Obsah (8)

§ 363§ 340§ 313§ 339§ 179§ 191§ 361§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 363lg 5 kohaselt ei ole see aga võimalik.

1. Kassatsiooni väidetest väärivad tähelepanu aga need, milles leitakse, et ringkonnakohtul ei olnud alust naasta esialgse süüdistuse juurde olukorras, kus prokurör apellatsiooni ei esitanud, ning et tühistades S. L-i osalise õigeksmõistmise ja mõistes talle raskema karistuse kui maakohus, raskendas ringkonnakohus lubamatult S. L-i olukorda.
2. S. L. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 141 lg 2 p 1 – § 13 lg 1 – § 22 lg 3 järgi, s.o vägistamisele tegevusetusega kaasaaitamises. Maakohtu otsusega mõisteti ta õigeks KarS § 141 lg 2 p 1 – § 22 lg 3 järgi kaasaaitamisteos, kuid samas tunnistati süüdi KarS § 141 lg 2 p 1 – § 13 lg 1 järgi tegevusetusega vägistamise täideviimises. Apellatsioonis heitis kaitsja muu hulgas maakohtule ette seda, et tema kaitsealune tunnistati süüdi täideviimisteos, seega kuriteos, mille toimepanemises teda ei süüdistatud, sest süüdistus oli esitatud kuriteo toimepanemisele kaasaaitamises. Kriminaalkolleegiumi hinnangul nõustus ringkonnakohus sellises olukorras põhjendatult kaitsjaga, leides, et S. L-i süüditunnistamisel KarS § 141 lg 2 p 1 – § 13 lg 1 järgi täideviijana, väljus maakohus alusetult süüdistuse piiridest ning raskendas süüteo ümberkvalifitseerimisega süüdistatava olukorda. Seega tuvastas ringkonnakohus õigesti, et maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust. 8.1.

§ 340

lg 1 sätestab, et ringkonnakohus teeb apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Seega saab ringkonnakohus otsuse tegemisel apellatsiooni piiridest väljuda süüdistatava olukorra kergendamiseks. Seetõttu lähtus ringkonnakohus õigesti S. L-ile esitatud süüdistusest ning kergendas tema olukorda, tunnistades ta süüdi kaasaaitamisteos, s.o teo toimepanemise kergemas vormis kui täideviimine. 8.2. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsjaga, et S. L-i osalise õigeksmõistmise tühistamisel rikkus ringkonnakohus

§ 340lg 4 p 2 nõudeid.

Kuigi viidatud sätte kohaselt võib ringkonnakohus tühistada õigeksmõistva kohtuotsuse ja teha süüdimõistva kohtuotsuse üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel, tuleb

§ 340süstemaatilisel tõlgendamisel asuda seisukohale, et selle 4.

lõikes sätestatakse juhud, mil ringkonnakohus on pädev tegema maakohtu otsusega võrreldes süüdistatava olukorda raskendava kohtuotsuse. Selline süüdistatava olukorra raskendamine on tõepoolest võimalik üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. Praeguses asjas aga süüdistatava olukorda ei raskendatud.

1. Puutuvalt kaitsja väitesse selle kohta, et kaitsja apellatsiooni alusel kriminaalasja arutades mõistis ringkonnakohus S. L-ile raskema karistuse kui maakohus, märgib kriminaalkolleegium järgmist. 9.
2. Riigikohus on varasemas praktikas märkinud, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peab olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saab tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 16). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. mai
6. a otsus asjas nr 3-1-1-40-04, p 8 ja
7. veebruari
8. a otsus asjas nr 3-1-1-138-04, p 12). Seega ei ole ringkonnakohus raskendanud S. L-ile mõistetud karistust. Viimati nimetatu nähtub üheselt ka ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-st 2.1, milles karistatakse S. L-i kaheaastase vangistusega, s.o sama pika vangistusega, nagu karistas S. L-i ka maakohus. 9.
9. Ringkonnakohus leidis, et maakohus pidi S. L-i karistuse kandmiselt vabastamisel panema talle KarS § 74 lg 1 alusel katseajaks kohustuse täita KarS §-s 75 loetletud kontrollnõudeid. Sel põhjusel pidas ringkonnakohus vajalikuks maakohtu vea parandada ja määras S. L-ile katseajaks kohustuse täita KarS § 75 lg-s 1 loetletud kontrollnõudeid.

§ 313

lg 1 p 4 kohaselt esitatakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas ka katseaja kestus ja süüdistatavale pandud kohustuste loetelu, kui vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata.

§ 340

lg 4 p-st 5 nähtub, et ringkonnakohus võib tühistada kohtuotsuse

§-des 313 ja 314 sätestatud küsimuste osas üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. Käesolevas asjas tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse kõnealust nõuet rikkudes ja minnes seega vastuollu reformatio in peius-keelu põhimõttega, kuna S. L-i olukord halvenes tema poolt apellatsiooniõiguse kasutamise tõttu. Seda rikkumist loeb kriminaalkolleegium oluliseks

§ 339lg 2 tähenduses ja see toob kaasa ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise.

1. Seoses menetluskulude hüvitamisega märgib kolleegium, et ringkonnakohus on seda küsimust ammendavalt käsitlenud. Ringkonnakohus leidis sarnaselt kaitsjaga, et menetluskulude täies mahus tasumine võib käia süüdistatavatele üle jõu. Sel põhjusel vähendas ringkonnakohus kõikidelt süüdistatavatelt väljamõistetavaid menetluskulusid 1/3 võrra, jättes samas eraldi märkimata sundraha osa. 10.
2. Kriminaalkolleegium märkis kriminaalasja nr 3-1-1-79-14 otsuse p-s 52, et kuigi kohtuotsuse resolutiivosas ei ole üldjuhul vaja iga menetluskulu liigi kohta eraldi otsustust teha, tuleb eraldi välja tuua otsustus sundraha (

§ 179) väljamõistmise kohta.

Seda seetõttu, et ohvriabi seaduse § 32 lg 2 p 1 kohaselt kasutatakse riigile laekuvat sundraha sihtotstarbeliselt, samuti näeb justiitsministri

1. veebruari
2. a määruse nr 11 lisa punkti 1.4 alapunkt 14 ette, et esimese ja teise astme kohtute statistika ja lahendite andmekogus tuleb kriminaalasja puhul iga kohtualuse kohta registreerida andmed esimeses, teises ja kolmandas astmes välja mõistetud sundraha kohta. Seega pidi ringkonnakohus ka praeguses asjas menetluskulude hüvitamise kohta uut otsust tehes eraldi märkima, millise osa süüdistatavatelt väljamõistetavatest menetluskuludest moodustab sundraha. Kolleegiumi hinnangul on selle vea kõrvaldamine võimalik ringkonnakohtu otsuse täpsustamisega, kuna see ei raskenda süüdistatavate olukorda. Seejuures laiendab kriminaalkolleegium

§ 191

lg-te 2 ja 3 alusel kaebuse läbivaatamise piire kogu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsusele ja täpsustab ringkonnakohtu otsust ka B-lt ja C-lt väljamõistetud menetluskulude osas. 10.

1. Maakohtu otsusest nähtuvalt mõisteti igalt süüdistatavalt välja sundraha 975 eurot. Ringkonnakohtu otsusega jäeti riigi kanda 1/3 iga süüdistatava poolt hüvitatavast menetluskulust, sealhulgas sundrahast. Seetõttu täpsustab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsust, määrates igalt süüdistatavalt väljamõistetava sundraha suuruseks 650 eurot ja riigi kanda jäävaks sundraha osaks 325 eurot.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-dest 2 ja 7 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. mai
2. a otsuse osas, milles kohustati S. L-i katseajal järgima KarS § 75 lg 1 p-des 1–6 loetletud kontrollnõudeid. Samuti täpsustab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsust, märkides, et nii S. L-ilt, B-lt kui ka C-lt väljamõistetavast menetluskulust moodustab sundraha 650 eurot. Muus osas jäävad kohtuotsused muutmata. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.
3. S. L-i kaitsja A. Saar esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks OÜ-le Advokaadibüroo Ann Saar summas 288 eurot (sh käibemaks 48 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks, kassatsiooni koostamiseks ja täiendamiseks kokku 12 pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja taotlus põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
4. aprilli
5. a otsuse p-de 2 ja 16 alusel rahuldada. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb

§ 361

lg 1 p-des 2 ja 7 nimetatud lahendi, tuleb kõnealune menetluskulu

§ 186lg 1 alusel jätta riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)