Obsah (7)

§ 17§ 45§ 11§ 10§ 26§ 14§ 13

Riigikohtunik Jaak Luige täiendav arvamus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. novembri 2015. aasta määruse nr 3-2-1-37-15 juurde Nõustun kolleegiumi määruse selgitustega. Ma ei ole aga leidnud ühist kee

§-s 17 sätestatud au ja hea nime teotamise keelu järgimise. Arvamuse eesmärk on heas tahtes kaitsta põhiseaduslikke, sh kõlbelisi väärtusi, et ühiskonnas oleks vähem vihkamist, mis tahes vormis vägivalda ja hirme. Ühtlasi käsitlen ka ratsionaalse mõtlemise korrastamise olulisust ühtse kohtupraktika kujundamise ülesande täitmisel. I

1. Kõneldes keelest kui inimeste tähtsaimast suhtlemisvahendist, osutab H. Õim oma raamatu "Semantika" sissejuhatuses Vana-India upanišaadidele: „Kui ei oleks kõnet, ei tunneks inimesed ei head ega kurja, ei tõde ega valet, ei rahulolu ega pettumust. Kõne teeb võimalikuks kõige selle mõistmise. Mõtisklege kõne üle."
2. Keele ja tähenduse mõisted osutusid H. Õimu selgituste kohaselt tunnetuslike probleemide lahendamisel
3. sajandi lõpus ja sajandivahetusel keskseteks mitmes teaduses nn aluste kriisi tõttu: teaduse põhimõisted ja põhiprintsiibid, millega seni oli opereeritud kui täiesti kindlaks määratutega, osutusid ebatäpseteks ning võimaldasid koguni vasturääkivaid tõlgendusi. Oli vaja võimalikult täpselt määratleda, milline on ühe või teise mõiste või väite sisu ning mis neile vastab reaalsuses. Samas ta rõhutab, et mis tahes teaduses tuleb uuritavate nähtuste kirjeldused esitada selle teaduse spetsiifiliste mõistete abil, ehk siis neid nähtusi tuleb kirjeldada selles kindlas keeles.
4. Mõtlemise vormideks on mõiste, otsustus ja järeldus. Mõisteline mõtlemine võib olla ratsionaalne või irratsionaalne. Ratsionaalne mõtlemine on järjekindel ja reeglipärane mõisteline mõtlemine. Irratsionaalne mõtlemine on üldjuhul ebajärjekindel ja reeglipäratu. Erialane, sh juriidiline sõnakasutus eeldab, et sõna või fraas on võimalikult täpselt piiritletud tähendusega. Sõna või fraasi tähendus ilmneb enamasti lause kontekstis. Lause on kommunikatsiooniühik, mis väljendab sõnumit (väidet, käsku, küsimust jne). Sõna, fraasi või lause tähendus võib aga ilmneda ka selle funktsioonist teoorias. II
5. Põhiõiguste piiratavuse küsimust käsitledes kasutab kohtupraktika nn välisteooriat koos põhiõiguse rikkumise tuvastamise skeemiga. Välisteoorias olulised põhimõisted on: kaitseala ja riive, piirklausel ning proportsionaalsus (proportsionaalsuse põhimõte). Põhiõiguste kollisioonide lahendamisel on kohtupraktikas kasutusel printsiibiteooria, mis on võrdväärne proportsionaalsuse põhimõttega. Erinevalt reegliteooriast, mis peab põhiõigusi loomult reegliteks, tunnustab printsiibiteooria põhiõiguste printsiibilist iseloomu, määratledes printsiipidena norme, mis käsivad midagi realiseerida tegelike ja õiguslike võimalustega võrreldes võimalikult suurel määral. Õiguslikud võimalused on seotud reeglite ja vastassuunaliste printsiipidega.
6. Käsitades väljendusvabadust ja õigust aule ja heale nimele printsiipidena, jäetakse sageli tähelepanuta, et reeglit (definitiivset käsku) ei ole nagu printsiipi (optimeerimiskäsku) võimalik täita erineval määral, vaid tuleb täita nii, nagu reegel nõuab. Au ja hea nime teotamise keeldu sätestav

§ 17on deontiline norm, seega reegel.

G. H. von Wrighti käsitluse järgi koosneb deontilise normi põhistruktuur sellest, mis on kästud, keelatud või lubatud (normi esemest), ja selle olema pidamisest käsu, keelu või loa vormis. Põhiseaduse määrangu järgi on au ja hea nime teotamine selle põhiõiguse lubamatu riive (rikkumine), tähistades sellega ühtlasi väljendusvabaduse realiseerimise õiguslikult võimaliku (lubatava) määra lõplikku piiri.

1. Definitiivse käsu (reegli) kohaldamise viisiks on subsumptsioon, optimeerimiskäsul (printsiibil) aga kaalumine. Seda asjaolu arvestades tuleb ka avarat kaitsealateooriat järgides paratamatult tunnistada, et käsitletav keeld tähendab väljendusvabaduse esemelise kaitseala põhiseaduslikku kitsendust. Seetõttu puudub väljendusvabadusel selle keeluga kitsendatud osas printsiibiline iseloom. Kuna definitiivne käsu kohaldamine kaalumist ei võimalda, on au ja hea nime teotamise tuvastatuse korral väljendusvabaduse ning au ja hea nime kollisiooni tekkimine välistatud. Sel juhul on tegemist käsitletavate põhiõiguste konfliktiga. Samale seisukohale kõnealuse konflikti määratlemisel asus Riigikohtu tsiviilkolleegium
2. juunil
3. a tsiviilasjas nr 3-2-1-43-03 otsuse punktis 15: „

§ 45

esimese lõike esimeses lauses tagatakse igaühe õigus väljendusvabadusele, s.o õigusele levitada mis tahes sisuga informatsiooni mis tahes viisil. Seda õigust on piiratud põhiseaduses sätestatud au ja hea nime teotamise keeluga (

§ 17

). Väljendusvabaduse ning au ja hea nime konflikti käsitlemisel tuleb kolleegiumi arvates silmas pidada seda, et keeluna sõnastatud

§ 17

ei välista au ja hea nime riiveid (sekkumist) üldse, vaid keelab üksnes au ja hea nime teotamise (VÕS § 1046). Teisisõnu, kõnealuse keelu eiramine ei oleks kooskõlas põhiseadusega (

§ 11)." 7.

Ma ei välista võimalust, et põhimõtteliselt võib mõne põhiseadusliku keelu piirang osutuda demokraatlikus ühiskonnas vajalikuks. Olenemata sellest, et keelu piirangule võib leida legitiimse eesmärgi, ei tohi aga piirang moonutada keeluga kaitstava põhiõiguse olemust (vt

§ 11

). Kuna au ja hea nime teotamise keelu kitsendamine oleks ilmselgelt vastuolus inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõttega, siis siin legitiimset eesmärki otsida ei tasu. Milles seisneb aga õiguste ja vabaduste olemus?

1. I. Berlin esitab vabaduse kahte mõistet käsitlevas loengus küsimuse vabaduse alammäärast, millest inimene ei saa loobuda, kahjustamata inimloomuse tuuma. Ta leiab, et ükskõik millist printsiipi sekkumatuse-jaosmaa piiritlemisel ka järgitaks, on vabadus selles tähenduses alati vabadus millestki. Viitega Millile peab Berlin sundi selle jaosmaa kaitsmisel õigustatuks, kuna õiglus nõuab, et igal üksikisikul oleks õigus vabaduse alammäärale, tuleb paratamatult kõiki teisi, vajaduse korral jõuga, tagasi hoida kelleltki seda ära võtmast. Kõneldes sõna vabadus positiivsest tähendusest, leiab Berlin selle tulenevat üksikisiku soovist olla iseenda peremees. Ta selgitab: "Ma soovin olla keegi, mitte eikeegi; tegija - see, kes otsustab, mitte see, kelle eest otsustatakse; ise ennast suunav olend, mitte see, kes laseb välismaailmal või teistel inimestel endaga suvaliselt ümber käia nagu eseme või loomaga või orjaga, kes pole suuteline täitma inimese rolli, see tähendab, ise kavandama oma sihte ja suunda ning neid järgima." Vabadus selles tähenduses on vabadus millekski.
2. Kaasaegses tähenduses on sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõttest (

§ 10

) tulenevalt vabaduse alammääraks, kõikide põhiseaduse II peatükis loetletud ja loetlemata õiguste ja vabaduste sekkumatuse-jaosmaaks (tuumaks) inimväärikus. Seega peame

§-s 17 sätestatud au ja hea nime teotamise keeldu tunnustama ja austama piiritähisena, mis kaitseb õiguste ja vabaduste tuuma ehk olemust. Enda peremeheks olemise ja oma soovi kohaselt elu korraldamise jaosmaa, nii lex generalis põhiõigused (nt

§ 26

esimeses lauses sätestatud õigus eraelu puutumatusele) kui ka üldine isikupõhiõigus enesemääramis- ja enesekujutamisõigustena on piiritletud teiste inimeste samasuguste õiguste austamise ja arvestamise ning seaduse järgimise kohustusega.

1. Minu arvates avaldub põhiseaduse aluspõhimõte riigi rajatusest vabadusele, õiglusele ja õigusele eelkõige õiglase õiguse idees, mille üheks olulisemaks nõudeks on järgida riigivõimu teostamisel omavahel orgaaniliselt seotud põhiseaduse ülimuslikkuse, demokraatia ja seaduslikkuse põhimõtet. Õiguste, kohustuste ja vastutuse ühtsuse põhimõtte on sõnastanud Ü. Vooglaid: „Vabadus millestki ja vabadus millekski on alati seotud kellegi kohustusega tagada vabaduse kasutamise eeldused. Väärtuseks on õiguste, kohustuste ja vastutuse ühtsus, mitte mõni neist omaette." See põhimõte on oluline ka õiglase õiguse eesmärgiseade mõtestamisel.
2. Õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kohustus (

§ 14). Menetluse tõhususe eesmärgi on Riigikohtu üldkogu sõnastanud 22.

märtsi 2011. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-85-09, asudes seisukohale, et

§-dest 14 ja 15 tulenevad põhiõigused sisaldavad isiku subjektiivset õigust nõuda ja riigi objektiivset kohustust tagada menetluse tõhusus. Tegemist on menetluslike põhiõigustega, mille eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhiõiguste teostamiseks ja tagada põhiõiguste tõhus kaitse. See kohustus seob eelkõige seadusandjat, kes on kohustatud kehtestama normid, mis piisava tõenäosusega ja piisaval määral tagaks põhiõiguste teostumise ning kaitse (p 75). Põhiseaduse järgimise kohustus eeldab, et kohus tuvastaks asjassepuutuva normi põhiseaduspärasuse ka selle normi põhiseadusele vastavuse kahtluse korral. 12. Põhiõiguse kandjal on

§ 13

lg 1 esimesest lausest - igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele tulenevalt õigus saada riigipoolset kaitset ka kolmandate isikute sekkumise eest. Kaitseõigus selles tähenduses väljendab kolme osalisega õigussuhet, milles kaitstaval isikul on õigus riigi aktiivsele sekkumisele, riigil on kolmanda isiku ohjeldamise kohustus ja kolmandal isikul on õigus riigi ja seaduse kaitsele riigi ülemäärase sekkumise eest. Just nende põhimõtete järgimisest sõltub, kas otsustusprotsessis sünnib formaalsest õigusest õiglane õigus või õiguste ja vabaduste kaitstuse näivus. III

1. Au ja hea nimi on määratlemata õigusmõiste. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
2. augusti
3. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-80-97 au ja hea nime mõiste sisustamisel lähtunud inimväärikusest - kompleksest põhiõigusest, pidades head nime inimväärikuse üheks elemendiks. Nõustun seisukohaga, et inimväärikuse osaks on ka au ja väärikus individuaalse subjektiivse hüvena ning et hea nimi (maine) on vaadeldav valdavalt välise hinnanguna, mida kannavad teised inimesed ja avalik arvamus. 14.

§ 45

esimese lõike teises lauses sisaldub võimalus piirata väljendusvabadust au ja hea nime kaitseks seadusega. Au ja hea nime kaitse huvides on väljendusvabadust piiravatena käsitatavad VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 lg 1, § 1047 lg-d 1, 2 ja 4, § 1055 lg-d 1 ja 2 ning § 134 lg

2. VÕS §-de 1046, 1047 ja 1055 tõlgendamisel on asjakohased TsÜS § 138 lg 1, mis sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus, ja sama paragrahvi lõige 2, mis sätestab, et õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Ka VÕS § 6 kohustab võlausaldajat ja võlgnikku käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 7 lg-s 1 sätestatud mõistlikkuse põhimõtte üheks väljenduseks on heas usus käitumise ootus. Universaalsed kõlbelised põhimõtted - hoiduda teiste heaolu ülekohtusest kahjustamisest, eetilised peavad olema nii eesmärgid kui ka nende saavutamise vahendid - on väga vanad, lausa iidsed. Need on leidnud väljenduse ka Eesti ajakirjanduseetika koodeksis. Koodeksi järgi teenib ajakirjandus avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta (p 1.2), ajakirjanik vastutab oma loomingu eest ning ajakirjandus kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon (p 1.4), ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada (p 1.5).
3. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoda märkis Delfi AS vs. Eesti (kaebus nr 64569/09)
4. juuni
5. a otsuses, et riigisiseste õigusaktide tõlgendamisega seotud probleemide lahendamine on riigisiseste ametiasutuste, eelkõige kohtute ülesanne. Koda nõustus, et kuigi vastavad tsiviilõiguse sätted olid üsna üldsõnalised ega sisaldanud üksikasju, kuid koos asjassepuutuva kohtupraktikaga tegid selgeks, et meediaväljaanne vastutab mis tahes laimavate avalduste eest oma väljaandes (p 62).
6. Õiguste ja vabaduste tõhusa kaitse tagamisel on olulise tähtsusega seaduse kvaliteet, seega eelkõige küsimus seaduses au ja head nime kahjustavate tegude piisava selgusega määratletuse, sekkuja ohjeldamiseks ettenähtud õiguskaitsevahendite ja nende kohaldamise tingimuste arusaadavuse kohta. Kas VÕS §-s 1046 on au ja head nime kahjustavad õigusvastased teod piisava selgusega määratletud?
7. VÕS § 1046 lg 1 järgi on isiku au teotamine, mh ebakohase väärtushinnanguga õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Au teotamine ei ole VÕS § 1046 lg-st 2 tulenevalt õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest.
8. Seaduslikkuse nõue eeldab seaduse kohaldamisel kõigi üldtunnustatud, sh põhiseaduse konformse, õiguse tõlgendamise viiside kasutamist. Kuna põhiseaduses sätestatud au teotamise keelu eiramine tähendab minu arvates nii põhiõiguse kui ka vastava subjektiivse õiguse rikkumist, VÕS §s 1046 aga kasutatakse mõisteid au teotamine, maine kahjustamine ja rikkumine samatähenduslikena, siis on juba ainuüksi terminoloogilise kaose tõttu selle sätte põhiseaduspärane tõlgendamine küsitav. Pealegi ei luba kõrgema õiguse kehtimise prioriteet seadusega põhiseaduse mõisteid sisustada. Kuidas siis võiks isiklike õiguste kahjustamise õigusvastasus VÕS §-s 1046 sätestatud olla?
9. Jagan EIK praktikast tulenevat arusaama, et au ja hea nime teotamise olulised tunnused on tahtlik, sihipärane soov kellegi mainet kahjustada (teo eesmärk), avaldades teadvalt tegelikkusele mittevastavaid faktiväiteid ja/või alusetuid väärtushinnanguid ja/või, avaldades informatsiooni, mis on väljendusviisilt isikut alandav, mõnitav, häbistav ja naeruvääristav ja/või õigustatud kriitika piiri teadlik ületamine. Nimetatud tunnuste tuvastatuse korral on sisuliselt tegemist

§-s 17 sätestatud au ja hea nime teotamise keelu rikkumisega ning tegu tuleb kvalifitseerida au ja hea nime teotamisena. Kirjeldatud tunnuste puudumisel on tegemist au ja hea nime ning väljendusvabaduse kollisiooniga, mis lahendatakse kaalumise tulemusena.

1. Niisiis võiks au ja hea nime kahjustamise õigusvastasuse VÕS §-s 1046 sätestada järgmiselt: 1) au ja hea nime tahtlik kahjustamine (au ja hea nime teotamine) on õigusvastane; 2) maine kahjustamine on õigusvastane sekkumist õigustavate asjaolude puudumisel. Ma ei näe mingit tarvidust sätestada au ja hea nime kahjustamise õigusvastasus eraldi väärtushinnangu ja andmetega (vt VÕS § 1046 lg 1 ja § 1047 lg 2). Pahatahtliku maine kahjustamise (au ja hea nime teotamise) korral on õigusvastane nii avaldatud informatsioon kui ka selle avaldamine. Nii et ka VÕS § 1047 lg 3 kohaldamiseks ei ole alust.
2. Au ja head nime kaitseks on Eestis võimalik kasutada üksnes tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Õiguskaitsevahendina mõistetakse kõiki võlausaldaja käsutuses olevaid võimalusi kõrvaldada kohustuse rikkumise tagajärjed või takistada nende saabumist. Au ja hea nime õiguskaitsevaheneid on varalise ja/või mittevaralise kahju hüvitamine ja kahju tekitava tegevuse keelamine. VÕS § 1047 lg-s 4 sätestatud ebaõigete andmete ümberlükkamise või paranduse avaldamise ja VÕS §-s 134 lg-s 2 sätestatud mõistliku rahasumma väljamõistmise nõue, on minu arvates käsitatavad mittevaralise kahju heastamise viisidena. Kahju tekitava tegevuse lõpetamise nõude võib kannatanu esitada VÕS § 1055 lg 1 alusel. Menetluse lõpetamise määruses antud selgitusest saan ma aru nii, et oluline ei ole, kas tegemist on faktiväidete või negatiivse tähendusega väärtusmõistet sisaldava kategoorilises vormis esitatud väitelausega (väärtushinnanguga), lausub nende tõendamise koormus isikul, keda kohtupraktika kohaselt loetaks au ja head nime kahjustava informatsiooni avaldajaks. Kui tegemist võib olla kirjeldatud väärtushinnangutega, võib kannatanu esitada avaldajale taotluse lõpetada au ja hea nime kahjustamine, avaldades paranduse: „(Avaldaja nimi) on õigusvastaselt väitnud:.." Kui avaldaja seda taotlust ei rahulda, on kannatanul õigus esitada vastav nõue VÕS § 1047 lg 4 ja § 1055 alusel kohtule.
3. Kui minu arvamuses väljendatud mõtetest on heasoovlikuma, lahkema, sallivama ja vastutustundlikuma ühiskonna loomisel sama palju kasu, kui palju on kivi sees kulda, siis on need oma eesmärgi täitnud. Jaak Luik