RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

§ 20lg 3 alusel rahuldamata.

1. R. Kalda esitas halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Märjamaa vallasekretäri kandma kaebaja Euroopa Parlamendi valimiste valijate nimekirja. Kaebuses väideti, et EPVS § 4 lg 3 ja § 20 lg 3, mis ei luba kinnipeetavaid valijate nimekirja kanda, on vastuolus põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK).
2. Tallinna Halduskohus jättis
3. mai
4. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et vaidluse lahendamisel on vaja hinnata kohaldatava regulatsiooni põhiseaduspärasust eelkõige kaebaja suhtes. Kaebaja kannab eluaegset vanglakaristust mitmete raskete kuritegude eest. Arvestades piirangu eesmärki ja kaebaja toimepandud süütegude raskust, ei ole piirang eba​proportsionaalne ning vaidlusalused EPVS sätted põhiseadusega vastuolus. Samadel põhjustel ei ole piirang vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsustest tulenevalt ei tähenda EIÕK
5. protokolli art 3 absoluutset valimisõigust kõikidele. Riik ei või küll kõiki vangistust kandvaid isikuid jätta ilma õigusest valida, kuid riigil on diskretsioon neile isikutele valimispiirangu kehtestamisel, kusjuures arvesse võib võtta vangistuse kestust ning süüteo iseloomu ja raskust.
6. Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonimenetluses esitas kaebaja taotluse, milles palus muuta kaebuse nõuet, taotledes Märjamaa vallasekretäri poolt kaebaja
7. mail 2014 toimunud Euroopa Parlamendi valimiste valijate nimekirja kandmata jätmise õigusvastasuse tuvastamist. Kaebajal on preventiivne huvi, et hoida edaspidi ära sarnaseid rikkumisi Euroopa Parlamendi valimistel osalemise õiguse piiramisel.
8. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
9. jaanuari
10. a otsusega kaebuse muutmise avalduse (resolutsiooni p 1) ja apellatsioonkaebuse (resolutsiooni p 2). Ringkonnakohus tühistas halduskohtu
11. mai
12. a otsuse (resolutsiooni p 3) ning tunnistas Märjamaa vallasekretäri poolt kaebaja Euroopa Parlamendi valijate nimekirja kandmata jätmise õigusvastaseks (resolutsiooni p 4). Ringkonna​kohus jättis vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega kohaldamata EPVS §

§ 20lg 3 p 1 (resolutsiooni p 5).

Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kõigi kinnipeetavate hääleõiguse piirang Euroopa Parlamendi valimistel, sõltumata kinnipeetavatele määratud karistusest või toimepandud süüteo ise​loomust ja raskusest, ei ole proportsionaalne ja on vastuolus EIÕK

1. protokolli art-ga
2. Ring​konna​kohtu hinnangul leidis aga halduskohus ekslikult, et Euroopa Parlamendi valimistel hääleta​mise õiguse piirangu proportsionaalsust tuleb kontrollida ka konkreetselt kaebaja suhtes. EIK
3. augusti
4. a otsusest asjas nr 47784/09 jt, Firth jt vs. Ühendkuningriik ning teistest EIK lahenditest nähtub, et kohus ei saa ilma seadusandja poolt kinnipeetavate valimisõiguse piiramiseks täpsemate kriteeriumide kehtestamiseta pidada mõne kinnipeetava suhtes hääleõiguse piirangut lubatavaks. EPVS §

§ 20

lg 3 p 1 on vastuolus Euroopa Liidu õigusega (Euroopa Liidu toimimise leping (ELTL) art 6 lg 3, Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 39 lg 2, Euroopa Liidu Nõukogu

1. septembri
2. a otsus 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom art 1 lg 3) ja tuleb jätta haldus​kohtu​menetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 alusel kohaldamata. Nende sätete kohaldamata jätmise korral on Märjamaa vallasekretäri poolt kaebaja valijate nimekirja kandmata jätmine õigusvastane. Vallasekretäril ega kohtul ei ole pädevust seadusandja eest otsustada, millises ulatuses oleks valimis​õiguse piirang proportsionaalne. Ka juhul, kui kohaldamata jäetud sätted oleksid vastuolus üksnes EIÕK
3. protokolli art-ga 3, oleks vastustaja toiming õigusvastane. Halduskohtu seisukoht, et riigisisese seaduse ja välislepingu vastu​olu korral peab haldusorgan kohaldama riigisisest seadust, ei võta arvesse põhiseaduse § 123 lõiget
4. Õigustloovate aktide vastuolu korral tuleb ka täidesaatval riigivõimul tõlgendada norme, kohaldades neist ülimuslikku (lex superior derogat legi inferiori põhimõte). EIÕK viidatud sättest tulenevalt tulnuks vallasekretäril kanda kaebaja valijate nimekirja ka olukorras, kus EPVS §

§ 20lg 3 p 1 kehtisid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse nii R. Kalda kui ka Märjamaa Vallavalitsus. 6.
2. R. Kalda palub kassatsioonis tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti EPVS §

§ 20

lg 3 p 1 põhiseaduse vastaseks tunnistamata ja palub tunnistada need sätted põhiseaduse vastaseks. 6.2. Märjamaa Vallavalitsus leiab kassatsioonis, et EPVS §

§ 20lg 3 p 1 ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega.

