RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 137

lg 1 ja § 156 lg 1 järgi; Priit Toobali süüdistuses

§ 137

lg 1 – § 22 lg 2, § 156 lg 1 – § 22 lg 2 ja § 344 lg 1 järgi; Lauri Laasi süüdistuses

§ 137

lg 1 – § 22 lg 2, § 156 lg 1 – § 22 lg 2 järgi; MTÜ Eesti Keskerakond süüdistuses

§ 344lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 31.

märtsi

1. a otsus asjas nr 114-3029 Priit Toobali, Lauri Laasi ja MTÜ Eesti Keskerakond kaitsjad vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Gretta Oltjer Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Inna Ombler
2. oktoober 2015, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. märtsi
5. a ja Harju Maakohtu
6. oktoobri
7. a otsus Ivor Onksioni süüditunnistamises

§ 156

lg 1 järgi ning Priit Toobali ja Lauri Laasi süüditunnistamises

§ 156

lg 1 – § 22 lg 2 järgi, samuti osas, milles karistuse mõistmisel kohaldati

§ 63lg-t 1, jättes süüdistatavate karistused muutmata.

2. Mõista Ivor Onksion

§ 156

lg 1 järgi ja Priit Toobal ning Lauri Laasi

§ 156lg 1 – § 22 lg 2 järgi õigeks.

3. Muuta kohtuotsuste põhiosa järgmiselt: 1) jätta ringkonnakohtu otsuse põhiosast välja põhjendus, mille kohaselt oli Ivor Onksioni tegu korduv; 2) asendada ringkonnakohtu ja maakohtu õiguslik põhjendus selle kohta, milliste kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud jälitustoimingute tunnustele Ivor Onksionile

§ 137

lg 1 järgi süüks arvatud tegu vastab, käesoleva otsuse põhiosa punktides 88– 93 toodud põhjendustega.

1. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
3. Mõista Eesti Vabariigilt Priit Toobali kasuks välja 1500 (üks tuhat viissada) eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sh 500 eurot kassatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest ning 1000 eurot kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses makstud kaitsjatasu eest).
4. Mõista Eesti Vabariigilt Lauri Laasi kasuks välja 1500 (üks tuhat viissada) eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sh 500 eurot kassatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest ning 1000 eurot kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses makstud kaitsjatasu eest). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Ivor Onksioni, Lauri Laasi ja Priit Toobali süüdistus eraviisilises jälitustegevuses ja sõnumisaladuse rikkumises või sellele kihutamises
5. Ivor Onksionile esitati karistusseadustiku (

) § 137 lg 1 ja § 156 lg 1 järgi ning Priit Toobalile ja Lauri Laasile

§ 137lg 1 – § 22 lg 2 ja § 156 lg 1 – § 22 lg 2 järgi süüdistus H.

R-i elektronpostkasti sisenemises ning seal olevate kirjade sisu kohta teabe hankimises või sellele kihutamises järgmistel asjaoludel.

1. Alates
2. veebruarist 2011 toimunud vestluste ja kirjavahetuse käigus kallutas L. Laasi I. Onksioni jätkama Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (edaspidi SDE) liikmena ja Tallinna Linnavolikogu aseesimehe J. J. nõunikuna selleks, et koguda teavet Tallinna linnapea E. S-i vastu umbusaldusavalduse esitamise kohta. P. Toobal kallutas
3. aprillil 2011 MSN Messengeri suhtlusprogrammis peetud vestluses I. Onksionit koguma teavet kõige selle kohta, mis on seotud E. S-i umbusaldamisega, samuti SDE rahaasjade ja SDE liikmete omavaheliste suhete kohta. Kogutud teabe pidi I. Onksion edastama L. Laasile ja P. Toobalile. I. Onksion nõustus L. Laasi ja P. Toobali soovitud teavet koguma ja seda neile edastama.
5. juunil 2011 avastas I. Onksion võimaluse siseneda oma tööarvuti kaudu H. R-i teadmata ja tema loata H. R-i elektronpostkasti X@gmail.com. Ajendatuna L. Laasi ja P. Toobali kallutamisest, teatas I. Onksion sellest võimalusest kohe telefonitsi L. Laasile ja P. Toobalile, andes neile ühtlasi lühiülevaate postkastis olevatest elektronkirjadest.
6. Nii P. Toobal kui ka L. Laasi kallutasid
7. juunil 2011 telefonitsi I. Onksionit edastama elektronpostkastis X@gmail.com asuvad elektronkirjad nende kaudu MTÜ-le Eesti Keskerakond (edaspidi Keskerakond). Seejuures leppisid L. Laasi ja I. Onksion kokku, et I. Onksion prindib kõik postkastis X@gmail.com asuvad kirjad välja ja annab L. Laasile, kui viimane jõuab pärast
8. juunit 2011 Lõuna-Ameerika reisilt tagasi Eestisse.
9. juunil 2011 suhtlusprogrammis MSN Messenger peetud vestluses palus P. Toobal I. Onksionil täpsustada H. R-i elektronpostkastis asuvate sõnumite sisu, nende väljaprintimise eeldatavat lõpuaega ja väljatrükkide P. Toobalile üleandmise aega ja kohta, avaldades soovi saada elektronkirjade väljatrükid enda valdusesse järgmisel päeval.
11. juunil
12. a ajavahemikus kell 10.00–18.10 sisenes I. Onksion, ajendatuna L. Laasi ja P. Toobali kallutamisest, oma tööarvutit kasutades H. R-i teadmata ja loata H. R-i kasutuses olevasse elektronpostkasti X@gmail.com. I. Onksion kogus sealt andmeid H. R-i ja temaga kuni
13. juunini 2011 elektronkirjavahetust pidanud isikute edastatud ja vastuvõetud sõnumite sisu kohta. Seejuures printis I. Onksion välja vähemalt 455 lehte H. R-i postkasti saabunud elektronkirju ja nende manuseid.
15. juunil
16. a ajavahemikus kell 14.55–16.25 sisenes I. Onksion, ajendatuna L. Laasi ja P. Toobali kallutamisest, oma tööarvutit kasutades H. R-i teadmata ja loata H. R-i kasutuses olevasse elektronpostkasti X@gmail.com. I. Onksion kogus sealt andmeid H. R-ile samal päeval kell 15.12 saadetud elektronkirja ja selle manuste kohta. I. Onksion printis elektronkirja ja selle manuse välja, skaneeris need ning edastas kell 16.14 elektronkirjaga L. Laasi aadressile Lauri.Laasi@riigikogu.ee.
18. juulil 2011 kohvikus Seiklusjutte Maalt ja Merelt toimunud kohtumisel andis I. Onksion L. Laasi soovil viimasele üle elektronpostkastist X@gmail.com varjatult kogutud elektronkirjade ja nende manuste väljatrükid. Pärast seda sai H. R-i elektronkirjade ja nende manuste väljatrükid enda valdusse P. Toobal, kes tutvus kirjade sisuga ja hoidis neid oma töökohas
19. jaanuaril 2012 toimunud läbiotsimiseni.
20. P. Toobali ja L. Laasi tegevuse eesmärk oli saada enda valdusse elektronpostkastis X@gmail.com H. R-i ja temaga elektronkirjavahetust pidanud teiste isikute edastatud ja vastuvõetud sõnumite sisu.
21. Eelnevalt kirjeldatud teole õiguslikku hinnangut andes viidati süüdistuses põhiseaduse (PS) §-le
22. Samuti märgiti, et teise isiku meilikontole ilma loata ja salaja sisenemine ning meilikontol olevate sõnumitega tutvumine vastab jälitustoimingu tunnustele teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 114 lg 3 (varjatud sisenemine arvutisüsteemi või arvutivõrku), § 115 (varjatud läbivaatus) ja § 118 (tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe salajane pealtkuulamine või -vaatamine) järgi. Samasugune käitumine on käsitatav jälitustoiminguna ka
23. jaanuaril 2013 jõustunud KrMS § 1263 lg-te 5 ja 6, § 1264 lg 5, § 1265 ja § 1267 kohaselt. I. Onksionil, L. Laasil ega P. Toobalil ei olnud jälitustegevuse seaduse § 6 lgtest 1 ja 2 (KrMS § 1261 lg-st 5, § 1262 lg-st 1 ja 1263 lg-test 1–4) tulenevalt õigust tegeleda jälitustegevusega. P. Toobali ja Keskerakonna süüdistus dokumentide võltsimises
24. P. Toobal anti kohtu alla süüdistatuna

§ 344

lg 1 järgi ja Keskerakond süüdistatuna

§ 344

lg 2 järgi Keskerakonna kassa sissetuleku orderite võltsimises järgmistel asjaoludel.

1. P. Toobal on alates
2. septembrist 2007 Keskerakonna peasekretär, kes erakonna põhikirjast ja ametijuhendist tulenevatest ülesannetest lähtudes on Keskerakonna juhtivtöötaja ja pädev isik

§ 14lg 1 mõttes.

1. P. Toobal võltsis Keskerakonna huvides viimase kassa sissetuleku ordereid, võimaldamaks Keskerakonnal kasutada erakonna majandustegevuses tuvastamata päritoluga sularaha. Selleks näitas P. Toobal seda füüsilistelt isikutelt saadud lubatud annetusena.
3. septembrist
4. oktoobrini 2010 koostas ja allkirjastas P. Toobal kokku kolm Keskerakonna kassa sissetuleku orderit selle kohta, nagu oleksid U. V., J. M. ja E. P. annetanud Keskerakonnale sularahas vastavalt 40 000, 30 000 ja 40 000 krooni. Tegelikult orderitel nimetatud isikud Keskerakonnale sel viisil raha ega rahaliselt hinnatavat vara ei annetanud.
5. Lisaks käskis P. Toobal
6. a esimeses kvartalis Keskerakonna tegevsekretäril P. V-il kahel korral koostada enda juhiste järgi kaks Keskerakonna kassa sissetuleku orderit selle kohta, nagu oleksid E. P. ja U. V. kumbki annetanud Keskerakonnale sularahas 2000 eurot. Seejuures andis P. Toobal kummalgi korral P. V-ile 2000 eurot sularaha. P. V-i koostatud orderitele kirjutas P. Toobal E. P. ja U. V.-i allkirjad. Orderitesse kantud andmed ei vastanud tõele, sest tegelikult E. P. ega U. V. sel viisil Keskerakonnale raha ega rahaliselt hinnatavat hüve ei annetanud.
7. Kassa sissetuleku orderid on süüdistuse kohaselt Keskerakonna ametlikud dokumendid, millega tõendati ja tagati erakonnaseaduse (EKS) §-des 121 ja 123 (
8. märtsist 2010 kuni
9. märtsini 2011 kehtinud redaktsioonis) sätestatud nõuetest kinnipidamist, samuti erakonna raamatupidamise korraldamise nõuete täitmist. Keskerakonna kassa sissetuleku order tõendab ja tagab, et erakonna kassasse antud vara allikaks on üksnes põhikirjaga kehtestatud liikmemaksud, erakonnaseaduse alusel saadud eraldised riigieelarvest, füüsiliste isikute annetused ja tulu erakonna varalt. Kassa sissetuleku orderi alusel on võimalik omandada õigusi, sh õigust kasutada orderil näidatud ja kassasse antud summat erakonna legaalses majandustegevuses. Maakohtu otsus
10. Harju Maakohtu
11. oktoobri
12. a otsusega tunnistati kõik süüdistatavad neile esitatud süüdistuses süüdi ja neid karistati järgmiselt: 1) I. Onksioni

§ 137

lg 1 ja § 156 lg 1 järgi

§ 63lg-st 1 juhindudes rahalise karistusega 200 päevamäära summas 640 eurot; 2) L.

Laasit

§ 137

lg 1 – § 22 lg 2 ja § 156 lg 1 – § 22 lg 2 järgi

§ 63

lg-st 1 juhindudes 9-kuulise vangistusega, mis jäeti

§ 73alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata; 3) P.

Toobalit

§ 137

lg 1 – § 22 lg 2 ja § 156 lg 1 – § 22 lg 2 järgi

§ 63

lg-st 1 juhindudes 9-kuulise vangistusega ning

§ 344

lg 1 järgi vangistusega 4 kuuks.

§ 64lg 1 alusel mõistis kohus P.

Toobalile liitkaristuseks 1-aastase vangistuse, mis jäeti

§ 73

alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata; 4) Keskerakonda

§ 344lg 2 järgi rahalise karistusega 10 000 eurot.

1. Maakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. I. Onksioni, L. Laasi ja P. Toobali süüdistus eraviisilises jälitustegevuses ja sõnumisaladuse rikkumises või sellele kihutamises
2. SDE liige ja Tallinna Linnavolikogu aseesimehe J. J. nõunik I. Onksion hakkas
3. a kevadel L. Laasile ja P. Toobalile SDE siseinfot edastama. Kohus luges usaldusväärseks ja teiste tõenditega riimuvaks I. Onksioni kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt kogus ja edastas ta P. Toobalile ja L. Laasile teavet SDE kohta P. Toobali ja L. Laasi korraldusel ning palvel. P. Toobal avaldas I. Onksionile survet, et viimane jätkaks SDE-s ja volikogu aseesimehe nõuniku ametikohal selleks, et oleks võimalik koguda kasulikku infot. P. Toobal ja L. Laasi lubasid I. Onksionile töökohta Keskerakonnas. P. Toobali tööarvuti kõvaketta vaatluse protokolli kohaselt saatis P. Toobal
4. aprillil 2011 E. S-ile e-kirja teemaga "Ettekanne". Kirjast nähtub, et samal päeval on I. Onksion saatnud P. Toobalile e-kirja järgmise sisuga: "Tere! Saadan lubatud ettekande. Andsin endast parima, et kõik, mida eile arutati, kirja panna... Kõige paremat, Ivor Onksion". P. Toobal saatis I. Onksionile e-kirja, milles kirjutas: "Tere! See on hea info. Mida rohkem saaksime teada ja riigikogu fraktsiooni plaanidest (sisseantavatest arupärimistest, seaduseelnõudest jne), seda parem, saaksime neid ennetada. P." I. Onksioni kasutuses olnud sülearvuti kõvaketta koopia vaatluse protokolli kohaselt leiti kõvakettalt informatsiooni SDE kohta, sh ettekanded, memod ja koosolekute kajastused ja muud dokumendid; katked elektronpostkastist X@gmail.com pärinevatest elektronkirjadest; MSN Messengeri xml-faili katked, mis sisaldavad vestlusi I. Onksioni ja P. Toobali vahel märtsist septembrini
5. Vaatlusprotokolli kohaselt kogus I. Onksion L. Laasi ja P. Toobali korraldusel varjatult infot SDE kohta. Korraldusi info kogumiseks andsid I. Onksionile nii L. Laasi kui ka P. Toobal. L. Laasi käskis I. Onksionil olla ettevaatlik ja P. Toobal lubas I. Onksioni aidata, kui info edastamisest teada saadakse. Vaatlusprotokolli kohaselt toimus
6. märtsil 2011 vestlus P. Toobali ja I. Onksioni vahel, milles I. Onksion kirjutas: "Ma tahaks ausalt öeldes ikka väga kiirelt juba keski tulla, lauskannatamatu, aga no okei, ma olen nõus selle E umbi ajani siin olema" ja P. Toobal vastas: "Väga hea, see oleks väga vajalik."
7. aprillil 2011 toimus vestlus P. Toobali ja I. Onksioni vahel, milles I. Onksion kirjutas: "Ma pole küll sulle rääkinud, aga olen 2x nüüd vahepeal kohtunud ka lauri laasiga sellel ülemineku teemal. Ta arvas ka juba algusest peale, et mõistlik on lasta mul siin lõpuni olla ikkagi, et olen kasulikum siin, kus olen hetkel." P. Toobal vastas: "Olen samal seisukohal." L. Laasi sülearvuti kõvaketta vaatluse protokolli kohaselt saatis I. Onksion
8. aprillil 2011 L. Laasile ja K. S-ile järgmise sisuga e-kirja: "Tere! Saadan ka Teile edasi enda koostatud eriettekande, mille palus mul valmistada peasekretär Priit Toobal hr E. S-i ettepanekul. Kõike paremat Ivor Onksion."
9. aprilli
10. a vestluses kirjutas I. Onksion P. Toobalile: "Laasi luges mulle ka 3x sõnad peale, et ma ettevaatlik oleks, et kui omad teada saavad, siis lintsitakse ju ära. Aga kui vahele jään, et siis ikka koristatate mu minema ma loodan." P. Toobal vastas sellele: "Ikka, ikka."
11. mail 2011 kirjutas P. Toobal I. Onksionile: "Tere, mulle helistas pahane E helistab ja küsib selle memo kohta." I. Onksion vastas: "Tere, vabandust, olin eemal, kohe saadan. Ma lihtsalt ei saa enam ise aru. Laasi konkreetselt ütles mulle, et on hea, kui hoida seda väikeses ringis, ta ise toimetab E-ni. Priit ma ei tea, mida tegema pean." P. Toobal vastas: "Rääkisime E-ga ja hoiame seda liini minu kaudu." Samal päeval P. Toobali ja I. Onksioni sõnumite vahetus jätkus. P. Toobal kirjutas I. Onksionile: "Tere, lugesin läbi, väga huvitav, sa lindistad?" I. Onksion vastas: "Kus sa sellega, ma riskin ikka kõigega teie nimel." P. Toobal: "Peame sulle diktofoni ostma."
12. augustil 2011 saatis P. Toobal I. Onksionile e-kirja järgmise tekstiga: "Kas sul õnnestuks saada ka SDE (büroo) tööplaani?" Ka L. Laasi elektronpostkastist Lauri.Laasi@riigikogu.ee pärinevate elektronkirjade ja manuste vaatluse protokolli kohaselt kogus I. Onksion L. Laasi ja P. Toobali jaoks ja edastas neile ettekannete, memode ning töödokumentide kujul infot SDE ja opositsiooni tegevuse kohta.
13. Jälitusprotokoll P. Toobali telefoni pealtkuulamise kohta tõendab, et vastutasuna P. Toobali ja L. Laasi korraldusel SDE kohta info kogumise ja edastamise eest otsisid P. Toobal ja L. Laasi I. Onksionile töökohta, suheldes sel teemal I. Onksioni ja Keskerakonna liikmetega. Nii soovitas P. Toobal
14. oktoobril 2011 toimunud telefonikõnes I. Onksionit töötajaks K. T-le. Seejuures selgitas P. Toobal K. T-le järgmist: "Ta oli, ta ... ütleme niimoodi ... Ta töötas, ee, siin paar kuud tagasi ja ta ei, on, ee ... volikogu aseesimehe J.-i nõunik. Ja ta ... ütleme, töötas üks aastake või rohkem meie kasuks ... Ja nüüd ta on meil niimoodi, jäi oma selle ... meile nüüd .. meie heaks töötamisega nii-öelda vahele ... Nii. Noh, ütleme otse, et ma sain tegelt ikka, saime kõik info, mis sotsidest, on ju tema käest kätte. ...Ta oli väga tubli, töötas väga hästi ja nüüd võtsime ta erakonda ka esmaspäeval ja tal oleks hädasti tarvis töökohta." Ka L. Laasi elektronpostkastist Lauri.Laasi@riigikogu.ee pärinevate elektronkirjade vaatluse protokollist nähtub, et L. Laasi ja P. Toobal tegelesid I. Onksionile töökoha otsimisega ning pidasid sel teemal kirjavahetust mh E. S-i, K. A., K. S-i ja M. B-ga.
15. I. Onksioni ütluste kohaselt kasutasid Tallinna Linnavolikogu SDE fraktsiooni liikmed, sh H. R., tema tööalast sülearvutit, kuna volikogu liikmete sülearvutid ei ühildunud kabinetis oleva printeriga. H. R. kasutas I. Onksioni arvutit ka
16. juunil 2011 või enne seda. H. R. kaitses ligipääsu oma elektronpostkastile X@gmail.com salajase ligipääsuparooliga, mida ta ei olnud andnud ühelegi teisele isikule.
17. juunil 2011 avastas I. Onksion juhuslikult, et H. R. on kogemata vastanud arvuti küsimusele parooli salvestamise kohta jaatavalt, mistõttu tekkis I. Onksionil võimalus siseneda H. R-i isiklikule meilikontole. See juhtus ajal, mil H. R. viibis Brüsselis ja enda postkasti sisse ei loginud. Kuna L. Laasi ja P. Toobal olid varem I. Onksionit kallutanud SDE kohta siseinfot hankima, siis andis I. Onksion võimalusest siseneda H. R-i elektronpostkasti kohe telefonitsi teada L. Laasile ja P. Toobalile, küsides, mida teha. Nii P. Toobal kui ka L. Laasi vastasid lühisõnumitega, et ta aadressil X@gmail.com asuvad elektronkirjad kindlasti Keskerakonnale edastaks, ja küsisid kirjade kohta küsimusi. I. Onksion andis neile seejärel ülevaate e-postkasti sisust. L. Laasi käskis algul edastada H. R-i kirjad e-kirja teel, kuid I. Onksion keeldus, sest see jätnuks jälje. L. Laasi pakkus välja kirjade väljaprintimise.
18. juunil 2011 printis I. Onksion H. R-i e-kirjad välja. Kuna L. Laasi ja P. Toobal soovisid H. R-i e-kirju enda käsutusse, siis saatis I. Onksion
19. juunil 2011 L. Laasile ka sel päeval H. R-i elektronpostkasti saabunud e-kirja. L. Laasi elektronpostkastist Lauri.Laasi@riigikogu.ee pärinevate elektronkirjade vaatluse protokollist nähtub e-kiri, millega I. Onksion edastas H. R-i elektronpostkastist sinna
20. juunil 2011 saabunud kirja ja manuse L. Laasile. Väljaprinditud kirjad andis I. Onksion L. Laasile üle
21. juulil 2011 kohvikus Seiklusjutte Maalt ja Merelt. Jälitusprotokoll I. Onksioni telefoni kõneeristuste kohta kinnitab I. Onksioni, P. Toobali ja L. Laasi aktiivset suhtlust
22. juunil 2011, mil I. Onksion oli avastanud juurdepääsuvõimaluse H. R-i elektronpostkastile, samuti
23. ja
24. juunil ja
25. juulil 2011, mil I. Onksion H. R-i kirju välja printis ja neid edastas. Jälitusprotokollist nähtub, et
26. juunil 2011 kell 21.32–23.06, mil I. Onksion oli avastanud juurdepääsuvõimaluse H. R-i elektronpostkastile ja teavitanud sellest L. Laasit, vahetasid nad 14 sõnumit. Järgmisel päeval, mil I. Onksion H. R-i kirju välja printis, vahetas ta L. Laasiga kaheksa sõnumit.
27. juunil 2011, mil I. Onksion taas H. R-i e-postkasti sisenes ja sealt samal päeval saabunud nn S-i kirja välja printis ning L. Laasile edastas, vahetasid I. Onksion ja L. Laasi kaheksa sõnumit.
28. juulil 2011, mil I. Onksion andis söögikohas Seiklusjutte Maalt ja Merelt L. Laasile üle väljaprinditud H. R-i e-kirjad, vahetasid L. Laasi ja I. Onksion viis sõnumit. Jälitusprotokolli kohaselt vahetasid I. Onksion ja P. Toobal
29. juunil 2011 kell 21.32–21.36 neli sõnumit. I. Onksioni kasutuses olnud sülearvuti kõvaketta koopia vaatluse protokolli kohaselt toimus P. Toobali ja I. Onksioni vahel
30. juunil 2011 vestlus, millest nähtub, et H. R-i e-postkasti sisenenud I. Onksion annab samal ajal P. Toobalile ülevaate seal sisalduvatest kirjadest ja nende väljaprintimisest ning P. Toobal avaldab soovi kirjad endale saada.
31. juunil 2011 kirjutas P. Toobal I. Onksionile: "Ütle, kuidas me neid kirju ka endale saaksime." I. Onksion vastab: "Leppisin Laasiga kokku, et prindin kõik asjad välja, seda tuleb mitusada lehekülge, ta on sinna suunanud ka kõik oma paremad riigikogu meilid pärast seda, kui riigikogu volitused lõppesid ... Kui oled lõpuks nõus kokku saama, annan sulle paki üle, kui mitte, siis Laasile pärast 25-ndat." I. Onksioni telefoninumbrilt toimusid kõned L. Laasi ja P. Toobaliga
32. märtsist
33. veebruarini
35. jaanuaril 2012 P. Toobali tööruumis toimunud läbiotsimisel leiti ja võeti ära kinkekott, milles olid väljaprinditud e-kirjad 455 lehel. Osale kirjadele on tehtud käsikirjalisi märkmeid ja lisatud värvilisi kleebiseid.
36. Eelnevalt osutatud ja veel mõningatele tõenditele tuginedes asus maakohus seisukohale, et I. Onksion sisenes L. Laasi ja P. Toobali kihutusel varjatult H. R-i elektronpostkasti, kogus sealt varjatult kirju, printis need välja ja edastas L. Laasile ning P. Toobalile. L. Laasi ja P. Toobali ütlused, mille kohaselt ei kallutanud nemad I. Onksionit teavet koguma, vaid I. Onksion saatis neile infot omal initsiatiivil ja nemad üksnes nõustusid seda vastu võtma, luges kohus ebausaldusväärseteks, sest need on vastuolus teiste tõenditega. Ka kaitsja taotlusel kohtus üle kuulatud tunnistajate ütlused ei kummuta süüdistust kinnitavaid tõendeid.
37. I. Onksioni tegu vastab

§ 137lg 1 tunnustele.

Kohus nõustus süüdistuses väljendatud hinnanguga, et teise isiku meilikontole loata salaja sisenemine ja meilikontol olevate sõnumitega tutvumine on käsitatav varjatud sisenemisena arvutisüsteemi või -võrku (teo toimepanemise ajal KrMS § 114 lg 3, praegu § 1263 lg-d 5 ja 6 ning § 1264 lg 5); varjatud läbivaatusena (teo toimepanemise ajal KrMS § 115, praegu § 1265) ja tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe salajase pealtkuulamise või -vaatamisena (teo toimepanemise ajal KrMS § 118, praegu § 1267). I. Onksionil puudus seaduslik alus jälitustoiminguid teha. Seega kogus I. Onksion isikuna, kellel ei ole õigust jälitustoiminguid teha, varjatult andmeid SDE liikmete, sh H. R-i kohta. 23. Samuti vastab I. Onksioni tegu

§ 156lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisule.

Sõnumina

§ 156

mõttes on käsitatav igasugune kirjavahetuse või sidevahendi abil edastatud informatsioon sõltumata andmekandjast. Süüteo subjektiks on isik, kellele sõnum ei olnud teo toimepanemise ajal suunatud. Sõnumisaladust on rikutud, kui toimepanija on loonud endale või kolmandale isikule võimaluse sõnumiga tutvumiseks. I. Onksion sisenes varjatult ligipääsuparooliga kaitstud H. R-i elektronpostkasti, kogus sealt varjatult andmeid, printis välja elektronpostkastis olevad kirjad, vaatas salaja saabunud sõnumeid ja saatis L. Laasile edasi H. R-i postkasti reaalajas saabunud e-kirja, rikkudes sellega sidevahendi abil edastatud sõnumi saladust. Maakohus märkis, et ei sea kahtluse alla Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-14-14 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kuuluvad sõnumisaladuse (PS § 43) kaitsealasse vaid need sõnumid, mis on hetkel kommunikatsiooniprotsessis, mitte aga juba saadetud ja andmekandjale salvestatud sõnumid, mis on saatja või saaja valduses. Samas leidis kohus, et H. R-il puudus reaalselt võimalus otsustada, kas sõnumeid kustutada või muul viisil kolmandate isikute eest kaitsta, sest I. Onksion sisenes H. R-i elektronpostkasti ajal, mil H. R. ei viibinud Eestis ega kasutanud oma elektronpostkasti. Samuti sisenes I. Onksion H. R-i elektronpostkasti ka

1. juunil 2011, printides sealt reaalajas välja sinna saabunud sõnumi ja saates selle edasi L. Laasile. Kuna sõnum edastati kohe, siis oli see sõnumisaladuse kaitsealas.
2. L. Laasi ja P. Toobali tegevus on käsitatav I. Onksioni eraviisilisele jälitustegevusele ja sõnumisaladuse rikkumisele kihutamisena. Kui I. Onksion, kes oli juba P. Toobali ja L. Laasi kallutamisel kogunud erinevat informatsiooni SDE liikmete kohta, avastas juurdepääsuvõimaluse H. R-i sõnumitele, võttis ta kohe ühendust nii P. Toobali kui ka L. Laasiga ja küsis, mida teha. Selle asemel, et ebaseaduslik käitumine tõkestada, andsid P. Toobal ja L. Laasi I. Onksionile korralduse siseneda varjatult H. R-i elektronpostkasti ja esitada ülevaade postkasti sisust ning korraldada seal olevate kirjade edasitoimetamine nende kätte. L. Laasi ja P. Toobali kihutamistegudeks oli suhtlemine I. Onksioniga varjatud info hankimise teemal, sh korralduste andmine, millist infot I. Onksion peaks koguma ja edastama; samuti I. Onksioni tunnustamine juba edastatud info eest ja lubadus leida tasuna teabe varjatud hankimise eest I. Onksionile töö Keskerakonnas. Osaliselt jäävad tuvastatud asjaolud süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole. Samas on Riigikohus leidnud, et ka süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel võib olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt, sest süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (Riigikohtu otsused asjades nr 3-1-1-16-04, 3-1-1-21-10 ja 3-1-1-41-13). Riigikogu liikmed P. Toobal ja L. Laasi kasutasid ära oma ametist tulenevat autoriteeti ja poliitilisi kogemusi, samuti teadmist, et kuriteo toimepanemise ajal 21-aastane I. Onksion soovis erakonda vahetada, ja kallutasid I. Onksionit hankima Keskerakonna huvides teavet SDE siseinfo ja liikmete kohta. P. Toobal ja L. Laasi kallutasid I. Onksionit varjatud sisenemisele H. R-i elektronpostkasti ja seal sõnumite salajasele jälgimisele. Asjaolu, et I. Onksion edastas osa infost süüdistatavatele omal initsiatiivil, ei muuda järeldust, et nii L. Laasi kui ka P. Toobal, kallutasid I. Onksionit varjatult koguma infot neid huvitavates küsimustes. Kõik süüdistatavad mõistsid info hankimise viisi ebaseaduslikkust ja selle võimalikke tagajärgi. Just P. Toobali ja L. Laasi tegevus oli see, mis kallutas I. Onksionit nii sõnumisaladuse rikkumisele kui ka eraviisilisele jälitustegevusele. P. Toobal ja L. Laasi panid I. Onksioni kihutamise toime kavatsetult. P. Toobali ja Keskerakonna süüdistus dokumentide võltsimises
3. Kohus tuvastas, et süüdistuses nimetatud Keskerakonna kassa sissetulekute orderites kajastatud andmed ei vasta tegelikkusele. P. Toobal võltsis
4. a kolm ja
5. a kaks kassa sissetuleku orderit.
6. a võltsitud orderitele kandis P. Toobal tegelikkusele mittevastavad andmed väidetavate sularahaannetuste kohta isikutelt, kes annetusi ei teinud.
7. a kassa sissetuleku orderite võltsimise pani P. Toobal toime P. V-i ära kasutades, andes viimasele korralduse kanda orderitele andmed, mille ebaõigsusest P. V. ei teadnud. P. Toobali teo tulemusena sai Keskerakond kasutada teadmata päritoluga raha. Sularaha, mis laekus süüdistuses nimetatud orderite alusel, kasutati Keskerakonna võlgnevuste tasumiseks. P. Toobal pani teo toime kavatsetult.
8. P. Toobali ütlused, nagu kajastaksid orderid J. M-i, E. P. ja U. V.-i tegelikke annetusi, ei ole usaldusväärsed. Tunnistajad U. V. ja J. M. eitasid kohtuistungil Keskerakonnale sularaha annetamist ja kinnitasid, et nad ei ole kunagi andnud P. Toobalile ega mõnele teisele Keskerakonna liikmele luba vormistada annetus nende nimel. Süüdistuses nimetatud ordereid nägid tunnistajad esimest korda kriminaalasja kohtueelses menetluses. Orderitel nende nimel antud allkirjad ei ole nende kirjutatud. J. M-i ütluste kohaselt pöördus P. Toobal kohtueelse menetluse ajal tema poole palvega anda Kaitsepolitseis ütlusi selle kohta, nagu oleks J. M. erakonnale raha annetanud. Tunnistaja P. V-i ütlustega on tõendatud, et P. Toobal koostas sularaha ordereid ja andis P. V-ile üle ka sularaha. P. V. tunneb U. V-i, J. M-i ja E. P. ja kinnitas, et need isikud ei ole talle erakonnale annetamiseks sularaha toonud. U. V.-i ütlusi kinnitab ka käekirjaekspertiisi akt, mille kohaselt ei ole U. V. andnud allkirju Keskerakonna
9. veebruari
10. a kassa sissetuleku orderile (maksja U. V.). Samas ekspertiisiaktis on leitud, et
11. jaanuari
12. a kassa sissetuleku orderil (maksja E. P.) teksti "Andis üle" kohal olevat allkirja ei ole kirjutanud E. P. Täiendava käekirjaekspertiisi akti kohaselt ei ole Keskerakonna
13. jaanuari
14. a kassa sissetuleku orderil, kus on maksjana märgitud E. P., teksti "Võttis vastu" kohal allkirja kirjutanud E. P., vaid allkirja on orderil tõenäoliselt kirjutanud P. Toobal. Tunnistaja E. P. ütlused Keskerakonnale raha annetamise kohta jättis kohus tõendikogumist välja, sest need olid umbmäärased ja vastuolus sama tunnistaja KrMS § 289 alusel avaldatud kohtueelses menetluses antud ütlustega selle kohta, et ta pole Keskerakonnale raha annetanud. Ütluste erinevuse põhjusi E. P. kohtus usutavalt selgitada ei suutnud. Analüüsides kaitsja taotlusel üle kuulatud tunnistajate ütlusi selle kohta, et süüdistuses nimetatud isikud siiski annetasid Keskerakonnale sularaha, jõudis maakohus järeldusele, et need ütlused on vastuolulised, esitatud esmakordselt põhjendamatult hilises menetlusstaadiumis ega haaku teiste tõenditega, mistõttu ei saa neid pidada usaldusväärseteks.
15. P. Toobali käitumine on kvalifitseeritud õigesti

§ 344lg 1 järgi.

Süüdistuses nimetatud kassa sissetuleku orderid olid õiguskäibe seisukohalt olulised dokumendid. Nendega tõendatakse, et erakonna kassasse antud vara ja vahendid pärinevad üksnes mõnest seadusega lubatud allikast (liikmemaksud, eraldised riigieelarvest, füüsiliste isikute annetused, tulu erakonna varalt). Samuti tagatakse kassa sissetuleku orderitega erakonna raamatupidamise korraldamise nõuete täitmine. Seega on kassa sissetuleku orderid algdokumendid, mille alusel on võimalik omandada õigusi, sh õigust kasutada orderil näidatud ja kassasse antud summat erakonna legaalses majandustegevuses. 28. Tulenevalt P. Toobali töölepingust, ametijuhendist ning Keskerakonna põhikirjast on P. Toobal peasekretärina käsitatav Keskerakonna juhtivtöötajana ja pädeva isikuna

§ 14lg 1 mõttes.

P. Toobal pani kassa sissetuleku orderite võltsimise toime Keskerakonna huvides. Orderite alusel oli Keskerakonnal võimalik omandada õigusi, sh õigus kasutada orderil näidatud ja kassasse antud summat erakonna legaalses majandustegevuses. Seega suurendati Keskerakonna vara rahaga, mille päritolu on teadmata. Seetõttu tuleb Keskerakonda karistada

§ 344lg 2 järgi.

Apellatsioon 29. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni P. Toobali, L. Laasi ja Keskerakonna kaitsjad Oliver Nääs ja Gretta Oltjer, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Ühtlasi palusid apellandid tunnistada

§-d 137 ja 156 osaliselt põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. Ringkonnakohtu otsus

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a otsusega jäeti maakohtu otsuse resolutiivosa muutmata, kuid muudeti kohtuotsuse põhiosa, jättes sellest välja põhjenduse, mille kohaselt panid süüdistatavad toime eraviisilisele jälitustegevusele kihutamise muu hulgas seetõttu, et I. Onksion toimetas varjatult H. R-i elektronpostkasti läbivaatust. Apellatsiooni ringkonnakohus ei rahuldanud. Kohus mõistis apellatsioonimenetluse kulude katteks riigilt P. Toobali, L. Laasi ja Keskerakonna kasuks võrdsetes osades välja 3600 eurot.
4. Ringkonnakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.
5. Maakohtu järeldused tõendite lubatavuse ja neile antud hinnangu kohta on õiged.
6. Maakohus ei väljunud süüdistuse piirest. See, et maakohus on erinevalt süüdistusaktist kasutanud
7. juunil 2011 saabunud kirja kohta andmete kogumist kirjeldades määratlust "reaalajas", ei ole asjaolu, mis annaks alust rääkida süüdistuse piiridest väljumisest. Maakohus ei lisanud süüdistatavate teole tunnuseid, mida süüdistusaktis ei kajastata. Samuti on ebaõige väide, nagu oleks maakohus süüdistatavatele inkrimineerinud jälitustegevuse ka teiste SDE liikmete suhtes. Teiste liikmete kohta andmete kogumisele kallutamist on kajastatud nii süüdistusaktis kui ka maakohtu otsuses. Seda ei ole aga käsitatud mitte kui süüdistatavatele etteheidetavat kuritegu, vaid kui üht tõendit selle kohta, et I. Onksion tegutses L. Laasi ja P. Toobali kallutamistegevuse tõttu pikka aega SDE ridades viisil, kus ta kogus SDE ja selle liikmete kohta varjatult teavet ning edastas seda L. Laasile ja P. Toobalile. Selline tegevus päädis kuriteokoosseisule vastava käitumisega H. R-i suhtes.
8. Kihutamistegevus on võimalik ka olukorras, kus sama isikut kallutavad kuritegu toime panema kaks või enam teineteisest sõltumatult tegutsevat isikut. On võimalik, et erinevate kihutajate käitumisel on toimepanija käitumisele kumulatiivne mõju. H. R-i elektronpostkasti pääsenuna pidas I. Onksion vajalikuks ühendust võtta ja tegutsemisjuhiseid küsida nii L. Laasilt kui ka P. Toobalilt. Arvestades nendevahelise suhtluse eelnevat konteksti – I. Onksioni kuudepikkust kallutamist SDE kohta varjatud teabe kogumisele ja edastamisele –, on maakohus õigesti järeldanud, et nii L. Laasi kui ka P. Toobali käitumine on hinnatav I. Onksioni kihutamisena ebaseaduslikule jälitustegevusele ja sõnumisaladuse rikkumisele.
9. I. Onksioni käitumine vastas

§ 137lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisule.

I. Onksion sisenes H. R-i elektronpostkasti tema eest varjatult, kasutades selleks juhuslikult teada saadud salasõna. Niisugune käitumine on iseenesest hinnatav süüteona

§ 217järgi.

Kui selline tegu on aga toime pandud eesmärgiga koguda teise isiku kohta varjatult andmeid, tuleb juba pelka sisenemist elektronpostkasti käsitada eraviisilise jälitustegevusena ja seega

§ 137lg 1 järgi karistatava teona. Küll ei saa e-kirjade läbivaatamist käsitada varjatud läbivaatusena Kr

MS § 1265 lg 1 tähenduses, sest e-kiri ei ole asi. Selles osas tuleb maakohtu põhjendusi KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel muuta. On õige, et salaja saab pealt vaadata või kuulata üksnes sõnumeid, mis ei ole veel adressaadini jõudnud. Pealtvaatamisega ei ole aga tegemist, kui sõnum on adressaadile kohale jõudnud ning sõnumi kaitse sõltub juba isikust endast, mitte vahendajast. Välistatud on adressaadile juba kohale toimetatud kirjaga salajase tutvumise käsitamine pealtvaatamisena või isikule saadetud tema telefoni mälus paikneva häälsõnumi salajase kuulamise käsitamine pealtkuulamisena. Olukord on aga põhimõtteliselt erinev siis, kui teavet ei saadeta mitte isikule endale, vaid teenusepakkujale, kelle juures see salvestatakse. Teenusepakkuja (nt Gmail) serverisse loodud kasutajakontole salvestatud sõnumite puhul on need endiselt võrdsustatavad alles teel olevate sõnumitega, sest nende sõnumite kaitse ei sõltu üksnes ega (tehnoloogilisi võimalusi arvestades) isegi mitte esmajoones sõnumi adressaadi suvast. Seega on I. Onksionile õigesti süüks arvatud H. R-i Gmaili kasutajakonto juurde loodud elektronpostkastis asuvate ekirjade salajane pealtvaatamine. Samas on ebaõiged süüdistusaktis ja maakohtu otsuses toodud viited sätetele, mis kajastavad jälitustoiminguid, mille ebaseaduslikku tegemist või sellele kihutamist süüdistatavatele ette heidetakse. KrMS § 1264 lg-s 5, §-s 1265 ja §-s 1267 ei sätestata ühtegi süüdistuses nimetatud jälitustoimingut, vaid esmajoones jälitustoiminguks loa andmist. Samas ei ole see puudus siiski põhjus lugeda süüdistusakti ebakonkreetseks või mittejälgitavaks, sest süüdistusaktis viidatakse ka asjakohastele õigusnormidele ehk siis KrMS § 1263 lg-tele 1–6. 36. Nõustuda ei saa kaitsjate väitega, et

§ 137

on osas, milles see ei sätesta koosseisu sisustamisel asjasse puutuvaid jälitustoiminguid, vastuolus PS § 23 lg-st 1 tuleneva karistusõiguse määratletuse põhimõttega.

§ 137

on blanketne ja selle sisustamiseks tuleb pöörduda karistusseadustiku-väliste õigusnormide poole, millest peab nähtuma, et süüdistuses kajastatud tegu vastab mõnele seaduses kirjeldatud jälitustoimingule. Samuti tuleb kindlaks teha, millistest õigusnormidest lähtuvalt on süüdistuses kirjeldatud teod käsitatavad ebaseaduslikena (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-158-05, p 8). Riigikohus on viidatud otsuses leidnud, et jälitustegevuseks kvalifitseerub mis tahes seaduses sätestatud jälitustoimingute tegemine. Eelkirjeldatud käsitlust toetatakse ka karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes. 37. I. Onksioni käitumine vastab ka

§ 156lg 1 teokirjeldusele.

Ei ole oluline, et sõnumid, millega I. Onksion salaja tutvus, olid juba H. R-ile kätte toimetatud ega olnud enam kommunikatsiooniprotsessis ega seega ka PS § 43 kaitsealas. Õigus sõnumite saladuse kaitsele on olemuslikult osa isiku privaatsfääri kaitsest, mille hulka lisaks sõnumite saladusele (PS § 43) kuulub ka era- ja perekonnaelu ning kodu kaitse. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 7 käsitlevad neid õigusi koos. Põhiseaduses on samade põhiõiguste kaitse aga hajutatud §-de 26, 27, 33 ja 43 vahel. Sellest tulenevalt on sõnumid, mille saladust ei peeta kaitstavaks PS § 43 kontekstis, hõlmatud teistest isiku privaatsfääri puudutavatest põhiõigustest. PS § 43 esimene lause sätestab, et igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel "edastatavate" sõnumite saladusele. Seevastu

§ 156

lg-s 1 nähakse ette vastutus kirjavahetuse ja sidevahendi abil "edastatud" sõnumi saladuse rikkumise eest. Kasutades erinevat grammatilist aega, on antud märku, et sõnumi karistusõiguslik kaitse ei puuduta üksnes veel edastamisel olevaid sõnumeid, vaid hõlmab ka neid sõnumeid, mis on juba adressaadini jõudnud. Vastupidine tõlgendus viiks ebaloogilise järelduseni, et isiku privaatsfääri oluline osa – temale edastatud erinevates vormides teated – on jäetud karistusõigusliku kaitseta, sest peale

§ 156ei hõlmaks sellist informatsiooni ükski teine karistusnorm.

Isiku eluruumis olles tema valduses olevate sõnumite sisuga tutvumine (nt kodus olevate isiklike kirjade lugemine) ei oleks üldse karistusõigusliku üleastumisena hinnatav. 30. juunil 2011, olles ebaseaduslikult sisenenud H. R-i elektronpostkasti, sekkus I. Onksion H. R-ile sõnumi edastamise protsessi, sest võttis tema asemel vastu H. R-ile saadetud e-kirja. 38.

§ 156

lg 1 dispositsioon ei ole vastuolus põhiseadusest tuleneva riigi omavoli keelu ja karistusõiguse määratletusnõudega. 39. P. Toobal ja L. Laasi kihutasid I. Onksionit eraviisilisele jälitustegevusele ja sõnumisaladuse rikkumisele. Süüdistus ja maakohtu otsus on rajatud käsitlusele, et H. R-i elektronpostkasti sisenemine oli pikema protsessi tulemus. See hõlmas I. Onksioni ning L. Laasi ja P. Toobali kuudepikkust suhtlust, kus L. Laasi ja P. Toobal kallutasid I. Onksionit jääma SDE ridadesse ning koguma Keskerakonna jaoks varjatult SDE ja selle liikmete kohta teavet. Kuigi H. R-i elektronpostkasti sisenemiseni ei hõlmanud teabekogumisele kallutamine kihutamist karistatavatele tegudele, on kogu eelneval suhtlusel oluline tähtsus, mõtestamaks L. Laasi ja P. Toobali tegevuse tähendust ja I. Onksioni käitumise motiive. Süüdistuse tekstist on ilmne, et I. Onksion pani

§ 137lg-s 1 ja § 156 lg-s 1 sätestatud kuriteod toime korduvalt.

Kuigi esimesel sisenemisel H. R-i elektronpostkasti (

1. juunil 2011) ei ole võimalik rääkida sellest, et I. Onksioni oleks kuriteole kihutanud L. Laasi või P. Toobal, siis järgmised kaks sisenemist H. R-i meilikontole (
2. ja
3. juunil 2011) toimusid juba selgelt L. Laasi ja P. Toobali kihutamise tulemusena. Seetõttu ei ole oluline, et I. Onksion oli L. Laasi ja P. Toobaliga ühenduse võtmise ajaks juba H. R-i elektronpostkasti sisenenud ja sellega nii

§ 137lg-s 1 kui ka § 156 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu realiseerinud.

Oluline on, et varem pikema aja kestel varjatud teabekogumisele ja edastamisele kallutatud I. Onksion informeeris L. Laasit ja P. Toobalit sellest, et tal on tekkinud ligipääs H. R-i elektronpostkastile. Nii L. Laasi kui ka P. Toobal kallutasid I. Onksionit kirju edastama. Just P. Toobali ja L. Laasi kallutamistegevuse tõttu sisenes I. Onksion 20. ja 30. juunil 2011 uuesti H. R-i elektronpostkasti ja printis sealt välja H. R-ile saadetud e-kirju, mille ta seejärel ka L. Laasile edastas või üle andis. 40.

§ 344on blanketne kuriteokoosseis.

Nii P. Toobalile ja Keskerakonnale esitatud süüdistuses kui ka maakohtu otsuses viidatakse võltsitud orderitega omandatud õiguse osas EKS §-dele 121 ja

1. Orderid võltsiti, et võimaldada kasutada Keskerakonna majandustegevuses teadmata päritolu sularaha. MENETLUS RIIGIKOHTUS
2. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni P. Toobali, L. Laasi ja Keskerakonna kaitsjad vandeadvokaat O. Nääs ja vandeadvokaadi abi G. Oltjer, kes taotlevad nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse tühistamist ja oma kaitsealuste õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Ühtlasi paluvad kaitsjad tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks ning jätta kohaldamata

§ 137

lg 1 osas, milles see ei sätesta, millised jälitustoimingud on karistusnormi sisustamisel asjasse puutuvad, samuti

§ 156lg 1 osas, milles see ei määra kindlaks teokirjeldust ega -objekti.

Lisaks taotlevad kaitsjad kriminaalmenetluse peatamist. Kassaatorid paluvad mõista menetluskuluna riigilt P. Toobali, L. Laasi ja Keskerakonna kasuks võrdsetes osades välja 66 533 eurot 56 senti. 42. Prokuratuuri kassatsioonivastuses palutakse jätta kassatsioon rahuldamata. POOLTE VÄITED JA KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 43. Riigikohus käsitleb otsuse I osas P. Toobali ja L. Laasi saadikupuutumatust (punktid 44–52); II osas I. Onksioni, P. Toobali ja L. Laasi süüditunnistamist eraviisilises jälitustegevuses ja sõnumisaladuse rikkumises või sellele kihutamises (punktid 53–114); III osas P. Toobali ja Keskerakonna süüditunnistamist dokumendi võltsimises (punktid 115–126); IV osas võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (punktid 127–130) ja V osas lahendab menetluskulude hüvitamise taotluse (punktid 131–140). (I) P. Toobali ja L. Laasi saadikupuutumatus (

1. a)Kassaatorite väited 44. P. Toobal ja L. Laasi kuulusid Riigikogu XII koosseisu, kes 27. märtsil 2014 otsustas võtta neilt saadikupuutumatuse ja anda nõusoleku koostada P. Toobali ja L. Laasi kohta süüdistusakt. Pärast süüdistusakti koostamist valiti P. Toobal ja L. Laasi Riigikogu XIII koosseisu liikmeteks. Seega hakkas 23. märtsist 2015, mil Vabariigi Valimiskomisjon P. Toobali ja L. Laasi Riigikogu XIII koosseisu liikmetena registreeris, nende suhtes taas kehtima saadikupuutumatus. Seadus ei näe ette menetlust saadikupuutumatuse äravõtmiseks olukorras, kus isik on omandanud Riigikogu liikme staatusega kaasas käiva immuniteedi pärast süüdistusakti koostamist, kuid enne kohtuotsuse jõustumist. Seetõttu tuleb käesolev kriminaalmenetlus KrMS § 2 p 4 alusel peatada. Alles pärast seda, kui Riigikogu on vajaliku regulatsiooni vastu võtnud, saab otsustada, kuidas kriminaalmenetlusega edasi toimida. (
2. b)Prokuratuuri väited 45. KrMS § 381 lg-t 4 ja PS § 76 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et pärast seda, kui Riigikogu on oma otsusega andnud loa koostada Riigikogu liikme konkreetsete kuritegude kohta süüdistusakt, ei ole selles kriminaalasjas enam mitte ühegi menetlustoimingu jaoks vaja Riigikogu nõusolekut. (
3. c)Kolleegiumi seisukoht 46. Asjaolu, et 23. märtsil 2015 algasid P. Toobali ja L. Laasi volitused XIII Riigikogu liikmetena, ei takista nende suhtes käesoleva kriminaalmenetluse jätkamist ega eelda selleks Riigikogu uut nõusolekut. 47. P. Toobal ja L. Laasi kuulusid Riigikogu XII koosseisu, kes andis 27. märtsil 2014 PS § 76 teises lauses ja KrMS §-s 381 (enne 1. jaanuari 2015 kehtinud redaktsioonis) nimetatud nõusoleku koostada P. Toobali ja L. Laasi kohta süüdistusakt. Nõusolek puudutas tegusid, mida P. Toobalile ja L. Laasile käesolevas kriminaalmenetluses ette heidetakse. 48. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KrMS § 3826 lg 5 sätestab, et Riigikogu liikme suhtes, kelle puhul on eelmine Riigikogu koosseis juba andnud nõusoleku süüdistusakti koostamiseks ja kes asub täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena järgmises Riigikogu koosseisus, ei ole vaja Riigikogu uut nõusolekut süüdistusakti koostamiseks. Tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse (KrMSRS) § 253 lg-st 1 ei ole osundatud säte aga käesolevas asjas kohaldatav, sest P. Toobali ja L. Laasi suhtes alustati kriminaalmenetlust enne 1. jaanuari 2015. 49. Juhtumi kohta, nagu praegune, kus kriminaalmenetlust Riigikogu liikmete suhtes on alustatud enne 1. jaanuari 2015, pole sätet, mis reguleeriks küsimust, kas Riigikogu nõusolek oma liige PS § 76 teise lause mõttes kriminaalvastutusele võtta kehtib edasi ka pärast seda, kui samal isikul tekivad volitused Riigikogu järgmise koosseisu liikmena. Vaatamata erisätte puudumisele on vastus sellele küsimusele jaatav. Riigikogu otsuste ajaline kehtivus ei ole üldjuhul piiratud otsuse vastu võtnud Riigikogu koosseisu ametiajaga. Riigikogu otsus kehtib kuni selle kehtetuks tunnistamise või tühistamiseni, tähtajalise otsuse kehtivusaja lõppemiseni või otsuse reguleerimiseseme ammendumiseni. Riigikogu 27. märtsi 2014. a otsused P. Toobali ja L. Laasi suhtes süüdistusakti koostamiseks nõusoleku andmise kohta kehtivad praeguseni, sest pole ühtegi alust, mis oleks nende kehtivuse lõpetanud. Isiku valimine Riigikogu uue koosseisu liikmeks ei muuda asjaolusid, millest lähtudes parlamendi eelmine koosseis lubas isiku suhtes süüdistusakti koostada, ja seega ei ole PS § 76 teises lauses (alates 1. jaanuarist 2015 KrMS §-s 3829) nimetatud otsus antud üksnes Riigikogu sama koosseisu volituste ajaks. Riigikogu otsus kehtib edasi ka pärast seda, kui nõusoleku andnud Riigikogu koosseisu ametiaeg on möödas. 50. Riigikohus on asunud seisukohale, et PS § 76 teise lause mõte on tagada seadusandliku võimu korrakohane toimimine, vältides kriminaalmenetluse kasutamist poliitilise võitluse vahendina. Kõnealune norm peab eeskätt tõkestama poliitiliselt motiveeritud valikulist õigusemõistmist Riigikogu liikmete üle. Viimast võidakse kasutada näiteks parlamendi tahte mõjutamiseks või poliitiliseks kättemaksuks. Ühtlasi võtab PS § 76 teine lause teistelt võimuharudelt võimaluse muuta õiguskantsleri ja Riigikogu nõusolekuta Riigikogu koosseisu. Nimelt tuleb silmas pidada, et Riigikogu liiget süüdi mõistva kohtuotsusega lõpevad PS § 64 lg 2 p 2 kohaselt Riigikogu liikme volitused. Selliselt tagab PS § 76 teine lause vahetult ka demokraatia põhimõtet. (Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-4-154-13, p 26). Osutatud eesmärkide saavutamiseks ei ole vaja, et Riigikogu uus koosseis annaks oma liikme kohta süüdistusakti koostamiseks uue nõusoleku, kui eelmine koosseis on sama isiku sama teo osas nõusoleku juba andnud. 51. Kuna Riigikogu 27. märtsi 2014. a otsused P. Toobali ja L. Laasi kohta kehtivad, ei ole praeguses asjas Riigikogu liikme puutumatusest tulenevaid takistusi kriminaalmenetlust P. Toobali ja L. Laasi suhtes jätkata. 52. Sõltumata eeltoodust on ekslik kassaatorite väide, et kehtivas õiguses puudub kord "saadikupuutumatuse äravõtmiseks" olukorras, kus isik on omandanud Riigikogu liikme staatusega kaasas käiva immuniteedi pärast süüdistusakti koostamist, kuid enne kohtuotsuse jõustumist. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus süüdistatavast saab Riigikogu liige alles pärast tema kohta süüdistusakti koostamist või temaga kokkuleppe sõlmimist, kuid enne kriminaalmenetluse lõppu, on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud süüdistusakti koostamise erikord kohaldatav selleks, et õiguskantsler ja Riigikogu saaksid otsustada, kas teha ettepanek ja anda nõusolek Riigikogu liikme suhtes kriminaalmenetluse (kohtumenetluse) jätkamiseks või mitte (vt lähemalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-54-13, p-d 31–34). (II) Eraviisiline jälitustegevus ja sõnumisaladuse rikkumine (1.) Tõendite lubatavus (
4. a)Kassaatorite väited 53. Kohtud on L. Laasit ja P. Toobalit eraviisilisele jälitustegevusele ning sõnumisaladuse rikkumisele kihutamises süüdi tunnistades tuginenud määravas osas lubamatutele tõenditele, milleks on 1) P. Toobali elu- ja töökoha ning sõiduki läbiotsimisel kogutud tõendid; 2) L. Laasi Riigikogu serveris asunud elektronposti sisu ja 3) I. Onksioni kohtueelses menetluses antud ütlused. 54. P. Toobali elukohas, töökohas (Keskerakonna kontoris) ja sõidukis toimunud läbiotsimised olid ebaseaduslikud esiteks seetõttu, et nende toimetamise aluseks olnud kuriteokahtlus puudutas P. Toobali ja E. T. tegu, mille suhtes hiljem kriminaalmenetlus lõpetati, sest asjas nr 3-1-1-23-12 tehtud Riigikohtu otsuse kohaselt pole selline tegu

§ 2981järgi karistatav.

Kuna menetletav tegu ei olnud läbiotsimiste ajal kuriteona karistatav, puudus põhjendatud kuriteokahtlus, mis on iga kriminaalmenetlusliku toimingu obligatoorne eeldus. Teiseks oli P. Toobaliga seotud paikade läbiotsimine ebaseaduslik ebaproportsionaalsuse tõttu. Kuna menetleti tegu, "kus ametiisikute väidetava tasulise mõjutamise rahaliseks hüveks oli kokku 600 eurot ja mis oli avalikkuse vaatenurgast vähetähtis", riivati läbiotsimistega ebaproportsionaalselt P. Toobali ja Keskerakonna privaatsust jm hüvesid, sh Riigikogu liikme puutumatust.

1. Riigikogu serveris asunud L. Laasi e-kirjavahetus on tõendina lubamatu, kuna Riigikogu Kantseleil ei olnud õigust L. Laasi e-kirju uurimisasutuse (Kaitsepolitseiameti) nõudel viimasele välja anda. Andmekaitse Inspektsioon on leidnud, et tööandja domeeniga elektronposti kasutamine isiklikuks otstarbeks on väljakujunenud praktika ja sellest tulenevalt on töötajal õiguspärane ootus privaatsusele seni, kuni tööandja pole ise kehtestanud teistsuguseid reegleid. Riigikogu Kantseleil puudub seadusest või lepingust tulenev alus Riigikogu liikme kirjavahetuse käitlemiseks. Erinevalt tööandjast pole Riigikogu Kantseleil pädevust kontrollida isegi Riigikogu liikme tööalast kirjavahetust, sest Riigikogu Kantselei ja Riigikogu liikme vahel pole subordinatsioonisuhet.
2. Tõendina on lubamatud ka I. Onksioni kohtueelses menetluses antud ütlused, mille maakohus avaldas KrMS § 294 p 1 alusel. Tõendi lubamatus tuleneb sellest, et L. Laasil, P. Toobalil ega nende kaitsjatel polnud võimalik I. Onksionit küsitleda, samas on I. Onksioni ütlused L. Laasi ja P. Toobali väidetava kihutamisteo tuvastamisel määrava tähtsusega. (b) Kolleegiumi seisukoht
3. Tõendid, millele tuginedes kohtud I. Onksioni, P. Toobali ja L. Laasi teod tuvastasid, on lubatavad. (i) P. Toobali juures toimunud läbiotsimistel saadud tõendid
4. Ei ole vaidlust, et
5. a jaanuaris P. Toobaliga seotud paikade läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus mõjuvõimuga kauplemises (kohtutoimik (KoTo), kd 4, tl 39–40) langes hiljem ära. Riigiprokuratuuri
6. mai
7. a määrusega (KoTo, kd 9, tl 11–19) lõpetati kriminaalmenetlus P. Toobali ja E. T. kahtlustuses

§ 2981

järgi, kuna selle kahtlustuse esemeks olevas teos ei olnud süüteokoosseisu tunnuseid. Sellise järelduseni jõudes tugines prokuratuur Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2012. a otsuses asjas nr 3-1-1-23-12

§ 2981tõlgendamisel väljendatud seisukohtadele.

Eelnev ei anna aga veel alust järelduseks, nagu poleks P. Toobali juures toimunud läbiotsimistega saadud tõendid käesolevas kriminaalasjas kasutatavad.

1. Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust.
2. Iseenesest on õige, et ka läbiotsimise (KrMS § 91) kui uurimistoimingu toimetamise üheks eelduseks on põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Läbiotsimist saab aga kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post, nagu kassaatorid seda teha soovivad. 61.

§ 2981, mille tunnustel läbiotsimismääruse aluseks olevat P.

Toobali ja E. T. tegu menetleti, jõustus aastal

1. Läbiotsimiste ajal
2. a jaanuaris puudus selle kuriteokoosseisu kohta sisuliselt kohtupraktika. Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-23-12 (1-10-16417), milles toodud materiaalõiguslikele seisukohtadele tuginedes prokuratuur hiljem kriminaalmenetluse mõjuvõimuga kauplemise osas lõpetas, tehti
3. aprillil 2012 ehk enam kui 3 kuud pärast kõnealuseid läbiotsimisi. Samas oli ajaks, mil P. Toobaliga seotud paikades läbiotsimisi toimetati, kriminaalasjas nr 1-10-16417 tehtud Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu (jõustumata) otsused. Esimese ja teise astme kohus tõlgendasid

§ 2981

teisiti kui hiljem Riigikohus, kusjuures maa- ja ringkonnakohtu tõlgendus ei oleks P. Toobali ja E. T. kahtlustuse esemeks olnud teo karistatavust välistanud. Eelneva valguses pole võimalik väita, et P. Toobaliga seotud paikades läbiotsimiste korraldamise ajal teadis kohtueelne menetleja asjaolusid, mis hiljem läbiotsimiste aluseks olnud kuriteokahtluse välistasid, või jättis need süüliselt tähelepanuta. 62. Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-28-14, p 17.2). Puudub põhjus väita, et P. Toobaliga seotud paikades läbiotsimist määrates või toimetades kalduti läbiotsimise eesmärgist kõrvale. 63. Nõustuda ei saa ka kaitsjate arvamusega, et proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt pidi prokuratuur läbiotsimise ära jätma ainuüksi seetõttu, et kahtlustuse kohaselt oli summa, mille üleandmisega ametiisikuid mõjutati, kõigest 600 eurot. Kolleegium märgib, et aususe kohustuse rikkumisega seotud kuritegude puhul ei ole ametiisiku mõjutamiseks kasutataval summal toimepanija süü suuruse kindlakstegemisel samavõrd keskset rolli nagu näiteks varavastaste süütegude puhul varalise kahju ulatusel või teoobjekti väärtusel. Altkäemaksu koosseisude kontekstis on kolleegium varem leidnud, et summa suurus näitab vaid seda, kui odavalt või kallilt ametiisik end laseb ära osta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 2001. a otsus asjas nr 3-1-1-24-01, p 7.4). (

1. ii)L. Laasi Riigikogu elektronpostkastist saadud kirjad 64. Seaduslik alus, mis andis Kaitsepolitseiametile õiguse nõuda Riigikogu Kantseleilt L. Laasi Riigikogu elektronpostkastist pärinevate kirjade esitamist ja pani Riigikogu Kantseleile kohustuse need esitada, tuleneb KrMS § 32 lg-st 2 koostoimes KrMS § 215 lg 1 esimese lausega. Kassaatorite viited Andmekaitse Inspektsiooni seisukohale ja sellele, et puuduvad normid, mis annaksid Riigikogu Kantseleile õiguse tutvuda Riigikogu serveris asuva Riigikogu liikme ekirjavahetusega ning seda käidelda, pole asjakohased. See, et Riigikogu Kantseleil puudus õiguslik alus omal initsiatiivil Riigikogu liikme elektronpostkasti sisuga tutvuda või seda kellelegi edastada, ei tähenda, nagu polnuks Riigikogu Kantseleil õigust täita KrMS § 32 lg-st 2 ja § 215 lg 1 esimesest lausest tulenevat kohustust. KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. E-postkasti kasutaja ja serveripidaja ei saa lepinguga või ühepoolsete tahteavaldustega ümber kujundada enda või teise poole seadusest tulenevaid kohustusi kriminaalmenetluses. 65. L. Laasi e-kirjade väljanõudmise ja nende väljastamisega ei rikkunud Kaitsepolitseiamet ja Riigikogu Kantselei ka L. Laasi kui Riigikogu liikme puutumatust (PS § 76). Kuna e-kirjade väljanõudmine ei ole käsitatav Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmisena (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-54-13, p 25 jj), siis PS § 76 teine lause sellele ei kohaldu. Seega polnud kirjade väljaandmiseks põhiseaduslikult nõutav õiguskantsleri ettepanekul antav Riigikogu koosseisu enamuse nõusolek. Riigikogu liikme kirjavahetus võib olla kaitstud PS § 76 esimeses lauses ette nähtud Riigikogu liikme üldise puutumatusega, mille kujundamisel on seadusandjal ulatuslik otsustusruum (vt ka otsus asjas nr 3-4-1-54-13, p-d 22, 39 ja 41). Märtsis 2012, mil Kaitsepolitseiamet L. Laasi ekirjad Riigikogu Kantseleilt välja nõudis, ei näinud seadus ette, et selliseks toiminguks oleks vaja meetme kohaldajast sõltumatu otsustaja eel- või järelkontrolli (vt ka otsus asjas nr 3-4-1-54-13, p 39). Sellise kontrollinõude kehtestamata jätmine ei tähenda, et seadusandja oleks jätnud kaitse alt välja Riigikogu liikme puutumatuse tuuma ja et kriminaalmenetluse seadustik olnuks seetõttu vastuolus PS § 76 esimese lausega. Riigikogu liikme staatuse seaduse § 184 ja KrMS § 3822 lg 4 kehtestamisega 1. jaanuarist 2015 kasutas seadusandja talle põhiseadusega antud otsustusruumi Riigikogu liikme üldise puutumatuse täpsemal sisustamisel. Samasuguse sätte puudumine kriminaalmenetluse seadustiku varasemast redaktsioonist ei tähenda aga selle põhiseadusvastasust. KrMS § 3822 lg 4 ei laiene isikutele, nagu L. Laasi, kelle suhtes alustati kriminaalmenetlust enne 1. jaanuari 2015 (KrMSRS § 253 lg 1). (iii) I. Onksioni kohtueelses menetluses antud ütlused 66. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses selle isiku ütlustele, kes on muudetud sama seadustiku § 67 kohaselt anonüümseks, tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele. Osundatud sätte teine alternatiiv, mis on asjasse puutuv käesolevas kriminaalasjas, hõlmab ka kaassüüdistatava ütlusi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-41-13, p 10). Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginedes leidnud, et tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-11-89-12, p 20.) 67. I. Onksioni kohtueelses menetluses antud ütlustel on P. Toobali ja L. Laasi kihutamisteo tuvastamisel oluline kaal. Samas nähtub kohtuotsustest, et need rajanevad lisaks I. Onksioni ütlustele veel mitmele tõendile, mis oma kogumis toetavad I. Onksioni ütlusi arvestataval määral. Jutt on tõenditest, mis kajastavad I. Onksioni, L. Laasi ja P. Toobali kirjavahetust, salaja pealt kuulatud telefonikõnede sisu ja andmeid elektroonilise suhtluse toimumise aja ja aktiivsuse kohta, samuti süüdistatavate omavahelise ja kolmandate isikutega toimunud suhtluse sisu kuriteosündmusele eelneval ja järgneval perioodil (vt lähemalt käesoleva otsuse punktid 18–20). Ehkki mitmed I. Onksioni ütlusi kinnitavad tõendid on kaudsed, meenutab kolleegium siinkohal, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel (vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-8-10, p-d 9–10 ja 8. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-15-12, p 14). I. Onksioni ütlusi kinnitavate tõendite hulk ja kaal on kokkuvõttes sedavõrd suur, et puudub alus väita, nagu rajaneks L. Laasi ja P. Toobali süüditunnistamine I. Onksioni eraviisilisele jälitustegevusele ja sõnumisaladuse rikkumisele kihutamises KrMS § 15 lg 3 mõttes "üksnes" või "valdavas ulatuses" I. Onksioni kohtueelses menetluses antud ütlustel. Seega ei rikkunud kohtud I. Onksioni ütlustele tuginedes KrMS § 15 lg 3 nõudeid. (2.) Süüdistuse piirid (
2. a)Kassaatorite väited 68. Kohtud väljusid süüdistuse piiridest sellega, et 1) ringkonnakohus muutis süüdistuses ja maakohtu otsuses

§ 137

sisustamiseks tehtud viiteid kriminaalmenetluse seadustiku sätetele, mis näevad ette jälitustoimingud, millele I. Onksioni kihutamist P. Toobalile ja L. Laasile ette heidetakse; 2) maakohus heitis I. Onksionile ette H. R-i postkasti sisu reaalajas jälgimist; 3) P. Toobalile ja L. Laasile on süüks arvatud I. Onksioni kihutamine informatsiooni kogumisele SDE ja teiste selle erakonna liikmete kohta, mitte üksnes H. R-i elektronkirjade edastamine; 4) ringkonnakohus nimetas I. Onksioni kuritegu korduvaks; 5) ringkonnakohus märkis, et teenusepakkuja (nt Gmail) serverisse loodud kasutajakontole salvestatud sõnumid on käsitatavad "teel olevate" sõnumitena. (b) Kolleegiumi seisukoht (i) Kriminaalmenetluse seadustikule tehtud viidete muutmine 69. Kassaatorite väide, et asendades

§ 137lg 1 sisustamisel viite Kr

MS § 1264 lg-le 5, §-le 1265 ja §-le 1267 viitega KrMS § 1263 lg-tele 1–6, rikkus ringkonnakohus KrMS § 268 lg 6 nõudeid, ei ole nõustumisväärne. 70. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt on I. Onksionile mh eraviisilise jälitustegevusena inkrimineeritav käitumine käsitatav varjatud sisenemisena arvutisüsteemi või -võrku (teo toimepanemise ajal KrMS § 114 lg 3, praegu § 1263 lg-d 5 ja 6 ning § 1264 lg 5); varjatud läbivaatusena (teo toimepanemise ajal KrMS § 115, praegu § 1265) ja tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe salajase pealtkuulamise või -vaatamisena (teo toimepanemise ajal KrMS § 118, praegu § 1267). Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei sätesta süüdistuses ja maakohtu otsuses viidatud KrMS § 1264 lg 5, § 1265 ja § 1267 ühtegi süüdistuses nimetatud jälitustoimingut, vaid esmajoones jälitustoiminguks loa andmisega seonduvat. Ringkonnakohtu otsuse järgi on süüdistuses nimetatud jälitustoimingud kehtivas õiguses sätestatud KrMS § 1263 lg-tes 1–6. Seetõttu muutis ringkonnakohus selles osas maakohtu otsust. 71. Kolleegium märgib, et süüdistuses ja kohtuotsustes toodud viited kriminaalmenetluse seadustiku sätetele demonstreerivad, et P. Toobali ja L. Laasi kihutamisel toime pandud I. Onksioni tegevus vastab kehtivas kriminaalmenetlusõiguses ette nähtud jälitustoimingute tunnustele. Nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses on lisaks seaduse sätetele välja toodud ka nende jälitustoimingute nimetused, mille tegemist või millele kihutamist süüdistatavatele ette heidetakse (varjatud sisenemine arvutisüsteemi või arvutivõrku; varjatud läbivaatus; tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe salajane pealtkuulamine või -vaatamine). Ringkonnakohus jättis sellest loetelust välja varjatud läbivaatuse (vt käesoleva otsuse punkt 35), kuid ülejäänud kahte elementi ei muutnud. Ringkonnakohus ei vaadelnud I. Onksioni käitumist mõne sellise jälitustoiminguna, mida süüdistuses ei nimetata. Ühtlasi ei muutnud ringkonnakohus viiteid jälitustoiminguid ettenägevatele sätetele kriminaalmenetluse seadustiku selle redaktsiooni järgi, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Muutusid vaid viited sätetele, mis näevad ette samad jälitustoimingud kehtivas õiguses. Seega ei saanud ringkonnakohtu tehtud muudatus kaitseõigust riivata, sest see ei mõjutanud süüdistatavate võimalust vaidlustada süüdistuse väidet, et I. Onksioni tegevus vastab jälitustoimingu tunnustele. Selle kinnituseks, et süüdistuses nimetatud toimingud on kehtivas kriminaalmenetlusõiguses jälitustoimingutena ette nähtud, on asjakohased ka süüdistuses ning maakohtu otsuses sisalduvad viited KrMS § 1264 lg-le 5, §-le 1265 ja §-le 1267. (

1. ii)Mõiste "reaalajas" kasutamine maakohtu otsuses 72. Maakohtu otsuse leheküljel 30 on kaks lauset, milles kasutatakse terminit "reaalajas". Lehekülje kolmandas lõigus on muu hulgas märgitud järgmist: "Kriminaalasjas on tõendatud, et, et I. Onksion sisenes varjatult ligipääsuparooliga kaitstud H. R-i elektronpostkasti X@gmail.com, kogus sealt varjatult andmeid, printis välja elektronpostkastis olevad kirjad, vaatas salaja saabunud sõnumeid ja saatis L. Laasile edasi H. R-i postkasti reaalajas saabunud e-kirja ja rikkus sellega sidevahendi abil edastatud sõnumi saladust." Neljandas lõigus korratakse: "Samuti on tõendatud, et I. Onksion viibis H. R-i elektronpostkastis info kogumise eesmärgil ka 30.06.2011, vaatas salaja sinna saabunud sõnumeid ja printis sealt välja reaalaajas H. R-ile saabunud sõnumi ning edastas selle L. Laasile." 73. Nii osundatud lausetest kui ka nende kontekstist on arusaadav, et maakohus ei tarvitanud terminit "reaalajas" ühegi uue – süüdistuses kajastamata – käitumisakti kirjeldamiseks ega muutnud seda kasutades ka I. Onksioni teo elulisi asjaolusid. Kohus iseloomustas kõnealuse terminiga I. Onksioni tegevust, mida on süüdistuses kirjeldatud ja mis seisnes selles, et olles 30. juunil 2011 kella 14.55 ja 16.25 vahel sisenenud H. R-i teadmata viimase elektronpostkasti, printis I. Onksion välja samal päeval kell 15.12 H. R-ile saabunud elektronkirja ja selle manuse, skaneeris need ning edastas e-kirjaga L. Laasile. Ehkki maakohus ei kasutanud sõna "reaalajas" õigesti, on kokkuvõttes siiski piisavalt arusaadav, et silmas peeti seda, et konkreetne kiri, mille I. Onksion välja printis, saabus H. R-i postkasti samal ajal, kui I. Onksion oli sinna varjatult sisenenud. Need faktid on aga süüdistuses kajastatud ja maakohus seega süüdistuse piiridest ei väljunud. (iii) Muu teabekogumise käsitlemine 74. Kohtuotsustes – aga tegelikult ka juba süüdistuses – on võrdlemisi üksikasjalikult käsitletud I. Onksioni, P. Toobali ja L. Laasi tegevust, mis puudutas peale H. R-i elektronkirjade sisu ka muude andmete kogumist SDE tegevuse kohta (vt käesoleva otsuse punktid 2 ja 18). Samas on ringkonnakohus teinud ühemõtteliselt selgeks, et käesolevas asjas tunnistati süüdistatavad süüdi üksnes varjatud sisenemises H. R-i postkasti ja seal olevate kirjadega tehtud toimingutes või sellele kihutamises. Muud teabekogumist või sellele kihutamist süüdistatavatele karistatava teona ette ei heideta (vt käesoleva otsuse punkt 33). Seega on kassaatorite väide süüdistuse piiridest väljumise kohta ainetu. Selles, et kohtud analüüsisid oma põhjendustes ka süüdistatavate käitumist, mida karistatava teona ei käsitatud, pole midagi taunitavat. Vastupidi, kolleegium on varem selgitanud, et ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-16-04, p 9 ja 12. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-21-10, p 14.) Käesolevas asjas on kohtud neid põhimõtteid õigesti järginud. (
2. iv)I. Onksioni teo lugemine korduvaks 75. Ringkonnakohus märkis otsuse punktis 40, et "süüdistuse tekstist on ilmne, et I. Onksion pani

§ 137lg-s 1 ja § 156 lg-s 1 sätestatud kuriteod toime korduvalt".

Kolleegium leiab kassaatoritega nõustudes, et süüdistuse sõnastus selliseks järelduseks alust ei anna. Maakohus pole I. Onksioni üksiktegude jätkuvuse või korduvuse küsimuses seisukohta võtnud ja ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks kohtukolleegium pidas ilmseks, et süüdistuses loeti I. Onksioni tegu korduvaks. Süüdistuses ei ole märgitud, kas I. Onksioni sisenemine H. R-i elektronpostkasti oli 19., 20. ja 30. juunil 2011 kantud ühtsest tahtlusest või katkes I. Onksionil 19. juunil tekkinud tahtlus ja tekkis 20. ning 30. juunil uuesti. Sellised asjaolud ei ole selgelt tuletatavad ka süüdistuse kontekstist. Ehkki mitme üksikteo lugemine korduvaks või jätkuvaks on õiguslik hinnang, eeldab sellise hinnangu andmine asjasse puutuvate faktiliste asjaolude tuvastamist, mis omakorda nõuab nende piisavalt selget kajastamist süüdistuse tekstis. Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et süüdistuse või kokkuleppe tekstis peavad kajastuma ka kuriteo subjektiivse koosseisu tunnustele vastavad asjaolud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-80-13, p 7.2.2 koos seal toodud viidetega). Praegusel juhul ei ole süüdistuses faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, kas I. Onksioni rikkumine oli korduv või jätkuv. Seega on põhjendatud kassaatorite väide, et I. Onksioni tegu korduvaks lugedes väljus ringkonnakohus KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 nõuete vastaselt süüdistuse piiridest. 76. Samas ei ole eelmises punktis osutatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 mõttes oluline ega tingi ringkonnakohtu otsuse tühistamist, sest see rikkumine ei toonud kaasa kohtuotsuse ebaseaduslikkust ega põhjendamatust. Ringkonnakohus tugines järeldusele I. Onksioni teo korduvuse kohta üksnes selleks, et põhistada I. Onksioni täideviimisteo põhjuslikku seost P. Toobali ja L. Laasi kihutamisteoga. Nagu kolleegium hiljem selgitab, ei ole vaadeldava kihutamisteo ja täideviimisteo vahelise põhjuslikkuse kindlakstegemisel määravat tähtsust, kas täideviimistegu oli korduv või jätkuv (vt otsuse punktid 110–112). Seega saab Riigikohus ringkonnakohtu kõneks oleva vea kõrvaldada KrMS § 361 lg 1 p 3 alusel, jättes ringkonnakohtu otsuse põhiosast välja põhjenduse, et I. Onksioni tegu oli korduv. (

1. v)Kasutajakontole salvestatud sõnumite lugemine "teel olevateks" sõnumiteks 77. Ringkonnakohtu otsuses märgitu, et teenusepakkuja (nt Gmail) serverisse loodud kasutajakontole salvestatud sõnumid on võrdsustatavad veel teel olevate sõnumitega KrMS § 118 enne 1. jaanuari 2013 kehtinud redaktsiooni mõttes, on käsitatav õigusliku hinnanguna süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele, mitte aga süüdistuse piiridest väljuva uute asjaolude esitamisena. Sisuliselt tuleneb selline õiguslik hinnang ka süüdistusest, kus kõiki I. Onksioni teo objektiks olevaid sõnumeid käsitati tehnilise side kanali teel edastatava teabena. Ringkonnakohtu seisukoha sisulist paikapidavust käsitleb kolleegium hiljem (vt otsuse punkt 92), ent süüdistuse piiridest kohus väljunud ei ole. (3.) Kohtuotsuse põhjendamise kohustus ja tõendite hindamine (
2. a)Kassaatorite väited 78. Kohtud rikkusid kohtuotsuse põhjendamise kohustust ja hindasid tõendeid valesti. Kohtud ei kontrollinud piisavalt I. Onksioni ütluste usaldusväärsust ja lugesid P. Toobali ning L. Laasi ütlused alusetult ebausaldusväärseteks. Tegelikult edastas I. Onksion Keskerakonna liikmetele infot SDE kohta enda initsiatiivil. Seega on ebaõige kohtute järeldus, nagu oleksid P. Toobal ja L. Laasi kihutanud I. Onksioni SDE kohta infot koguma. 79. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei tegutsenud P. Toobal ja L. Laasi I. Onksionit kihutades kaastäideviijatena, vaid eraldiseisvalt. Ei ole põhimõtteliselt võimalik olukord, kus P. Toobal ja L. Laasi tekitasid teineteisest sõltumatult I. Onksionis tahtluse siseneda H. R-i e-postkasti ja printida seal olevad kirjad välja. Kui üks kahest väidetavast kihutajast on täideviijas põhiteo toimepanemise tahtluse tekitanud, ei ole isiku kihutamine sama teo toimepanemisele enam võimalik. Tunnistades P. Toobali ja L. Laasi süüdi I. Onksioni kihutamises samale teole, tegi ringkonnakohus otsuse, mis on sisemiselt vastuoluline, rikkudes nii kohtuotsuse põhistamise kohustust. (
3. b)Kolleegiumi seisukoht 80. Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui faktiliste asjaolude tuvastamisel on rikutud kriminaalmenetlusõiguse norme, mh siis, kui kohtuotsuse põhjendused ei ole selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-14-15, p 41). Käesolevas kriminaalasjas on kohtud järginud faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusnorme, sh piisavalt veenvalt näidanud, miks I. Onksioni ütlusi tuleb pidada tõendina usaldusväärseks, P. Toobali ja L. Laasi ütlusi aga mitte (vt kokkuvõtlikult käesoleva otsuse punktid 18–20). 81. Seisukohta, et kaks kihutajat tekitavad täideviijas teineteisest sõltumatult teotahtluse, ei saa pidada sisemiselt vastuoluliseks. On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel (vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2010, lk 650). Riigikohus on märkinud, et karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 13.5 ja 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 16). Seega on väide kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumise kohta alusetu. (4.)

§ 137lg 1 kohaldatavus ja põhiseaduslikkus (a) Kassaatorite väited 82.

I. Onksionile süüksarvatav tegu ei vasta

§ 137lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisule, mistõttu pole P.

Toobalit ega L. Laasit võimalik karistada ka sellele kuriteole kihutamise eest. Varjatud sisenemine arvutisüsteemi või -võrku ega ka tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe salajane pealtkuulamine või -vaatamine ei saa olla käsitatavad jälitustoimingutena kriminaalmenetluse seadustiku ega

§ 137lg 1 mõttes.

Pealtvaatamisega ei ole tegemist siis, kui sõnum on adressaadile kohale jõudnud ja sõnumi kaitse sõltub juba isikust endast, mitte vahendajast. I. Onksion ei toimetanud H. R-i elektronpostkasti reaalajas jälgimist, vaid printis välja elektronkirjad, mis ta oli avastanud. Õigusalases kirjanduses on täheldatud, et vaatlemise (sh salajase pealtvaatamise) alla saab paigutada väga palju tegevusi, mistõttu ei saa teabe salajane pealtvaatamine iseenesest karistatav olla. Varjatud sisenemine arvutisüsteemi või arvutivõrku ei ole iseseisev jälitustoiming, vaid toiming, mis võib olla vajalik KrMS § 1263 lg 1 ja lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud jälitustoimingu tegemiseks. 83.

§ 137

on osas, milles see ei sätesta, millised on kuriteokoosseisu sisustamisel asjasse puutuvad jälitustoimingud, vastuolus PS § 23 lg-st 1 tuleneva määratletuse põhimõttega. Riigikohtu praktika järgi viitab

§ 137

menetleja volitusi sätestavatele normidele, mis ei ava karistusnormi sisu, vaid panevad paika, mis on kriminaalmenetluslikult menetleja jaoks lubatav ja mis mitte. Õiguskirjanduses on väljendatud seisukohta, et kriminaalmenetluslik lubatavus ja keelatavus ei pruugi kattuda karistusõigusliku lubatavuse ja keelatavusega.

§ 137

sõnastus ei sea piire meelevaldselt laiale tõlgendusele, eksides seetõttu PS § 23 lg-s 1 sätestatud määratletuse põhimõtte vastu.

§ 137

tõlgendus, mille kohaselt ei hõlma see kuriteokoosseis mitte üksnes varjatud jälgimist, vaid mis tahes jälitustoimingute tegemist, ei ole kooskõlas määratletuse põhimõttega. (b) Kolleegiumi seisukoht (i) I. Onksioni teo vastavus

§ 137

lg-le 1 84.

§ 137

("Eraviisiline jälitustegevus") lg 1 redaktsioon, mis kehtis süüdistatavatele etteheidetava teo toimepanemise ajal, tunnistas karistatavaks jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt teise inimese jälgimise tema kohta andmete kogumise eesmärgil.

1. jaanuarist 2015 on koosseisu tekstis asendatud sõna "inimese" sõnaga "isiku".
2. Seega on eraviisilise jälitustegevuse üheks koosseisuliseks tunnuseks teise inimese (alates
3. aastast "isiku" seega ka juriidilise isiku) jälgimine. Kolleegium asus juba aastal 2004 seisukohale, et kuigi

§ 137

dispositsioonis räägitakse vaid "teise inimese jälgimisest", tuleb kõnealuse paragrahvi pealkirjast, aga ka selles paragrahvis sätestatu teleoloogilise tõlgendamise pinnalt asuda seisukohale, et

§-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-124-04, p 10). Hiljem on Riigikohus sama seisukohta korranud, selgitades täiendavalt, et kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a otsus asjas nr 3-1-1-158-05, p 8). Kolleegium jääb osutatud seisukoha juurde ka käesolevas asjas.
5. Seega vajab selgitamist, kas I. Onksioni tegu, mis seisnes selles, et ta sisenes 19.,
6. ja
7. juunil 2011 H. R-i nõusoleku ja teadmiseta viimase e-posti kontole, tutvus seal olevate e-kirjadega, printis 455 leheküljel kirju välja ja edastas väljatrükid, nagu ka
8. juunil
9. a saabunud e-kirja skaneeringu, L. Laasile ning P. Toobalile, vastab mõne jälitustoimingu tunnustele.
10. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt vastab I. Onksioni tegevus jälitustoimingu tunnustele, kuna see on vaadeldav nii 1) varjatud sisenemisena arvutisüsteemi või arvutivõrku; 2) varjatud läbivaatusena kui ka 3) tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe salajase pealtvaatamisena. Ringkonnakohus leidis, et varjatud läbivaatuse tunnused pole täidetud, sest selle toimingu objektiks saab olla vaid asi, e-kirjad pole aga asjad. Ülejäänud osas nõustus ka teise astme kohus prokuratuuri ja maakohtu hinnanguga.
11. Kolleegium leiab sarnaselt süüdistuses ja maakohtu otsuses märgituga, et I. Onksioni tegevus H. R-i e-posti kontol olevate kirjade kohta teabe kogumisel on käsitatav objekti varjatud läbivaatusena teo toimepanemise ajal kehtinud KrMS § 115 ning kehtiva KrMS § 1263 lg 1 ja § 1265 mõttes. Ühtlasi on see, kuidas I. Onksion kasutas H. R-i e-kirjadega tutvumiseks enda arvutisse salvestatud H. R-i ligipääsuparooli, vaadeldav arvutisüsteemi varjatud sisenemisena KrMS § 114 lg 3 (§ 1263 lg 5 ja § 1264 lg 5) mõttes. Samas puuduvad I. Onksioni tegevuses teabe salajase pealtvaatamise (KrMS § 118, § 1263 lg 2 p 2 ja lg 4 p 2 ning § 1267) tunnused.
12. Kaitsjate apellatsioonis ja ringkonnakohtu otsuses esitatud põhjendusega selle kohta, miks I. Onksioni käitumine ei vasta varjatud läbivaatuse tunnustele, ei saa nõustuda. Nii kaitsjad kui ka ringkonnakohus leidsid, et kuna varjatud läbivaatust saab KrMS § 1265 lg 1 kohaselt läbi viia vaid asja (kehalise eseme) suhtes, elektronpostkast ega e-kirjad aga asjad ei ole, pole ka I. Onksioni tegevus varjatud läbivaatus. Kaitsjad viitasid täiendavalt sellele, et I. Onksion kasutas H. R-i e-postkasti sisenemiseks enda tööarvutit, mistõttu ei saa rääkida ka arvuti varjatud läbivaatusest (apellatsiooni punkt 186). Kolleegium märgib, et I. Onksion sisenes oma arvuti kaudu veebipõhiselt H. R-i e-posti kontole. See tähendab, et e-kirjade failid, mille kohta I. Onksion teavet kogus, olid salvestatud H. R-i poolt kasutatud meiliteenuse (Gmail) pakkuja (Google Inc.) serverisse loodud kasutajakontole. E-posti teenuse pakkuja server on asi KrMS § 1265 lg 1 mõttes. Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenenud isik, kes kogub õigustatud isiku teadmata andmeid kontol olevate ekirjade kohta, vaatab varjatult läbi teenusepakkuja serveri seda osa, kus kontoomaniku andmed paiknevad.
13. Kohtute tuvastatud I. Onksioni tegevus H. R-i e-kirjade sisu kohta teabe kogumisel on vaadeldav H. R-i e-posti konto (teenusepakkuja serveri osa) varjatud läbivaatusena, kuna esiteks toimus see H. R-i kui õigustatud isiku eest varjatult ja teiseks oli I. Onksioni tegevuse iseloom ja ulatus piisav, saavutamaks jälitustegevusele iseloomulikku isikuandmete töötlemise intensiivsust. I. Onksion ei piirdunud põgusa tutvumisega H. R-i postkasti sisuga, vaid printis sealt P. Toobalile ja L. Laasile edasiandmiseks välja sadade lehekülgede kaupa H. R-i elektronkirju. See oli süsteemne tegevus, muutmaks H. R-i e-posti kontol olevate kirjade sisu võimalikult suures ulatuses I. Onksionile ja tema määratud isikutele püsivalt ja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kättesaadavaks.
14. Iseenesest on õige kaitsjate seisukoht, et varem KrMS § 114 lg-s 3 ja praegu KrMS § 1263 lg-s 5 nimetatud toimingud (varjatud sisenemine hoonesse, ruumi, sõidukisse, piirdega alale või arvutisüsteemi) ei ole eraldivõetuna käsitatavad jälitustoimingutena. Näiteks kui keegi siseneb varjatult võõrasse hoonesse üksnes selleks, et seal ööbida, võib tema tegu olla karistatav

§ 266, mitte aga § 137 järgi.

Sama moodi võib varjatud sisenemine arvutisüsteemi, kui seda ei tehta teabe kogumiseks, olla karistatav eeskätt

§ 217järgi, mitte eraviisilise jälitustegevusena. Samas kui Kr

MS § 1263 lg-s 5 (§ 114 lg-s 3) nimetatud toiming tehakse mõne jälitustoimingu eraviisiliseks tegemiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks, muutub varjatud sisenemine eraviisilise jälitustoimingu osaks ja on muude tingimuste täidetuse korral karistatav ka

§ 137lg 1 järgi.

Kuna I. Onksion sisenes varjatult H. R-i e-posti kontole selleks, et koguda andmeid H. R-i e-kirjade sisu kohta, on süüdistuses ja kohtuotsustes I. Onksionile põhjendatult ette heidetud ka varjatud sisenemist arvutisüsteemi.

1. Samas nõustub kolleegium kassaatoritega selles, et I. Onksioni tegevus ei ole vaadeldav tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe salajase pealtvaatamisena (KrMS § 118, § 1263 lg 2 p 2, lg 4 p 2 ja § 1267). Pealtkuulamise või -vaatamisega on kõnealuse jälitustoimingu mõttes tegemist üksnes siis, kui n-ö reaalajas jälgitakse edastamisel olevat teavet (nt kuulatakse pealt vahetut suulist vestlust või telefonikõne selle toimumise ajal või vaadatakse pealt tekstisõnumeid nende koostamise ja edastamise ajal). Kuna e-kirjad, mille kohta I. Onksion teavet kogus, ei olnud enam ülekandefaasis, vaid olid muutunud H. R-i e-posti kontol kättesaadavaks ja seega adressaadini jõudnud, polnud nendega tutvumine teabe pealtvaatamine KrMS § 118 lg 1 mõttes. Siinkohal ei ole tähtsust ringkonnakohtu osutatud asjaolul, et H. R-i e-kirjad olid salvestatud e-posti teenuse pakkuja serverisse loodud kasutajakontole. See tõik ei muuda kõnealuseid kirju edastamisel olevateks.
2. Eeltoodud põhjustel muudab kolleegium KrMS § 361 lg 1 p-st 3 juhindudes nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu hinnangut selle kohta, milliste süüdistuses nimetatud jälitustoimingute tunnustele I. Onksionile

§ 137lg 1 järgi süüksarvatud tegu vastab.

Erinevalt ringkonnakohtust leiab kolleegium, et I. Onksioni tegu on käsitatav varjatud läbivaatusena. Kuna niisugune õiguslik hinnang kajastub juba süüdistuses ja maakohtu otsuses ning kaitsjad said sellele esitada oma vastuväiteid, mida kolleegium ka hindas, ei nõua ringkonnakohtu põhjenduse muutmine poolte täiendavat ärakuulamist. Erinevalt nii ringkonnakohtust kui ka maakohtust on kolleegium seisukohal, et I. Onksioni tegu ei ole käsitatav (tehniliste sidekanalite kaudu edastatava) teabe salajase pealtvaatamisena. 94. Kohtud on tuvastanud, et I. Onksion oli jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isik. Samuti järeldub tuvastatud asjaoludest, et I. Onksion pani teo toime tahtlikult andmete kogumise eesmärgil. Seega täidab I. Onksioni täideviimistegu eraviisilise jälitustegevuse (

§ 137lg 1) objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused.

(ii)

§ 137lg 1 põhiseaduslikkus 95.

Seoses kassaatorite taotlusega alustada

§ 137

lg 1 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust osutab kolleegium esmalt väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt saab kohus konkreetse normikontrolli raames hinnata õigusnormi põhiseadusele vastavust vaid menetletava kohtuasja asjaolude põhjal (vt Riigikohtu üldkogu

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-7702, p 23 ja
3. juuli
4. a otsus asjas nr 3-4-1-2-15, p 53; kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus asjas nr 3-1-1-20-06, p 7 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
7. detsembri
8. a otsus asjas nr 3-4-1-25-09 p 26). Seega ei tule kolleegiumil kaitsjate taotluse lahendamiseks hinnata mitte seda, kas

§ 137

lg 1 põhjal on võimalik piisava selgusega ette näha kõiki käitumisviise, mis on selle sätte järgi karistatavad, vaid seda, kas ettenähtav on konkreetselt I. Onksionile omistatud teo karistatavus. 96. Riigikohus möönab, et

§ 137lg 1 sõnastus ei ole õigusselguse aspektist õnnestunud.

Teise inimese (isiku) jälgimise mõiste võib olla mitmeti mõistetav. Samuti näib valitsevat teatav ebakõla

§-de 137 ja 315 teokirjelduste vahel. Samas tuleb arvestada, et juba aastaid enne I. Onksioni teo toimepanemist oli välja kujunenud Riigikohtu praktika, mis piiritles teise isiku jälgimise mõiste seaduses ette nähtud jälitustoimingute ringiga (vt otsuse punkt 85). Selline tõlgendus konkretiseerib teise isiku jälgimise mõistet märgatavalt. Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et EIÕK art 7 lg-st 1 tulenev nõue, mille kohaselt peab kuriteokoosseis olema õigusnormidega selgelt määratletud, on täidetud, kui isik saab asjasse puutuva sätte sõnastusest aru, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, millise tegevuse või tegevusetuse eest on ta kriminaalkorras vastutav (vt nt EIK

1. jaanuari
2. a otsus asjas Veeber vs. Eesti nr 2, p 31). EIK on kinnitanud, et õigusnormi sõnastuse selgusest olenemata kuulub iga õigusharu, kaasa arvatud kriminaalõiguse juurde kohtupoolne tõlgendus. Kuigi konkreetsus on äärmiselt soovitav, võib sellega kaasneda liigne jäikus ning õigusnormid peavad suutma muutuvate asjaoludega sammu pidada. Sellest tulenevalt sisaldavad paljud seadused suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja kohaldamine on praktika küsimus. Kohtute õigusemõistmise roll seisnebki selliste tõlgenduslike kahtluste hajutamises. Konventsiooni artiklit 7 ei saa käsitada selliselt, et see välistab kriminaalvastutuse normide lõpliku selgitamise igakordse kohtupoolse tõlgenduse abil, tingimusel, et lõpptulemus on kooskõlas kuriteo põhiolemusega ning et see on mõistlikult ettenähtav. (Vt EIK
3. juuni
4. a otsus asjas Liivik vs. Eesti, p 94.)
5. Kolleegium on veendunud, et arvestades I. Onksioni teo iseloomu, ulatust ja süsteemsust (vt ka otsuse punkt 90), vastab see

§ 137

lg-s 1 sätestatud "teise inimese jälgimise" ja "eraviisilise jälitustegevuse" mõistete põhiolemusele ja selle karistatavus pidi olema mõistlikult ettenähtav – seda eriti Riigikohtu eelnevalt viidatud praktika valguses. Seetõttu leiab kolleegium, et konkreetse kohtuasja asjaolude (I. Onksioni teo kirjelduse) põhjal puudub alus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, kontrollimaks

§ 137lg 1 vastavust PS § 23 lg-st 1 tulenevale karistusseaduse määratletuse nõudele.

(5.)

§ 156lg 1 kohaldatavus ja põhiseaduslikkus (a) Kassaatorite väited 98.

I. Onksioni tegu ei vasta

§ 156lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule, mistõttu pole P.

Toobalit ega L. Laasit võimalik karistada ka sellele kuriteole kihutamise eest.

§ 156

kohaldamisala ühtib PS § 43 kaitsealaga ega saa seda laiendada.

§ 156

on sekundaarnorm, mis sanktsioneerib PS §-ga 43 tagatud sõnumi saladuse rikkumise. Kohtupraktika kohaselt kuuluvad PS § 43 kaitsealasse vaid need sõnumid, mis on hetkel kommunikatsiooniprotsessis, mitte aga saadetud ja andmekandjale salvestatud sõnumid, mis on saatja või saaja valduses (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 816). Seega on ka

§ 156

järgi karistatav üksnes edastamisel olevate, mitte juba saaja valdusse jõudnud sõnumite saladuse rikkumine. Kui seadusandja oleks soovinud

§ 156

kohaldamisala laiendada, ei oleks see paragrahv pealkirjastatud sõnumi saladuse rikkumisena, vaid näiteks privaatsusõiguse rikkumisena. Puudub põhjus kaitsta adressaadini jõudnud sõnumeid rangemalt kui näiteks isiklikku päevikut, milles on intiimsed mõtted. Eeltoodust johtuvalt ei ole isiku mõjusfääris olevate kirjade kaitseta jätmine ebaloogiline, nagu väidab ringkonnakohus. Sõnumi sisu on sõnumisaladuse kaitsealas piiratud aja jooksul – seni, kuni see on jõudnud adressaadi mõjusfääri. Kui sõnum on adressaadini juba jõudnud, on inimesel võimalik enda huvide kaitseks võtta kasutusele vajalikke meetmeid. Seega on sõnumisaladuse kaitsealas ainult need sõnumid, mis on teel adressaadini ja mis on seetõttu väljunud nii saatja kui saaja mõjualast. E-kirjad, mida I. Onksion käitles, oli H. R. kätte saanud ja need asusid tema valduses. Seetõttu ei olnud kirjad PS § 43 kaitsealas ja I. Onksioni tegevus nende käitlemisel ei ole käsitatav

§ 156järgi kvalifitseeritava süüteona.

Ei ole oluline, millises serveris sõnumid salvestatakse. Sõnumisaladuse kaitsmisväärsuse aspektist on oluline vaid see, kas sõnum on läbinud edastusprotsessi ning jõudnud isiku mõjusfääri. Elektronkirjade puhul jõuab sõnum isiku mõjusfääri, kui tal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda ning otsustada selle üle, kas sõnum salvestada või kustutada. Gmaili teenus võimaldab saajal sõnumi kustutada, mistõttu oleneb sõnumi kaitse sõnumi adressaadi suvast. 99.

§ 156

on osas, milles see ei sätesta teoobjekti ega -kirjeldust, vastuolus PS § 13 lg-ga 2 ja § 23 lg-ga 1. Teokirjeldus kui selline ei saa olla "rikkumine", sest iga karistusnorm kriminaliseerib mingi hüve rikkumise. Seega on

§ 156koosseisus teokirjeldus määratlemata.

Teoobjekt peab olema mõni reaalse maailma ese, aga "sõnumi saladus" on üksnes abstraktne määratlus. Õiguskirjanduses on täheldatud, et säärane sõnakasutus sobib kasutamiseks üldiste mõistetega opereerivas konstitutsiooniõiguses, kuid on sobimatu konkreetsust nõudvas karistusõiguses. (b) Kolleegiumi seisukoht (i) I. Onksioni teo vastavus

§ 156

lg-le 1 100.

§ 156

("Sõnumisaladuse rikkumine") lg 1 näeb ette karistuse kirjavahetuse ja sidevahendi abil edastatud sõnumi saladuse rikkumise eest. Kolleegium on erinevalt ringkonnakohtust seisukohal, et

§ 156

tagab üksnes PS § 43 kaitsealas ehk kommunikatsiooniprotsessis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 816) olevate sõnumite saladust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a otsus asjas nr 3-1-15-09, p 10). Esmalt viitab sellele "sõnumisaladuse" termin, mis seob

§ 156mõistelisel tasandil PS §-ga 43, seda eriti 10.

peatüki 2. jao pealkirja ("Põhivabaduste rikkumised") arvestades. Osutatud argument ei ole aga peamine. Juhul kui seadusandja soovinuks

§-ga 156 kaitsta ka sellist teavet, mis ei ole enam kommunikatsiooniprotsessis, puudunuks mõte piiritleda kaitstavat teavet üksnes kirjavahetuse ja sidevahendi abil edastatud sõnumitega. Isiku mõjusfääris oleva privaatse teabe kaitsmisväärsus ja sellise teabe puutumatuse rikkumisega kaasneva PS § 26 riive intensiivsus ei olene sellest, kas sama teavet on kunagi varem kirja teel või sidevahendi abil edastatud või mitte. Kui teave on kommunikatsiooniprotsessi läbinud, ei ole seda privaatsuse kaitse aspektist enam alust eristada teabest, mis pole kunagi kommunikatsiooniprotsessis olnudki. Seega saab

§-s 156 sisalduv viide kirjavahetuse ja sidevahendi abil edastatud sõnumitele tähendada üksnes seda, et kõnealuse kuriteokoosseisuga kaitstakse privaatset teavet suurema riski eest, mis kaasneb teabe edastamisega kirjavahetuses või sidevahendi abil. Kui teabe puutumatust rikutakse viisil, mis ei ole seotud kommunikatsiooniprotsessile omase riski ärakasutamisega ehk mis ei tulene vahetult teabe edastamisest kirja teel või sidevahendi abil, ei saa sellise käitumise eest

§ 156järgi karistada.

Kirjavahetuse või sidevahendi abil edastatud sõnumi saladuse rikkumine

§ 156lg 1 tähenduses eeldab järelikult alati kommunikatsiooniprotsessi sekkumist.

101. Seega otsustamaks, kas I. Onksioni tegu vastab

§ 156lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule, tuleb vastata küsimusele, kas I.

Onksion, sisenedes H. R-i e-posti kontole, tutvudes seal salvestatud kirjadega ja jäädvustades nende sisu, sekkus kommunikatsiooniprotsessi.

1. Riigikohus on varem leidnud, et e-kiri on PS § 43 mõttes kommunikatsiooniprotsessis selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni ehk sõnumi teeloleku ajal, mil sõnum on isiku mõjusfäärist väljas ning ta ei saa seda kolmandate isikute eest kaitsta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 816–817). Sarnaselt tuleb kommunikatsiooniprotsessi mõista ka

§ 156kontekstis.

Kolleegium leiab, et e-kiri on saajani jõudnud, kui see on muutunud saajale tema e-posti kasutajakonto kaudu kättesaadavaks. Elektronkirja kättesaadavaks muutumisega saaja e-posti kontol on sõnumi edastamine lõppenud. See risk, mis realiseerub kontoomaniku turvaelementide ebaseaduslikul ärakasutamisel, ei tulene kirja saatja ja saaja jaoks kontrollimatust kommunikatsiooniprotsessist. E-posti konto kasutajatunnus ja salasõna, nagu ka nende abil kättesaadavad kirjad, on kontoomaniku mõjusfääris. Seega kui keegi siseneb ebaseaduslikult võõrale e-posti kontole ja tutvub seal nähtavate kirjadega kontoomaniku enda kasutajatunnuse ja salasõna abil, ei ole tegemist kommunikatsiooniprotsessi sekkumisega ja teda ei saa karistada

§ 156järgi.

103. Sõltumata sellest, kas e-kiri on saaja elektronposti kontol kättesaadav, võib sellega tutvumine olla käsitatav kommunikatsiooniprotsessi sekkumisena ja

§ 156

järgi karistatava teona siis, kui toimepanija ei kasuta kirja saaja (ega saatja) e-posti kontot, vaid juurdepääsu kommunikatsiooniprotsessi käigus tekkivale infole, mille üle kirja saajal ega saatjal kontrolli ei ole (nt teenusepakkuja juures säilitatavat e-kirja faili koopiat). 104. I. Onksion tutvus H. R-i e-posti kasutajakontol seal kättesaadavaks muutunud kirjadega, kasutades kontole sisenemiseks H. R-i enda kasutajatunnust ja salasõna, mis H. R. oli kogemata I. Onksioni tööarvutisse salvestanud. Seega ei sekkunud I. Onksion kirjadega tutvudes kommunikatsiooniprotsessi ja tema tegu ei vasta

§ 156lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivsele koosseisule.

105. Vastutus kuriteole kihutamise (

§ 22

lg 2) eest eeldab tulenevalt aktsessoorsuse põhimõttest tahtlikku õigusvastast põhitegu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-10-09, p 45). Seetõttu välistab I. Onksioni teos sõnumisaladuse rikkumise tunnuste puudumine ka P. Toobali ja L. Laasi karistamise sõnumisaladuse rikkumisele kihutamise eest. (ii)

§ 156lg 1 põhiseaduslikkus 106.

Tulenevalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimesest lausest saab kohus konkreetse kohtuasja lahendamisel tunnistada põhiseadusvastaseks üksnes asjassepuutuva sätte. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, s.t mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-18-14, p 44). Kuna I. Onksioni tegu ei vasta sõnumisaladuse rikkumise, P. Toobali ja L. Laasi teod aga sellele kihutamise tunnustele, ei olene kohtuasja lahendus sellest, kas

§ 156lg 1 on põhiseadusega vastuolus või mitte.

Järelikult pole see säte PSJKS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses asjassepuutuv ja kaitsjate taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamiseks tuleb jätta läbi vaatamata (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-10812, p 27). (6.) P. Toobali ja L. Laasi kihutamistegu (

1. a)Kassaatorite väited 107. P. Toobal ja L. Laasi ei kihutanud I. Onksionit H. R-i elektronpostkasti sisenema ega sealt sõnumeid edastama. Kuriteole kihutamise puhul on vaja ära näidata põhjuslik seos kihutamise ja põhiteo vahel, samuti asjaolu, et toimepanija asus tegutsema ajendatuna kihutajate käitumisest. Kuna kihutamine peab ajaliselt eelnema põhiteole, ei saa see olla toime pandud pärast põhitegu. Nagu ka ringkonnakohus tuvastas, oli I. Onksion selleks ajaks, kui ta ise L. Laasi ja P. Toobaliga ühendust võttis, teo toimepanemist juba alustanud. Seega ei olnud L. Laasil ega P. Toobalil enam võimalik I. Onksionit sellele tegevusele kihutada. I. Onksion sisenes esimesel korral H. R-i epostkasti kellegi kihutamiseta, ülejäänud kaks sisenemist olid aga kantud sellestsamast tahtlusest. Seega oli I. Onksioni teotahtlus tekkinud P. Toobali ja L. Laasi panuseta. Puuduvad usaldusväärsed tõendid, millest nähtuks, et P. Toobal ja L. Laasi kihutasid I. Onksionit 20. ja 30. juunil 2011 aset leidnud tegudele. I. Onksion edastas H. R-i kirjad P. Toobalile ja L. Laasile omal initsiatiivil, ilma, et viimased teda kuidagi kihutanud oleksid. 108. Ringkonnakohus leidis vääralt, et H. R-i postkasti sisenemised 19., 20. ja 30. juunil on vaadeldavad korduva teona. Tegemist on ühtsest tahtlusest kantud jätkuva teoga. I. Onksion on pannud toime kolm tegu, mis on ajaliselt lähedased (19., 20. ja 30. juuni 2011), need on suunatud sama objekti (H. R-i elektronpostkasti sisu) vastu ning toime pandud sarnasel viisil (I. Onksioni kasutuses olnud sülearvuti kaudu, kuhu oli salvestunud H. R-i elektronpostkasti juurdepääsuparool). Kõik osateod on kantud ühtsest tahtest. I. Onksioni tahe H. R-i elektronpostkasti siseneda manifesteerus juba 19. juunil 2011. Ei ole kahtlust, et sel ajal ei olnud P. Toobal ega L. Laasi teda kuriteo toimepanemisele kihutanud. Samuti ei ole tõendatud, et keegi oleks I. Onksionit kihutanud järgnevatele tegudele. I. Onksioni ütlused tuleb ebausaldusväärsetena tõendikogumist välja jätta. Ka I. Onksioni varasemal käitumisel puudub menetletava teoga seos. Seejuures edastas I. Onksion ka varem teavet omal algatusel. (
2. b)Kolleegiumi seisukoht 109. Kohtud ei ole P. Toobali ja L. Laasi käitumist eraviisilisele jälitustegevusele (

§ 137

lg 1) kihutamisena (

§ 22lg 2) käsitades materiaalõiguse vastu eksinud.

110.

§ 22

lg 2 kohaselt on kihutaja isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Kallutamine tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, tema teootsuse esilekutsumist.

§ 22

lg 2 mõttes ei ole võimalik kallutada isikut, kellel on põhiteo tahtlus juba olemas. Samas võib vastutus kihutamise eest kõne alla tulla siis, kui teootsuse juba langetanud isikut kallutatakse panema toime tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt teistsugust kuritegu (nn ümberkihutamine), aga ka siis, kui kallutamine on suunatud algses teootsuses sisalduva ebaõigussisu olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma varguse käigus ära kavandatud ühe asja asemel kümme asja). Jätkuva süüteo korral on kihutamisega

§ 22

lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud.

1. See, et I. Onksion asus juhuslikult avastatud juurdepääsuvõimalust H. R-i e-posti kontole kasutama selleks, et H. R-i kirjade sisu kohta süsteemselt teavet koguda ja seda Keskerakonna liikmetele edastada, oli tuvastatud asjaoludest nähtuvalt tingitud P. Toobali ja L. Laasi sooviavaldusest. Olles
2. juunil
3. a avastanud juurdepääsu H. R-i elektronpostkastile, ei asunud I. Onksion omal initsiatiivil e-kirju välja printima ja väljatrükke kellelegi toimetama, vaid ta võttis ühendust P. Toobali ja L. Laasiga, küsides neilt, mida edasi teha. Just selleks, et täita P. Toobali ja L. Laasi soovi H. R-i kirjade sisuga tutvuda, sisenes I. Onksion ka
4. ja
5. juunil 2011 H. R-i postkasti, printis sealt 455 lehekülge e-kirju ja nende manuseid ning saatis
6. juunil 2011 kell 15.12 saabunud e-kirja skaneeritult L. Laasile. P. Toobali ja L. Laasi kallutamiseta võinuks I. Onksioni tegu piirduda vaid
7. juunil 2011 põgusa tutvumisega H. R-i postkasti sisuga. Olenevalt asjaoludest ei pruugi selline käitumine eraldivõetuna olla vaadeldav jälitustoiminguna ega seega ka eraviisilise jälitustegevusena (

§ 137

). Igal juhul olnuks teoebaõiguse ulatus olulisel määral väiksem kui kohtute tuvastatud teo puhul. I. Onksioni tahtlus panna tegu toime mastaabis, nagu see aset leidis, oli tingitud P. Toobali ja L. Laasi kihutamisteost.

1. Eeltoodust tulenevalt ei ole P. Toobali ja L. Laasi kihutamisteo seisukohalt otsustavat tähtsust, kas I. Onksioni tegevus 19.,
2. ja
3. juunil 2011 oli kantud ühtsest tahtlusest, mida P. Toobal ja L. Laasi üleval hoidsid, või tekitasid kihutajad I. Onksionis
4. ja
5. juuniks uue tahtluse H. R-i e-postkasti siseneda ja seal olevate kirjade sisu kohta andmeid koguda.
6. Alusetu on ka kassaatorite väide, et P. Toobali ja L. Laasi kihutamistegu on tõendamata. Kohtud tuginesid P. Toobali ja L. Laasi kihutamisteo tõendatuks lugemisel lisaks I. Onksioni ütlustele ka süüdistatavate omavahelisele kirjavahetusele, millest nähtub nii P. Toobali kui ka L. Laasi aktiivne soov e-kirjadega tutvuda (vt käesoleva otsuse punkt 20). Kohtute järeldustele selle kohta, milline oli P. Toobali, L. Laasi ja I. Onksioni käitumine seoses H. R-i e-kirjadega, lisab olulisel määral veenvust seegi, et tuvastatu sobitub suhete iseloomuga, mis oli süüdistatavate vahel välja kujunenud juba mitme varasema kuu vältel (vt käesoleva otsuse punktid 18–19). Kohtute kindlakstehtust nähtub, et P. Toobal ja L. Laasi veensid I. Onksionit, kes soovis SDE-st lahkuda ja liituda Keskerakonnaga, veel mõneks ajaks SDE-sse jääma selleks, et I. Onksion saaks neile SDE kohta siseinfot edastada. Seejuures meelitasid P. Toobal ja L. Laasi I. Onksionit lubadusega viimane tulevikus Keskerakonda võtta ja talle sobiv töökoht leida. Kohtuotsustes viidatud tõendid kinnitavad, et kaitseversioon, nagu oleks I. Onksion pakkunud P. Toobalile ja L. Laasile SDE siseinfot omal algatusel ja P. Toobali ning L. Laasi roll piirdus selle info passiivse vastuvõtmisega, on vale. See omakorda kinnitab I. Onksioni ütlustest ja seda toetavast süüdistatavate kirjavahetusest tulenevat järeldust, et I. Onksion kopeeris H. R-i kirju ja edastas neid P. Toobalile ja L. Laasile viimaste initsiatiivil.
7. Väljaspool kriminaalasja lahendamise piire osutab kolleegium järgnevale. Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega

§ 22lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes Kr

MS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 20), peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-1-1-4-12, p 10 ja
5. märtsi
6. a otsus asjas nr 3-1-1-611, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest

§ 221järgi.

(III) Dokumendi võltsimine (1.) Süüdistuse selgus ja konkreetsus (a) Kassaatorite väited 115. P. Toobalile

§ 344

lg 1 järgi ja Keskerakonnale

§ 344lg 2 järgi esitatud süüdistus on ebakonkreetne.

Süüdistuses, nagu ka kohtuotsustes, on viidatud EKS §-dele 121 ja 123, täpsustamata, millist lõiget ja punkti silmas peetakse. Samuti ei ole kontrollitud – ja süüdistuse ebakonkreetsust arvestades ei olegi võimalik seda teha –, kas süüdistatavate tegu on jätkuvalt karistatav ka EKS §-de 121 ja 123 kehtivaid redaktsioone arvestades. Süüdimõistva kohtuotsuse tegemine ebakonkreetse süüdistuse alusel ja kohtuotsustes põhistuste puudumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (b) Kolleegiumi seisukoht 116. Süüdistuse vaidlusaluses lõigus, mida kassaatorid ebakonkreetseks peavad, põhjendatakse, miks on Keskerakonna kassa sissetuleku orderid õiguslikult vaadeldavad

§-s 344 nimetatud dokumentidena, mille alusel on võimalik omandada õigusi. Selle lõigu täpne sõnastus on järgmine: "Eesti Keskerakonna kassa sissetuleku order on MTÜ Eesti Keskerakond ametlik dokument, millega tõendatakse ja tagatakse erakonnaseaduse (ajavahemikus 08.03.2010 kuni 31.03.2011 kehtinud redaktsioonides) § 12¹ ja § 12³ sätestatud nõuetest ja piirangutest kinnipidamine, samuti erakonna raamatupidamise korraldamise nõuete täitmine. Eesti Keskerakonna kassa sissetuleku order tõendab ja tagab, et erakonna kassasse antud vara ja vahendite allikaks on üksnes tema poolt põhikirjaga kehtestatud liikmemaksud, erakonnaseaduse alusel saadud eraldised riigieelarvest, füüsiliste isikute annetused ning tulu erakonna varalt. Eesti Keskerakonna kassa sissetuleku order on samuti dokumendiks, mille alusel on võimalik omandada õigusi, s.h. õigus kasutada orderil näidatud ja kassasse antud summat erakonna legaalses majandustegevuses." 117. EKS §-d 121 ja 122 sätestasid süüdistuses viidatud redaktsioonis järgmist: "§ 121. Erakonna vara ja vahendid

§ 344

kohaldamise seisukohalt on oluline üksnes see, kas võltsitud dokument võimaldas omandada õigusi või vabaneda kohustustest võltsimise toimepanemise ajal. Kui pärast võltsimise toimepanemist kehtestatakse seadus, mis kaotab õiguse või kohustuse, mille omandamine või millest vabanemine dokumendiga selle võltsimise ajal võimalik oli, ei ole tegemist teo karistatavust välistava seadusega

§ 5lg 2 mõttes.

Võltsimise teoebaõigus jääb püsima ka siis, kui samasuguse dokumendi võltsimine millalgi hiljem enam õigusi omandada või kohustustest vabaneda ei võimalda. Esiteks ei mõjuta selline õigusliku olukorra muutus üldjuhul õigussuhteid, mis eksisteerisid võltsimise ajal ja mida võltsitud dokument jätkuvalt mõjutada võib. Kuid sõltumata sellest ei kaota dokumendi õigusliku tähenduse muutumine tagantjärele seda karistamisväärsust, mis oli võltsimisel selle toimepanemise ajal. Isegi kui seadusandja oleks millalgi pärast süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemist lubanud erakondadel kasutada oma tegevuses ka tuvastamata päritolu vara ning võtta vastu anonüümseid ja varjatud annetusi (mida tegelikult ei ole juhtunud), ei mõjutaks see P. Toobali ja Keskerakonna teole antavat karistusõiguslikku hinnangut. Seega on alusetud kassaatorite etteheited, et süüdistuses ja kohtuotsustes pole erakonnaseaduse muudatuste valguses hinnatud, kas süüdistatavate tegu on jätkuvalt karistatav. (2.) Võltsimisteo tõendatus (

1. a)Kassaatorite väited 120. Kohtud hindasid tõendeid valesti ja rikkusid põhjendamiskohustust. Tõendite usaldusväärsust kinnitavates järeldustes on kohtuotsused põhjendamatult üldsõnalised, mistõttu ei ole kohtute siseveendumuse kujunemine jälgitav. Kohtud lugesid P. Toobali, samuti tunnistajate A. H. ja T. P. ütlused alusetult ebausaldusväärseteks ja jätsid arvestamata, et tunnistaja U. V. on P. Toobali suhtes vaenulik. Eksperdiarvamustest ei saa kriminaalmenetluslikku tõendamisstandardit järgiva kindlusega järeldada, et P. Toobal kirjutas allkirjad 26. jaanuari ja 8. veebruari 2011. a orderitele. (
2. b)Kolleegiumi seisukoht 121. Arvestades KrMS § 363 lg-st 5 ja § 362 p-st 2 tuleneva pädevusega (vt otsuse punkt 80), märgib kolleegium, et kohtud ei ole P. Toobalile

§ 344

lg 1 järgi ja Keskerakonnale

§ 344

lg 2 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kohtud on veenvalt põhjendanud tõendite hindamisel tehtud järeldusi, mh seda, miks P. Toobali, A. H. ja T. P. ütlusi ei saa uskuda ning miks tunnistajate U. V.-i ja J. M-i ütlused on usaldusväärsed. Mis puudutab kassaatorite kriitikat käekirjaekspertiisi aktide aadressil, siis esmalt märgib kolleegium, et kohtupraktika kohaselt on kriminaalmenetluses tõendina lubatav kriminaalkolleegiumi ka

1. tõenäolik detsembri
2. eksperdiarvamus a otsus asjas (vt nr nt 3-1-1-63-08, Riigikohtu p 17.4 ja
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-29-14, p 11.2). Lisaks jätavad kaitsjad tähelepanuta, et ehkki ekspertide järeldus osade allkirjade pärinemise kohta P. Toobali sulest on tõenäoliselt jaatav, on eksperdid kategoorilises vormis välistanud võimaluse, et orderitele oleksid alla kirjutanud nendes nimetatud väidetavad annetajad. Kuna kriminaalasjas on tuvastatud, et kõnealused orderid esitas Keskerakonna raamatupidamisele P. Toobal, kinnitab seegi tõik fakti, et aktide võltsija oli just P. Toobal. Koostoimes tunnistajate ütlustega moodustasid ekspertiisiaktid piisavalt kaaluka tõendikogumi, mis võimaldas kohtutel teha veenvad järeldused võltsimise tegelike asjaolude kohta. (3.) Teo koosseisupärasus (a) Kassaatorite väited
5. Väidetavalt võltsitud kassa sissetuleku orderid ei andnud EKS §-dest 121 ja 123 tulenevalt Keskerakonnale mingit õigust. Annetatud raha erakonna huvides kasutamiseks ei olnud selle kohta kassa sissetuleku orderi vormistamine nõutav. Kumbki erakonnaseaduse viidatud paragrahvidest ei sätesta kohustust vormistada sularahas tehtud annetuse vastuvõtmisel kassa sissetuleku order selleks, et erakonnal oleks õigus kasutada orderil näidatud ja kassasse antud summat erakonna legaalses majandustegevuses.

§ 344

koosseisuline tunnus "omandada õigusi või vabaneda kohustustest" ei ole erakonnaseaduse viidatud sätetega sisustatav. (b) Kolleegiumi seisukoht 123.

§ 344

järgi on karistatav üksnes sellise dokumendi võltsimine, millega on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest.

§ 349

tõlgendamisel on Riigikohus leidnud, et õigusena selle paragrahvi tähenduses saab mõista vaid tegelikku õigust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-71-10, p 9.2). Osutatud seisukoht laieneb ka õiguse mõistele

§ 344tähenduses.

Ehkki õigus

§ 344

mõttes peab olema tegelik, peetakse selle omandamise võimaluse all kõnealuses kuriteokoosseisus silmas esmajoones õiguse näiliku omandamise võimalikkust. Nimelt ei saa võltsitud dokumendiga enamasti õigust tegelikult omandada, vaid saab luua üksnes õigusnäivuse sellise õiguse olemasolu kohta. Osutatud olukorra vältimine ongi

§ 344

eesmärk.

§-s 344 peetakse silmas dokumenti, mis selle ehtsuse korral võimaldaks õigusi omandada või kohustustest vabaneda. Seega on kuriteokoosseis täidetud ka juhul, kui võltsitakse dokument, mis võimaldab näiliselt omandada mõne tegeliku õiguse.

1. Niisiis on oluline leida vastus küsimusele, kas süüdistuses nimetatud kassa sissetuleku orderid olid kohased mingi tegeliku õiguse näilikuks omandamiseks või mitte.
2. P. Toobalile ja Keskerakonnale etteheidetava võltsimisteo toimepanemise ajal kehtinud EKS § 121 lg 1 sätestas, et erakonna vara ja vahendite allikaks on üksnes tema poolt põhikirjaga kehtestatud liikmemaksud, sama seaduse alusel saadud eraldised riigieelarvest, füüsiliste isikute annetused ning tulu erakonna varalt. Paragrahvi lõige 2 keelas erakonnal vastu võtta anonüümseid ja varjatud annetusi. Osutatud sätetest järeldub, et erakonnal oli keelatud vastu võtta – ja seega ka oma tegevuses kasutada – tuvastamata päritolu raha. Sellise annetuse oli erakond kohustatud EKS § 123 lg 4 kohaselt annetajale tagastama või selle võimatuse korral riigieelarvesse kandma. Lisaks oli erakonna poolt talle tehtava anonüümse, varjatud või juriidilise isiku annetuse vastuvõtmine karistatav kuriteona
3. märtsini 2011 kehtinud

§ 4022lg 2 järgi.

126. Juhul kui EKS § 121 lg-s 1 nimetamata allikast pärineva laekumise kohta vormistati dokument, mis kinnitas, et tegemist on mõne EKS § 121 lg-s 1 nimetatud laekumisega, tekkis selle dokumendi alusel õigusnäivus, justkui oleks erakonnal õigus vara vastu võtta, see EKS § 123 lg 4 alusel tagastamata jätta ja kasutada seda erakonna tegevuses. Sellise õigusnäivuse tekkimine on käsitatav tegeliku õiguse näiliku omandamisena. Järelikult on süüdistuses ja kohtuotsustes õigesti leitud, et P. Toobali poolt Keskerakonna huvides võltsitud kassa sissetuleku orderite puhul oli tegemist dokumentidega, mille alusel oli võimalik

§ 344mõttes õigusi omandada.

Nendega oli võimalik tekitada õigusnäivus, et Keskerakonnale tuvastamata allikast laekunud raha on saadud füüsiliste isikute annetustest, mistõttu ei pea Keskerakond seda EKS § 123 lg 4 alusel annetajale tagastama ega riigile tasuma, vaid saab raha kasutada enda tegevuseks. (IV) Kokkuvõte

1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 3 ja 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a ja Harju Maakohtu
4. oktoobri
5. a otsuse osaliselt, tehes tühistatud osas uue otsuse, samuti muudab kolleegium osaliselt vaidlustatud kohtuotsuste põhiosa. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. KrMS § 3602 lg 3 alusel laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire ka I. Onksionile, ehkki tema huvides pole kassatsiooni esitatud.
6. Riigikohus tühistab ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse osas, millega kohtud tunnistasid I. Onksioni süüdi

§ 156lg 1 järgi ja P.

Toobali ning L. Laasi

§ 156lg 1 – § 22 lg 2 järgi.

Kuna süüdistatavate käitumine ei vasta sõnumisaladuse rikkumise ega sellele kihutamise tunnustele, mõistab kolleegium, juhindudes KrMS § 309 lg 2 teisest alternatiivist, § 352 lg-st 1 ja § 313 lg-st 2, I. Onksioni

§ 156lg 1 järgi ning P.

Toobali ja L. Laasi

§ 156lg 1 – § 22 lg 2 järgi õigeks.

Sellest tulenevalt ei ole karistuse mõistmisel enam põhjust tugineda

§ 63lg-le 1.

Kolleegium tühistab kohtuotsused ka selle sätte kohaldamise osas. Kuna karistatava teo ulatus ei muutu ja kogu ebaõigus, mida süüdistatavatele ette heidetakse, on hõlmatud ka eraviisilise jälitustegevuse või sellele kihutamise kvalifikatsiooniga, jätab kolleegium

§ 137

lg 1 või

§ 137lg 1 – § 22 lg 2 järgi mõistetud karistused muutmata.

Seega ei muutu ka P. Toobalile

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristus. 129. Kr

MS § 361 lg 1 p 3 alusel jätab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse põhiosast välja põhjenduse, mille kohaselt oli I. Onksioni tegu korduv. Samuti asendab kolleegium ringkonnakohtu ja maakohtu õigusliku põhjenduse selle kohta, milliste kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud jälitustoimingute tunnustele I. Onksionile

§ 137

lg 1 järgi süüks arvatud tegu vastab, käesoleva otsuse põhiosa punktides 88–93 esitatud põhjendustega. 130. Muus osas jääb kassatsioon tagajärjetuks. Kaitsjate taotluse peatada KrMS § 2 p 4 alusel kriminaalmenetlus, kuni Riigikogu on täiendanud Riigikogu liikme puutumatust reguleerivaid norme, jätab kolleegium rahuldamata. Rahuldamata jääb ka taotlus alustada

§ 137

lg 1 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

§ 156

lg 1 kohta esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse jätab Riigikohus läbi vaatamata. (V) Menetluskulud (

1. a)Kassaatorite taotlus 131. Kassatsioonis on esitatud taotlus mõista Eesti Vabariigilt P. Toobali, L. Laasi ja Keskerakonna kasuks välja 66 533 eurot 56 senti võrdsetes osades. Taotluse põhjenduste kohaselt koosneb see summa P. Toobali, L. Laasi ja Keskerakonna poolt käesolevas kriminaalmenetluses valitud kaitsjatele (OÜ-le Advokaadibüroo LEXTAL) makstud tasust. Süüdistatavate menetluskulu oli kohtueelses menetluses 4785 eurot 89 senti; maakohtus 44 347 eurot 67 senti; ringkonnakohtus 9600 eurot ja Riigikohtus 7800 eurot. (
2. b)Kolleegiumi seisukoht (
3. i)Kassatsiooni- ja apellatsioonimenetluse kulude hüvitamine 132. KrMS § 186 lg 1 sätestab, et kui kassatsioonimenetluses tehakse üks sama seadustiku § 361 lg 1 p-des 2–7 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna kolleegium teeb selles asjas P. Toobali ja L. Laasi suhtes KrMS § 361 lg 1 p-des 3 ja 7 nimetatud lahendi, peab riik hüvitama nende süüdistatavate kassatsioonimenetluse kulud. 133. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1058). 134. Käesolevas asjas esitatud kassatsioonis vaidlustati edukalt P. Toobali ja L. Laasi süüditunnistamist

§ 156

lg 1 – § 22 lg 2 järgi; samuti osutusid põhjendatuks kassaatorite väited selle kohta, et ringkonnakohus väljus I. Onksioni tegu korduvaks lugedes süüdistuse piiridest ja et kohtud hindasid I. Onksioni tegevust ekslikult teabe salajase pealtvaatamisena enne

1. jaanuari 2013 kehtinud KrMS § 118 lg 1 mõttes. Samuti on kassatsioonis käsitletud veel mitmeid probleeme, mille osas edasikaebuse esitamist ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Samas osutusid kassatsiooni argumendid valdavas osas siiski alusetuks.
2. Arvesse tuleb võtta sedagi, et ringkonnakohus mõistis süüdistatavate menetluskulude katteks välja summa (kokku 3600 eurot), mis moodustab apellatsioonimenetluse kulust oluliselt suurema osa, kui see, milles teise astme kohus apellatsiooni väiteid põhjendatuks pidas. KrMS § 191 lg 3