← Eesti

3-3-1-52-15

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-52-15

  1. november 2015 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Tõnu Anton ja Viive Ligi OÜ Purvi Kinnisvara kaebus Tartu linna haldustoimingu tagajärgede kõrvaldamiseks, s.o
  2. septembril
  3. a-l ehitisregistris Vanemuise X ehitise kohta tehtud muudatuste kustutamiseks ja eelneva registrikande taastamiseks Kaebaja OÜ Purvi Kinnisvara Vastustaja Tartu linn Tartu Ringkonnakohtu
  4. aprilli
  5. a määrus haldusasjas nr 3-14-52261 OÜ Purvi Kinnisvara määruskaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  6. Rahuldada OÜ Purvi Kinnisvara määruskaebus.
  7. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  8. aprilli
  9. a määrus ja Tartu Halduskohtu
  10. oktoobri
  11. a määrus haldusasjas nr 3-14-
  12. Saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Halduskohtule.
  13. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. OÜ Purvi Kinnisvara omandis on 1525/2280 mõttelist osa Tartus Vanemuise X asuvast kinnistust ja reaalosana mitteeluruum nr 1, mille üldpind on 152,5 m
  15. Ülejäänud 755/2280 mõttelist osa kinnistust ning reaalosana eluruum nr 2, mille üldpind on 75,5 m2, on kolmandate isikute kaasomandis.
  16. septembril 2014 esitasid kolmandad isikud Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonnale ehitise teatise, kus täpsustasid Vanemuise X ehitise andmeid.
  17. Teatise alusel esitas Tartu Linnavalitsus
  18. septembril 2014 riiklikkusse ehitisregistrisse andmed, mille kohaselt on Vanemuise X hoones asuva eluruumi nr 2 pinna suuruseks 95,1 m2, senise 75,5 m2 asemel, ning teavitas sellest OÜ-d Purvi Kinnisvara
  19. septembri
  20. a kirjaga.
  21. OÜ Purvi Kinnisvara esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu linna haldustoimingu tagajärgede kõrvaldamiseks, s.o
  22. septembril 2014 ehitisregistris Vanemuise X ehitise kohta tehtud muudatuste kustutamiseks ja eelneva registrikande taastamiseks. Kaebaja hinnangul puudus Tartu Linnavalitsusel õiguslik alus riikliku ehitisregistri andmete muutmiseks, mistõttu on tegemist õigusvastase toiminguga ning selle tagajärjed tuleb kõrvaldada. Kohtupraktikas (nt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-43-04) on ehitisregistri kannet käsitatud kohaliku omavalitsuse aktseptina muidu ebaseaduslikule ehitisele. Teatises on esitatud ebaõigeid ning eksitavaid andmeid. Ehitise teatise esitajad on läbi viinud ebaseadusliku ehitustegevuse ning soovivad enda tegevust seadustada 3-3-1-52-15 ehitisregistri kande kaudu. Kanne võib olla piisav, et lugeda ehitis nõuetele vastavaks ja selle kasutamine lubatavaks. Samuti on küsimus selles, kas registripidajal on õigus kanda registrisse andmeid ilma nende õigsust kontrollimata.
