Obsah (6)

§ 199§ 65§ 64§ 209§ 202§ 218

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 3-1-1-90-15 13. november 2015 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Saale Laos ja Paavo

§ 199

lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning Anti Strandbergi süüdistuses

§ 199

lg 2 p-de 7, 8; § 209 lg 2 p 1 ja § 202 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu

1. mai
2. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-8809 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Q.P kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled Põhja Ringkonnaprokuratuur, vanemprokurör Katrin Pärtlas Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3. oktoober 2015, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Tühistada Harju Maakohtu
5. märtsi
6. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
7. mai
8. a otsus osas, millega: 1.
9. Q.P tunnistati süüdi

§ 199lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi; 1.2.

Q.P-le mõisteti

§ 65lg 2 alusel liitkaristus; 1.3.

Anti Strandberg tunnistati süüdi

§ 199lg 2 p-de 7 ja 8 järgi; 1.4.

Anti Strandbergile mõisteti

§ 64lg 1 järgi liitkaristus; 1.5.

rahuldati D OÜ hagi summas 8308 eurot ja 4 senti; 1.

1. Q.P-lt ja Anti Strandbergilt mõisteti välja menetluskulud.
2. Tühistatud osas saata kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
4. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Tibar & Partnerid Q.P-le kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi suuruseks 96 eurot, sh käibemaks 16 eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. märtsi
7. a otsusega lühimenetluses tunnistati Q.P süüdi karistusseadustiku (

) § 199 lg 2 pde 4, 7 ja 8 ning Anti Strandberg

§ 199lg 2 p-de 7 ja 8 järgi.

Lisaks mõisteti A. Strandberg süüdi

§ 209lg 2 p 1 ja § 202 lg 1 järgi.

Q.P-le

§ 199lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi mõistetud 3 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust vähendati kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 238 lg 2 järgi 2 aasta ja 4 kuuni.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 14.

mai 2013. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 2 aasta ja 21 päeva vangistuse võrra ning mõisteti Q.P liitkaristuseks 4 aastat 4 kuud ja 21 päeva vangistust. A. Strandbergi karistati

§ 199

lg 2 pde 4 ja 7 järgi 2 aasta 6 kuu;

§ 209

lg 2 p 1 järgi 2 aasta ja

§ 202

lg 1 järgi 6 kuu vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti A. Strandbergile liitkaristuseks 4 aastat 6 kuud vangistust, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel 3 aasta vangistuseni. Kohtuotsusega mõisteti Q.P-lt ja A. Strandbergilt solidaarselt kannatanu D OÜ kasuks välja tsiviilhagi summas 8308,04 eurot ning menetluskulud.

1. Varguse süüdistuse kohaselt tungisid Q.P, keda on varem varguse toimepanemise eest karistatud, ja A. Strandberg ajavahemikul 20.-
2. märtsini 2014 ukseluku lõhkumise teel Tallinnas Xxxxxx X asuvasse ruumi, kust võtsid D OÜ-le kuuluvat vara kokku summas 8308,05 eurot järgmiselt: 75 vääriskivi kokku väärtusega 157,30 eurot; 19 kuldehet kokku väärtusega 1279,25 eurot; 17 aksessuaari kokku väärtusega 113,60 eurot; 150 mitteväärisehet (498,16 g) kokku väärtusega 74,73 eurot; 12 hõbeehet kokku väärtusega 84,79 eurot; 2300 g investeerimishõbedat kokku väärtusega 1343,20 eurot; 400 hõbeehet (2068,43 g) kokku väärtusega 952,93 eurot; 266 briljanti kokku väärtusega 1002,25 eurot ja sularaha summas 3300 eurot. 3.

§ 209lg 2 p 1 järgi süüdistati A.

Strandbergi, kes oli varem toime pannud varguse, 8. aprillil 2014 Tallinnas asuva pandimaja töötajale tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomises ja seeläbi varalise kasuna 1000 euro saamises.

§ 202lg 1 järgi esitati A.

