Obsah (8)

§ 8§ 7§ 14§ 20§ 25§ 28§ 34§ 12

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 2 p 4 kohaselt on maavara geoloogiline uuring maavara kaevandamise ja kasutusele võtmise eesmärgil tehtav geoloogiline töö. Geoloogilise uuringu käigus selgitatakse muuhulgas välja maavara lasumistingimused ja omadused, hinnatakse uuringuruumi ja selle ümbruse hüdroloogilisi ja hüdrogeoloogilisi tingimusi ning kavandatakse abinõud maapõues tekkivate muudatuste ennetamiseks ja vähendamiseks (

§ 8lg 6).

Geoloogiline uuring tuleb teha selliselt, et keskkonnale ja isikutele tekitatav kahju oleks minimaalne (

§ 7lg 1).

Uuringuloa kohaliku tähtsusega maardlas annab Keskkonnaamet (

§ 14lg 4).

Loa andja saadab uuringuloa taotluse ja uuringuloa otsuse eelnõu arvamuse saamiseks uuringuruumi asukoha kohalikule omavalitsusele (

§ 14lg 2).

Kui kohalik omavalitsus ei ole nõus uuringuloa andmisega, keeldub Keskkonnaamet loa andmisest (

§ 20lg 1 p 9).

1. Riigikohus on selgitanud, et kohaliku omavalitsuse keeldumine uuringuloa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (Riigikohtu halduskolleegiumi
2. juuni
3. a määrus asjas nr 33-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta (viidatud määrus, p 17). Menetlusosalised on sedastanud, et praegusel juhul selliseid üleriigilisi huve ei esine. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab kohalik omavalitsus oma põhiseaduslikku enese​korraldus​õigust. Kohalik omavalitsus lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka Riigikohtu põhi​seaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. septembri
5. a otsus asjas nr 3-4-1-9-09).
6. Riigikohus peab vajalikuks selgitada uuringuloaga nõustumise tähendust võimalikus hilisemas kaevandamisloa menetluses.

§ 25lg 1 kohaselt tekib kaevandamise õigus kaevandamisloa alusel.

Kaevandamisloa taotlus ja selle kohta tehtava otsuse eelnõu saadetakse arvamuse andmiseks kohalikule omavalitsusele (

§ 28lg 3).

Kui kohalik omavalitsus loa andmisega ei nõustu, keeldub loa andja üldjuhul loa andmisest (

§ 34lg 1 p 16).

Kaalukate üleriigiliste huvide esinemisel on loa andmine siiski võimalik Vabariigi Valitsuse nõusolekul (

§ 34lg 2).

Eeltoodud regulatsioonist ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel kohaliku omavalitsuse võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. 13. Kaebaja on õigesti märkinud, et uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonna​registris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel (

§ 12lg 2, keskkonnaregistri seadus § 2 lg 2 p 4).

Nii taotlejal kui ka kohalikul omavalitsusel on pärast uuringu tegemist võimalikus kaevandamisloa menetluses varasemast rohkem teavet kaevandamistegevuse tegelike mõjude kohta. Kohalikul omavalitsusel on võimalik hüpoteetilistele riskidele tuginemise asemel rajada oma arvamus uuringuga tõendatud teabele. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada.

