RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-64-15 24.

) § 117 lg 1 p 2 ja riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 alusel edasiulatuvalt kaebajale riigi õigusabi osutamise. Kohtu põhiseisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 7.

1. Mitmed liidetud asjas esitatud nõuetest on kas sisulisest või menetluslikust aspektist ilmselgelt perspektiivitud. Kaebaja käitumine kinnitab, et ta vajab riigi õigusabi üksnes kaebuste tõlkimise või teksti redigeerimise eesmärgil. Kaebajal on selge arusaam oma õigustest ja neid reguleerivatest õigusaktidest, kohtupraktikast, kaebuse eesmärgi saavutamiseks vajalikest nõuetest ning ta on võimeline oma seisukohti kohtule ise esitama. 7.
2. Kaebaja senisest tegevusest nähtub, et ta ei usalda kohtu ega riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaadi selgitusi nõuete lubatavuse ja perspektiivikuse kohta, vaid soovib tingimata kõik nõuded isiklikult kohtule esitada, vajades üksnes tõlketeenust. Kui esindaja seisukohast ei sõltu vähimalgi määral see, kas kaebaja nõude esitab, on otstarbekas võimaldada kaebajal suhelda otse kohtuga, andes vajaduse korral kaebajale menetlusabina tõlkeabi. 7.
3. Riigi õigusabi osutaja tegevus on kohtu hinnangul olnud nõuetekohane. Kohus peab usutavaks advokaadi selgitusi, et ta on kaebajale korduvalt selgitanud nõuete perspektiivi, kuid kaebaja ei kuula advokaati. Kaebaja etteheide kohtu määruste keerulisuse kohta on alusetu. Kohus on kaebuse käiguta jätmisel arvestanud, et kaebajat esindab õigusteadmistega vandeadvokaat, kelle teadmised on piisavad saamaks aru kohtu viidetest õigusnormidele ja kohtupraktikale ilma lisaselgitusteta. Seni on ka kaebaja saanud kohtu selgitustest aru ja suutnud esinenud puuduseid kõrvaldada. 7.
4. Vaidlustatud asi on mahukas, kuid asja mahukuse on tinginud eelkõige kaebaja enda esitatud nõuete rohkus, mitte kaebajast sõltumatud asjaolud. Asjaolu, et kaebaja ise ei suuda esitatud nõuete üle arvet pidada, ei ole põhjus advokaadi kaasamiseks. Kaebaja liidetud kaebuste ligikaudu 60 nõudest on esialgsel hinnangul üksnes 7–8 nõudel eduväljavaated menetlemiseks ning ülejäänud nõuded tuleks kas pädevuse või kaebeõiguse puudumise või perspektiivituse tõttu tagastada või kaebetähtaja ületamise tõttu lõpetada. Perspektiivitute nõuete puhul oleks riigi õigusabi osutamise lõpetamise aluseks ka RÕS § 7 lg 1 p-d 2, 5, 6 ja
5. 7.
6. Kaebaja on korduvalt kinnitanud, et tal ei ole advokaadi töö kohta pretensioone ja seetõttu ei ole kaebaja ka ilmselt, vaatamata kohtu suunistele, esitanud vajaduse ilmnemisel advokaadi kõrvalda​mise taotlust. Kaebaja on senise tegevusega kinnitanud, et vajab tõlkeabi, mitte riigi õigusabi selle tavapärases vormis. 7.
7. Kohus on varem kohustanud advokaati kõrvaldama kaebaja avalduste puudused, ühendades need kas eestikeelse puuduste kõrvaldamise tekstiga või tehes kaebaja taotlusest lühikokkuvõtte. Siiski ei saa see tegevus laieneda kaebaja soovitud kaebuse tekstide valimatuks eesti keelde tõlkimiseks. Selline tegevus ei oleks kooskõlas riigi õigusabi osutamise tegeliku sisuga. Kaebaja avalduste terviktekstide tõlkimine eesti keelde on võimalik ka ilma kaebajale riigi õigusabi osutamiseta menetlusabi andmise kaudu. Riigi õigusabi osutamise sisuks ei ole kaebaja tekstide toimetamine või tõlkimine. Üksnes eelnimetatud tegevuse tagamise eesmärgil riigi õigusabi osutamise jätkamine ei ole kooskõlas riigi raha otstarbeka kasutamise põhimõttega. Riigi õigusabi osutamist ei ole võimalik jätkata ka RÕS § 7 lg-s 3 toodud kaalutluste alusel, sest kui kaebaja ei võimalda endale sisuliselt riigi õigusabi osutada, ei taga advokaadi poolt üksnes tõlketeenuse osutamine ka poolte võrdsust. 7.