Kaebaja Euroopa Parlamendi valimiste valijate nimekirja kandmata jätmine ei olnud õigusvastane, kuna vald pidi rakendama kehtivat seadust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Vaidluse all on Märjamaa vallasekretäri otsus, millega jäeti rahuldamata R. Kalda taotlus kanda ta
2. mail 2014 toimuvate Euroopa Parlamendi valimiste valijate nimekirja. R. Kalda leiab, et EPVS §

§ 20

lg 3 p 1, millest taotluse rahuldamata jätmisel lähtuti, on vastuolus Euroopa Liidu õiguse ja põhiseadusega. Halduskohus jättis R. Kalda kaebuse rahuldamata, leides, et EPVS §

§ 20

lg 3 p 1 ei ole kaebaja isikut arvestades vastuolus Euroopa Liidu õigusega ja põhiseadusega. Ringkonnakohus tunnistas apellatsioonkaebust lahendades R. Kalda Euroopa Parlamendi valijate nimekirja kandmata jätmise otsuse õigusvastaseks ning jättis vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega EPVS §

§ 20lg 3 p 1 kohaldamata.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse mõlemad pooled. Kolleegium lahendab esmalt Märjamaa Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse (I), seejärel R. Kalda kassatsioonkaebuse (II) ning lõpuks jagab menetluskulud (III). I

1. Märjamaa Vallavalitsus taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning Tallinna Halduskohtu otsuse jõusse jätmist. Kolleegium tõlgendab vallavalitsuse kassatsioonkaebust selliselt, et vallavalitsus taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, milles ringkonnakohus rahuldas R. Kalda apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tunnistas Märjamaa valla​sekretäri poolt R. Kalda
2. mail 2014 toimunud Euroopa Parlamendi valimiste valijate nimekirja kandmata jätmise õigusvastaseks (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2–4), ning osas, millega ringkonnakohus jättis EPVS §

§ 20lg 3 p 1 kohaldamata (otsuse resolutsiooni p 5).

Märjamaa Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt ei vaidlusta vallavalitsus R. Kalda kaebuse muutmise avalduse rahuldamist (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 1).

1. Õigusnormid, millest vallavalitsus lähtus R. Kalda taotluse rahuldamata jätmisel, on järgmised: EPVS § 4 lg 3 p 2 kohaselt ei ole hääleõiguslik isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust; EPVS § 20 lg 3 p 1 näeb ette, et valijate nimekirja ei kanta isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva
2. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust. Vaidlust ei ole selle üle, et R. Kalda on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab eluaegset vanglakaristust.
3. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus lähtus asja lahendades ekslikult sellest, et Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õiguse piirangu proportsionaalsust tuleb kontrollida konkreetselt kaebaja suhtes.
4. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et halduskohus eksis, kui kontrollis valimis​õiguse piirangu proportsionaalsust lähtuvalt konkreetsest kaebajast. HKMS § 158 lg 4 kohaselt jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus põhiseaduse või Euroopa Liidu õigusega. Sättest tulenevalt on seaduse või õigustloova akti kohaldamata jätmine halduskohtumenetluses võimalik ainult konkreetse haldusasja lahendamise raames. Sellest tulenevalt ei kontrolli halduskohus normi võimalikku vastuolu Euroopa Liidu õiguse või põhiseadusega abstraktselt, vaid ainult seoses konkreetse kaebuse lahendamisega. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Muul eesmärgil, sh teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul (HKMS § 44 lg 2). Praegusel juhul puudub kaebajal seadusest tulenev õigus pöörduda kohtusse teiste isikute või avaliku huvi kaitseks. Seega sai ta kaebuse esitada ainult oma õiguste kaitseks. Halduskohus on kolleegiumi hinnangul õigesti lähtunud kaebaja isikust.
5. Ringkonnakohus asus halduskohtust erinevale seisukohale ka selles, kas EPVS §

§ 20lg 3 p 1 on vastavuses Euroopa Liidu õigusega.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb EIK otsustest, et kohus ei saa ilma seadusandja poolt kinnipeetavate valimisõiguse piiramiseks täpsemate kriteeriumide kehtestamiseta pidada mõne kinnipeetava suhtes hääleõiguse piirangut lubatavaks. 13. Kolleegium, arvestades kaebaja isikut, ei näe praeguses asjas vastuolu EPVS §

§ 20lg 3 p 1 ja ringkonnakohtu nimetatud Euroopa Liidu õiguse normide vahel.