1. Kui asjaoludest tulenevalt on ebatõenäoline, et uuringute eesmärgiks seatud kaevandamine tulevikus võimalikuks osutub, on see üks kaalutlus, mida uuringuloa kooskõlastamisel arvestada. Kui kohalik omavalitsus otsustab uuringuloa siiski kooskõlastada, saab ta oma seisukohta, et kaevandamine ei osutu tõenäoliselt võimalikuks, kooskõlastamisel väljendada. Selline tegevus on kooskõlas haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõttega (haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2). Seejärel on uuringuloa taotlejal võimalik ise otsustada, kas ta peab uuringute tegemist sellises olukorras otstarbekaks või loobub uuringuloa taotlemisest. Riigikohus märgib, et ka juhul, kui kohalik omavalitsus on uuringuloaga reservatsioonideta nõustunud, on tal õigus kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. II
2. Järgnevalt käsitleb Riigikohus vaidlustatud otsuses ja kohtumenetluse käigus esitatud põhjendusi, millele tuginedes vastustaja keeldus uuringuloa kooskõlastamisest.
3. Ringkonnakohus on kummutanud rea vaidlustatud otsuses nimetatud kaalutlusi, leides, et need on kas asjakohatud või väärad (mh kaevandamise välistatus looduskaitseseaduse alusel, uuringuala asumise tõttu maakonnaplaneeringu L3 alal ja põhjusel, et kaevandamist pole valla üldplaneeringus ja arengukavas ette nähtud). Väärad on ka vastustaja argumendid, et uuringuloaga nõustumine tekitaks loa saajal õiguspärase ootuse kaevandamisloa saamiseks ja et kohalikul omavalitsusel poleks uuringuloaga nõustumise järel võimalik hiljem kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda.
4. Vastustaja on otsuses seevastu õigesti ja asjakohaselt välja toonud asjaolud, mis muudavad tulevase kaevandamisega nõustumise vähetõenäoliseks. Sellisteks asjaoludeks on uuringuala asumine maakonnaplaneeringu kohaselt miljööväärtuslikul alal ja rohevõrgustiku tuumalal ning elamuala lähistel, kus kaevandamistegevus mõjutaks eeldatavasti kohalike elanike elukvaliteeti ja kinnisvara väärtust. See, et kaevandamine halvendaks ümbruskonna elanike elutingimusi, on iseenesest kaalukas ja asja​kohane argument. Miljööväärtuslikkuse ja rohevõrgustiku puhul on aga tegemist üksnes maakonna​planeeringu täpsusega määratud maakasutustingimustega. Maakonnaplaneeringute üldisuse tase on selline, et täpsemate selgitusteta ei ole võimalik väita, et kaevandamine ei ole võimalik. Seega ei piisa uuringuloa kooskõlastamata jätmiseks üksnes maakonnaplaneeringutele viitamisest. Selgitada tuleb ka seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-13, p-d 13 ja 17).
7. Uuringu enda mõju kohta on vaidlustatud otsuses paljasõnaline väide, et juba uurimistegevus iseenesest mõjutab oluliselt elukeskkonda ja rikub maad. Paratamatult mõjutab uurimistegevus mingil määral nii elu- kui ka looduskeskkonda, kuid vaidlustatud otsusest ei nähtu, milles seisneb mõju olulisus. Ainsa konkreetsema mõjutegurina on vastustaja kohtumenetluses esile toonud, et taotluse kohaselt tekitab puuragregaat ca 60 dBA tugevust müra, uuringuala piirkonnas on maksimaalne lubatav öörahunorm aga 45 dBA. Samas pole vastustaja selgitanud, kas tegemist on elamuala või segaalaga (vt sotsiaalministri
8. märtsi
9. a määrus nr 42 "Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid"), miks ta lähtub öörahunormist ja kui pika aja jooksul uuringute teostamine müra tekitab. Uuringuloa taotluses on märgitud, et töid tehakse lühiaegselt ja päevasel ajal. Kuigi vastustajalt ei saa kooskõlastuse andmisel eeldada põhjalike keskkonnauuringute tegemist, tuleks tal vähemasti selgitada, millel tema väited põhinevad, ja vajaduse korral taotlejalt täpsemaid andmeid küsida. Sellisel juhul on taotlejal neid võimalik omapoolsete selgituste või uuringutega kinnitada või ümber lükata.