Strandbergile süüdistus selles, et ta ostis

1. a mais menetluses tuvastamata isikult süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara, s.o varastatud Hella udutuled maksumusega 250 eurot.
2. Maakohtu hinnangul tõendavad varguse toimepanemist kannatanu D OÜ esindaja M. R-i ütlused, sündmuskoha vaatluse protokoll koos fototabeliga ning kannatanu uurimisasutusele saadetud e-kiri osa varastatud esemete fotodega. Lisaks kinnitab Q.P ja A. Strandbergi süüd Xxxxxx xxx X videokaamerate salvestiste vaatluse protokoll. Salvestiselt on selgelt näha, et süüdistatavad katsid vahetult enne kuriteo toimepanemist valvekaamera objektiivi. Videosalvestiselt on tuvastatav ka kahe meesterahva omavaheline suhtlus, kuid kõneldu ei ole täies mahus kuuldav ja arusaadav. Seepärast tehti salvestisel oleva kõne sisu tuvastamiseks ekspertiis, mis kinnitab üksnes, et kõnelejateks olid tõenäoliselt kaks meest. Lisaks leiti Q.P autost läbiotsimisel riided, mis olid tal turvakaamera salvestise kohaselt kuriteo toimepanemise ajal seljas. Kuigi Q.P ja A. Strandbergi DNA-d ega sõrmejälgi sündmuskohalt võetud puuteproovidelt ei leitud, on see põhjendatav asjaoluga, et süüdistatavad kandsid videosalvestiselt nähtuvalt kuriteo toimepanemise ajal kindaid.
3. Kohtu arvates olid D OÜ hagiavalduses kindlaks määratud nõude faktilised asjaolud: loetletud varastatud esemed ja esitatud nende väärtus. M. R. saatis uurijale ka fotod mõnedest varastatud esemetest ning selgitas e-kirjas, et kogu varastatud kauba väärtus selgub täpsema revideerimise käigus. Arvestades, et varastati väärismetalli ja -kivisid, pidas kohus hagis kajastatud kahjusummat tegelikkusele vastavaks. Maakohus märkis sedagi, et kui süüdistatavad soovisid tsiviilhagi õigeks lahendamiseks esitada täiendavaid tõendeid, oli neil võimalik lühimenetluse kohaldamise taotlusest KrMS § 234 lg 5 kohaselt loobuda.
4. Varguse süüdistuses ja D OÜ tsiviilhagi osas vaidlustasid Harju Maakohtu otsuse nii A. Strandberg kui ka Q.P ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske. Nagu maakohtu menetluses, oli advokaat ka apellatsioonkaebuses arvamusel, et D OÜ tsiviilhagi ei ole tõendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Samuti leidis kaitsja, et maakohus ei kõrvaldanud usutavalt tõendite põhjal tekkinud kahtlusi ning varguse toimepanemine ei ole kinnitust leidnud. Q.P tunnistas apellatsioonis, et asitõendi vaatluse protokollis kajastatud ja kohtuistungil vaadeldud salvestiselt nähtav isik, kes kleebib kinni aadressil Tallinn, Xxxxxx xxx X asuvas koridoris kaamera, on tõepoolest tema, kuid eitas seost D OÜ-s toimepandud vargusega. Lisaks vaidlustas A. Strandbergi kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson isiku süüditunnistamise

§ 209lg 2 p 1 järgi.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsusega jäeti Harju Maakohtu
4. märtsi
5. a otsus Q.P ja A. Strandbergi varguses süüditunnistamises ning D OÜ tsiviilhagi rahuldamises muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et varguse toimepanemine süüdistatavate poolt on tõendatud. Ka tsiviilhagi rahuldamist pidas apellatsioonikohus põhjendatuks ning viitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. veebruari
7. a otsuses asjas nr 3-1-1-106-12 (p 59) väljendatud seisukohale, et tsiviilhagi ei pea sisaldama neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega, ega tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. D OÜ tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud kattuvad täielikult süüdistuse alusfaktidega ja seepärast ei pea kannatanu hagi sisaldama tõendeid asjaolude kohta, mis on samal ajal süüdistuse aluseks. Kannatanu kahju suurus oli kindlaks määratud juba kahtlustuses ja hiljem uuesti süüdistusaktis. Seega on kaitsja väited kannatanu tsiviilhagi tõendamata jätmise kohta asjakohatud. Küll tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse A. Strandbergi süüditunnistamises

§ 209

lg 2 p 1 järgi ja mõistis ta selles süüdistuses õigeks.