Vastuoluks ei piisa pelgalt põhimõtete või väärtusotsuste abstraktsest lahknevusest. ELTL art 6 ei ole praeguses vaidluses asjakohane norm, kuna see ei seondu Euroopa Parlamendi valimistega. Ringkonnakohus pidas otsusest nähtuvalt selle asemel silmas Euroopa Liidu lepingu art 6 lg-t 3, mille kohaselt on EIÕK-ga tagatud ja liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest tulenevad põhiõigused liidu õiguse üldpõhimõtted. Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 39 lg 1 järgi on igal liidu kodanikul Euroopa Parlamendi valimistel õigus hääletada ja kandideerida selles liikmesriigis, kus on tema elukoht, samadel tingimustel kui selle riigi kodanikel. Sama art lg 2 järgi valitakse Euroopa Parlamendi liikmed otsestel ja üldistel valimistel vaba ja salajase hääletuse teel. Euroopa Liidu Nõukogu

1. septembri
2. a otsus 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom art 1 lg 3 näeb ette, et Euroopa Parlamendi valimised on otsesed, üldised ja vabad ning hääletamine on salajane. Need sätted ei reguleeri kinnipeetavate valimisõigust ega keela liikmesriikidel kinnipeetavatele Euroopa Parlamendi valimistel piiranguid seada. Euroopa Liidu õigusega ei ole Euroopa Parlamendi valimiste üksikasjalik korraldus kindlaks määratud. Sellest tulenevalt on Euroopa Parlamendi valimiste korraldamine, sh valimisõigusele piirangute seadmine, liikmesriikide pädevuses. Erandiks on direktiiviga 93/109/EÜ sätestatud kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi koda​kondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel. Sellise olukorraga aga praeguses asjas tegemist ei ole.
3. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et EIÕK
4. protokolli art-st 3 tulenevalt tulnuks valla​sekretäril kanda kaebaja valijate nimekirja ka olukorras, kus EPVS §

§ 20lg 3 p 1 kehtisid.

1. EIÕK
2. protokolli art 3 järgi kohustuvad protokolliosalised mõistlike ajavahemike järel korraldama salajase hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel. EIK on märkinud, et sellest sättest tulenev valimisõigus ei ole absoluutne ja liikmesriikidel on lai kaalutlusruum valimisõigusele piirangute seadmisel. Sealjuures ei tohi aga õigusi piirata viisil, mis kahjustab nende põhiolemust, piirangute kehtestamisel peab olema õigus​pärane eesmärk ja piirangud ei tohi olla ebaproportsionaalsed (EIK
3. mai
4. a otsus asjas nr 126/05, Scoppola vs. Itaalia (nr 3), p-d 83 ja 84). Seega ei tulene EIÕK
5. protokolli art-st 3 liikmesriikidele keeldu piirata kinnipeetavate valimisõigust. Kolleegiumi hinnangul ei piira raskete kuritegude (sh tapmiste) toimepanemise eest eluaegset vangla​karistust kandavale isikule Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise piirangu seadmine EIÕK
6. protokolli art-st 3 tulenevaid õigusi viisil, mis kahjustab vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel. Riigikohtu üldkogu on märkinud, et kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirang kaitseb nende isikute õigusi, kes ei ole oma tegudega ühiselu aluseks olevaid õigushüvesid jämedal moel kahjustanud, ning edendab õigusriiki (Riigikohtu üldkogu
7. juuli
8. a otsus asjas nr 3-4-1-2-15, p 51). Ka EIK on pidanud kodanikuvastutuse suurendamist ja austust õigusriigi põhimõtete vastu aktsepteeritavateks eesmärkideks kinnipeetavatele valimispiirangu kehtestamisel (EIK
9. oktoobri
10. a otsus asjas nr 74025/01, Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 2), p-d 74–75, EIK otsus asjas Scoppola vs. Itaalia (nr 3), p-d 90–92). Seega on piirangul õiguspärane eesmärk ning selline keeld ei riku kolleegiumi hinnangul ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi. Kolleegium märgib, et piirang kehtib ainult ajal, mil isik kannab vanglakaristust. Eestis kehtiva õiguse järgi taastuvad vanglast vabanemisel (ka tingimisi vabanemisel) isiku valimisõigused. Kuigi vaidlusalune piirang rikub EIK praktika valguses ilmselgelt paljude kinnipeetavate õigusi, ei anna selline olukord kaebajale õigust nõuda enda valijate nimekirja kandmist. Isik ei saa Eesti kohtutes tugineda teise isiku õiguste rikkumisele.
11. Eeltoodust tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul alust jätta EPVS §