10. Ringkonnakohus on lisaks märkinud, et uuringuloa taotlusest nähtuvad asjaolud ei kinnita, et uuringu tegemine ei muuda küla välisilmet, ei alanda kinnisvarahindu ega soodusta paikkonna välja​suremist. Ka pole ringkonnakohtu arvates tõendeid selle kohta, et uuringu teostamine ei põhjustaks suuremat müra kui põllu- ja metsatööd. Ka neid väiteid oleks vaja põhjendada ja selgitada. Praegu on need liialt hüpoteetilised ja ebamäärased.
11. Uuringuloa kooskõlastamisel on kohalikul omavalitsusel lai kaalumisruum. Riigikohus on selgitanud, et kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (Riigikohtu halduskolleegiumi
12. mai
13. a otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja
14. oktoobri
15. a otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). Riigikohus leiab, et kuna vaidlustatud otsuses on sedavõrd suur hulk asjakohatuid või põhjendamatuid argumente, ei ole kohtul võimalik veenduda, et vastustaja on kaalutlusõigust teostanud õiguspäraselt. Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus tunnistada õigusvastaseks.
16. Ringkonnakohus on tuginenud ka asjaolule, et pärast vaidlustatud otsuse tegemist selgus, et uuringualale on ebaseaduslikult ladestatud ligi 50 000 tonni puukoore ja reoveesette segu, mida kaebaja nimetab kompostiks. Vastustaja ja ringkonnakohtu hinnangul võib ladestusest lähtuv nõrg​vesi ohustada geoloogiliste uuringute tagajärjel põhjavett. Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga, et tegu on põhjendatud kahtlusega uuringute endi olulise negatiivse mõju kohta keskkonnale ja kohalikele elanikele, mis võib õigustada uuringuloa andmisest keeldumist. Samas ei ole kaebajal olnud uuringuloa kooskõlastamise haldusmenetluses võimalust neid kahtlusi tõhusalt kõrvaldada, kuna segu ladestamisest tulenev võimalik oht ilmnes alles kohtumenetluse kestel. Välistatud ei ole ka kooskõlastuse tingimuslik andmine, kui uuringute ohutu teostamine on võimalik üksnes ladestatud segu uuringualalt eemaldamisel. Seega ei tingi ka see asjaolu kaebuse rahuldamata jätmist.
17. Asja uuel otsustamisel tuleb vastustajal kaebajale selgitada, milliseid dokumente on taotlejal vaja esitada või milliseid toiminguid teha tekkinud kahtluste kõrvaldamiseks. Kahtluste kõrvaldamata jätmise korral saab vastustaja uuringuloa kooskõlastamisest keelduda. Asja uuel otsustamisel tuleb vastustajal samuti selgitada, kas esinevad alused keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) §-des 10 ja 11 sätestatud vältimispõhimõtte ja ettevaatuspõhimõtte kohaldamiseks. Kui uurimistegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui uuringutega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). III
18. Riigikohus rahuldab OÜ Kalda Kivi kassatsioonkaebuse. Riigikohus tühistab haldus​kohtu​menetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 5 alusel halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse. Riigikohus tunnistab Vihula Vallavolikogu
19. aprilli
20. a otsuse nr 208 õigusvastaseks ja kohustab valda uuesti otsustama uuringuloa kooskõlastamise üle. Kaebaja on taotlenud, et valda kohustataks asja uuesti otsustama ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kuna uuringuloa kooskõlastamise menetluses võib osutuda vajalikuks täiendavate asja​olude väljaselgitamine, peab Riigikohus mõistlikuks lähtuda keskkonnaministri määruse "Üld​geoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa taotluse vorm, üldgeoloogilise uurimistöö loa ning uuringu​loa taotlusele, seletuskirjale ja graafilisele osale esitatavad täpsustatud nõuded, üld​geoloogilise uurimistöö loa ning uuringuloa andmise menetlustoimingute tähtajad ja üldgeoloogilise uurimistöö loa ning uuringuloa vorm" § 4 lg-s 4 sätestatust, mille kohaselt esitab taotletava uuringu​ruumi asukoha kohalik omavalitsus loa andjale

§ 14

lõike 2 kohaselt arvamuse uuringuloa taotluse kohta kahe kuu jooksul taotluse neile edastamise päevast arvates. Seega kohustab Riigi​kohus vastustajat uue otsuse tegemiseks kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.

1. Kuna Riigikohus teeb otsuse ilma asja uueks arutamiseks saatmata, tuleb HKMS § 109 lg 4 alusel muuta ka menetluskulude jaotust. Halduskohtus taotles kaebaja menetluskulude hüvitamist kokku 19 080 eurot (sh riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud). Esitatud on menetluskulude nimekiri ja kulude kandmist tõendavad dokumendid (toimiku II kd, lehed 37–42). Apellatsiooniastmes taotles kaebaja kokku 4785 euro suuruste menetluskulude hüvitamist (sh riigi​lõiv 15 eurot ja õigusabikulud). Esitatud on menetluskulude nimekiri ja kulude kandmist tõendavad dokumendid (toimiku III kd, lehed 38-42 ja 54-57). Vastustaja vaidles menetluskulude sellises mahus väljamõistmisele vastu, leides, et tegu pole vajalike ja põhjendatud kuludega.
2. Arvete spetsifikatsiooni kohaselt on õigusteenuse osutamise aja hulka mõlemas kohtuastmes arvatud ka aeg, mis on kulunud kas kaebaja lepingulise või seadusliku esindaja erinevateks sõitudeks Tallinna ja Tartu või Tallinna ja Vihula valla vahet. Sõidetud on nii kohtuistungitele kui ka muil põhjustel (näiteks reoveesette segu kasutamist puudutava magistritöö autoriga kohtuma). Riigikohtu praktika kohaselt ei saa menetlusosalise lepingulise esindaja kohtuistungitele sõitmise ajakulu eest väljamõistetava tasu arvestamisel lähtuda õigusabi tavapärasest tunnihinnast. Kohtu​- istungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel saab rakenda​da analoogiat riigi õigusabi seadu​sest tule​neva riigi õigusabi hüvitamise korraga (vt
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Nii esimese kui ka teise astme kohtu​menetluse ajal kehtinud riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise korrad sätestasid, et õigusabi osutamise kohta ja sealt tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest hüvitatakse kokku 20 eurot, kui õigusabi osutamise koht asub advokaadibüroost 50–100 km kaugusel, ja 30 eurot, kui õigusabi osutamise koht asub 100–200 km kaugusel. Eeltoodu alusel on kaebaja lepingulise esindaja sõiduaja eest arvestatud kulu (150 eurot pluss käibemaks iga sõidutunni eest) ilmselgelt ülemäärane. HKMS § 103 lg 1 p 2 kohaselt on võimalik arvata menetlusosaliste endi sõidukulud kohtuväliste kulude hulka, kuid täiesti põhjendamatu on kaebaja seadusliku esindaja sõiduaja tasustamine õigus​abiteenuse tunnihinna alusel.
5. Õigusabikulud esimese astme kohtumenetluses on osaliselt põhjendamatud ka muil põhjustel. Näiteks on õigusabiteenuse osutaja tegelenud kokku ligi 27 tundi reoveesette segu kasutamist puudutava magistritöö analüüsimisega, mis on ilmselgelt ülemäärane, arvestades tõendi vähest väärtust selles kohtuasjas. Õigusabiteenuse osutamise aja hulka on arvestatud Vihula Vallavolikogu rahanduskomisjoni istungil ja Vihula Vallavolikogu istungil osalemiseks ja selle ettevalmistamiseks kulunud aeg (koos sõiduajaga kokku 16 tundi). Istungiprotokollide järgi (toimiku I köide lehed 163 jj ning 175 jj) ei osalenud istungil aga mitte kaebaja lepinguline esindaja Armand Reinmaa, vaid seaduslik esindaja Jako Laanemägi.
6. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Riigikohus leiab eeltoodust lähtuvalt, samuti asja keskpärast mahtu ja keerukust arvestades (vrdl Riigikohtu halduskolleegiumi
7. detsembri
8. a otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p 36), et kaebaja I ja II astme õigusabikulud on põhjendatud hinnanguliselt 35% ulatuses. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista õigusabikulud 8342 eurot ja 25 senti ((19 065 + 4770) x 0,35 = 8342,25) ning riigilõiv 30 eurot, kokku 8372 eurot ja 25 senti.
9. Riigikohtus taotles kaebaja, et vastustajalt mõistetaks välja 1465 eurot, mis koosneb õigus​abi​kulust 1440 eurot ja kassatsioonikautsjonist 25 eurot. Kuna kaebus rahuldatakse, tuleb kaebajale kassatsioon​kaebuse esitamisel tasutud kautsjon tagastada (HKMS § 107 lg 4). Seda summat pole seetõttu alust vastustajalt välja mõista. Õigusabikulud 1440 eurot on Riigikohtu hinnangul põhjendatud ja tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks seega välja mõista 9812 eurot ja 25 senti (8372,25 + 1440 = 9812,25). Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld