) § 120 lg-te 1 ja 7 järgi õigus kostja nimel kompromiss kinnitada. Kompromissis kokkulepitud 6000 euro suuruse hüvitise kandmine kostja seadusliku esindaja I kontole on põhjendatud. Kostja seaduslik esindaja II ei ole tõendanud, et seda raha ei ole tarvis kasutada kostja ülalpidamiseks.
Kostja seadusliku esindaja I ütluste kohaselt kostja isa lapse ülalpidamises ei osale ja elatise võlgnevus ulatub 7000 euroni. Kostja seaduslik esindaja II ei ole veenvalt põhjendanud, et kaasomandi lõpetamisest saadavat hüvitist ei ole vaja kostja ülalpidamiskulude katteks, ega seda, kuidas rikub alaealise kostja õigusi asjaolu, et temale kuuluva vara eest saadav tulu kantakse teda ülal pidava vanema arvelduskontole. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 16. Kostja seaduslik esindaja II esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta kompromiss kinnitamata ja saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt kinnistas maakohus põhjendamatult kompromissilepingu, kuigi see on seadusega vastuolus ja tühine. Kostja seaduslik esindaja II ei ole kompromissilepingut allkirjastanud, samuti ei ole ta andnud selleks nõusolekut, kuigi kostja vanematel on ühine hooldusõigus. Maakohus ei saanud lähtuda
lg-s 7 sätestatud nõusoleku eeldusest, sest maakohtule oli teada, et kostja seaduslik esindaja II on kaasomandi lõpetamisele sel viisil vastu. Ainuüksi asjaolust, et kostja seaduslik esindaja II ei osalenud kohtuistungil, ei saa järeldada, et ta oli kompromissilepingu sõlmimisega nõus. Kompromissilepingu p 1.4 ei ole täidetav, sest ilma kostja seadusliku esindaja II nõusolekuta ei saa teha ka kinnistusraamatusse vastavat kannet. Kostja kui alaealise lapse kinnisasja käsutamiseks on
ja § 187 lg 1 p 1 järgi vaja kohtu nõusolekut, mida praegusel juhul antud ei ole. Kohtud ei ole asja lahendades selgitanud välja kostja kui 16-aastase lapse huve. Kostjat ei ole vanema kõrval TsMS § 202 lg 2 teise lause järgi menetlusse kaasatud ega TsMS § 552¹ järgi ära kuulatud. Asjas ei ole tuvastatud kostjale kuuluva kinnisasja tegelikku väärtust ega selgitatud välja asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, millisel viisil võiks kaasomandi lõpetamine olla lapse parimates huvides. Kostja seaduslikul esindajal II on vahendeid, et osta välja teise kaasomaniku osa kinnisasjast või hoida kostjale kuuluv osa korras. Kohtud ei ole alaealise kostja tegelikku soovi välja selgitatud. Määruskaebusele lisatud avalduses kinnitab kostja, et toetab määruskaebust. Omandi kaotuse eest saadava hüvitise kandmine kostja seadusliku esindaja I kontole on vastuolus
lg-ga 1, sest kostja raha tuleb hoida kostja seadusliku esindaja I rahast eraldi ning raha paigutamisel tuleb teha märgi, et konto käsutamiseks on vaja kohtu nõusolekut. Ka selles küsimuses ei ole kohtud välja selgitanud kostja seisukohta. Kuna kostja huvide kaitseks ei ole võimalik kasutada muid õiguskaitsevahendeid, tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada.
