Obsah (9)

§ 89§ 146§ 144§ 160§ 167§ 168§ 87§ 86§ 138

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-125-15 Otsuse kuupäev Tartu, 18. november 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Tambet Ta

) § 89 lg 1 mõttes. Maakohus ei nõustu hagejaga, et võlatunnistusega sooviti ümber kujundada juba eksisteerivaid õigussuhteid. Võlatunnistuses viidatakse kohustusele, mida ei ole veel täidetud. Nimelt seati raha maksmise kohustus (ja kogu võlatunnistuse kehtivus) sõltuvusse kinnistusraamatu kandest. See kanne oli võlatunnistuse allakirjutamise hetkeks veel tegemata. Seejuures oli võlausaldaja võlatunnistuses eraldi välja toodud kohustusena märgitud teenuste osutamine Lõuna 6b kinnistu osas. Kuna võlausaldaja ei olnud veel oma väidetavaid kohustusi lõpuni täitnud, ei saa võlatunnistust pidada juba eksisteerivate õigussuhete ümberkujundamise kokkuleppeks ega seega konstitutiivseks võlatunnistuseks, mille aluseks olevatele õigussuhetele vastuväidete esitamise õiguse oleksid kostjad minetanud. Võlatunnistuse kohaselt on võlausaldaja eelkõige osutanud kostjatele teenuseid Paldiski 6b kinnistu omandamiseks. Kinnistu omandamisel on võlatunnistuse järgi keskne koht, kuna kinnistusraamatu kande järel võlatunnistus jõustus ning tekkis seega ka tasu maksmise kohustus. Kinnistu on aga omandatud AS-lt TKE Grupp (pankrotis)

1. juunil 2008 lepinguga ning müük toimus pankrotimenetluses enampakkumisega (I kd, tl 132-152). Veenvad on kostjate väited, et võlausaldaja tegelikult mingeid teenuseid ei osutanud, sest nende teenuste osutamiseks puudus vajadus. Pankrotimenetluses on toimunud enampakkumine ning võlausaldajal ei ole siin mingeid teenuseid osutada. Võlausaldaja, s.o OÜ Atelier Gurman 2007.-
2. a majandusaasta aruande kohaselt ei olnud võlausaldajal
3. a-l töötajaid ning tema juhatus koosnes ühest liikmest, kes tegutses tasuta. Samuti ei ole majandusaasta aruandes märgitud suuremahuliste teenuste osutamist (mis võlatunnistuses märgitud hinnaga teenused kahtlemata on), vaid on märgitud, et
4. a-l tegeleti uue tegevusvaldkonna leidmisega. Tegevuskulud olid 395 krooni (asutamiskulud ja pangateenused), mis oli ka võlausaldaja majandusaasta kahjumiks.
5. a majandusaasta aruande järgi oli tegevuse eesmärk samuti turu-uuringud ja tegevusvaldkonna otsimine ning tegevuskulud olid 0 krooni, s.o tegevust ei toimunud. Seega ei viita võlausaldaja majandusaasta aruanded suuremahulisele teenuste osutamisele ja vastavale äritegevusele. Arvestades asjaolusid, et võlatunnistuses rõhutatakse kinnistu omandamisega seotud teenuse olulisust ning tasumise kohustus seatakse sõltuvusse omanikukandest, kinnistu omandamiseks pankrotimenetluses puudub vajadus osutada teenuseid ning teenuse osutajal ei toimunud tegelikult mingit majandustegevust, leidis maakohus, et võlatunnistus on näilik, s.o pooltel ei olnud soovi õiguslikku tagajärge selle tehinguga kaasa tuua.

§ 89lg 2 järgi on näilik tehing tühine.

Kuivõrd võlatunnistus on tühine, puudub vajadus selle edasiseks kvalifitseerimiseks. Samuti puudub vajadus analüüsida kostjate väiteid aegumisest.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. mai
4. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, muutis maakohtu otsuse põhjendusi, kuid jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Seadus ei keela võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 kohast võlatunnistust anda tingimuslikult, s.o seada tehingust tulenevate õiguste ja kohustuste tekkimine sõltuvusse tulevikus tekkivast tingimusest. Edasilükkava tingimuse seadmine ei anna iseenesest alust väita, et tegemist ei saanud olla abstraktse kohustustehinguga ehk konstitutiivse võlatunnistusega. Ringkonnakohtu hinnangul leppisid pooled kokku, et kostjad annavad OÜ-le Atelier Gurman võlatunnistuse, mille kehtivus ei sõltu selle andmise aluseks olnud suhtest, s.o konstitutiivse võlatunnistuse. See nähtub võlatunnistuse preambulist, mille kohaselt kostjad väljastavad võlatunnistuse eesmärgiga luua sellega iseseisev kohustus VÕS § 30 lg 1 mõttes (nn konstitutiivne võlatunnistus) poolte vahel seni eksisteerinud õigussuhte muutmiseks vaieldamatuks. Preambuli punktis D väljendasid võlatunnistuse pooled, et võlatunnistusega loodavate kohustuste kehtivus, sisu ja suurus ei sõltu pooltevahelistest varasematest õigussuhetest. Võlatunnistuse punktis 1 võtsid kostjad endale kohustuse maksta võlausaldajale 265 000 eurot, sealhulgas 200 000 eurot
5. juuniks 2009 ning 65 000 eurot hiljemalt
6. septembriks 2009, ning tasuda lepingu punkti 4 järgi intressi 12% aastas alates
7. märtsist 2009 kuni kohustuse täitmise tähtpäeva saabumiseni „vastuvaidlematus korras". Võlatunnistuse punktis 8 on pooled kokku leppinud, et varasemad lepingud ja neist tulenevad kohustused jäävad kehtima paralleelselt võlatunnistusega. Konstitutiivsest võlatunnistusest tulenevatele nõuetele ei saa esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse andmise aluseks olevast suhtest, mh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele. Seega on ebaõige maakohtu põhjendus, mille kohaselt pooltevahelist võlatunnistust ei saa pidada konstitutiivseks seetõttu, et võlausaldaja ei olnud oma väidetavaid kohustusi võlatunnistuse andmise hetkeks lõpuni täitnud. Võlatunnistuse välja andnud pool võib juhul, kui võlatunnistusega loodud kohustust majanduslikus mõttes ei ole, esitada võlausaldaja vastu nõude (hagi) võlatunnistuse tagasiandmiseks alusetu rikastumise sätete alusel. Sellist nõuet ei ole kostjad OÜ Atelier Gurman vastu esitanud. Ebaõiged on ka maakohtu järeldused võlatunnistuse näilikkuse ja seeläbi

§ 89lg 2 järgi tühisuse kohta.

Sellest, et kostjate huvi oli omandada enampakkumisel olev kinnistu ja selleks puudus vajadus neile teenuseid osutada ning et OÜ-l Atelier Gurman tehingu sõlmimise ajal majandustegevust ei toimunud, ei saa kuidagi välja lugeda, et võlatunnistuse pooled olid võlatunnistuse sõlmimisel kokku leppinud, et võlatunnistusest ei tulene pooltele õiguslikke tagajärgi, kuna nad tahavad jätta muljet tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Praegusel juhul tuleb aga hagi rahuldamata jätmise põhjuseks lugeda nõude aegumist.

§ 146lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Kostjad nõudsid juba maakohtus aegumise kohaldamist, vastuses apellatsioonkaebusele märkisid, et jäävad kõikide oma maakohtus esitatud seisukohtade ja väidete juurde, ning aegumise kohaldamist nõudis nende esindaja ka apellatsioonikohtu istungil. Maakohus, leides, et võlatunnistus ei ole konstitutiivne ja on näilik, s.o tühine, jättis kostjate aegumise vastuväite tähelepanuta, osutades, et aegumise vastuväite analüüsimiseks puudub vajadus. Võlatunnistuse kohaselt muutusid sellest tulenevad nõuded 200 000 euro ja intressi osas sissenõutavaks

1. juunil 2009 ja 65 000 euro ja intressi osas
2. septembril
3. Kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes seega vastavalt
4. juunil 2012 ja
5. septembril
6. Hageja, olemata võlatunnistuse järgi õigustatud isikuks, esitas hagi võlatunnistuse järgi võlgnetava saamiseks
7. mail
8. Samast võlatunnistusest tuleneva nõude esitas OÜ Atelier Gurman
9. juunil 2012 (ringkonnakohtu otsuses ekslikult märgitud 2016) (tsiviilasi nr 2-12-2012). OÜ Atelier Gurman oli õigustatud hagi esitama (õige hageja), kuid tema hagi jäeti maakohtu
10. detsembri
11. a määrusega menetlusse võtmata (nõutava riigilõivu tasumata jätmise tõttu). Seega OÜ Atelier Gurman hagiavalduse esitamine ei peatanud nõude aegumist ja hetkeks, kui OÜ Atelier Gurman loovutas võlatunnistusest tulenevad nõuded hagejale, s.o
12. aprilliks 2013 oli nõuete aegumistähtaeg möödunud. Kuivõrd õigustamata isiku esitatud hagi ei peata aegumist, tuleb järeldada, et hagi on tervikuna aegunud (

§ 144

kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud), ja taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb rahuldada.

1. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Kostjad vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu.
2. Riigikohus tühistas
3. detsembri
4. a otsusega (tsiviilasja nr 3-2-1-121-14) ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt on õige hageja seisukoht, et ringkonnakohus tegi aegumist kohaldades hageja jaoks üllatusliku otsuse. Asja materjalidest ei nähtu, et kohtud oleksid pooltega aegumisega seotud küsimusi arutanud, samuti ei nähtu, et pooled oleks ise aegumise kohta seisukohta avaldanud. Kuigi õige on kostjate väide, et kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm ning protokoll sisaldab üksnes kokkuvõtet istungist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 49 lg 2), siis kuna pooled aegumise kohta sisulisi väiteid kirjalikes dokumentides ei esitanud, oleks juhul, kui need istungil esitati, tulnud need TsMS § 50 lg 1 p 8 kohaselt kajastada kohtuistungi protokollis. Kostjad esitasid esimest korda aegumise vastuväite maakohtu istungil (II kd, tl 118). Istungiprotokollist nähtub üksnes aegumise vastuväite esitamine. Ka ringkonnakohtu istungi protokollist (II kd, tl 192) ei nähtu, et aegumist oleks põhjalikumalt arutatud või poolte seisukohta küsitud. Seega olukorras, kus maakohus aegumise üle ei arutanud ja oma otsuses aegumise kohta ka seisukohta ei võtnud, oleks ringkonnakohus pidanud andma hagejale võimaluse esitada selle kohta oma seisukoht ja tõendid. Seda tegemata on ringkonnakohtu otsus hagejale üllatuslik. Üllatuslik on ringkonnakohtu otsus samuti osas, milles ringkonnakohus põhjendas nõude aegumist ka sellega, et OÜ Atelier Gurman loovutas võlatunnistusest tulenevad nõuded hagejale
5. aprillil
6. Hageja ei ole enda väitel tuginenud sellele, et nõue oleks loovutatud talle alles
7. aprillil 2013, vaid viidanud sellele, et
8. aprillil 2013 allkirjastatud kinnitusega (II kd, tl 18-19) on OÜ Atelier Gurman kinnitanud talle nõude loovutamist. Hageja viitab kassatsioonkaebuses sellele, et on nõude omandanud hoopis
9. mail 2012, s.o enne hagi esitamist. Ringkonnakohus oleks pidanud pooltega nõude loovutamise aega arutama ja võimaldama pooltel esitada selle kohta oma seisukoht. Ringkonnakohus on viidanud ka sellele, et kuna OÜ Atelier Gurman hagi jäeti maakohtu
10. detsembri
11. a määrusega menetlusse võtmata (nõutava riigilõivu tasumata jätmise tõttu), ei peatanud OÜ Atelier Gurman esitatud hagiavaldus nõude aegumist. Ka selles osas on hageja põhjendatult leidnud, et tegemist on üllatusliku otsusega, kuna varem selle asjaolu üle ei arutatud. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus pooltega nõude aegumist puudutavaid väiteid arutama, sh andma pooltele võimaluse esitada oma seisukohad ja tõendid nõude loovutamise aja kohta, samuti arutama pooltega nõude aegumise võimalikku peatumist. Nõude aegumise juures tuleb arvestada, et tulenevalt

§ 146

lg-st 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

§ 160

lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks.

§ 160

lg 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses - aegumine loetakse

§ 160

lg 1 ja lg 2 p 3 alusel peatunuks ajaks, mil kohtu menetluses on hageja avaldus kostja pankroti väljakuulutamiseks, mis põhineb samast alusest tuleneval nõudel (vt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 12).

§ 167

lg 2 kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni (nimetatud sätte alusel peatub nõude aegumine ka pankrotihoiatuse esitamise korral - vt Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12, p 17).

§ 168

lg 2 kohaselt ei aegu nõue enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
2. aprilli
3. a otsusega maakohtu otsuse, tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 265 000 eurot, intressi 7453 eurot 97 senti, viivise 530 000 eurot ja otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni viivise 0,2% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest, aga mitte rohkem kui 265 000 eurot. Ringkonnakohus viitas VÕS §-le
4. Pole tõendatud, et kostjate ja hageja eriõiguseellase ühine tegelik tahe oli suunatud muule kui võlatunnistuses kajastatud raha maksmise kohustuse loomisele/kinnitamisele. See, kui kinnisasja vahendusteenust oleks osutatud oluliselt väiksemas mahus või kui vastavat teenust ei osutatud, ei välista, et pooled ei oleks võinud kinnisasja vahendustasus kokku leppida. Võlatunnistus ei ole näilik. Kostjad pole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada vastupidist. Hagi ei ole aegunud - 200 000 eurot tuli kostjatel tasuda hiljemalt
5. juunil 2009 ning 65 000 eurot hiljemalt
6. septembril
7. Seega hakkas 200 000 euro osas nõude aegumine kulgema alates
8. juunist 2009 ning 65 000 euro osas alates
9. septembrist
10. Aegumistähtaeg on kolm aastat.

§ 160

lg 1 kohaselt peatub nõude aegumine õigustatud isiku poolt nõude rahuldamiseks hagi esitamisega. Hagi esitati 31. mail 2012, seega enne kolmeaastase aegumistähtaja möödumist. Hageja oli hagi esitamise hetkel õigustatud isik

§ 160lg 1 tähenduses.

Nõue loovutati enne hagi esitamist, mida tõendab digiallkirjastatud kinnitus nõude loovutamise kohta. Kostjate väide, et hagi tuleks jätta rahuldamata seetõttu, et kostjatele ei ole esitatud arveid, pole põhjendatud. Kostjad esitasid nimetatud vastuväite alles apellatsioonimenetluses, maakohtus tuginesid kostjad arvete mittesaamisele kui asjaolule, mis kinnitab tehingu näilikkust. Kostjad ei tuginenud varasemas menetluses sellele, et nad keeldusid kohustuste täitmisest põhjusel, et neile pole arveid esitatud. Arve mittesaamine ei anna õigust keelduda raha maksmisest. Võlatunnistuses oli selgesti ja üheselt märgitud, et kostjatel tuleb raha maksta kindlateks kuupäevadeks. Võlatunnistust ei saa mõista selliselt, et kokkulepitud rahasumma tuleb kindlaksmääratud kuupäevadeks tasuda üksnes juhul, kui selle kohta esitatakse enne arve. Arvete mitteesitamine ei saanud põhjustada täitmise võimatust (VÕS § 108 lg 1). Kostjad pole kohtu ette toonud ka selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja või hageja eriõiguseellane oleks põhjustanud arvete esitamata jätmisega vastuvõtuviivituse ning et arvete mitteesitamine oleks tingitud võlausaldaja vastuvõtuviivitusest. Hagejatel on õigus nõuda kostjatelt 265 000 euro suuruse põhivõla tasumist (vastav kohustus võlatunnistuse p-s 1). Kohustuse sissenõutavus ei sõltu arve esitamisest. Asjaolu, et võlatunnistuses on märgitud, et summa sisaldab käibemaksu, ei tähenda, et kostjatel võiks lasuda väiksema summa tasumise kohustus. Hagi tuleb osaliselt rahuldada ka intressi nõudes. Kostjatelt tuleb välja mõista intressina 7453 eurot 97 senti. Kostjad ei esitanud maakohtus viivise vähendamise taotlust, seetõttu ei saa ringkonnakohus viivist vähendada. Hagiavaldusest ei saa järeldada, et hageja oleks piiranud oma viivisenõuet selliselt, et ta põhivõlga ületavas osas viivist ei nõua. Oma protsessuaalses taotluses palus hageja viivist põhivõla ulatuses perioodi eest kuni hagi esitamiseni ja sealt edasi protsendina 0,2% põhivõlast iga viivitatud päeva eest. Väide, et viivisenõue tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et hageja enne kohtusse pöördumist kordagi viivist ei nõudnud, ei anna alust jätta viivisenõue rahuldamata. Ka see väide, et hageja ei ole arveid esitanud, ei saa olla viivise välja mõistmata jätmise aluseks, sest kostjad pole tõendanud, et nad jätsid arved tasumata põhjusel, et neile ei olnud arveid esitatud. Kostjate esitatud asjaolud ei anna alust pidada viivisenõuet hea usu põhimõtte vastaseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule või maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt võttis ringkonnakohus hagejalt vastu tõendeid, mida oleks hageja saanud esitada ka varem. Ringkonnakohus pole sõnaselgelt tuvastanud, kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega. Võlatunnistus polnud konstitutiivne. Maksekohustus oli sõltuvuses teenuse osutamises seisnevast kausaalvõlasuhtest. Tegemist sai olla vaid deklaratiivse võlatunnistusega. Olematut võlakohustust ei saanud ümber vormistada võlatunnistuseks. Vahendusteenuseid polnud pankrotimenetluses toimuva enampakkumise puhul vaja. Ringkonnakohus jaotas tõendamiskohustuse vääralt. Tehing oli näilik. Tehing oli

§ 87alusel tühine.

Võlatunnistusega kohustuse võtmine pankrotitoimkonna liikme kasuks on ebaseaduslik. Pankrotivara ostjalt pole lubatud nõuda enam raha, kui on enampakkumise aktis ette nähtud. Kohus oleks pidanud tuvastama tehingu tühisuse

§ 86alusel vastuolu tõttu heade kommete ja avaliku korraga.

Kohus pole hinnanud asjaolusid

§ 86alusel.

Pooled leppisid kokku, et makse toimub käibemaksu sisaldava arve alusel. „Arve alusel" tähendab, et maksekohustuse tekkele eelneb arve. Kohus pole tuvastanud, et hageja oleks kostjaid teavitanud viivise nõudmise kavatsusest enne hagimaterjalide kättetoimetamist kostjatele, mis toimus ligi kolm aastat pärast põhinõude sissenõutavaks muutumist, mistõttu oleks kohus pidanud jätma viivisenõude

§ 138ja VÕS § 6 alusel rahuldamata.

Ringkonnakohus pole tuvastanud kahju olemasolu, seega puudus alus välja mõista põhisummast mitu korda suuremat viivist.

1. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
3. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et hagi ei ole aegunud. Kassatsioonimenetluses aegumise üle enam sisuliselt ei vaielda, kuigi kostjad heidavad ringkonnakohtule ette seda, et viimane kohtles pooli ebavõrdselt, kui arvestas hageja esitatud tõendeid aegumise peatumise kohta. Kolleegium ei nõustu kostjatega, et ringkonnakohus ei oleks tohtinud hageja tõendeid ja esitatud asjaolusid aegumise peatumise kohta arvestada. Asja varasemal lahendamisel leidis Riigikohus
4. detsembri
5. a otsuses asjas nr 3-2-1-121-14, et ringkonnakohus tegi aegumist kohaldades hageja jaoks üllatusliku otsuse. Asja materjalidest ei nähtunud, et kohtud oleksid pooltega aegumisega seotud küsimusi arutanud, samuti ei nähtunud, et pooled oleks ise aegumise kohta seisukohta avaldanud. Olukorras, kus maakohus aegumise üle ei arutanud ja oma otsuses aegumise kohta ka seisukohta ei võtnud, oleks ringkonnakohus pidanud andma hagejale võimaluse esitada selle kohta oma seisukoht ja tõendid. Üllatuslikuks pidas Riigikohus ringkonnakohtu varasemat otsust ka osas, milles ringkonnakohus põhjendas nõude aegumist ka sellega, et OÜ Atelier Gurman loovutas võlatunnistusest tulenevad nõuded hagejale
6. aprillil 2013 ning ringkonnakohus oleks pidanud pooltega nõude loovutamise aja üle arutama ja võimaldama pooltel esitada selle kohta oma seisukoht. Riigikohus andis eelmisel asja arutamisel juhise, et asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus pooltega nõude aegumist puudutavaid väiteid arutama, sh andma pooltele võimaluse esitada oma seisukohad ja tõendid nõude loovutamise aja kohta, samuti arutama pooltega nõude aegumise võimalikku peatumist (vt Riigikohtu
7. detsembri
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p-d 1112, 14). Sellest juhisest ongi ringkonnakohus põhjendatult lähtunud, arvestades ka aegumise peatumist puudutavaid hageja väiteid ja tõendeid.
9. Kostjad tuginevad kassatsioonkaebuses mh sellele, et ringkonnakohus pole menetlusõigust rikkudes sõnaselgelt tuvastanud, kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega. Riigikohus on korduvalt käsitlenud deklaratiivse (kausaalse) ja konstitutiivse (abstraktse) võlatunnistuse eristamist (vt nt Riigikohtu
10. aprilli
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 3537, 41-46). Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik võlast vabanemiseks esitama hagi võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, st kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis. Lisaks võib võlatunnistusest (nii deklaratiivsest kui ka konstitutiivsest) tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist puudutavad vastuväited. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu
12. aprilli
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1162-13, p 36). Kui hageja tõendab konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu, saab võlgnik välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 jj) tuleneva vastunõude alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt nt Riigikohtu
14. aprilli
15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 36, 41-46). Sisuliselt on vastuhagi esemeks võlatunnistusega antud nõudeõiguse lõpetamine võlgnikule loovutamise (kokkulangemise) kaudu (VÕS § 206) või võlatunnistusele edasise tuginemise keelamine (vt Riigikohtu
16. aprilli
17. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 41; Riigikohtu
18. detsembri
19. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23-24).
20. Ringkonnakohus on oma otsuse p-s 8 viidanud sellele, et kuna hageja eriõiguseellane ja kostjad allkirjastasid vaidlusaluse võlatunnistuse, milles pooled kinnitasid, et kostjad ja hageja eriõiguseellane sõlmisid teenuse osutamise lepingu, millest tulenes kostjatele kohustus tasuda hageja eriõiguseellasele põhivõlana 265 000 eurot, samuti intressi ja põhivõla tasumisega viivitamise korral viivist, ja kuna hageja eriõiguseellane loovutas võlatunnistuses kajastatud nõuded hagejale, tuleb lähtuda eeldusest, et kostjatel on teenuse osutamise lepingust tulenevad raha maksmise kohustused, mille täitmist võib hageja nõuda (VÕS § 30). Samuti on ringkonnakohus viidanud, et kuna kostjad allkirjastasid vaidlusaluse võlatunnistuse, tuleks kostjatel tõendada, et võlatunnistuses sätestatud kohustusi ei ole või et võlatunnistus ei kehti. Kui kostjad seda ei tõenda, tuleb lähtuda eeldusest, et kostjatel lasuvad võlatunnistusest tulenevad kohustused. Ringkonnakohus on viidanud otsuse p-s 10, et kostjad ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mille õigsust eeldades võiks järeldada, et võlatunnistuse allkirjastamise ajal oleks selle poolte tegelik tahe olnud suunatud muule kui võlatunnistuses kirjeldatud raha maksmise kohustuse kinnitamisele. Samuti on ringkonnakohus viidanud otsuse p-s 11, et see, kui kinnisasja vahendusteenust oleks osutatud oluliselt väiksemas mahus või kui vastavat teenust ei osutatud, ei välista, et kostjad ja hageja eriõiguseellane ei oleks võinud kinnisasja vahendustasus kokku leppida. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste p 12 järgi ei toonud kostjad kohtu ette mitte ühtegi sellist asjaolu, millest saaks järeldada, et kostjatega sarnane mõistlik isik oleks võinud eeldada, et pooled lepivad kokku milleski muus kui kostjate suhtes raha maksmise kohustuse loomises. Ringkonnakohtu viitest VÕS §-le 30, mis reguleerib konstitutiivset võlatunnistust, võiks järeldada, et ringkonnakohtu arvates allkirjastasid hageja eriõiguseellane ja kostjad konstitutiivse võlatunnistuse. Samas viitavad ringkonnakohtu põhjendused kostjate tõendamiskoormuse kohta (et kostjad pole tõendanud, et võlatunnistuses sätestatud kohustusi pole) ja viide asjaolule, et tuleb lähtuda eeldusest, et kostjatel on teenuse osutamise lepingust tulenevad raha maksmise kohustused, pigem sellele, et ringkonnakohus lähtub deklaratiivse võlatunnistuse eeldusest ja sellest tulenevast tõendamiskoormusest. Ringkonnakohus pole ka viidanud, et vastuväiteid võlatunnistusele oleks saanud esitada vaid vastuhagiga, mille esitamine on vajalik konstitutiivse võlatunnistuse puhul. Ringkonnakohus on ka otsuse põhjenduste p-s 24 märkinud, et kostjad ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis saaks tingida võlatunnistuses kajastatud kohustuse olemasolust lähtumise eelduse mittearvestamist. Sellest võiks samuti järeldada, justkui peaks ringkonnakohus võlatunnistust deklaratiivseks. Seega ei ole ringkonnakohus võlatunnistuse olemust otsuses üheselt mõistetavalt tuvastanud. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 654 lg 4 järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Jättes tuvastamata võlatunnistuse olemuse, on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 654 lg-t 4, sest tuvastamata on asja lahendamiseks olulised asjaolud. Kuna kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei ole piisav, et lugeda võlatunnistus konstitutiivseks. Samamoodi ei ole aga põhjust ainuüksi alussuhtele viitamise tõttu võlatunnistuse tekstis lugeda võlatunnistus deklaratiivseks. Oluline on poolte tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel, mis tuleb tuvastada (vt Riigikohtu
21. detsembri
22. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12414, p 28). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega, ja sellest ning muudest asjaoludest tulenevalt hindama, kas hageja nõue on põhjendatud või mitte. Ringkonnakohus peab võtma uuesti seisukoha ka muude esitatud väidete kohta.
23. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel.
24. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Jaak Luik, Ants Kull, Tambet Tampuu