8. Alternatiivsed meetmed riigi õigusabi osutamise lõpetamise asemel ei oleks piisavad. Menetlusosalisele trahvi määramine tingiks pikaajalise määruskaebemenetluse, mis pikendaks asja menetlemist veelgi. Kuigi kaebaja venitab kohtumenetlust, ei ole kohtul menetluslikku alust ilma ilmselge pahatahtlikkuse tuvastamiseta keelata kaebajal kohtule menetlusdokumente esitada ning ka trahvi määramine ei pruugi tagada kaebaja käitumise muutumist. 7.
9. Asja menetlus on juba ületamas asja mõistliku läbivaatamise tähtaega, kuid seda on vähemalt viimase aasta jooksul tinginud kaebaja enda käitumine. Riigi õigusabi lõpetamise tõttu pikeneb menetlus tõenäoliselt veelgi, kuid kohus on seisukohal, et asja kiiremat lahendamist ei tagaks ka menetluse jätkamine senisel viisil, kus kaebaja esitab koos eestikeelse kaebusega pidevalt uusi venekeelseid dokumente, mille puudusi tuleb kõrvaldada ning mille menetlemisest võib advokaat RÕS § 19 lg 1 alusel keelduda. Olukorras, kus kaebaja kõik nõuded ei ole perspektiivitud, ei ole otstarbekas toimida ka RÕS § 19 lg 1 alusel. Kuna kaebaja hinnangul puudub esialgne kaebus, millega ta nõus oleks, tuleks kummalgi juhul alustada menetlusega algusest peale, s.o kaebuse koostamisest. Kuna kaebaja ei soovi sisuliselt riigi õigusabi tavapärast osutamist, vaid üksnes tõlketeenust, on otstarbekas jätta advokaat menetlusest välja ja kohus suhtleb kaebajaga otse. Sellisel juhul on ka suurem tõenäosus, et asjaga on võimalik kiirendatult jätkata.
10. Kaebaja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt ei ole riigi õigusabi korras õigusabiteenuse osutamise lõpetamine seaduslik ega eesmärgipärane.
11. Tallinna Ringkonnakohus jättis
12. mai
13. a määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja nõus talle antavat riigi õigusabi vastu võtma. Riigi õigusabi korras määratud esindaja ülesandeks ei ole üksnes kaebaja korralduste täitmine, vaid ka kvaliteetse õigusabi osutamine, mille täitmist kaebaja käitumine ei võimalda. Riigi õigusabi jätkamisega ei kaasne vajalikku positiivset mõju ning halduskohus on õigesti lõpetanud edasiulatuvalt riigi õigusabi osutamise. Riigi õigusabi osutaja senises tegevuses ringkonnakohus puudusi ei tuvastanud. Määruskaebuse esemeks oleva halduskohtu määruse õigus​pärasuse kontrollimisel ei saa ringkonnakohus teha halduskohtule ettekirjutust menetluse kiirendamise kohta. Kaebaja väited esindaja õigusabilepingu sõlmimisest keeldumise kohta ei ole riigi õigusabi lõpetamise vaidluses asjakohased. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
14. Kaebaja palub Riigikohtule esitatud määruskaebuses kohtute määrused tühistada ja säilitada kaebajale riigi õigusabi korras esindaja. Määruskaebuse esitaja kordab varasemaid seisukohti kaebuse sisulisel menetlemisel esinenud puuduste kohta ja rõhutab vajadust arvestada nõuete lahendamisel Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee
15. juuni
16. a otsustuses CM/ResDH

§ 117

lg 1 p 2 näeb ette, et kohus võib menetlusabi andmise tühistada, kui menetlusabi saamise tingimused puudusid või on ära langenud, muu hulgas menetlusabi saaja isiku muutumise korral õigusjärgluse tõttu, kui õigusjärglasel ei ole õigust saada menetlusabi. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. 12. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et kaebaja on võimeline selles asjas ise oma õigusi kaitsma ning esineb alus

§ 117lg 1 p 2 ja RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel riigi õigusabi edasiulatuvaks tühistamiseks.

Kaebajat on kogu haldusasja nr 3-10-1407 menetlemise vältel esindanud mitmed riigi õigusabi korras määratud esindajad. Paljud kaebaja venekeelsed menetlus​dokumendid on ebaülevaatlikud, raskesti mõistetavad ning nende sõnastus on ebaselge. Haldusasja nr 3-10-1407 varasemas menetluses on kohtud mitmel korral rõhutanud, et kaebaja ei ole asja õiguslikku keerukust arvestades ilmselt võimeline nõuetekohaselt vormistatud menetlusdokumente kohtule esitama ega puuduseid kõrvaldama ning kaebaja olulised õigused ja huvid jääksid talle õigusabiteenuse osutamiseta kohtumenetluses kaitseta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuli
2. a määrus haldusasjas nr 3-10-1407 või Tallinna Halduskohtu
3. jaanuari
4. a määrus haldusasjas nr 3-13145).
5. Kolleegiumil pole alust arvata, et kaebaja õiguste kaitsmise võimekus oleks paranenud. Arvestades riigi õigusabi osutamise senist kestust (üle viie aasta), menetluse keerukust, esitatud nõuete paljusust ning nende lubatavusega seotud õiguslikke probleeme, peavad riigi õigusabi korras määratud õigusabiteenuse lõpetamiseks esinema märkimisväärsed muutused riigi õigusabi määramise asjaoludes. Isiku võimekust kaitsta oma õigusi kohtumenetluses ei saa järeldada üksnes kaebaja tahtest esitada ise täpsustusi ja uusi nõudeid vene keeles. Ka kohtumenetluses kaebaja esitatud venekeelsete menetlusdokumentide mahukusest, kajastatud nõuete hulgast ja välja toodud õigusaktide tõlgendustest ei nähtu õigusabiteenuse vajaduse äralangemine. Esitatud nõuete paljusus ning kohtu käiguta jätmise määrustele vastuseks esitatud kaebaja seisukohtade laialivalguvus, osaline ebakohasus ja raskesti mõistetavus ei kinnita kohtute järeldust, et isik on võimeline oma õigusi ise kaitsma ning et õiguste kaitse on piisaval määral tagatav üksnes iga kord antava tõlkeabi kaudu.
6. Tallinna Ringkonnakohus leidis
7. juuli
8. a määruses haldusasjas nr 3-10-1407, et asjas on ettevalmistav menetlus kujunenud ebamõistlikult pikaks ja ebaülevaatlikuks esmajoones põhjusel, et varasem õigusabi osutaja O. Ladva ei täitnud oma ametikohustusi parimal viisil ja jättis korduvalt halduskohtu käiguta jätmise määrused täitmata. Tallinna Halduskohus eraldas
9. novembri
10. a määrusega N. Mikolenko nõuded haldusasjast nr 3-12-2649 ja liitis need haldusasjaga nr 3-10-
11. Sama määrusega kõrvaldati muu hulgas riigi õigusabi korras kaebajale määratud esindaja V. Murde haldusasja menetlusest, sest kohtu hinnangul oli esindaja asjatundmatu, hooletu ega käitunud kaebaja huvides, mistõttu jäi nõuetekohane kaebus tähtajaks esitamata ning esindaja ei astunud ka hiljem samme tagajärgede kõrvaldamiseks. Seega on ka varasemad minetused kaebaja esindamisel avaldanud mõju asja menetlemise kestusele ja ülevaatlikkusele.
12. Kolleegium nendib, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja tegevus venekeelsete menetlus​dokumentide esitamisel alates jaanuarist 2014 olnud kohane. Ebaselgete ja nõuetele mittevastavate avalduste esitamine on oluliselt raskendanud asja menetlemist. Riigi õigusabi lõpetamist ei õigusta aga selle asendamine üksnes tõlkeabiga, sest see ei taga iseenesest isikute õiguste kaitset samal määral. Pole ka alust eeldada, et riigi õigusabi lõpetamine vähendab kaebaja avalduste hulka.
13. Kolleegium peab vajalikuks juhtida menetlusosaliste ja kohtute tähelepanu sellele, et esindaja ei saa põhjendamatult, v.a advokatuuriseaduses ja riigi õigusabi seaduses sätestatud erandite korral, esindaja tahte kohase menetlustoimingu tegemisest keelduda. Kui riigi õigusabi korras määratud esindaja ja esindatava seisukohad lahknevad, peab esindaja juhinduma esmajoones esindatava nõuetest.
14. Kaebajale õigusabiteenuse osutamise vajadus nähtub selgelt senisest ettevalmistavast menetlusest. Liidetud haldusasjades on enne liitmist pikka aega kontrollitud nõuete lubatavust ning kaebuses esinenud puuduste kõrvaldamiseks on jäetud kaebuseid korduvalt käiguta. Ainuüksi haldus​asjas nr 3- 10-1407 kestis ettevalmistav menetlus enne haldusasjade liitmist kolm aastat. Paljudel juhtudel on põhjustanud ebaselgete menetlustoimingute tegemise ja määruskaebuste esitamise esindaja ja esindatava seisukohtade lahknevused ning menetlustoimingute tegemisega viivitamine või koguni esindaja tegevusetus (vt p 14). Ka pärast nõuete liitmist pidas halduskohus nõuete täpsustamise eesmärgil aastal 2014 eelistungi ja jättis mitmel korral kaebaja esindaja esitatud kaebuse käiguta, nõudes veel kord kaebuse täpsustamist. Halduskohus on vaidlustatud määruse punktis 5 kinnitanud, et pärast puuduste kõrvaldamist on kaebus sellises seisus, et kohus saab otsustada selle menetlusse võtmise. Kolleegiumi hinnangul on puuduste kõrvaldamisele aidanud esma​joones kaasa just kaebaja praeguse esindaja vandeadvokaat N. Lausmaa, mitte kaebaja tegevus. Ka nimetatud asjaolu kinnitab õigusabi vajadust.
15. Halduskohus ei ole pidanud kõiki kaebaja esitatud nõudeid perspektiivituteks ning osa esitatud nõuetest on kohus võtnud
16. aastal menetlusse. Halduskohus asus ebaõigele seisukohale, et riigi õigusabi osutamise lõpetamise tingib ka asjaolu, et kohtu esialgsel hinnangul on esitatud nõuetest üksnes 7–8 nõudel eduväljavaated ning perspektiivitute nõuete puhul oleks riigi õigusabi osutamise lõpetamise aluseks ka RÕS § 7 lg 1 p-d 2, 5, 6 ja
17. Riigi õigusabi jätkamise tingimuste analüüsimisel ei ole selles asjas põhjendatud vaadelda iga esitatud nõuet eraldi, sest esindaja määrati kogu haldusasja, mitte konkreetsete nõuete menetlemiseks. Riigi õigusabi lõpetamise vajadust ei kinnita ka halduskohtu viide riigi raha otstarbeka kasutamise põhimõttele. Eelduslikult kaasneks ka täieulatusliku tõlkeabi andmisega riigile märkimisväärsed kulutused ning see ei pruugi menetluse sujuvusele kaasa aidata.
18. Kolleegium ei anna praeguse asja lahendamisel hinnangut, kas rikutud on mõistliku menetlusaja nõuet, kuid peab vajalikuks märkida, et vähemalt ettevalmistav menetlus on kestnud ülemäära kaua. Asja mõistliku ajaga lahendamine on raskendatud, sest halduskohus ei ole seni otsustanud paljude nõuete menetlusse võtmist, kuigi osade nõuete esitamisest oli vaidlustatud halduskohtu määruse tegemise hetkeks möödunud neli ja pool aastat. Kolleegium möönab, et kaebaja korduvad vene​keelsed kaebuse nõuete muutmise ja täiendamise avaldused ning asjassepuutumatute lisatõendite esitamine on menetlust aeglustanud. Seda olulisem on aga õigusabiteenuse osutamise jätkamine, et tagada kaebaja õiguste kaitse menetluse järgnevates etappides. Kohtumenetluses tuleb leida mõistlik tasakaal menetluse kiiruse ja õiguste efektiivse kaitsmise muude aspektide vahel.
19. Kolleegium ei nõustu halduskohtu määruse punktis 10 märgitud järeldusega, et kuna kaebaja on selgitanud, et asjas puudub esialgne kaebus, millega ta nõus oleks, siis tuleks alustada menetlusega algusest peale, s.o kaebuse koostamisest. Halduskohus on vaidlustatud määruses kinnitanud, et kaebus on pärast kaebaja esindaja poolseid puuduste kõrvaldamisi nõuetekohane. See kaebus tuleb võtta nõuete menetlusse võtmise otsustamisel aluseks. Halduskohus on varem mitmed nõuded tagastanud ja osa nõudeid menetlusse võtnud. Seni esitatud nõuetega võrreldes uute nõuete esitamist tuleb käsitada kaebuse muutmise avaldusena ja vastavalt ka lahendada (

§ 49, vt ka RKHKm nr 3-3-1-86-14).

Juhul, kui isik esitab samadel asjaoludel ja samal alusel uuesti sama avalduse, võib kohus jätta selle

§ 55lg 3 alusel läbi vaatamata või tähelepanuta.

Võimaluse korral tuleks eelistada kõigi menetluslike küsimuste, sh nõuete menetlusse võtmise või tagastamise, läbi vaatamata jätmise, menetluse lõpetamise, kaebuse muutmise avalduste, lahendamist ühes määruses. 21. Kolleegium juhib kohtute ja menetlusosaliste tähelepanu asjaolule, et menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõiguseid heauskselt ning kohus ei tohi lubada menetlusõiguseid kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia (

§ 28lg-d 1 ja 2).

1. Kliendilepingu sõlmimise kohustust riigi õigusabi seadus ette ei näe. Riigi õigusabi andmise otsustab seaduse alusel kohus (RÕS § 15 lg 1). Määruses määratakse kindlaks kohane riigi õigusabi andmise viis ja riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustus. Esindaja esindusõigus, õigused ja kohustused ei tulene kliendilepingust, vaid seadusest ja selle alusel antud kohtu määrusest. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatud määruskaebuse esitaja etteheited kliendilepingu sõlmimata jätmise kohta.
2. Riigikohtule määruskaebuse lisana esitatud kaebust puudutavate dokumentide vastuvõtmise ja kaebuse muutmise või täiendamise ning haldusasjade liitmise avalduste lahendamise pädevus on asja läbivaataval halduskohtul. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et arvestades kohtumenetluse senist kestust ja menetluses esitatud nõuete hulka on kaebuse muutmise ja haldusasjade veel kord liitmise otstarbekus ülimalt kaheldav. Kaebuse muutmine ja selle täiendamine uute nõuetega või alustega pikendaks menetlust veelgi. Liiatigi hõlmab kaebaja avaldus ka haldusasju, millest kohus on eelnevalt just kaebaja nõuded eraldanud. Kohus peab vältima asjade põhjendamatut eraldamist ja liitmist ning toimiku ülekuhjamist materjalidega, mis ei ole vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad. Enamik lisadena saadetud dokumentidest on toimikus juba olemas ning osad dokumendid ei ole selle asja lahendamisel asjakohased. Asjassepuutumatud dokumendid tuleb kaebajale tagastada või jätta tähelepanuta, lisada need teiste haldusasja materjalide hulka, mille lahendamisel need tähtsust omavad, või registreerida uue haldusasjana.
3. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kohus saab menetluse venimist vältida korraldavas määruses nõuete, avalduste ja tõendite esitamiseks tähtaja määramisega. Pärast tähtaega esitatud menetlusdokumendid saab kohus tagastada (

§ 51

). Eesmärgipäratute korduvate avalduste või kohtu tagastatud tõendite uuesti esitamisel saab kohus jätta need tähelepanuta ja läbi vaatamata (

§ 55lg 3).

Vajaduse korral võib kohus need tagastada ja teha seda pealdisena vormistatud määrusega, kui määruse peale ei saa määruskaebust esitada (

§ 178lg 4).

Kohus ei tohi mõjuva põhjuseta nõustuda hilisemate kaebuse nõuete täpsustuste ja muudatustega (vt

§ 49

). Asja ettevalmistavas staadiumis peaks kohus üldjuhul kõigepealt selgitama, kas kaebus on võimalik võtta menetlusse, ja alles seejärel lahendama muud menetluslikud avaldused. Samas ei saa välistada, et näiteks riigi õigusabi määramise või esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus on tarvis lahendada enne asja menetlusse võtmist. Kui kohtu hinnangul esineb kaebuses kõrvaldatavaid puuduseid, tuleb kaebus jätta käiguta siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist. Vältida tuleb kaebuse käiguta jätmist üksnes kaebuse täpsustamise eesmärgil, kui täpsustamine on võimalik eelmenetluses või asja läbivaatamisel. Kui kaebus on ilmselgelt lubamatu ning ka kaebuse muutmisega ei ole võimalik kaebuse puuduseid kõrvaldada, siis tuleb kaebus tagastada. Vältida tuleks lõputuid kaebuste täiendamisi ja muutmisi, kui need kaebaja õiguste kaitsmisele kaasa ei aita. 25. Menetluse sujuvuse ja mõistliku menetlusaja tagamise eesmärgil ei pruugi olla põhjendatud ka halduskohtus menetluse seiskamine määruskaebuse lahendamise ajaks, eriti kui sellest ei sõltu otseselt asja sisuline lahendamine. Näiteks riigi õigusabi lõpetamise määruse vaidlustamine ei mõjuta nõuete lubatavuse kontrollimist ja nende menetlusse võtmise otsustamist, sest kuni riigi õigusabi lõpetamise määruse jõustumiseni on õigusabi osutaja kohustatud esindatavat menetlus​toimingute tegemisel abistama. Riigi õigusabi lõpetamise määrus ei jõustu selle avalikult teatavaks​tegemisest ega kättetoimetamisest, vaid määruskaebuse kohta tehtud lahendi jõustumisest arvates (

§ 179lg 3).

Halduskohus saab jätkata menetlust ka siis, kui menetlusosalise esitatud edasikaebus on kõrgema astme kohtu menetluses. Kuna kohtuasja materjalid on kohtutele kätte​saadavad ka kohtute infosüsteemi kaudu, ei eelda edasikaebuse lahendamine tingimata kohtutoimiku pidevat viibimist kõrgema astme kohtus. Vajaduse korral saavad kohtud ka toimikut jagada. 26.

§ 111

lg 4 näeb ette, et muu menetlusdokumendi kui kohtulahendi tõlkimiseks ei anta menetlusabi, kui isikut esindab menetluses esindaja.

§ 81

lg 2 kohaselt ei või menetlus​osaliselt aga nõuda võõrkeelse dokumendi tõlkimist, kui tõlkimise korraldamine on menetlusosalise jaoks võimatu või ebamõistlikult keeruline.

§ 81

lg 2 koostoimes § 111 lg-ga 4 ei näe imperatiivselt ette, et kohtul puudub õigus võtta võõrkeelseid dokumente vastu ning esineb kohustus alati nõuda menetlusosaliselt võõrkeelsete dokumentide tõlkimist. Nimetatud normidest tuleneb, et üldjuhul ei anta isikule tõlkimiseks menetlusabi, kui isikul on esindaja. Erandjuhtudel on kohtul siiski võimalik võõrkeelne dokument vastu võtta ja toimikule lisada ning selle tõlkimine omal algatusel korraldada. Selline erandkorras võõrkeelse dokumendi vastuvõtmise ja tõlkimise vajadus võib esineda eelkõige juhul, kui riigi õigusabi korras määratud esindaja keeldub esindatava korraldusest hoolimata ebaseaduslikult isiku õiguste kaitseks vajaliku menetlustoimingu tegemisest. Näiteks juhul, kui riigi õigusabi korras määratud esindaja keeldub, hoolimata esindatava tahtest, kohtu edasikaevatavat määrust määruskaebusega vaidlustamast. 27. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium Tallinna Halduskohtu 16. jaanuari 2015. a määruse haldusasjas nr 3-10-1407 resolutsiooni punkti 3 ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2015. a määruse samas haldusasjas ja saadab asja menetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld