3-1-1-93-15

Eriarvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. aasta otsuse 31-1-93-15 (edasiselt Otsus) juurde I Selle kohtuasja üks õiguslikke küsimusi on see, kas kriminaalmenetluse tulemina tuvastatud Ivor Onksioni käitumine vastas KarS §-s 156 ettenähtud kuriteo tunnustele ja kas Priit Toobali ning Lauri Laasi käitumist sai kvalifitseerida Ivor Onksioni kihutamiseks selle kuriteo toimepanemisele. Teisisõnu - kas kõnealune käitumine oli sõnumisaladust rikkuv. Sõnumisaladus on Põhiseaduse §-s 43 sätestatud põhiõigus. Kuna postmodernses maailmas, ei olevat heaks kombeks põhiõigusi tähtsuse järgi reastada, siis nendin vaid seda, et maailma virtuaalsuse piiramatu kasvuga ei saa minu veendumuse kohaselt mõistusepäraselt korreleeruvaks pidada sõnumisaladuse olulisuse pidevat kahanemist. Sõnumisaladuse kui põhiõiguse näol on mitmel põhjusel tegemist väga keeruka õigusliku mateeriaga. Käesoleva kirjutise eesmärk ei saa kahtlemata olla selle põhiõiguse kõigi nüansside analüüs. Keskendugem vaid käesoleva kriminaalasja kontekstis olulisimale. Kõigepealt võib nentida, et sõnumisaladust analüüsinud õigusteadlased on olnud ehk mõneti hämmingus seoses asjaoluga, et Eesti „põhiseadusandja“ on pidanud vajalikuks paigutada sõnumisaladuse „eraldi reale“, samas kui näiteks EIÕK artiklis 8 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 7 on sõnumisaladus lihtsalt üks era- ja perekonnaelu austamise kui inimõiguse osis. Eesti Põhiseaduse kõnealuse eripära praktiline õiguslik tähendus on aga (eeskätt) selles, et PS §-s 43 sisalduva sõnumisaladuse riive kuriteo tõkestamise või kriminaalmenetluses tõe selgitamise eesmärgil on seaduses sätestatud juhtudel ja korras võimalik eranditult vaid kohtu loal. Samas aga PS §-s 26 sätestatud (sõnumisaladuse suhtes mõneti üldisemat) põhiõigust lubatakse riivata tervise, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks küll samuti vaid seaduses sätestatud juhtudel ja korras, kuid kohtu luba põhiseadus selle põhiõiguse riiveks ei nõua. Paraku ei tunne ma kohtunikuna mingit kohustust ega näe ka enda õigust hakata arutlema selle üle, kas meie „põhiseadusandja“ ei ole sõnumisaladuse riiveks kohtu luba nõudes mitte eksinud. Vastupidi: mina saan küll sedapuhku vaid rõõmustada „põhiseadusandja“ ettenägelikkuse üle, kes PS § 43 sõnastamisel võis mu meelest mõelda umbes järgmisi sõnu kasutades: „Mingil hetkel kasutavad tulevikuinimesed kindlasti midagi umbes nagu Internetisarnast sidepidamise vahendit. Ja inimestevaheline sidepidamine moodustab tulevikus määrava osa nende privaatsfäärist. Sellepärast eeldab sellise sidepidamise kaitsmine ka täiendavaid garantiisid.“ II Täpsemalt öeldes on käesoleva kohtuasja üks põhiseaduslik probleem selles, kuidas sisustada sõnumisaladuse kui põhiõiguse esemelist (ja selle põhiõiguse kontekstis spetsiifiliselt aktualiseeruvat ka ajalist) kaitseala. Otsuse p-des 100-105 on asutud kokkuvõtvalt seisukohale, et I. Onksion, tutvudes H. R-i eposti kasutajakontol seal kättesaadavaks muutunud kirjadega, kasutades kontole sisenemiseks H. R-i enda kasutajatunnust ja salasõna, mis H. R. oli kogemata I. Onksioni tööarvutisse salvestanud, ei sekkunud kommunikatsiooniprotsessi ja tema tegu ei vasta seetõttu KarS § 156 lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivsele koosseisule. Seda seisukohta põhjendades on Otsuses lühidalt ja kokkuvõtvalt märgitud, et erinevalt ringkonnakohtust jääb kolleegium PS §-s 43 sätestatud põhiõiguse esemelise kaitseala küsimuses samale seisukohale, mida on kolleegium eelnevalt väljendanud otsuses 3-1-1-14-
3. Seisukoht on selline, et PS § 43 tagab väidetavalt sõnumisaladuse kaitse üksnes kommunikatsioonprotsessis ja et kommunikatsiooniprotsess ei hõlma näiteks (veel) saatja arvutis paiknevaid, kui saatmata sõnumeid ega (enam) sõnumi saaja arvutisse jõudnud sõnumeid. See, et Otsuses kaitstakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemat seisukohta sõnumisaladuse esemelise kaitseala küsimuses on kohtupraktika stabiilsust silmas pidades iseenesest kahtlemata kiiduväärt samm. Selliselt toimides on Riigikohus muuhulgas, ridade vahelt, sisuliselt öelnud ka seda, et ausa kohtumenetluse ja ilmselt veel rea teiste printsiipidega ei saa kooskõlas olla see, kui mingi põhiõiguse esemelist kaitseala tõlgendatakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas vaja on õigustada mingit menetlustoimingut või sisustada kuriteokoosseisu. Paraku just selliselt diferentseeritult on aga minu arusaamise kohaselt prokuratuur soovinud tõlgendada sõnumisaladuse kaitseala ühelt poolt kohtuasjas 3-1-1-14-14 ja teiselt poolt käesolevas kohtuasjas. Vaatamata viimatimärgitule jagan ma sõnumisaladuse esemelise kaitseala küsimuses prokuratuuri seisukohta just käesolevas asjas. See tähendab mõistetavalt, et ma ei saa selles küsimuses nõustuda Otsuses väljendatud seisukohaga, sest see on minu arusaamise kohaselt põhiõiguse toimeala alusetult piirav. Ka elementaarse elulise usutavuse nõudega (mida ka on Riigikohus enda lahendeis argumendina kasutanud) kooskõlas olevaks ei saa nimetada väidet, et kommunikatsiooniprotsessi mõistest tuleb välja arvata need inimesed, kelle jaoks kommunikatsioon üldse olemas on, et kommunikatsiooniprotsess on vaid midagi vikerkaare sarnast, millel puudub igasugune seos reaalse eluga. Nõustun selles küsimuses ka Uno Lõhmusega, et ühelt poolt on Eesti seadusandja nt jälitustegevuse sätestamisel ja teiselt poolt meie senine kohtupraktika PS § 43 kaitseala määratlemisel toiminud viisil, mis ei pruugi olla kooskõlas kõnealuses küsimuses Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas valitseva arusaamaga. Ehk tsiteerides Uno Lõhmust: „Siinkirjutaja ei näe argumente, miks peaks andma saatmisele kuuluvatele või kohalejõudnud sõnumitele nõrgema kaitse, kui on kommunikatsiooniprotsessis olevatel sõnumitel.“[1] Ka siinkirjutaja ei näe neid argumente. Eerik Kergandberg (allkirjastatud digitaalselt) [1] U. Lõhmus Põhiõigused kriminaalmenetluses. teine, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn: Juura, 2014, lk 334