§ 20

lg 3 p 1 kohaldamata väidetava vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega ning tunnistada Märjamaa valla​sekretäri poolt R. Kalda Euroopa Parlamendi valimiste valijate nimekirja kandmata jätmine õigus​vastaseks. Kolleegium rahuldab Märjamaa Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse ning tühistab ring​konna​kohtu otsuse vastavas osas (resolutsiooni p-d 2–5). Tühistatud osas jääb jõusse Tallinna Halduskohtu 23. mai 2014. a otsus. II 17. R. Kalda taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti EPVS §

§ 20

lg 3 p 1 põhiseaduse vastaseks tunnistamata, ja palub tunnistada need sätted põhiseaduse vastaseks.

1. Riigikohtu üldkogu on otsuses asjas nr 3-4-1-2-15 hinnanud EPVS § 4 lg 3 p-ga 2 ja § 20 lg 3 p-ga 1 samasisulise Riigikogu valimise seaduse § 4 lg-s 3 ja § 22 lg-s 3 sätestatud valimisõiguse piirangu põhiseadusele vastavust mh praeguses asjas kaebuse esitanud R. Kalda suhtes. Üldkogu selgitas nimetatud otsuse p-des 49 ja 56, et põhiseaduse § 58 lubab seadusega piirata kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades karistust kandvate kodanike osavõttu hääletamisest, kui piirangu eesmärk ei ole põhiseadusega vastuolus ning piirang on proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Üldkogu leidis, et kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vangla​karistust kandvate isikute hääleõiguse piirangu esmaseks põhjuseks tuleb pidada soovi kõrvaldada ajutiselt Riigikogu valimiste kaudu riigivõimu teostamisest isikud, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedalt kahjustanud. Selline kõrvaldamine teenib ennekõike riigivõimu legitiimsuse eesmärki, võimaldades valimiste kaudu toimuval võimu legitimeerimisel osaleda üksnes isikutel, kes ei ole eelnimetatud väärtusi oma tegudega kahtluse alla seadnud. Ühtlasi kaitseb selline piirang nende isikute õigusi, kes ei ole oma tegudega ühiselu aluseks olevate väärtuste suhtes taolist lugupidamatust väljendanud, ning edendab õigusriiki kui samuti põhiseaduslikku järku õigusväärtust (otsuse p 51). Üldkogu pidas kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirangu eesmärki legitiimseks (otsuse p-d 51–52) ning rakendatud piirangut, arvestades kaebaja toime pandud kuritegude arvu ja nende raskusastet, proportsionaalseks (otsuse p 61). Üldkogu märkis lisaks, et tõlgendab põhiseaduse § 57 nagu EIK tõlgendab EIÕK protokolli nr 1 artiklit 3 ning et üldkogu hinnangul ei ole põhiseaduse §-ga 57 kooskõlas keeld, mille kohaselt ei või ükski vanglakaritust kandev kinnipeetav parlamendivalimistel hääletada. Üldkogu rõhutas, et Riigikohus kontrollib normide põhiseaduspärasust lähtuvalt konkreetsest taotlusest ja menetlus​liigist. Riigikogul on võimalik asendada põhiseadusvastased normid põhiseaduspäraste normidega ning õiguskantsleri pädevuses on alustada abstraktse normikontrolli menetlust tema hinnangul põhi​seaduse vastaste normide suhtes (otsuse p-d 63–64). Kolleegiumi hinnangul kehtivad Riigikohtu üldkogu otsuses toodud järeldused ka EPVS kohta ning R. Kalda kassatsioonkaebuse lahendamisel tuleb lähtuda üldkogu eeltoodud seisukohtadest.
2. Kaebaja on kahtluse alla seadnud EPVS § 4 lg 3 p-s 2 ja § 20 lg 3 p-s 1 sätestatud valimisõiguse piirangu põhiseaduspärasuse. Kolleegium lähtub Riigikohtu üldkogu seisukohast ja leiab, et kaebaja valimisõiguse piirangul on legitiimne eesmärk, piirang on eesmärgipärane ja proportsionaalne.
3. Eeltoodu tõttu puudub alus tunnistada praeguses asjas EPVS §

§ 20lg 3 p 1 põhiseaduse vastasteks.

R. Kalda kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. III 21. Pooled ei ole eelnenud kohtumenetluses ega Riigikohtule menetluskulude nimekirja esitanud, mistõttu jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. Märjamaa Vallavalitsuse tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada. R. Kalda eest tasutud kautsjon arvatakse HKMS § 107 lg 4 kolmanda lause alusel riigituludesse. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld