RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-129-15 Otsuse kuupäev Tartu, 24. november 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Malle Seppik ja

) § 159 lg 2 kohaselt võib tütarühing anda emaühingule laenu üksnes juhul, kui laenu andmine ei kahjusta tütarühingu majanduslikku seisundit ega tema võlausaldajate huve. Kostjad on tunnistanud, et 2011. a alguses oli kontserni kuuluvate ühingute majanduslik olukord väga keeruline ja laenulepinguga kahjustati WSN-i majanduslikku seisundit ning tema võlausaldajate huve. Ei vaielda selle üle, et WSH WSN-ile laenu tagasi ei maksnud ja seega halvenes WSN-i majanduslik seisukord veelgi. Ekslik on kostjate arvamus, et laenulepingu tagajärjel ei tekkinud kahju, kuna tegelikult laenas WSN raha WSG-le, kellel oli laenusummat oluliselt ületav nõue WSN-i vastu. Vaidlusalune laenuleping sõlmiti WSN-i ja WSH vahel. WSN laenas raha WSH-le, mitte WSG-le ja seega ei ole tähtsust, kas ja millised nõuded olid WSG-l WSN-i vastu. Lisaks ei ole vastunõudel tähendust, sest tasaarvestust ei tehtud. Laenu andmine ei olnud WSN-i tegevuse jätkamiseks hädavajalik. Kui WSG ei oleks saanud maksejõuetuse tõttu teenuseid osutada, siis ei oleks WSN pidanud ka nende teenuste eest maksma ja kokkuhoitud raha arvel oleks WSN saanud osta teenuseid kolmandalt isikult. Seega ei pidanud WSN teenuste saamiseks vältimatult laenu andma. Kuna WSN tegi tehingu, mis ei olnud

§ 159lg 2 kohaselt lubatud, siis rikkusid juhatuse liikmed hoolsuskohustust.

Laenulepingule kirjutas alla kostja III. Kostja I ja kostja II olid nii WSN-i kui ka WSG juhatuse liikmed ja seega pidid nad laenulepingu sõlmimisest teadma. Kostja II kirjutas alla lepingule, millega laenusumma anti WSH-lt üle WSG-le. Kõik asjaga seotud juhatuse liikmed vastutavad solidaarselt juhul, kui nad olid kahju tekitanud juhatuse liikme tegevusest või tegevusetusest teadlikud ja nad ei teinud midagi selleks, et hoida ära või vähendada sellest tulenevaid kahjulikke tagajärgi, kuigi neil oli selleks võimalus. Seega mõistis maakohus kostjatelt kahjuhüvitise põhjendatult välja. Hagejal on õigus nõuda ka viivist ja viivist tuleb arvestada alates

1. märtsist 2013 ehk järgmisest päevast pärast seda, kui hageja saatis e-kirja, milles nõudis kahju hüvitamist. Maakohus eksis osaliselt viivise määra kohaldamisel ja seega tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles kostjatelt mõisteti solidaarselt välja
2. novembri
3. a seisuga viivis 4442 eurot 39 senti ületavas osas. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Kostja I palub kassatsioonkaebuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi tema suhtes rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja I saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda. Kostja I kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et kostja I vastutab WSN-ile tekitatud kahju eest, kuna ta ei teinud kõike võimalikku laenulepingu sõlmimise ärahoidmiseks. Selleks, et kostjale I saaks tegevusetust ette heita, oleks hageja pidanud tõendama ja kohtud pidanuks tuvastama, et kostja I sai laenulepingu sõlmimise kavatsusest enne selle sõlmimist teada ja et kostjal I oli kohustus ja võimalus laenulepingu sõlmimist ära hoida. Isegi kui kostja I oleks laenulepingu sõlmimisest teadnud, ei oleks ta saanud seda ära hoida. Kui juhatuse liikmetel on kõigil iseseisev esindusõigus, siis ei saa üks juhatuse liige teise tegevust äriühingu esindamisel takistada. Ka osanike teavitamine ei oleks aidanud, sest osanikud teadsid laenulepingu sõlmimisest. Samuti ei ole kostja I väidetava rikkumise ja kahju vahel põhjuslikku seost. Kohtud ei ole põhjuslikku seost otsuses käsitlenudki. Tegevusetuse korral tuleb põhjusliku seose tuvastamisel kasutada asendusmeetodit ja kontrollida, kas kahju oleks tekkinud ka juhul, kui kostja oleks nõutaval viisil tegutsenud. Praegusel juhul oleks laenuleping sõlmitud olenemata kostja I tegevusest. Ringkonnakohus eksis ka selles, et jättis arvesse võtmata olulise asjaolu, millest tulenevalt oli laenulepingu sõlmimine praegusel juhul kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Ringkonnakohus lähtus vaid sellest, et nii WSN kui ka WSH olid laenulepingu sõlmimise ajal majandusraskustes, ja jättis täielikult tähelepanuta, et laenu andmine oli hädavajalik kogu kontserni, sh WSN-i tegevuse jätkamiseks ja selle eesmärk oli püüda vältida kogu kontserni maksejõuetust. Kui asjaolusid arvestades on riski võtmine põhjendatud, siis ei ole see vastuolus korraliku ettevõtja hoolsusega. Praegu oli riski võtmine põhjendatud. Ringkonnakohus on kostjate eelnimetatud väited ning tõendid jätnud arvestamata ja on rikkunud sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-t 5, § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8 ja see on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse. Samuti on ringkonnakohus valesti kohaldanud

§ 187lg-t 2 ja § 159 lg-t 2.

7. Kostja II palub kassatsioonkaebuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II jätta hageja kanda. Kostja II kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus asja lahendamisel ebaõigesti VÕS § 127 lg-t 1, leides, et laenuandmisega tekitati WSN-ile kahju. Tegelikult ei sattunud laenuandja laenu andmisel halvemasse olukorda, sest laenusaajal oli laenuandja vastu laenusummat ületav nõue. Kahju ei saanud tekkida ka seetõttu, et laenust saadud kasu (kokkuhoitud kulu) oli vähemalt võrdne antud laenusummaga. Samuti jättis ringkonnakohus arvesse võtmata kontsernisuhted - kogu kontsern sai eksisteerida vaid tervikuna ja ükski tütarühing (sh WSN) ei oleks eraldi püsima jäänud. WSN-i jaoks oli hädavajalik, et just WSG majandustegevus jätkuks, sest WSG osutas tugiteenuseid kogu kontsernile. Hagis ega kohtuotsustes ei ole kontrollitavat arvestust ega võrdlust selle kohta, milline oleks WSN-i majanduslik olukord olnud juhul, kui laenu ei oleks antud. Pigem oli laenu andmine WSN-ile kasulik ja vajalik. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et laenu andmine ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Samuti kohaldas ringkonnakohus valesti

§ 187lg-t 2, leides, et kostja II rikkus juhatuse liikme kohustusi.

Praegusel juhul oli laenu andmine kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Lisaks ei saanud ringkonnakohus hagi rahuldada, viidates

§ 159

lg 2 väidetavale rikkumisele, sest hageja ei ole sellele sättele või sellega seotud rikkumisele tuginenud. Samuti rikkus ringkonnakohus TsMS § 230 lg-st 1 tulenevat tõendamiskoormust, sest hageja peab tõendama, kas ja millal kostja II tema e-kirja kätte sai. Kostja II on hageja kirjale vastanud

1. aprillil 2013, mistõttu ei ole põhjust eeldada, et ta sai hageja e-kirja kätte varem. Kostja II ei pea tõendama, millal ta e-kirja kätte sai. Tõendamiskoormuse ekslik jaotus on toonud kaasa VÕS § 113 lg 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg 1 väära kohaldamise ja ebaõige otsuse, kuna kohus on arvestanud viivist valest kuupäevast. Ka seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.
2. Hageja vaidleb kostjate kassatsioonkaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata ning menetluskulud kostjate I ja II kanda.
3. Kostja III leiab vastuses, et kassatsioonkaebused on õiged osas, mis puudutab juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumist ja kahju tekitamist WSN-ile, st ta leiab samuti, et WSN-ile ei ole kahju tekitatud ja juhatuse liikmed ei ole oma hoolsuskohustust rikkunud. Samas leiab kostja III, et kui juhatuse liikmete vastutust tuleb kohaldada, on vastutus solidaarne. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse kostjatelt I ja II kahjuhüvitise ning viivise väljamõistmise osas. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.
5. Kassatsioonkaebuse on esitanud kostja I ja kostja II. Kostja III ei ole kassatsioonkaebust esitanud, seega on ringkonnakohtu otsus tema suhtes jõustunud TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel, mis TsMS § 639 lg 1 järgi kohaldub ka apellatsioonimenetluses.
6. Pooled ei vaidle järgmiste asjas tuvastatud oluliste asjaolude üle: • WSN ja WSH sõlmisid
7. veebruaril 2011 laenulepingu, mille alusel WSN andis WSH-le tagatiseta laenu 32 300 eurot tähtajaga kuni
8. märts 2011; • WSG-le kuulus laenulepingu sõlmimise ajal 160 000 kroonise nimiväärtusega osa WSN-i 400 000 krooni suuruse nimiväärtusega osakapitalist ja WSH-le kuulus WSG osa nimiväärtusega 29 200 krooni ehk 51,05% WSG osakapitalist. Seega moodustasid WSH, WSG ja WSN kontserni, kus WSH oli emaühing ja WSG ning WSN tütarühingud; • laenulepingu sõlmimise eesmärk oli rahastada kontserni kuuluvat tütarühingut WSG-d, mis osutas tugiteenuseid kõigile kontserni kuuluvatele ühingutele ja oli majandusraskustes; • laenulepingu sõlmimise ajal olid kostjad WSN-i juhatuse liikmed, laenulepingule kirjutas alla kostja III; • WSG juhatuse liikmed olid laenulepingu sõlmimise ajal kostjad I ja II ning nad teadsid laenulepingu sõlmimisest; • WSH ei tagastanud laenusummat ja tema pankrotimenetlus lõpetati Harju Maakohtu
9. oktoobri
10. a määrusega raugemise tõttu; • WSG-le nimetati ajutine haldur
11. juunil 2011 ja Harju Maakohus kuulutas
12. oktoobri
13. a määrusega välja WSG pankroti; • Harju Maakohus kuulutas
14. märtsi
15. a määrusega välja WSN-i pankroti. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kas kostjad I ja II on rikkunud juhatuse liikme kohustusi, kas nad tegutsesid kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega ja kas WSN võis WSH-le vaidlusaluse laenu anda ehk kas

§ 159lg 2 esimese lause järgi kahjustas laenu andmine WSN-i ja tema võlausaldajaid.

Hagi alusena tugineb hageja sellele, et kostjad tekitasid WSN-ile kahju sellega, et andsid 32 300 euro suuruse laenu samasse kontserni kuuluvale varatule äriühingule WSH-le ja laen jäi tagasi saamata, sest WSH pankrotimenetlus lõppes raugemisega. Hagi on

§ 187lg 4 teise lause alusel esitanud WSN-i pankrotihaldur.

Hageja tugineb sellele, et kostjad rikkusid laenulepingu sõlmimisega hoolsuskohustust. Lojaalsuskohustuse rikkumisele hageja ei tugine. 13. Hageja nõue kostjate vastu on osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue. Sellise nõude õiguslik alus on

§ 187

lg 2 esimene lause, mille järgi oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud juhatuse liige vastutab tekitatud kahju hüvitamise eest. Vastutusest vabanemise alus on sätestatud sama lõike teises lauses ja selle järgi vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega.

§ 187

lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: • juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (

§ 187lg 1, Ts

ÜS § 35); • osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); • juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (

§ 187lg 2 teine lause).

Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et kahju on osaühingule tekkinud just selle rikkumise tulemusena. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 14 ja aktsiaseltsi kohta analoogselt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 13;
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 11).
7. Kui osaühingul on mitu juhatuse liiget, siis tuleb ülalnimetatud nõude eeldused teha kindlaks iga juhatuse liikme kohta eraldi, st tuleb tuvastada, milles seisnes tema kohustuste rikkumine ja kas selle rikkumise ja osaühingule tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Praegusel juhul omistas maakohus tagatiseta laenulepingu sõlmimise kui kohustuse rikkumise kõigile juhatuse liikmetele vaatamata sellele, et kostjad I ja II tõid esile, et nemad ei ole laenulepingule alla kirjutanud. Maakohus andis hinnangu üksnes juhatuse kui terviku tegevusele, märkides, et kostjad rikkusid oma kohustusi, andes tagatiseta laenu majanduslikes raskustes olevale äriühingule. Ringkonnakohus leidis, et kostjate I ja II vastutuseks piisab sellest, et nad pidid laenulepingu sõlmimisest teadma, ja lisaks kirjutas kostja II alla lepingule, millega laenusumma anti WSH-lt edasi WSG-le. Samuti märkis ringkonnakohus, et kõik asjaga seotud juhatuse liikmed vastutavad solidaarselt, kui nad olid kahju tekitanud juhatuse liikme tegevusest või tegevusetusest teadlikud ega teinud midagi selleks, et hoida ära või vähendada sellest tulenevaid kahjulikke tagajärgi, kuigi neil oli selleks võimalus.
8. Samas ei ole ringkonnakohus selgitanud, mida täpsemalt oleksid kostjad I ja II pidanud tegema või mida nad oleksid saanud teha laenulepingu sõlmimise takistamiseks või selle tagajärgede ärahoidmiseks. Juhatuse liikme kohustuste täitmise hindamisel ja rikkumise tuvastamisel tuleb seda, kuidas kohustus täideti, võrrelda sellega, kuidas see tulnuks täita. Selliseks võrdlemiseks peab lisaks sellele, mida juhatuse liige tegi, olema tuvastatud ka see, mida ta pidanuks tegema. Seega ei saa rikkumist järeldada üksnes sellest, et saabus negatiivne tagajärg. Kohtulahendist peab olema jälgitav, milline pidanuks olema kostjate käitumine ilma rikkumiseta ehk kuidas neil tulnuks käituda. Vähemalt üldjuhul ja olukorras, kus tegu on ühe väidetavalt kahjuliku tehingu tegemisega, ei saa asjaolu, et juhatuse liige teab, et teine juhatuse liige tegi sellise tehingu ja rikkus sellega oma kohustust, olla piisav, et pidada ka tegevusetut juhatuse liiget oma kohustust rikkunuks. Ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, milles seisnes kostjate I ja II kohustuste rikkumine, ega kirjeldanud, kuidas nad oleksid saanud laenulepingu sõlmimise ära hoida või selle tagajärgi vähendada. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Seega rikkus ringkonnakohus kostjate I ja II suhtes otsust tehes põhjendamiskohustust ja see on menetlusõiguse normi oluline rikkumine ning kuna see võis mõjutada asja lahendamise tulemust, tuleb ringkonnakohtu otsus kostjate I ja II osas tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
9. Kolleegium juhib tähelepanu, et kohus lahendab hagi nende asjaolude põhjal, mis hageja hagi alusena välja toob. Kui hageja nõuab äriühingu juhatuse liikmetelt äriühingule kahjuliku tehingu tulemusel tekkinud kahju hüvitamist, siis peab ta muu hulgas esile tooma, millist juhatuse liikme kohustust on kostjad I ja II laenulepingu juures rikkunud, arvestades iga juhatuse liikme individuaalset õigussuhet WSN-iga. Praegusel juhul on hageja hagi alusena tuginenud sellele, et kostjad I ja II teadsid laenulepingu sõlmimisest. Muid asjaolusid ei ole hageja esile toonud. Ringkonnakohtul ei olnud tulenevalt TsMS § 5 lg-st 1 õigust tugineda sellele, et kostjad I ja II rikkusid laenukeelu sätteid (toimisid vastuolus

§ 159lg-ga 2), kuna hageja ei tuginenud neile rikkumistele.

17. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kostjad on kogu menetluses tuginenud sellele, et laenu andmine oli hädavajalik kontserni kui terviku, sh WSN-i tegevuse jätkamiseks ja selle eesmärk oli püüda vältida kogu kontserni maksejõuetust.

§ 159

lg 2 kohaselt võib tütarühing anda emaühingule laenu üksnes juhul, kui laenu andmine ei kahjusta tütarühingu majanduslikku seisundit ega võlausaldajate huve. Ringkonnakohus leidis, et kuna kontsern oli laenulepingu sõlmimise ajal majandusraskustes, siis kahjustas laenu andmine igal juhul tütarühingu majanduslikku seisundit. Seejuures jättis ringkonnakohus kõrvale laenulepingu sõlmimise põhjused, millele kostjad tuginesid, nimelt ei kaalunud ringkonnakohus üldse kontsernisuhete võimalikke eripärasid ega pööranud tähelepanu kostja väidetele, et laenu eesmärk oli püüda säilitada kontserni kui terviku tegevust. Kolleegium märgib, et ekslik on ka maakohtu seisukoht, et kontsernisisesed otsused ei saa üheski olukorras prevaleerida juhatuse liikmete kohustuste üle ja et iga juhatuse liige peab tegutsema alati vaid selle äriühingu huvides, mille juhatuse liige ta on. Õige on küll see, et seadus ei näe ette selgeid erandeid kontserni kuuluvate ühingute juhatuse liikmete hoolsuskohustuse kohta, kuid juhatuse liikme hoolsusstandardi sisustamisel tuleb arvestada ka kontsernisuhteid. Ärilise kaalutluse reegli nõudeid saab lugeda täidetuks juhul, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates huvides. Kui eelnimetatud nõuded on täidetud, tuleb juhatuse liikme tegevus lugeda osaühingu suhtes põhjendatuks sõltumata sellest, milline on tegelik tagajärg. Ärilise kaalutluse reegli järgimise hindamisel on keskse tähendusega otsuse tegemise protsess, mitte otsusega kaasnev tagajärg. Kolleegium märgib, et kontsernihuvist lähtumine ja emaühingu antud juhiste järgimine võib välistada tütarühingu juhatuse liikme vastutuse olukorras, kus tegu on selgelt tuvastatava kontsernisuhtega, ja eeldusel, et tegevus, mille hoolsusstandardile vastavust hinnatakse, on äratuntavalt kontserni kui terviku huvides (st ei piisa, kui see on ühe ühingu, nt ainult emaühingu huvides). Lisaks peab niisuguses olukorras tehtud tehing olema tehtud vastusooritusega. Kontsernihuvi järgimisega ei saa õigustada lojaalsuskohustust rikkuvaid kuritarvitusi ega ühtegi sellist tehingut, mis tehakse hoolsuskohustust rikkudes juba maksejõuetu ühingu arvel (vt

§ 180lg 51) või millega põhjustatakse tütarühingu maksejõuetus.

Seega võib kontserni kuuluva tütarühingu juhatuse liige vabaneda vastutusest, kui ta teeb tehingu, mis esmapilgul ei ole küll tütarühingu huvides, kuid mis kõiki asjaolusid kogumis kaaludes on kontserni kui terviku (ja seega lõppastmes ka tehingu teinud tütarühingu huvides), eeldusel et tehinguga ei tehta hoolsuskohustust rikkudes sooritust mõne teise kontserni kuuluva ühingu kasuks maksejõuetu tütarühingu arvel ega põhjustata tütarühingu maksejõuetust.

1. Kostja II on kassatsioonkaebuses leidnud, et ringkonnakohus on arvestanud viivist valest ajast ja seda tulnuks hakata arvestama mitte järgmisest päevast alates nõuet sisaldava e-kirja saatmisest ehk
2. märtsist 2013, vaid ajast, mil kostja II hageja nõudekirjale vastas, ehk
3. aprillist
4. TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kolleegium on oma varasemas praktikas leidnud, et e-kirjaga tekib majandus- ja kutsetegevuses tegutseval isikul üldjuhul mõistlik võimalus tutvuda hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 12). Tuleb eeldada, et e-kiri jõudis saaja serverisse selle saatmise päeval, ja kostja II ei ole ka väitnud, et kiri oleks tema serverisse jõudnud hiljem või et tal ei olnud mingil põhjusel mõistlikku ja hageja jaoks äratuntavat võimalust sellega kohe järgmisel päeval tutvuda. Riski, mis tuleneb sellest, et kostja II ei tutvunud e-kirjaga pärast selle eeldatavat kättesaamist kuni
5. aprillini, kannab kostja II ise. Seega leidsid kohtud iseenesest õigesti, et kui kostja II saamata jäänud laenusumma kui kahju eest vastutaks, algaks viivise arvestus järgmisest päevast pärast e-kirja saatmist.
6. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel. Menetluskulude rahaline suurus määratakse madalama astme kohtus kindlaks TsMS § 174 lg-tes 4 ja 6 sätestatu kohaselt.
7. Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebustelt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel nii kostjale I kui ka kostjale II tagastada. Peeter Jerofejev, Malle Seppik, Tambet Tampuu