§ 64lg 1 alusel mõisteti A. Strandbergile uueks liitkaristuseks 3 aastat vangistust, mida Kr

MS § 238 lg 2 järgi vähendati 2-aastase vangistuseni. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 8. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Q.P kaitsja T. Vaske. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist

§ 199lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi.

1. Kaitsja arvates on Q.P süü varguse toimepanemises tõendamata. Ekspertiisiaktide kohaselt ei leitud sündmuskohalt süüdistatavate DNA-d ega sõrmejälgi. Samas avastati trepikojast leitud mündisahtliga rahalaekalt D OÜ praeguse omaniku M. R-i ja endise omaniku R. V-i sõrmejäljed. Kohtueelsel uurimisel tehti hääleekspertiis selgitamaks välja, kes tungisid D OÜ ruumidesse. Kaitsja leiab aga, et kuna hääleekspertiisi objektiks olnud salvestis ei olnud kohtusaalis kuulatav, tuleb see tõendikogumist välja jätta.
2. Kassatsiooni kohaselt ei ole kannatanu esitanud kõiki kahju ulatuse tuvastamiseks vajalikke andmeid ja neid kinnitavaid tõendeid. Kriminaaltoimikust ei nähtu, kuidas on kahju suurus kindlaks tehtud. Kaitsja on kohtumenetluse algusest saadik juhtinud tähelepanu, et tsiviilhagi on paljasõnaline ning seda ei ole võimalik rahuldada.
3. Kassatsioonivastuses nõustub Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Katrin Pärtlas Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a otsuse põhistusega ja palub jätta kassatsiooni rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kassatsioonis vaidlustatakse maa- ja ringkonnakohtu otsused Q.P süüditunnistamises § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning D OÜ hagi rahuldamises. Andmata lõplikku hinnangut kriminaalasjas kogutud tõenditele, käsitleb kolleegium esmalt Q.P ja A. Strandbergi varguse süüdistust (I). Seejärel analüüsib kolleegium D OÜ hagi tõendatust ning selle lahendamise võimalikkust lühimenetluses (II). Viimaks võtab Riigikohus kokku kassatsioonimenetluse tulemused ja lahendab kaitsjatasu taotluse (III). Kuigi A. Strandbergi kaitsja ei ole ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni esitanud, laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire KrMS § 3602 lg 3 alusel ka A. Strandbergile. I
7. KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Muu hulgas tühistab Riigikohus kohtuotsuse siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele. KrMS § 61 lgd 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et uuritud tõendite alusel kujundab kohus endas veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks loeb, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 obligatoorselt kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Kriminaalmenetluse seadustiku nimetatud sättest tulenevat põhjendamiskohustust peab kohus täitma viisil, et tema siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. juuli
9. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 21).
10. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kohtud ei ole varguse kõigi faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme. Täpsemalt ei ole kohtuotsustes selge varastatud esemete koosseis ja nende väärtus. See on aga oluline nii süüteokoosseisu tuvastamisel kui ka tsiviilhagi rahuldamisel. Q.P-le ja A. Strandbergile

§ 199

lg 2 järgi esitatud süüdistus sisaldab lisaks sissetungimise kirjeldamisele ka hagiavaldusega kattuva loetelu esemetest ja sularahast, mille äravõtmist neile ette heidetakse, ning varastatud asjade väärtust. 15. Kohtud on kuriteo tõendatust analüüsides keskendunud eelkõige D OÜ kasutuses olnud ruumi sissetungimise tuvastamisele. Varguses süüditunnistamiseks tuleb aga kindlaks teha ka see, millised esemed varastati ning kas varastatud asjade väärtus ületab

§ 218lg-st 4 tulenevalt 20 miinimumpäevamäära.