lg 7 järgi üksi kohtumenetluses esindada ja kompromissilepingu sõlmida, sest kostja seaduslik esindaja II loobus kostjat kohtumenetluses esindamast. Kohus on asja lahendades andnud ühtlasi nõusoleku kinnisasja käsutamiseks ja raha paigutamiseks teistsugusel viisil. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
lg 1 esimese ja teise lause järgi tema hooldusõiguslik vanem, sh on ühise hooldusõigusega vanematel ka ühine esindusõigus. Seega esindavad ühise hooldusõigusega vanemad last kui menetlusosalist kohtumenetluses üldjuhul ühiselt. Siiski võivad vanemad
lg 1 viimase lause järgi ühise hooldusõiguse korral leppida kokku ühise esindusõiguse teostamise korraldamises. Kolleegiumi hinnangul saavad vanemad viimati nimetatud sätte järgi eelkõige leppida kokku, et last esindab tehingu tegemisel üks vanem, ning vanem saab sellisel juhul TsÜS § 119 lg 2 järgi volitada teist vanemat enda asemel last ka esindama (edasivolitus). Seejuures toimub volituse andmine TsÜS § 118 lg 1 kohaselt esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. Kuna esindusele kohtus kohaldatakse TsMS § 217 lg 4 järgi tsiviilseadustiku üldosa seaduses esinduse kohta sätestatut, saab ülalmärgitu kohaselt volitada vanem teist vanemat esindama enda asemel last ka kohtumenetluses. Vanemad peavad
lg 1 järgi teostama lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda
Sellisel juhul saab vanem
Eeltoodu kehtib ka lapse esindamisele kohtumenetluses. Kui vanemad ei ole enne kohtumenetlust või ka kohtumenetluse ajal vaidlust puudutavas küsimuses üksmeelel, saab vanem taotleda
järgi endale ainuotsustusõiguse andmist, mis annab talle ühtlasi õiguse last üksi kohtumenetluses esindada. Lisaks ülalmärgitule eeldatakse
Kolleegiumi hinnangul ei tulene viidatud sättest, et ühise hooldusõiguse korral võibki vanem last üksi esindada. Sellise arusaama korral kaotaks vanemate ühine hooldus- ja esindusõigus oma mõtte. Viidatud sättes sisalduv eeldus on ümberlükatav. Eeltoodu kehtib ka kohtumenetluses lapse esindamise kohta. 24. Asja materjalidest nähtub, et vanematel oli ühine hooldusõigus. Vanemad ei olnud lapse vara puudutavas vaidluses üksmeelel, mida kinnitavad kostja seadusliku esindaja I ja kostja seadusliku esindaja II kohtule esitatud vastused, millest nähtub, et kostja seaduslik esindaja I oli nõus kostjale kaasomandina kuuluva kinnisasja kaasomandi lõpetamise käigus võõrandama, kuid kostja seaduslik esindaja II ei olnud. Tulenevalt vanemate ühisest hooldusõigusest tuli neil siiski kohtus last ühiselt esindada või korraldada omavahel lapse esindamine. Toimikumaterjalidest ei nähtu, et kostja seaduslikud esindajad oleksid
lg 1 viimase lause järgi korraldanud omavahelise kokkuleppega kostja esindamise kohtumenetluses või et kostja seaduslik esindaja II oleks volitanud kostja seaduslikku esindajat I kostjat kohtumenetluses ka tema asemel esindama. Asjaolust, et kostja seaduslik esindaja II ei saanud liiklusavarii tõttu osaleda 15. jaanuaril 2015 toimunud kohtuistungil ja teatas sellest telefonikõnes kohtule ning andis ühtlasi teada, et asja võib arutada ilma temata, kuna kohtuistungil viibib ka kostja seaduslik esindaja I, ei saa järeldada, et kostja seaduslik esindaja II oleks volitanud kostja seaduslikku esindajat I kohtumenetluses ka tema asemel osalema ning lapse nimel kõiki menetlustoiminguid ise tegema. Pigem saab sellest järeldada, et kostja seaduslik esindaja II ei palunud kohtuistungit oma puudumise tõttu edasi lükata ja oli nõus, et kohus lahendab asja, arvestades kostja seadusliku esindaja II kohtumenetluses esitatud seisukohti. Seega on väär ringkonnakohtu järeldus, et kostja seaduslikul esindajal I oli õigus üksi kostja nimel kompromiss kinnitada. Eelmärgitut ei muuda ka see, et
lg 7 järgi eeldatakse teise vanema nõusolekut, kui vanem esindab last iseseisvalt. Kuna nii maakohtule kui ka hagejale oli kompromissi kinnitamise ajal teada, et kostja seaduslikud esindajad on kaasomandi lõpetamise ja lõpetamise viisi osas eri meelt, ei saanud maakohus lähtuda
lg-s 7 sätestatud eeldusest, sest kohus teadis, et kostja seaduslik esindaja II ei ole sellise sisuga kompromissiga nõus. Ülalmärgitud põhjendustel kinnitas maakohus asjas kompromissilepingu, mis on seadusega vastuolus, sest kostjat ei ole kompromissilepingu sõlmimisel esindanud tema mõlemad ühist hooldusõigust omavad vanemad, kuigi see oli asjaolude kohaselt nõutav. Kostja seaduslik esindaja II ei ole ka hiljem kompromissilepingut heaks kiitnud. Sellist kompromissilepingut ei võinud maakohus TsMS § 430 lg 3 järgi kinnitada, mistõttu tuleb asjas tühistada nii ringkonnakohtu määrus kui ka maakohtu kompromissi kinnitav määrus. 25. Lisaks ülalmärgitule on õige ka kostja seadusliku esindaja II väide, et nii kostjale kuuluva kinnisasja kaasomandi lõpetamiseks ja kinnisomandi üleandmiseks kui ka talle makstava hüvitise kandmiseks kostja seadusliku esindaja I pangakontole kompromissilepingu alusel on vaja kohtu nõusolekut. Kui vanem soovib käsutada lapsele kuuluvat kinnisasja või kohustuda tegema sellist käsutust või sõlmida kaasomandi jagamise kokkulepet, peab vanemal
lg 1 ja § 187 lg 1 p-de 1 ja 3 ning § 188 lg 1 p 10 järgi olema lapse nimel tehingu tegemiseks kohtu eelnev nõusolek. Seega on lapsele kuuluva kinnisasja kaasomandi lõpetamiseks vaja lisaks kaasomanike, sh last esindava(
ja § 186 lg 1 järgi peavad vanemad paigutama nende valitsetava lapsele kuuluva raha vara heaperemeheliku valitsemise põhimõtete kohaselt krediidiasutuses oma varast eraldi, sh tuleb raha paigutamisel teha märge, et konto käsutamiseks on vaja kohtu nõusolekut. Raha teistsuguseks paigutamiseks on
Kohtu nõusolek teatud tehingute tegemiseks on vajalik eelkõige selleks, et kohus kontrolliks, kas tehing vastab lapse huvidele. Nõusoleku andmine lapse nimel tehingu tegemiseks lahendatakse TsMS § 550 lg 1 p 6 järgi hagita menetluses. Kuna perekonnaseadusest ega tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei tulene, et lapse nimel tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluse algatab kohus üksnes õigustatud isiku või asutuse avalduse alusel, saab kohus TsMS § 476 lg 1 järgi algatada sellise menetluse ka omal algatusel. Kolleegiumi hinnangul on see lapse huvide kaitseks vajalik eelkõige juhul, kui menetlusosalised paluvad kohtumenetluses kinnitada kompromissikokkuleppe, mille sõlmimiseks on lapse esindaja(te)l perekonnaseaduse järgi vaja kohtu nõusolekut. Seega peab kohus sellisel juhul lahendama asja sisuliselt, kaaludes mh lapse huve, või algatama kompromissi sõlmimiseks nõusoleku andmise menetluse, et kaaluda, kas kompromissileping on lapse huvides. Kolleegium möönab, et asja õige ja kiire lahendamise huvides saab kohus lahendada kompromissilepingule nõusoleku andmise koos hagiasjaga, arvestades hagita menetluse erisusi. Üksnes asjaolust, et kohus on kinnitanud menetlusosaliste kompromissi lapsele kuuluva kinnisasja kaasomandi lõpetamise ja hüvitise lapse seadusliku esindaja kontole kandmise kohta, ei saa kolleegiumi hinnangul aga järeldada, et kohus on ühtlasi andnud ka nõusoleku nende tehingute ja toimingute tegemiseks. Kohtu nõusolek peab sisalduma kohtulahendi resolutsioonis. 26. Ühtlasi juhib kolleegium tähelepanu, et lapse vara müügist saadava raha paigutamine lapse seadusliku esindaja pangakontole ei ole üldjuhul põhjendatud. Õige ei ole ringkonnakohtu arusaam, et kostjale makstava hüvitise kandmine kostja seadusliku esindaja I kontole on põhjendatud seetõttu, et seda raha on vaja lapse ülalpidamiseks ja kostja seaduslik esindaja II ei ole tõendanud, et seda raha ei ole vaja kostja ülalpidamiseks. Kolleegiumi hinnangul tuleneb lapse vara heaperemeheliku valitsemise põhimõttest see, et vanemad peavad lapse vara võimaluse korral kuni lapse täisealiseks saamiseni säilitama ja pigem kasu saamise teel suurendama kui vähendama. Sellest tulenevalt ei ole üldjuhul lapse huvides võõrandada lapsele kuuluv vara tema ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks. Lapsele peavad
järgi ülalpidamist andma eelkõige tema vanemad kui esimese astme ülenejad sugulased.
lg 1 järgi võib küll lapse varalt saadavat kasu pärast varal lasuvate kohustuste täitmist ja valitsemiskulude katmist kasutada ka lapse ülalpidamiseks, kuid viidatud sättest ei tulene, et lapse vara võõrandamisest saadava raha arvel seda viidatud sätte alusel teha võiks, nagu leidis ekslikult ringkonnakohus. Esemest saadav kasu on TsÜS § 62 lg 1 järgi eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Seega saab
lg 1 järgi lapse ülalpidamiseks lisaks vanemate ülalpidamiskohustuse täitmisele kasutada üldjuhul lapsele kuuluva eseme vilju, kuid mitte eset asendavat hüvitist. 27. Õige ei ole kostjale kohtumenetluses riigi õigusabi korras määratud esindaja käsitus, et praeguses asjas sai kompromissilepingu kostja seaduslike esindajate asemel allkirjastada hoopis tema. TsMS § 217 lg 7 järgi ei ole vanematel õigust menetluses last esindada, kui menetluses esindab last selleks määratud esindaja. Kolleegiumi hinnangul tuleb viidatud sätet tõlgendada eelkõige koosmõjus TsMS §-ga 219, mis reguleerib menetlusosalisele kohtu poolt esindaja määramist. TsMS § 219 lg 1 järgi määrab kohus tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule, kellel puudub seaduslik esindaja, kuni seadusliku esindaja menetlusse astumiseni ajutise esindaja, kui poole menetluses osalemise takistatus seab ohtu poole olulise huvi. Samuti võib kohus määrata TsMS § 219 lg 2 järgi tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule teda puudutava perekonnaasja menetluses esindaja, kui see on vajalik tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvide kaitseks. Lisaks võib vanemate esindusõigus olla ka
lg 6 ja § 180 lg 1 p 3 järgi osas õigusvaidlustes välistatud, mistõttu tuleb lapse sellises õigusvaidluses esindamiseks määrata
MS § 217 lg 7 eelkõige neil juhtudel. Praeguses asjas palus kostja seaduslik esindaja I riigi õigusabi kostja kohtumenetluses esindamiseks enda ja kostja kehva varalise seisundi tõttu. Maakohus rahuldas taotluse ja andis kostjale riigi õigusabi. Seega ei ole kohus määranud lapsele esindajat TsMS § 217 lg 7 ja § 219 mõttes, mistõttu ei ole kostja seaduslike esindajate esindusõigus välistatud. 28. Vastuseks määruskaebuse väitele, et kohtud jätsid põhjendamatult kostja menetlusse kaasamata ja tema seisukohad välja selgitamata, märgib kolleegium järgmist. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetut menetlusosalist esindab kohtus TsMS § 217 lg 3 järgi tema seaduslik esindaja. Vähemalt viieteistaastane alaealine võib iseenesest TsMS § 202 lg 2 teise lause järgi osaleda menetluses kõrvuti seadusliku esindajaga, kuid kohus ei pea alaealist menetlusosalist tingimata menetlusse kaasama ega selgitama välja alaealise seisukohta vaidlusküsimuses. Juhul, kui tegemist on hagita perekonnaasjaga TsMS § 550 lg 1 mõttes, peab kohus TsMS § 5521 lg 1 järgi last puudutavas asjas vähemalt kümneaastase ja vajadusel ka noorema lapse isiklikult ära kuulama. Viidatud sätetest tulenevalt ei pea kohus lapse vara puudutavas hagimenetluses last menetlusse isiklikult kaasama ega lapse seisukohta välja selgitama. Küll aga tuleb vähemalt kümneaastane laps isiklikult ära kuulata lapse varaga tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluses, kui soovitakse teha tehingut, milleks on
§-de 186-188 järgi vaja kohtu nõusolekut. 29. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas tasus kautsjoni kostja seaduslik esindaja II. Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Jaak Luik, Henn Jõks, Ants Kull
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.