RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis 3-4-1-28-15 12. november 2015 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik

) §-s 179 sätestatud võimaluse kohta anda kohtutäiturile õigus vajaduse korral kasutada jõudu suhtluskorra täitmist takistava vanema suhtes. Menetlusosalised esitasid maakohtule seisukohad

§ 179põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamise kohta.

2. juulil 2015 tunnistas kohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määras esialgse õiguskaitse korras ajutise suhtluskorra
3. septembrini
4. MAAKOHTU TAOTLUS
5. Harju Maakohus jättis
6. septembri
7. a määrusega, millega määras esialgse õiguskaitse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse lõppemiseni, kohaldamata ja tunnistas

§-s 179 sätestatud täitemenetluse korra lapsega suhtlemise võimaldamise asjades vastuolus olevaks põhiseaduse (PS) §-ga 14 ja § 27 lg-ga 4, sest see riivab ebaproportsionaalselt PS §-s 26 sätestatud lapse õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Maakohus leidis, et kuigi põhiküsimuseks selles tsiviilasjas on

§ 179

lg-s 4 sätestatud jõu kasutamise lubatavuse põhiseaduspärasus, tuleb

§ 179

hinnata tervikuna, sest selle lõike 4 põhiseaduse vastaseks tunnistamine ei annaks kohtule soovitud tulemust. 8.

§ 179takistab kohtul H.

M. 21. mail 2015 esitatud avalduse rahuldamist. Sätte põhiseaduspärasuse korral oleks kohtul võimalik otsustada teisiti kui selle põhiseaduse vastasuse korral. Järelikult on

§ 179asjassepuutuv säte.

1. Sundides täitemenetluse kaudu last suhtlema oma lahuselava vanemaga, sekkub kohus lapse ellu. Lapsed I. M. ja E. M. on vestlustes lastekaitsetöötajaga ja lastele riigi õigusabi korras määratud esindajaga, nagu ka kohtus ärakuulamisel eitanud soovi isaga kohtuda või temaga muul viisil suhelda. Vanemate omavahelised suhted on halvad ja tulemusi ei ole andnud ka perenõustamine. Lapsed ei taha, et isa osaleks nende kasvatamises ja otsustaks neisse puutuvaid küsimusi. Menetluse käigus ei ole tõendatud, et laste ema T.L. K. oleks takistanud lastel isaga suhelda või keelanud neil seda teha. Kokkulepitud suhtlemiskorras ettenähtud laste ja isa kohtumised ei toimu eeskätt lastest tingitud põhjustel.
2. Sunnitud suhtlemine lahus elava vanemaga riivab lapse põhiõigusi, sh PS §-s 26 tagatud perekonna- ja eraelu puutumatust. Seadusandja eesmärgiks

§-s 179 ettenähtud sunnivahendite rakendamise õiguse sätestamisel võib pidada lapse ja vanema suhtluskorda sätestava kohtulahendi täitmist (PS § 15) ning vanema perekonnapõhiõiguse kaitset. Perekonnapõhiõigus hõlmab õigust lapsega suhelda (PS § 27). Need eesmärgid on legitiimsed ja PS § 26 teise lause kohaselt perekonnaelu puutumatuse riivena lubatud. 11. 10. detsembril 2008 vastu võetud TsMS ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja järgi täiendati

§ 179

uue lg-ga 4 põhjusel, et see annab „erandjuhtudeks võimaluse kasutada lapse üleandmise lahendi täitmisel ka jõudu. Praktikas võib see olla eelkõige vajalik, kui lapse heaolu satub ohtu". Kohtu hinnangul võib viimati nimetatud seisukoht olla asjakohane lapse üleandmist puudutavas täitemenetluses, kuid mitte suhtlemiskorda reguleerivas täitemenetluses. Hooldusõiguse juhtudel nõutakse laps välja olukorras, kus vanem hoiab last õigusvastaselt, teisel juhul (suhtluskord) viibib laps vanema juures, kellele kuulub hooldusõigus. Seetõttu ei saa suhtluskorra määruse täitmisel tekkida olukorda, kus lapse teisele vanemale üle andmata jätmisel satub laps sellisesse ohtu, et ta tuleb vägisi suhtlemist nõudvale vanemale üle anda. 12. Lapse põhiõiguse riive seisukohalt ei ole