Maakohus on nende tõendamiseseme asjaolude kinnituseks toonud välja kannatanu esindaja kohtueelses menetluses antud ütlused (I kd, tl 4‒ 7) ja e-kirjaga saadetud fotod (I kd, tl 67‒71) mõningatest varastatud esemetest. Nimetatud tõendeid ei ole kohtud aga sisuliselt analüüsinud ega teinud kindlaks, kas ja millises ulatuses need tõendid varastatud esemete koosseisu ja väärtust kinnitavad. Samuti on jäetud tähelepanuta, et kannatanu ülekuulamisel ning tema e-kirjas on märgitud, et varastatu täpsem koosseis ja väärtus ei ole teada ning see selgub alles revideerimise käigus. Kannatanu esindaja esitas 30. juunil 2014 tsiviilhagi, milles osutas, et hagi kinnitavad tõendid kattuvad süüdistust kinnitavate tõenditega. Muid varastatu ulatust ja väärtust kajastavaid tõendeid kriminaalasja toimikus ei leidu. Eelnevast tulenevalt on kolleegiumi hinnangul kohtute põhistused Q.P ja A. Strandbergi varguses süüditunnistamises puudulikud ega hõlma kogu neile esitatud süüdistust, mistõttu tuleb otsused nende süüditunnistamises ja karistamises

§ 199järgi tühistada.

16. Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul pöörata tähelepanu konkreetsetele kriminaalasjas olevatele tõenditele ja tuvastada, milliste esemete varastamine on tõendatud ning kas nende väärtus ületab

§ 199lg 1 koosseisult nõutava 20 miinimumpäevamäära.

Seejuures osutab kolleegium, et

§ 199puhul ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust.

Selleks, et süüdistatav rahaliselt hinnatava asja varguses süüdi tunnistada, piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3) (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 8). II
3. Maakohus rahuldas D OÜ tsiviilhagi ja märkis, et puudub alus kahelda hagiavalduses loetletud esemete arvus ning väärtuses ja pidada hagi pahatahtlikuks, kuna tegemist on väärismetalli ning vääriskivide vargusega. Ringkonnakohus nõustus omakorda maakohtu põhjendustega. Kolleegium leiab, et kohtud tuginesid tsiviilhagi rahuldamisel peamiselt tsiviilhagile endale, kuivõrd varastatud esemeid ja nende väärtust süüdistuses väljatoodud ulatuses prokuratuuri esitatud tõendid ei kinnita (vt p 14). Riigikohus on rõhutanud, et tsiviilhagi avaldus ei ole KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. juuni
5. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 11).
6. Kohtud on õigesti leidnud, et käesolevas kriminaalasjas kattuvad varguse süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud. Seega ei olnud kannatanu tsiviilhagis vältimatult vaja korrata süüdistusaktis nimetatud tõendeid varguse toimepanemise ning varastatud esemete kohta, mis kuulusid samal ajal nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. jaanuari
8. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 15). D OÜ hagiavalduses ongi märgitud, et hagi aluseks olev sündmus ja tekitatud kahju on tõendatud kriminaaltoimiku materjalidega. Kuna kolleegium jõudis eespool järeldusele, et kohtud on lugenud süüdistuses esitatud ulatuses varguse toimepanemise tõendatuks oluliselt menetlusõigust rikkudes, siis toob kohtuotsuste tühistamine kannatanu jaoks kaasa olukorra muutumise seoses tsiviilhagi tõendatusega. Tsiviilhagi aga ei saa jääda rahuldamata üksnes põhjusel, et prokuratuur on hoolimata hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavad tõendid kogumata või kohtule esitamata.
9. Käesolev kriminaalasi saadeti kohtusse üldmenetluse korras, kuid lahendati süüdistatavate taotlusel ja prokuratuuri ning kaitsjate nõusolekul lühimenetluses. Kannatanu nõusolekut lühimenetluse kohaldamiseks vaja ei ole. KrMS § 233 lg 1 järgi saab kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kuigi lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi nende eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüditunnistamise põhjendatuses ega seaduslikkuses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. juuni
11. a otsus asjas nr 3-1-1-47-06, p 12). Tsiviilhagi läbivaatamisel kriminaalmenetluses tuleb järgida tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 348 lg-st 2 tulenevat asja ammendava arutamise kohustust. Asja ammendava arutamise kohustus tähendab TsMS § 351 lg-te 1 ja 2 kontekstis muu hulgas vajaduse korral kohtu kohustust selgitada pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ning asjaolude tõendamise koormust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. jaanuari
13. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 16).
14. Kolleegium on varem selgitanud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide põhjal, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Osutatud seisukoht puudutab mõistetavalt ka täiendavate tõendite esitamist kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta. Tõlgendus, nagu saaks lühimenetluses seoses kannatanu nõude lahendamisega kohtus tunnistajaid üle kuulata ja esitada täiendavalt muid KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendeid, oleks selges vastuolus KrMS § 233 lg 1 mõttega. Ühelt poolt kaotaks see lühimenetluse menetlusökonoomilise eelise. Teiseks tuleb silmas pidada, et sageli võivad kannatanu nõude kohta käivad tõendid sisaldada teavet ka süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kohta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. veebruari
16. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p 7.5.6).
17. Samas otsuses on väljendatud seisukohta, et lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu tsiviilkostja nõusolekust, ei tohi viia selleni, et talt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilkostja vastutuse üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Samuti on tsiviilkostjal endal võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
18. veebruari
19. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p 7.5.6). Kolleegiumi hinnangul laieneb tsiviilkostja kohta öeldu mutatis mutandis ka tsiviilhagi esitanud kannatanule.
20. Asja uuel arutamisel peab maakohus lühimenetluses otsustama, kas kriminaaltoimiku materjalidest piisab kriminaalasja lahendamiseks. Kui materjalide hulk ei ole asja lahendamiseks küllaldane, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja teha määrus kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 järgi. Konkreetne menetlusõiguslik alus toimiku tagastamisel sõltub sellest, kas materjalide ebapiisavus tuvastatakse eelmenetluses või saab see selgeks alles nõupidamistoas pärast asja arutamist. Seega saab maakohus lühimenetluses teha KrMS § 238 lg 1 p-s 4 sätestatud kohtuotsuse vaid juhul, kui kriminaaltoimikus on kajastatud küllaldaselt informatsiooni asja lahendamiseks, sh ka tsiviilhagi osas. Kui kohus peaks lühimenetluses tuvastama, et kriminaaltoimikus oleva tsiviilhagi lahendamiseks ei ole küllaldaselt teavet, on tegemist olukorraga, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
21. veebruari
22. a otsus asjas nr 3-1-1-1-14, p 22). Kuigi kannatanu nõude kohta käivad täiendavalt esitatavad tõendid võivad sisaldada teavet ka süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kohta, on kohtul avar otsustuspädevus lühimenetlusest keeldumiseks, millega alati kaasneb võimalus täiendavate tõendite kogumiseks. III
23. Seoses varguses süüditunnistamise tühistamisega tuleb tühistada ka Q.P-le Harju Maakohtu
24. märtsi
25. a otsusega