  23. Tartu Halduskohus tagastas
  24. oktoobri
  25. a määrusega kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Määruse kohaselt ei saanud Tartu linna poolt ehitisregistrisse andmete esitamine kaebaja õigusi riivata. Kuigi igasuguse riikliku registri ülesandeks peaks olema just tõeste andmete kogumine, ei riku tõele mittevastavate andmete kandmine riiklikusse registrisse veel tingimata asja omaniku õigusi, kui nimetatud andmetel ei ole õiguslikku tähendust. Teiseks ei nähtu määruskaebuse esitaja väidetest, et asjas võiks olla vaidlus ehitisregistrile esitatud faktide tõepärasuse üle. Tulenevalt ehitusseaduse (EhS) § 55 lg-st 1 ja § 56 lg-st 2 ning Vabariigi Valitsuse
  26. detsembri
  27. a määruse nr 405 "Riikliku ehitisregistri" asutamine ja pidamise põhimäärus § 24 teisest lausest on ehitisregistri eesmärgiks kajastada tegelikke faktilisi andmeid ehitiste kohta ning ehitisregistri kannete tegemisel ei pea kontrollima, kas niisugune faktiline olukord on saabunud õiguspäraselt. Ehitisregistri kandel puudub mõju kinnisasjaga seotud õigussuhetele. Olukord selles asjas ei ole võrreldav kaebaja poolt osutatud haldusasjas nr 3-3-1-43-04 vaidluse all olnud olukorraga. Praegusel juhul ei saa ehitisregistri kanne kuidagi asendada kasutusluba, seda eriti olukorras, kus vahetult enne linnavalitsusele ehitise teatise esitamist võttis taotleja kasutusloa taotluse tagasi. Sellises olukorras puudub vajadus tuvastada kohaliku omavalitsuse nõusolekut kaudsete tahteavalduste kaudu, kuna see on võimalik hankida kohase menetluse kaudu ning kasutusloa taotlemiseks õigustatud isik ei saa tugineda selle asemel mõne muu haldusmenetluse tulemusele. Kui peaks selguma, et ehitisregistri kannet käsitatakse siiski materiaalselt kasutusloana, tuleks kaebaja kui sisuliselt kasutusloa adressaadi (EhS § 33 lg 8) kaebeõigust tõenäoliselt jaatada. Praegusel juhul ei toeta aga kehtiv õigus ega kohtupraktika määruskaebuse esitaja niisugust kartust, vaid see on üksnes hüpoteetiline. Oma õigusi teiste Vanemuise X kaasomanike vastu saab määruskaebuse esitaja maksma panna tsiviilkohtumenetluses, mida määruskaebuse esitaja tsiviilasjas nr 2-14-15866 ka teeb.
  28. Kaebaja esitas määruskaebuse ringkonnakohtule.
  29. Tartu Ringkonnakohus jättis
  30. aprilli
  31. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  32. oktoobri
  33. a määruse muutmata. Kaebaja väited selle kohta, et ehitisregistri kanne võib olla kasutatav materiaalses mõttes kasutusloana või et ehitisregistri kanne võib olla aluseks kinnistusraamatu kande muutmisele, on alusetud. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega kaebajal kaebeõiguse puudumise kohta ega pidanud vajalikuks neid korrata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  34. Riigikohtule esitatud määruskaebuses taotleb OÜ Purvi Kinnisvara halduskohtu määruse tühistamist ja asja saatmist halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kaebeõiguse puudumine selles asjas ei ole ilmne. Kohtud on ebaõigesti leidnud, et ehitisregistri kandel ei ole õiguslikku tähendust ja seetõttu ei saa kanne riivata kaebaja õigusi. Ehitisregistri kannet on teatud juhtudel võimalik käsitada kasutusloana (vt Riigikohtu otsust asjas nr 3-3-1-43-04) ja see võib olla aluseks kinnistusraamatu kande muutmisele. Ehitisregistri kandel on õiguslik tähendus, hoolimata EhS § 55 lg-s 1 ja § 56 lg-s 2 sätestatust. Ka vastustaja lõpetas kasutusloa väljastamise menetluse põhjendusega, et ehitisregistri andmete muutmine kujutab tehtud töödele piisavat aktsepti. Ehitisregistri kande muutmise tagajärjeks võib olla ka kaasomandi osade muutmine kinnistusraamatus. Kui vale ehitisregistri kande alusel kanti kinnistusraamatusse vale kinnisasja suurus ning hiljem tuvastatakse ehitisregistri kande ebaõigsus, muutub sellega ebaõigeks ka 2

(4)3-3-1-52-15 kinnistusraamatusse tehtud kanne. Kinnistusraamatu kande muutmine võib tuua kaasa kaebaja kaasomandi suuruse muutumise kaebaja kahjuks, mis omakorda annab kaebajale kaebeõiguse.
