekandmine komitendile toimub komisjonilepingu täitmise käigus saadu väljaandmiskohustuse täitmise eesmärgil ja vastavalt konkreetse komisjonieseme käsutamise suhtes kehtivatele nõuetele. Vallasasi tuleb anda komitendi valdusesse ja kanda talle omand üle. Komisjonär võib väljaandmiskohustuse täita ka omandamisvõimaluse loomisega, nt müügilepingust tulenevate nõuete loovutamisega. Komisjonilepingule kohaldatakse

§ 692

lg 2 järgi mh käsunduslepingu kohta sätestatut.

§ 620

lg-st 1 tulenevalt peab komisjonär tegutsema komisjonilepingu laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Komisjonär peab täitma nõuetekohaselt kõik temal lasuvad kohustused, et vältida tehingu nurjumist õiguskaitsevahendite kasutamise või muude võimalike vastuväidete tõttu. Ostukomisjoni puhul on komisjonär kohustatud ostetud asja vastu võtma, üle vaatama ja tasuma ostuhinna. Kui kolmas isik rikub lepingut, peab komisjonär rakendama kohaseid õiguskaitsevahendeid või tegema muid toiminguid kahju tekkimise vältimiseks või minimeerimiseks ning nõuete esitamise võimaluse säilitamiseks (nt ostukomisjoni korral asja üle vaatama ja müüjale lepingule mittevastavusest teatama (

§-d 219, 220)). Kuna komitent ei ole komisjonäri tehtava tehingu osaliseks, on tema võimalused õiguskaitsevahendite ja nõuete maksmapanekuks piiratud, mistõttu peab komisjonär tegema komitendi huvide kaitseks vajalikke toiminguid seni, kuni ta on loovutanud nõuded komitendile või on muul viisil taganud, et komitent saab oma õigusi ise kaitsta. Kui hageja teatas kostjale, et talle on müüdud puudusega toode, oli kostja kui komisjonäri kohustuseks mh ühendust võtta müüjaga ja tagada hagejale võimalus esitada nõuded müüja vastu. Kohtud ei ole tuvastanud, et kostja oleks oma nõuded müüja vastu hagejale loovutanud või et oleks muul viisil tagatud, et hageja saab oma õigusi kaitsta. Seega ei ole põhjendatud kohtute järeldus, et kostja ei vastuta hageja ees saepingi võimalikest puudustest tekkinud kahju eest, kuna saepink saadeti Itaaliast otse hagejale. Kohtud on eelneval põhjendusel

§ 620lg-t 1 ja § 698 vääralt kohaldanud.

Leides, et kostja ei vastuta hageja ees, ei käsitlenud kohtud ka seda, kas ja millised puudused lepinguesemel (saepingil) olid. Sellest tulenevalt on jäänud välja selgitamata ja otsuses käsitlemata asja lahendamiseks olulised asjaolud, mistõttu on kohtud rikkunud ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1). Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb eeltoodu tõttu tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, et hinnata eespool toodut arvesse võttes mh seda, kas ja missugused puudused esinesid lepinguesemel, kas kostja on rikkunud oma kohustusi komisjonilepingu täitmisel ja kas kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest. 12. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. 13. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Henn Jõks, Malle Seppik, Tambet Tampuu