§-s 179 sätestatud täitemenetlus mõõdukas, kuna ei taga lapsele menetlust, milles arvestataks tema arvamusega (PS § 14). Seadus peab tagama PS § 27 lg 4 kohaselt lapse kaitse ka vanema ja lapse vahelises sisesuhtes. ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikli 3 lg 1 kohaselt tuleb lapsi puudutavates ettevõtmistes riiklike või erasotsiaalhoolekandeasutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite poolt esikohale seada lapse parimad huvid. Nimetatud põhimõte sisaldub ka lastekaitse seaduse §-s 3 ja perekonnaseaduse (PKS) §-s

2. Tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest täidab kohtutäitur kohtulahendit lähtuvalt selle sõnastusest. Suhtluskorra määrus sisaldab kindlaid aegu lapse ja vanema kohtumiseks. Lapse õiguste konventsiooni artiklitest 3 ja 12 tulenevalt peab kohtutäitur suhtluskorra täitemenetluses lapse igal täitmise juhtumil ise ära kuulama ja lapse arvamusega arvestama ning lapse parimad huvid esikohale seadma.

seda aga ei võimalda, sest selles puudub õiguslik alus, mis võimaldaks keelduda täitetoimingu tegemisest, kui täitmine oleks lapse parimate huvidega vastuolus. Seega on

§ 179

vastuolus lapse õiguste konventsiooni artiklitega 3 ja 12 ning PS § 27 lg-ga 4, sest jätab täitemenetluses lapsed õigusliku kaitseta.

§ 179

on vastuolus ka PS §-ga 14, sest ei taga õiglast tasakaalu lapse huvide ja suhtlemist nõudva vanema huvide vahel.

1. Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et vanemal ei ole inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 alusel õigust sellisele meetmele, mis kahjustaks lapse tervist ja arengut (EIK
2. aprilli
3. a otsus asjas Krasicki vs. Poola). Riigikohus on leidnud, et lapse suhtes jõu kasutamine suhtluskorra täitmisel ei ole lubatav (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-2-1-95-14, p 21). Samuti on õiguskantsler
6. märtsi
7. a märgukirjas asunud seisukohale, et

§ 179, sh selles sätestatud õigus kasutada jõudu, on põhiseadusega vastuolus.

1. Kohus on seisukohal, et võttes arvesse PKS §-s 143 sätestatud suhtlusõiguse eripära ja lapse õiguste konventsiooni artiklis 3 sätestatud lapse parimate huvide esikohale seadmise põhimõtet, saab lapse suhtes õiglane olla vaid selline täitemenetlus, mis ei toimu lapse tahte vastaselt, kui lapse arengutase võimaldab tal oma tahet väljendada ning kohus on veendunud lapse objektiivses tahteavalduses. Lapse võimet oma tahet avaldada ei saa siduda konkreetse vanusepiiriga.
2. Kohus kohaldas
3. septembri
4. a määruses esialgset õiguskaitset ja määras kindlaks H. M. ajutise suhtlemiskorra E. M. ja I. M., mis kehtib kuni põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse lõppemiseni. Enne iga kohtumist isa ja laste vahel tuleb vanematel välja selgitada mõlema lapse tahe ja isale tuleb tagada võimalus veenduda isiklikult lapse/laste tahtes temaga kohtuda.
5. Harju Maakohtu taotlus jõudis Riigikohtusse
6. septembril
7. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED
8. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et

§-s 179 sätestatud täitemenetluse kord lapsega suhtlemise asjades on vastuolus PS §-ga 14 ja § 27 lg-ga 4, sest riivab ebaproportsionaalselt PS §s 26 sätestatud lapse õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. 18.

1. Lapse perekonnaellu sekkumise legitiimne eesmärk on vanema perekonnaõigus, mis hõlmab ka lapsega suhtlemist (PS § 27), ning lapse ja vanema suhtluskorda sätestava kohtumääruse täitmine (PS § 15). 18.
2. Lapse ärakuulamise kohustus kohtus (TsMS § 5521) ja tema parimate huvide väljaselgitamine kohtumenetluses (PKS § 123 lg 1) ei tähenda seda, et etteulatuvalt oleks olemas lapse seisukoht igaks tulevikus ettetulevaks sundtäitmise juhtumiks, ega seda, et igal tulevikus asetleidval sundtäitmise juhtumil on suhtlemine vanemaga lapse parimates huvides. Kohtu otsustus teise vanemaga suhtlemise kohta on tehtud mitmeks aastaks ette, kuid täitmisele kuuluva lahendiga võib iga sundtäitmise juhtum olla erinev. Sellest tulenevalt peaks lapse suhtes toimuvas täitemenetluses igal üksikul juhul saama laps avaldada oma arvamust. 18.3.

§ 179

lg 1 kohaselt teeb lapsega suhtlemise võimaldamiseks täitur küll täitetoimingu kohaliku omavalitsuse esindaja juuresolekul, kuid lapse ärakuulamise kohustust vaidlustatud norm ette ei näe. Lapsele ei ole seega tagatud ärakuulamisõigus ning igakordne suhtluskorra täitmine ei pruugi olla kooskõlas lapse parimate huvidega. Seaduses peaks sätestama, et kohtutäitur kuulab igal täitemenetluse juhtumil ära lapse seisukoha, tagamaks lapse huvide kaitse parimal viisil.

§ 179on vastuolus PS § 27 lg-ga 4, sest on jätnud lapse õiguseta olla ära kuulatud.

Olukorras, kus laps on sisuliselt kohustatud suhtlema kohtumääruse täitmist nõudva vanemaga, sõltumata lapse tahtest, ei ole

§-s 179 tagatud õiglast tasakaalu lapse huvide ja suhtlemist nõudva vanema huvide vahel. Sellest tuleneb vastuolu ka PS §-ga 14. 19. Riigikogu õiguskomisjon on seisukohal, et

§ 179on põhiseadusega kooskõlas.

Vaidlustatud normi on võimalik tõlgendada ja kohaldada kooskõlas põhiseadusega, ilma et see ebaproportsionaalselt riivaks PS §-s 26 sätestatud igaühe õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. 19.1. TsMS ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et

§ 179

lg-s 4 sätestatud luba jõu kasutamiseks annab „erandjuhtudeks võimaluse kasutada lapse üleandmise lahendi täitmisel ka jõudu. Praktikas võib see olla eelkõige vajalik, kui lapse heaolu satub ohtu". Kuigi selgituses ei ole eristatud lapse hooldusõiguse ja lapsega suhtluskorra määramise olukordi, tuleks kõnealuse sätte tõlgendamisel ja rakendamisel mõlemal juhul ühtviisi juhinduda esmajoones lapse heaolust.

§ 179

lg 4 teine lause sätestab jõu kasutamiseks loa andmisel kohustusliku eeltingimusena vajaduse tagada lapse heaolu, mida ei ole võimalik saavutada muul viisil. 19.

1. Lapse heaolu saab parimal viisil olla tagatud vaid siis, kui lapse soove ja tahet kõikides teda puudutavates küsimustes mõistlikul määral arvestatakse. Kohus ei saa suhtluskorra täitmise tagamiseks jõu kasutamist lubada, kui kohtumenetluse käigus on tõendatud, et laps ei soovi suhelda vanemaga, kes suhtluskorra sundtäitmist taotleb.
2. Justiitsministri hinnangul ei ole

§ 179asjassepuutuv ja maakohtu taotlus tuleb jätta läbi vaatamata.

Vaidlustatud sätet on võimalik tõlgendada põhiseadusega kooskõlaliselt. 20.

1. Suhtlusõigus on osa vanemale kuuluvast põhiseaduslikust vanemaõigusest PS § 27 lg 1 mõttes. Vanematel on üldjuhul oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused (PKS § 116 lg 1) ning seda ka lapsega suhtlemisel. Vanemate võrdsuse põhimõtet on kohtupraktikas eelkõige sisustatud vanema kohustusena mitte takistada teist vanemat vanema õiguste teostamisel. Vanem peab sealjuures oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus, lähtudes lapse, mitte enda heaolust. Üksnes juhul, kui lahus elava vanemaga suhtlemine ei oleks lapse huvides, sh avaldaks lapsele kahjulikku mõju, võib vanem lapse heaolu tagamiseks takistada lahus elaval vanemal lapsega suhelda. Seda, kas lahus elava vanema ja lapse suhtlemise takistamine on lapse huvides põhjendatud, saab kohus hinnata vanema ja lapse suhtlemise korda määrates. 20.
2. Kohtulahendi täitmist täitemenetluses vanema ja lapse suhtluskorda puudutavates asjades reguleerib

§ 179

. Kohtutäituri kasutuses on peamise sunnimeetmena võimalus teha hoiatus ja seejärel määrata sunniraha (

§-d 179, 183 ja 26¹). Kohtupraktikas on leitud, et kohtutäitur võib vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos elavale vanemale sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda. Seetõttu ei ole sunniraha määramisel otsustava tähendusega mitte asjaolu, et vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil, vaid see, et lahus elava vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud lapsega koos elava vanema tegude või tegevusetuse tõttu. 20.3. Kui täitmist takistatakse või kui takistamist on alust eeldada, võib kohtutäitur taotleda politseiametniku kaasamist täitetoimingusse (

§ 27

). Kohtumääruses, millega kohus on tunnistanud lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määranud täitemenetluses täidetava määrusega vajaduse korral ka sunnivahendid (TsMS § 563 lg 7), saab anda täiturile vajaduse korral ka võimaluse kasutada määruse täitmiseks jõudu. Kohus lubab lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada (

§ 179

lg 4).

§ 179

lg 4 kohta rõhutati eelnõu seletuskirjas, et selles sätestatud õigust (anda luba kasutada vajaduse korral jõudu) võib rakendada erandjuhtudel ja seejuures tuleb lähtuda lapse heaolust. Jõu kasutamise üle otsustades tuleb seega arvestada, et tegemist on äärmusliku meetmega ning kohus peab kaaluma, kas jõu kasutamine on asjaolusid arvestades proportsionaalne, mõõdukas ja eesmärgipärane. Jõu kasutamise võimaluse andmine kohtutäiturile on kohtu kaalutlusotsus, vahetu jõu kasutamine jääb lõppastmes kohtutäituri otsustada. 20.4. Kui jõu kasutamise lubamine kahjustaks lapse heaolu, siis ei või kohus

§ 179kohaselt jõu kasutamist lubada.

Arvestades lisaks Riigikohtu tõlgendust viidatud sättele, mille kohaselt ei saa lapsega suhtlemise võimaldamiseks lapse suhtes jõudu kasutada, on

§ 179võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt.

Vaidlustatud regulatsioon ei takista kohtul tegemast otsust, mis on proportsionaalne PS §-s 26 sätestatud lapse õiguse suhtes perekonna- ja eraelu puutumatusele. 20.

1. Kui Harju Maakohus leiab, et varasem suhtluskorra määrus ei ole täidetav, sest selle täitmine ei tagaks parimal viisil lapse ja teiste poolte huve, peaks kohus sunnivahendite rakendamise asemel määrama kindlaks uue suhtluskorra ja selgitama välja, milline lahendus arvestaks eeskätt lapse, aga ka teiste poolte huve maksimaalsel võimalikul määral. Kui laps on põhimõtteliselt oma vanemaga suhtlemisele vastu ning seda vastuseisu ei õnnestu nõustamise abil ega muul moel leevendada, võib kohus asuda seisukohale, et sel hetkel ei oleks lahus elava vanemaga suhtlemine lapse huvides, kuna võiks lapsele kahjulikku mõju avaldada, mistõttu võib olla põhjendatud vanema ja lapse suhtluse piiramine takistavate asjaolude (lapse vastuseisu) äralangemiseni. Kohus peab seega menetluse käigus välja selgitama, milline suhtlemise kord on lapse parimates huvides. 20.
2. Praegusel juhul ei oma määravat tähtsust

§ 179

ning eeskätt selle lõike 4 alusel sunnivahendi rakendamine, vaid küsimus, kas sunnivahendi kasutamine on lapse või lapsevanema õiguste realiseerimise seisukohast vältimatult vajalik. Kui kohus jõuab järeldusele, et arvestades ühelt poolt nii lapse huve kui ka teiselt poolt lastevanemate õigusi, ei ole vajadust sunnivahendite kaudu lapse üleandmist või suhtlemise võimaldamist tagada, siis ei tule kohaldada ka

§-s 179 sätestatud täitemenetluse korda. 21. Õiguskantsler on seisukohal, et

§-s 179 sätestatud täitemenetluse kord lapsega suhtlemise võimaldamise asjades on vastuolus PS §-ga 14, sest ei taga lapsele menetlust, mis arvestaks lapse arvamusega ja sisaldaks mõistlikku tasakaalu poolte õiguste ja huvide vahel. Vaidlustatud täitemenetluse kord on vastuolus PS § 27 lg-ga 4, sest jätab lapsed täitemenetluses ilma seaduslikust kaitsest, mis vastaks rahvusvahelistele lapse õiguste põhimõtetele ning võimaldaks arvestada lapse parimate huvidega. Samuti riivab see ebaproportsionaalselt PS §-s 26 sätestatud lapse õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. 21.1. Konkreetse kohtuvaidluse lahendamise seisukohalt ei pruugi

§ 179

kõik sätted eraldivõetuna olla formaalselt asjassepuutuvad (nt

§ 179lg 3).

Kõne all on samas nii kohtunikele, kohtutäituritele kui ka lastekaitsetöötajatele teadaolevad pikaajalised ja süsteemsed probleemid

§ 179rakendamisel.

Seega tuleks lugeda asjassepuutuvaks

§ 179tervikuna lapsega suhtlemise võimaldamist puudutavas osas.

1. Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond leiab, et isa suhtlemine lastega ei tohiks olla sundtäidetav. 22.
2. Olukord, kus lapsed E. M. ja I. M. ei soovi isaga suhelda, on tekkinud pikema aja jooksul, võrdselt mõlema vanema käitumise ja hoiakute tagajärjel nii teineteise kui ka laste suhtes. Selle muutmine sunnimeetmete rakendamisega ei ole laste huvides. 22.
3. Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna eelnevas praktikas on analoogilisi lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramise kohtumenetlusi, kus laps(ed) ei soovi vanemaga kohtuda, olnud aastate jooksul kokku kolmel korral. Neist kahel juhul on rakendatud vanema nõudel täitemenetlust, kuid pärast kohtutäiturite esimesi kohtumisi lastega piirduti täitemenetluse lõpetamisega, sest lapsed ei soovinud teise lapsevanemaga kohtuda. Sisuliselt lahendati nimetatud kolm lastega suhtlemiskorda puudutavat kohtumenetlust PKS § 143 lg 3 alusel, mille kohaselt võib kohus lapse huvides piirata suhtlusõigust, selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist, lõpetada suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise. 22.
4. Lapsele peab olema tagatud võimalus esitada oma seisukoht. Lapse huvidega oleks vastuolus tema tahte vastane sundimine täitma ettekirjutusi vanemaga suhelda. Mõlemad vanemad peaksid seadma lastega suhtlemise korraldamisel esikohale laste parimad huvid, arvestades nende arengutasemest ja vanusest tulenevaid soove isaga suhtlemisel.
5. H. M. leiab, et

§ 179lg 4 ei ole Harju Maakohtu 1.

septembri

1. a määruse seisukohalt asjassepuutuv säte. Kui kohus peaks leidma siiski vastupidist, on säte aga põhiseadusega kooskõlas. 23.
2. Esialgse õiguskaitse raames ajutise suhtluskorra määramine ei sõltunud sellest, kas

§ 179lg 4 on põhiseadusega kooskõlas.

H. M. ei taotlenud jõu kasutamise lubamist esialgse õiguskaitse korras määratava ajutise suhtlemiskorra täitmiseks. Maakohus ei ole kohtulahendis ka otsustanud jõu kasutamise lubatavuse üle. 23.

1. Isegi kui maakohus oleks
2. septembri
3. a määrusega otsustanud selle üle, kas lastega suhtlemise võimaldamiseks on lubatav kasutada jõudu, oli

§ 179

lg 4 määruse tegemisel asjassepuutumatu, sest see säte ei saa olla aluseks laste suhtes jõu kasutamiseks lastega suhtlemise võimaldamise eesmärgil. Riigikohtu 29. oktoobri 2014. a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-95-14 on tsiviilkolleegium samuti tõlgendanud

§ 179

lg-t 4 selliselt, et sätte alusel võib lubada jõu kasutamist üksnes lapse ühekordse üleandmise korral. Kui lahendamist vajaks jõu kasutamise lubatavus lapse ühekordse üleandmise korral (seoses ühise hooldusõiguse lõpetamise ja H. M.-le otsustusõiguse andmisega laste elukoha määramisel), oleks

§ 179lg 4 asjassepuutuv säte.

Praegusel juhul on aga kohtumenetluses lahendatavaks küsimuseks suhtluskorra määramine, mitte hooldusõiguse muutused. 23.3. Isegi, kui

§ 179lg 4 oleks asjassepuutuv, ei ole säte põhiseadusega vastuolus.

Kohtulahendi täitmise tagamine on riigi põhiseaduslik kohustus ning see kehtib ka suhtluskorra lahendite puhul. Kohtupraktikas on sagenenud sellised juhtumid, kus üks vanem mõjutab edukalt last eesmärgil panna teda teist vanemat kartma või vihkama ja seeläbi nurjata suhtluskorra määruse täitmine. Vähemalt ühel korral (haldusasjas nr 3-14-51884) on kohus olnud sunnitud kohaldama riigivastutuse seaduse sätteid lapsest lahus elava vanema kahjude hüvitamiseks. Olukorras, kus asjassepuutuv õigusraamistik on niigi puudulik ja ebaefektiivne, ei tuleks olemasolevaid piiratud meetmeid välistada. 23.

1. Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendites (Macready vs. Tšehhi Vabariik; Z. vs. Poola; Dabrowska vs. Poola; Prizzia vs. Ungari; Voroshba vs. Venemaa jpt) on selgitatud, miks lahendi täitmine vajaduse korral jõu abil on lapse huvides ja isikute ning ühiskonna õigusi vähem riivav kui lahendi täitmata jätmisega (illusoorne kohtulahend) paratamatult kaasnevad tagajärjed. Kohus on lugenud taunitavaks olukordi, kus eri riikide ametivõimud on kohtulahendi täitmisel kasutanud ebaefektiivseid meetmeid (rahatrahvid) ning hoidunud jõu kasutamisest seda nõudvatel juhtudel. 23.
2. Samuti on arusaamatu, miks peab maakohus asjassepuutuvateks

§ 179lõikeid 1–3.

1. T.L. K. ei esitanud Riigikohtule seisukohta vaidlustatud sätete põhiseaduspärasuse kohta.
2. E. M. ja I. M. esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko nõustub maakohtu ja õiguskantsleri seisukohtadega ning leiab, et jõuga sunnitud suhtlemist lahus elava vanemaga lapse igakordset tahet välja selgitamata ei saa pidada lapse huvidega kooskõlas olevaks.

§ 179

kehtiv redaktsioon ei pööra tähelepanu lapse tunnetele, kui ta peab osalema jõuga tagatud sundkohtumistel. VAIDLUSTATUD SÄTTED 26. Täitemenetluse seadustiku § 179 „Lapse üleandmine ja lapsega suhtlemise võimaldamine": „

§ 179suhtes.

Kolleegium hindab maakohtu taotluse kooskõla põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadusega (PSJKS).

1. PSJKS § 9 lg 1 sätestab, et kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. Esimese või teise astme kohus peab lisaks normi põhiseaduse vastaseks tunnistamisele ja kohaldamata jätmisele lahendama seega ka asjakohase õigusküsimuse, mis on vajalik instantsikohtus oleva vaidluse lahendamiseks (Riigikohtu
2. märtsi
3. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5614, p 34). PSJKS § 9 lg 1 ei luba kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega enne asja lõplikku otsustamist, välja arvatud kui kohus esialgset õiguskaitset kohaldades leiab, et esialgse õiguskaitse menetluses kohaldatav norm on põhiseaduse vastane.
4. Kohus ei saa teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta (Riigikohtu
5. juuni
6. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-16-13, p 23). Kolleegium leiab, et praegusel juhul on maakohus just sel viisil toiminud, st kohaldanud esialgset õiguskaitset ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks, et kontrollida, kas asja lõpplahendis kohaldatav norm on põhiseaduspärane.
7. Asjassepuutuvuse hindamisel peab kohus lähtuma sellest, kas õigusnormi tuleb kohtuasjas kohaldada (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
8. detsembri
9. a otsus asjas nr 3-4-1-11-02, p 13). Maakohtu taotlusest nähtuvalt on praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse eesmärgiks esmajoones

§ 179lg 4 põhiseaduslikkuse hindamine.

Maakohus ei ole

1. septembri
2. a määruses otsustanud, et kui ta

§ 179

lg-t 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks ei tunnista, peaks ta seda sätet kohaldama.

1. Täpsemalt palus H. M. oma
2. mai
3. a avalduses kohtul vajalike täitmismeetmete (sunnivahendite) kohaldamise võimaluse andmist T.L. K. suhtes. Sellised täitmismeetmed hõlmavad esmajoones hoiatuse tegemise järel sunniraha määramist

§ 179

lg 2 alusel ja üksnes äärmusliku abinõuna maakohtu käsitletud

§ 179

lg-s 4 sätestatud jõu kasutamise lubamist kohustatud isiku suhtes.

§ 179

lg 4 teise lause järgi võib kohus lubada lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada. Maakohus ei ole põhjendanud, miks tema arvates ei piisa oluliselt leebemate täitmismeetmete rakendamisest võimaldamaks H. M-l tema lastega suhelda. Samuti pole kohus selgitanud, kas ning kui, siis miks peab ta

§ 179

lg 4 kohaldamise tingimuste järgi vältimatult vajalikuks nimelt jõu kasutamist T.L. K. suhtes. Maakohtul oleks tulnud

§ 179

lg 4 asjassepuutuvuse põhjendamiseks jõuda järeldusele, et muud abinõud ei ole piisavad ning jõu kasutamine on seega vältimatu vahend kohtulahendi täitmiseks. 33. Kolleegium selgitab, et põhiseaduslikkuse järelevalve taotluses peab kohus näitama, et põhiseaduse vastaseks tunnistatud ja kohaldamata jäetud normi kohaldamise eeldused olid faktiliste asjaolude järgi täidetud. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud, et

§ 179

lg-s 4 sätestatud jõu kasutamise lubamine on kohtu kaalutlusotsus, mis on lubatav üksnes juhul, kui muud meetmed on ammendunud või ei viiks soovitud tulemusele ning jõudu kasutades on võimalik tagada lapsega suhtlemine last kahjustamata (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. oktoobri 2014. a määrus asjas nr 3-2- 1-95-14, p 23). Jättes praeguses asjas konkreetsete asjaolude järgi

§ 179

lg 4 kohaldamise vajaduse hindamata, on maakohus sisuliselt algatanud abstraktse normikontrolli

§ 179lg 4 kohta.

Kohtutel puudub abstraktse normikontrolli algatamise pädevus ning neil on õigus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus vaid üksiku kohtuasja raames kohaldatava normi põhiseaduspärasuse hindamiseks (vt Riigikohtu üldkogu

1. juuli
2. a otsus asjas nr 3-4-1-2-15, p 53).
3. Kui kohus ei selgita, millised faktilised asjaolud peaksid tingima sellise äärmusliku abinõu nagu jõu kasutamise õiguse andmise, ei saa kolleegium kontrollida normi asjassepuutuvust konkreetses kohtuvaidluses. PSJKS § 14 lg 2 järgi ei lahenda Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve korras kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohus on õigusnormi tunnistanud põhiseaduse vastaseks ja jätnud selle kohaldamata väära tõlgenduse tõttu, tekiks olukord, kus põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab kontrollima asjasse mittepuutuva normi põhiseadusele vastavust (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03, p 12).
6. Samuti pole kohus taotluses selgelt näidanud, kuidas takistasid maakohtu poolt põhiseaduse vastaseks tunnistatud

§ 179lg-d 1–3 kohtul põhiseadusele vastava otsuse tegemist.

Nimetatud sätted reguleerivad ühemõtteliselt kohtutäituri tegevust kohtulahendi resolutsioonis otsustatu ellurakendamisel, s.o täitemenetlust. Kõnealused sätted ei sisalda seega selliseid materiaal- ega menetlusõiguslikke norme, millest kohus peaks juhinduma praeguse kohtuasja lahendamisel. Sel põhjusel ei ole ka

§ 179lg-tes 1–3 sisalduvad normid konkreetses tsiviilasjas asjassepuutuvad.

1. Eelnevast tulenevalt ei ole praegu Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses PSJKS § 14 lg 2 mõttes asjassepuutuvaks normiks Harju Maakohtu
2. septembri
3. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-1158 kohaldamata jäetud

§ 179

. Kui Riigikohus leiab, et seadus, mille põhiseaduse vastaseks tunnistamist taotletakse, ei ole asjassepuutuv, siis ei saa ta kontrollida sellise seaduse vastavust põhiseadusele (Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-16-13, p 24).
3. Riigikohus tagastab PSJKS § 11 lg 2 alusel Harju Maakohtu taotluse läbivaatamatult, sest selle läbivaatamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse. Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Saale Laos, Jüri Põld, Tambet Tampuu