§ 65lg 2 ja A.

Strandbergile Tallinna Ringkonnakohtu 25. mai 2015. a otsusega

§ 64lg 1 järgi mõisted liitkaristused.

A. Strandbergi süüditunnistamine

§ 202lg 1 järgi jääb muutmata.

Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul lähtuvalt menetluse tulemusest liitkaristuse mõistmisel võtta arvesse ka Riigikohtu

1. novembri
2. a otsuses asjas nr 3-1-1-99-09 (p 13) väljendatud põhimõtet, et kui kohtuotsus tühistatakse üksnes süüdistatava kaebuse alusel, ei või asja uuesti arutav maakohus mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud otsusega. Kui asja ei lahendata uuel arutamisel lühimenetluses, tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada üksnes A. Strandbergile

§ 202lg 1 järgi mõistetud karistust.

Maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada ka Q.P-lt ja A. Strandbergilt menetluskulude väljamõistmise osas.

1. Lähtudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse osaliselt ja saadab kriminaalasja Q.P ja A. Strandbergi varguse süüdistuses ja isikutele liitkaristuse mõistmises, D OÜ tsiviilhagi ning menetluskulude osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Ülejäänud osas jääb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsja kassatsioon rahuldatakse osaliselt.
2. Kaitsja taotleb kassatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu 96 euro hüvitamise kindlaksmääramist. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks, kaitsealusega kohtumiseks ja kassatsioonkaebuse koostamiseks kokku neli pooltundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 ning § 23 lg 1 ja Eesti Advokatuuri juhatuse
3. detsembri
4. a otsusega kinnitatud korra punktide 2 ja 16 alusel rahuldada ning määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 96 eurot (sh käibemaks 16 eurot). Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)