  1. Tartu linn leiab oma vastuses määruskaebusele, et kaebaja seisukoht on väär. Linn lõpetas kasutusloa menetluse põhjusel, et kasutusloa taotlus võeti tagasi. Linn on oma kirjas kaebajale seda ka otsesõnu öelnud. Linn ei käsita vaidlusalust ehitisregistri kannet ehitise kasutusloana, kanded peegeldavad vaid hetkeolukorda ning linn ei ole võtnud seisukohta teostatud ümberehituste seaduslikkuse kohta. Kui tsiviilvaidluses tuvastatakse, et erastamismenetluse ajal olid hooneregistris valed andmed, on kinnistusraamatu kande muutmise aluseks just see asjaolu, mitte ehitisregistris olevad andmed. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Halduskohus tagastas selles asjas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel põhjendusega, et Tartu linna poolt ehitisregistrisse andmete esitamine ei riiva kaebaja õigusi ning kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kaebeõiguse puudumine selles asjas ei ole ilmselge ning seetõttu tuleb määruskaebus rahuldada, kohtute määrused tühistada ning saata asi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
  3. Kolleegium on varem selgitanud (vt
  4. mai
  5. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-26-14, p 9 ja
  6. oktoobri
  7. a määrus asjas nr 3-3-1-29-13, p 16), et HKMS § 121 lg 2 p 1 puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab tagastada kaebuse juhul, kui kohtu arvates puudub kaebajal, eeldades tema faktiliste väidete tõendatust, ilmselgelt kaebeõigus. Nimetatud alusel kaebuse tagastamine on võimalik vaid juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta. Kolleegium on leidnud, et õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist (vt
  8. oktoobri
  9. a määrus asjas nr 3-3-1-35-12, p 12). Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata.
  10. Kaebaja väitis halduskohtule esitatud kaebuses, et teatises on esitatud ebaõigeid ning eksitavaid andmeid. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaldamisel tuleb eeldada kaebaja faktiväidete õigsust. Seega pidi halduskohus tegema kindlaks, et isegi siis, kui teatises esitatud andmed olid valed, puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus. Kolleegium leiab, et ehkki ehitisregistri andmetel on kuni
  11. juunini 2015 kehtinud Vabariigi Valitsuse
  12. detsembri
  13. a määruse nr 405 "Riikliku ehitisregistri" asutamine ja pidamise põhimäärus § 24 järgi informatiivne tähendus (sama sätestab ka alates
  14. juulist 2015 kehtiva ehitusseadustiku § 61 lg 1), võivad ehitisregistri valeandmed kaudselt tuua kaasa ehitise omanikule ebasoodsaid tagajärgi. Välistada ei saa, et ka õigusliku tähenduseta vale info võib raskendada näiteks kinnistu mõttelise osa kasutamist ja käsutamist. Võimalus kaitsta oma õigusi teistsuguse nõudega tsiviilasjas ei võta kaebajalt kaebeõigust kohaliku omavalitsuse toimingu peale.
  15. novembri
  16. a otsuse nr 3-3-1-59-02 p-s 14 leidis kolleegium muuhulgas, et õiguste rikkumist ei välista iseenesest see, et hooneregistri kanne ei loo otseselt kellelegi õigusi ega kohustusi. Hooneregistrisse omaniku kohta ebaõigete andmete kandmine võib näiteks raskendada hoone käsutamist tegelikul omanikul jne. Hoone tegelikul omanikul on õigus nõuda, et talle kuuluva hoone kohta ei säilitataks hooneregistris vääraid, puudulikke, aegunud või eksitavaid andmeid. Sarnasele seisukohale asus kolleegium
  17. mai
  18. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-18-98 seoses isiku kohta rahvastikuregistrisse kantud valeandmetega. Kolleegium rõhutab, et kaebeõigus ei 3
(4)3-3-1-52-15 puudu ilmselgelt, kui varasemas Riigikohtu praktikas on sarnastes olukordades kaebeõigust tunnustatud. 12. Määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4). Tõnu Anton, Viive Ligi, Ivo Pilving (allkirjastatud digitaalselt) 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.