← Eesti

3-3-1-56-15

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-56-15

  1. november 2015 Eesistuja Indrek Koolmeister, liikmed Tõnu Anton ja Viive Ligi Romeo Kalda kaebus vanglate relvastatud üksuse tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja Romeo Kalda Vastustaja Justiitsministeerium Tartu Ringkonnakohtu
  2. märtsi
  3. a otsus haldusasjas nr 3-11-256 Romeo Kalda ja Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebused Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Rahuldada Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebus.
  5. Jätta Romeo Kalda kassatsioonkaebus rahuldamata.
  6. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  7. märtsi
  8. a otsus haldusasjas nr 3-11-256 osas, millega kaebus rahuldati. Jätta selles osas jõusse Tartu Halduskohtu
  9. juuni
  10. a otsus, millega kaebus täies ulatuses rahuldamata jäeti.
  11. Jätta läbi vaatamata Romeo Kalda taotlus mõistliku menetlusaja rikkumise tuvastamiseks ja sellega põhjustatud kahju hüvitamiseks.
  12. Arvata Romeo Kalda eest tasutud kautsjon riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. Vanglate relvastatud üksus toimetas
  14. märtsil 2010 Romeo Kalda saatebussis Viru Vanglast Harju Maakohtusse kohtuistungile. Kaebaja lukustati bussis eraldi ühekohalisse kambrisse, mille laius oli 0,6 m, pikkus 0,75 m ja kõrgus 1,5 m. Ohjeldusmeetmena paigaldati talle käe- ja jalarauad.
  15. R. Kalda esitas
  16. jaanuaril 2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Justiits​ministeeriumilt välja 5000 eurot hüvitist mittevaralise kahju eest, mis tekitati tema vastu jõu kasutamisega ning talle käe- ja jalaraudade paigaldamisega. Kaebaja selgitas, et talle paigaldati keskelt jäigalt ühendatud käe- ja jalarauad, mis ühendati oma​vahel ketiga. Rauad soonisid ning kaebaja käed ja jalad valutasid ning "surid ära". Kohale jõudes oli kaebajal raskusi tõusmisega ja sõrmede liigutamisega. Kaebaja käed ja jalad valutasid veel mitu päeva.
  17. märtsil etapeeriti kaebaja tagasi Viru Vanglasse raudu kasutamata. Ka ei pandud kaebajat raudadesse varasematel etapeerimistel. Korraga käe- ja jalaraudade kasutamine oli õigusvastane, alandas kaebaja väärikust ja kahjustas tema tervist. Puudus igasugune vajadus raudade kasutamise järele, sest kaebaja oli niigi saatebussi eraldi lukustatud kongi paigutatud ning lisaks tavapärasele konvoile saatis kinnipeetavaid relvastatud eriüksus. Kaebaja oli sunnitud viibima, käed-jalad oma​vahel liikumatult koos, kitsas metallkongis kaks tundi.
  18. Tartu Halduskohus jättis
  19. juuni
  20. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt rajaneb kaebaja nõue väidetavalt põhjendamatul käe- ja jalaraudade kasutamisel. Selliste ohjeldusmeetmete kohaldamine on kaalutlusotsus. Kohtuistung, millel osalemiseks kaebaja Tallinna viidi, oli avalikkuse suure tähelepanu all. Kaebaja kui mitmete raskete kuritegude eest eluaegset vanglakaristust kandva kinnipeetava transportimisega kaasnevad olulised julgeolekuriskid, mida ei pruugi maandada vaid tema kambrisse lukustamine. Riske suurendas see, et lisaks kaebajale transporditi ka teist eluaegset vanglakaristust kandvat kinnipeetavat. Kaebaja on ise varasemaid põgenemiskatseid tunnistanud. Ka kaebaja individuaalne täitmiskava, milles kaebaja on määratletud kõrgohtliku isikuna, ei välista seda, et tema puhul võib esineda põgenemisoht. Sellises olukorras ei ole määrav, et kaebaja pole viimasel ajal agressiivselt käitunud või põgeneda üritanud. Ohjeldus​meetmete kasutamise õiguspärasus ei sõltu ka sellest, et kaebajat on enne ja pärast ilma raudu kasutamata transporditud. Sama süüasja erinevatele kohtuistungitele transportimisel võib julge​olukoht olla erinev. Samuti erineb kohtuistungile sõitmine istungilt naasmisest. Kokkuvõttes leidis kohus, et ohjeldusmeetmete kasutamine oli põhjendatud ja proportsionaalne. Kohus märkis, et isegi kui raudade kasutamine olnuks õigusvastane, ei olnud tegemist sellise raskus​astmega kannatusega, mis kujutaks endast kaebaja inimväärikuse alandamist. Ka ei tekitanud raudade kasutamine kaebajale rahaliselt hüvitatavat tervisekahju.
  21. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.
  22. Tartu Ringkonnakohus tühistas
  23. oktoobri
  24. a otsusega halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega tunnistas kaebaja käe- ja jalaraudadesse panemise põhjenduste puudumise tõttu formaalselt õigusvastaseks. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus selgitas, et ohjeldusmeetmete kasutamine kinnipeetava transportimisel ei ole õigus​aktides detailselt reguleeritud. Vangistusseadus jätab vanglateenistusele laia kaalutlusruumi. Kaalutlusõiguse alusel tehtav otsustus peab olema piisavalt põhjendatud, et kohtul oleks võimalik veenduda selle õiguspärasuses. Saateplaanis on kaebaja nime taha märgitud üksnes: "KarS § 114 – mõrv, eluaegne." Puudub dokumenteeritud riskianalüüs või asjaolude kirjeldus, mis võimaldaks kohtul ohjeldusmeetmete kohaldamise õiguspärasust hinnata. Seetõttu oli raudade kohaldamine formaalselt õigusvastane. Ringkonnakohus leidis, et sisuliselt oli ohjeldusmeetmete kasutamine põhjendatud. Kinnipeetava huvi tunda end transportimisel võimalikult mugavalt ei kaalu üles avalikkuse huvi, et kinnipeetav oleks vanglateenistuse kontrolli all. Asjaolu, et etapibuss oli turvaline, ei välista teiste turvalisust tagavate meetmete rakendamist. Raudade kasutamisega kaasnenud mõõdukas valu ja kannatused ei kujutanud endast tervise kahjustamist ega väärikuse alandamist. Seega pole kahjunõuet alust rahuldada. Vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine on formaalse rikkumise eest piisav kompensatsioon.
  25. Vastustaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus tunnistas raudade kasutamise õigusvastaseks.
  26. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega tema kaebus rahuldamata jäeti.
  27. Riigikohus rahuldas
  28. mai
  29. a otsusega asjas nr 3-3-1-19-13 mõlemad kassatsioon​kaebused osaliselt, tühistas Tartu Ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbi​vaatamiseks. Riigikohus selgitas, et saatmisel ohjeldusmeetme kohaldamine on toiming. Toimingu põhjendamise nõuded erinevad oluliselt haldusakti põhjendamise nõuetest. Põhjendused võib esitada nii eelnevates menetlusdokumentides, isiku nõudmisel kui ka kohtumenetluses. Ringkonnakohus on vääralt tuvastanud toimingu õigusvastasuse põhjusel, et tegevuskavas ja saatmisplaanis puuduvad põhjendused. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus pole piisavalt põhjendanud, miks ei olnud saatebussi, saate​mees​konna ja relvastatud üksuse abil võimalik julgeolekuriske piisavalt maandada. Kohtud ei ole uurinud, millised olid saatebussi tingimused ja kas need tagasid piisava turvalisuse. Hinnatud pole ka kaebaja väidet, et teda on sama kriminaalasja raames varem korduvalt samasse kohtusse istungile viidud, kuid raudade kasutamist pole vajalikuks peetud. Varasematel saatmistel ohjeldusmeetmete kohaldamata jätmine ei tähenda tingimata vaidlustatud toimingu õigusvastasust, kui esinesid asjaolud, mille tõttu oli sel korral rangemate meetmete kohaldamine vajalik. Arvestada tuleb ka seda, et käe- ja jalaraudade üheaegne kasutamine piirab isiku füüsilist vabadust enam kui üksnes ühe meetme kohaldamine või raudade kasutamine omavahel ühendamata kujul.
  30. Justiitsministeerium esitas ringkonnakohtule seisukoha, milles selgitas, et
  31. aastal õnnestus kaebajal saatebussist põgeneda, kuigi talle olid paigaldatud käerauad. Kaebaja vanuse ja füüsilise seisundi alusel ei saa põgenemiskatset välistada. Saatebussis on võimalus riske maandada väiksem kui vangla territooriumil. Avatud linnaruumis või maanteel hädapeatumise korral on põgenemisoht suurem. Kaebaja viidi kriminaalasja kohtuistungile, kus teda ähvardas uus kriminaalkaristus, mis samuti suurendas põgenemise ohtu. Kaebajat saadeti koos teise eluaegset vanglakaristust kandva kõrgohtliku kinnipeetavaga, kelle käitumine on problemaatiline ja ettearvamatu. Kaebaja puhul on nii varasematel kui ka hilisematel saatmistel raudu kasutatud.
  32. Kaebaja esitas ringkonnakohtule seisukoha, milles selgitas, et alates
  33. aastast ei olnud teda varem kordagi saatmisel raudu pandud, muuhulgas ka saatmistel koos sama kinnipeetavaga, kellega teda sel korral koos transporditi. Kaebaja viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)
  34. jaanuari
  35. a otsusele Retunscaia vs. Rumeenia, milles leiti, et kinnipeetavale transpordivahendis vähem kui 0,8 m2 suuruse isikliku ruumi võimaldamine on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumine. Kaebajal oli saatebussi kongis isiklikku ruumi alla 0,6 m2, seejuures oli ta veel käe- ja jalaraudadesse aheldatud.
  36. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
  37. märtsi
  38. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 50 eurot liiga väikeses kambris transportimise hüvituseks. Ülejäänud osas jättis kohus kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus selgitas esmalt seda, mis on kaebuse esemeks. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses viidanud lisaks raudadega põhjustatud kannatustele ka sellele, et bussikongis oli kitsas ja ta pidi seal istuma sundasendis. Seega on ka etapeerimiskambri väiksus vaidlusesemeks. Kamber, milles kaebajat transporditi, oli 1,5 m kõrge, 0,6 m lai ja 0,75 m pikk, seega pindalaga 0,45 m
  39. EIK uuema praktika kohaselt ei vasta see EIÕK nõuetele. Kohtuasjas Retunscaia vs. Rumeenia (
  40. jaanuar 2013) leidis EIK, et alla 0,8 m2 suurune ruum ei ole sõltumata reisi kestusest kinnipeetava transpordiks sobilik. Asjas M.S. vs. Venemaa (
  41. juuli 2014) kordas EIK seda seisu​kohta. Kaebajat transporditi veelgi väiksemas kambris, mistõttu oli kaebaja transportimine õigus​vastane. Ringkonnakohus leidis, et vastustaja on kohtumenetluses piisavalt selgitanud käe- ja jalaraudade kasutamise vajalikkust. Kohaldatud ohjeldusmeetmed ei olnud üleliia koormavad ja meetmete kohaldamise aeg – 2 tundi – ei olnud ülemäära pikk. Kaebajat transporditi avalikkuse ja aja​kirjanduse kõrgendatud tähelepanu all oleva kriminaalasja istungile, kusjuures kaebajale oli esitatud mõrvasüüdistus. Ühes bussis etapeeriti kaht kõrgohtlikku kinnipeetavat. Kaebaja on füüsiliselt tugev ja on varem käeraudadest hoolimata etapibussist põgenenud. Pikal teekonnal esineb liiklusõnnetuse või ootamatu peatumise võimalus, mispuhul võib tekkida vajadus lasta kinnipeetavad bussist välja. Üksnes eraldi lukustatud kambritesse paigutamisega ning saatemeeskonna ja relvastatud üksuse juuresviibimisega ei olnud võimalik riske maandada. Täie kindlusega ei ole enam võimalik välja selgitada, kas kaebajale on ka varem etapeerimisel käe- ja jalarauad paigaldatud. See ei ole ka määrava tähendusega. Oluline on, kas selliseid ohjeldus​meetmeid on kaebaja suhtes kohaldatud süstemaatiliselt pika aja vältel. Kaebaja kinnitusel seda tehtud ei ole. Raudade kasutamist
  42. märtsil 2010 õigustasid riskide hinnang ja etapeerimise asja​olud. Ringkonnakohus leidis, et 0,45 m2 suuruses ruumis transportimine kogumis etapeerimiskambris veedetud aja (2 tundi ja 15 minutit) ning kaebaja suure kasvuga alandas tema inimväärikust ja ületas kannatuste läve, mis kinnipeetava transportimisega paratamatult kaasneb. Arvestada tuleb ka sellega, et kaebaja ei saanud Tallinna jõudes valutavate ja tuimade jalgade pärast esialgu püstigi tõusta. Kõiki asjaolusid arvestades tuleb kaebajale hüvitada mittevaraline kahju 50 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  43. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, millega kaebus rahuldamata jäeti. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ja istungi korraldamiseks ning tagastas vääralt kaebaja esitatud tõendid. Ka jättis ringkonnakohus põhjendamatult hüvitamata menetluskulud (riigilõiv koopiate eest). Ringkonnakohtu väljamõistetud hüvitis on põhjendamatult väike ja vastuolus EIK praktikaga, millega on mõistetud isikutele hüvitis inimväärikust alandavalt väikeses ruumis transportimise eest. Pealegi ei olnud EIK praktikas analüüsitud juhtumitel transporditavad kinnipeetavad aheldatud oma​vahel ühendatud käe- ja jalaraudadesse. Selline kohtlemine on käsitatav piinamisena. Kaebaja olukord oli võrreldav rahustusvoodisse fikseerimisega. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kaebaja väited ja tõendid tema füüsiliste kannatuste kohta. Euroopa vanglareeglistiku p-st 68.1 tulenevalt on kettide ja raudade kasutamine keelatud. Samuti on keelatud vangide transportimine tingimustes, mis võivad põhjustada asjatuid füüsilisi ebameeldivusi või alandust. Ringkonnakohus tagastas põhjendamatult kaebaja esitatud tõendid, jättis põhjendamatult istungi korraldamata ja kaebaja soovitud tunnistajad üle kuulamata. Tunnistajad oleks saanud kinnitada tema väidet, et varem pole vanglate relvastatud eriüksus kordagi kaebaja transportimisel talle käe- ja jalaraudu paigaldanud. Kohtuotsuses kriminaalasjas nr 1/2-1676/96 on tuvastatud, et
  44. aastal, kui toimus vastustaja viidatud põgenemiskatse, etapeeriti kaebajat nõuetele mittevastavas etapeerimisbussis. Lisaks olid vahialused käeraudadega kahekaupa ühendatud, nii et nende üks käsi jäi vabaks. Vahistatuid ei otsitud läbi, seega sai kaebaja vanglast kaasa võtta raudkangi ja käeraudade võtme. Bussikongis olid kõik vahialused koos ning sinna pääses bussi tagumise luugi kaudu. Seega erinesid toonased asja​olud oluliselt praeguse juhtumi omadest. Viide kaebaja kohta koostatud riskihindamise dokumendile ei ole õige, kuna see dokument ei kehtinud. Üksnes viitega individuaalsele täitmiskavale ei saa põhjendada kaebaja vägivaldsust või kõrgohtlikkust, kuna sellel dokumendil pole tõenduslikku tähendust. Isegi kui ohjeldusmeetmete kasutamine olnuks põhjendatud, oleks piisanud ühest meetmest. Mõlemate raudade üheaegne kasutamine ühendatud kujul oli ebaproportsionaalne ja inimväärikust alandav. Vangistusseaduse (VangS) § 70 lg 1 on põhiseadusega vastuolus. Kaebaja palub Riigikohtul mõista vastustajalt välja 18 eurot ja 40 senti koopiate eest tasutud riigi​lõivu hüvitamiseks.
  45. Vastustaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohus kaebuse rahuldas. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusreegleid, tehes vastustaja jaoks üllatusliku otsuse asjaolu kohta, mille üle pooled varem sisuliselt vaielnud ei ole. Kaebaja ei taotlenud saateauto tingimuste õigusvastasuse tuvastamist. Kuni kassatsiooniastmeni lahendati kohtuasjas üksnes kaebaja nõuet käeja jalaraudade kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus tegi otsuse nõude kohta, mida ei olnud esitatud. Sellises olukorras ei olnud vastustajal efektiivset võimalust esitada asja kohta oma arvamus. Isegi kui tegemist oleks olnud senises kohtumenetluses tehtud vea parandamisega, rikkus ringkonnakohus selgitamiskohustust. Ringkonnakohus on teinud EIK lahenditest väärad järeldused. Saatmise tingimusi tuleb analüüsida kogumis. Asjas Yakovenko vs. Ukraina oli sõidukis kinnipeetava kohta 0,3 m2 isiklikku ruumi, kus​juures ühes kambris viibis palju kinnipeetavaid. Asjas Retunscaia vs. Rumeenia ei olnud tõendatud, et igal kinnipeetaval oleks olnud oma istekoht. EIK viitas selles asjas Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportites toodud arvamustele piisava isikliku ruumi kohta, kuid ei võtnud seisukohta, kui suur peab olema ühele kinnipeetavale mõeldud saatebussi kamber. EIK pole oma praktikas selle kohta kunagi ühest seisu​kohta võtnud. Kehtivast õigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele. Lähtuda tuleb seega VangS § 41 lg-st 1, mille kohaselt tuleb kinnipeetavaid kohelda inimväärikust austavalt ja karistuse kandmine ei tohi isikule põhjustada rohkem kannatusi, kui paratamatu on. Kinnipeetava transpordiga kaasnevad ebameeldivused on paratamatud. Kui saatebussis on isikul ruumi samas suurus​järgus kui ühistranspordiks kasutatavas reisibussis, ei saa bussi tingimused kinnipeetava õigusi rikkuda. Istmete suurust ja istmetevahelist kaugust reisijateveol reguleerib direktiiv 2001/85/EÜ, milles sätestatud miinimummäärad on võrreldavad saatebussi tingimustega. Üksnes CPT soovitustele mittevastamisest ei saa järeldada tingimuste õigusvastasust. CPT praktika ei ole pealegi järjekindel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  46. Riigikohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et ringkonnakohus rikkus menetlusnorme. Haldus​kohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme kindlaks kaebuse nõue ja alus. Kaebuse alus on põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg 2). Kaebaja on algsest kaebusest saadik väitnud, et tema õigusi rikkus ülemääraste ohjeldus​meetmete kasutamine etapeerimisbussi kitsastes tingimustes. Kuigi kaebuses oli eelkõige rõhutud ohjeldusmeetmete põhjendamatule ja ülemäärasele kasutamisele, kuuluvad etapeerimisbussi kongi mõõtmed kaebuse aluse moodustanud asjaolude hulka.
  47. Riigikohus ei nõustu ka vastustaja seisukohaga, et ringkonnakohus tegi üllatusotsuse. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et kohtu õiguslik hinnang ei tohi olla pooltele üllatuseks. Kohtul on kohustus juhtida menetlusosaliste tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ning menetlus​osalistele tuleks anda võimalus esitada selle kohta oma arvamus (vt Riigikohtu haldus​kolleegiumi
  48. septembri
  49. a otsus asjas nr 3-3-1-25-12 p 20 ja seal viidatud lahendid). Ringkonnakohus on palunud vastustajal selgitada, millised olid saatebussi tingimused ja kas nendega oli võimalik julgeolekuohtu maandada. Ringkonnakohus edastas vastustajale kaebaja
  50. veebruari
  51. a seisukoha, milles kaebaja tõi välja EIK praktika transporditingimuste kohta ja millest on selgelt mõista, et kaebaja pidas EIK praktikale tuginedes enda kohtlemist õigusvastaseks. Vastustajal oli võimalus kaebaja sellele seisukohale vastata.
  52. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu otsuse põhjendustega selle kohta, et ohjeldusmeetmete kasutamine kaebaja saatmisel
  53. märtsil 2010 oli põhjendatud. Riigikohus ei pea vajalikuks ringkonna​kohtu sellekohaseid põhjendusi korrata.
  54. Kaebaja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus jättis vääralt istungi korraldamata, kaebaja soovitud tunnistajad üle kuulamata ja kaebaja esitatud tõendid asja juurde võtmata. Tunnistajate ütluste ja tõenditega soovis kaebaja tõendada seda, et teda ei ole varem kordagi käe- ja jalaraudades transporditud. Kaebaja lähtus tõendite esitamisel ilmselt Riigikohtu poolt ringkonnakohtule antud juhtnöörist hinnata kaebaja väiteid, et varem pole raudade kasutamist saatmistel vajalikuks peetud. Samas märkis Riigikohus, et ka asjaolu, et raudu pole varem kasutatud, ei tähenda seekordse raudade kasutamise õigusvastasust, kui esinesid asjaolud, mis näitavad, et see oli vajalik. Seega pole Riigi​kohus kohtule ette heitnud mitte tõendite kogumata jätmist vaid kaebaja väite hindamata jätmist. Ringkonnakohus on pidanud oluliseks seda, et raudu ei ole kohaldatud süstemaatiliselt pika aja vältel. Selle asjaolu üle pooled ringkonnakohtu hinnangul ei vaidle. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus leidnud, et kaebaja tõenditel pole asjas tähtsust – asja lahendamiseks oli piisav võtta seisukoht küsimuses, kas kaebajale on kohaldatud raudu süstemaatiliselt ning selles osas vaidlust polnud. Ringkonnakohus pole tõendamisele kuuluvate asjaolude kindlaks määramisel eksinud. Samuti on ringkonnakohus välja toonud asjaolud, mis tingisid raudade kasutamise kaebaja saatmisel
  55. märtsil
  56. Seetõttu ei rikkunud ringkonnakohus menetlusnorme, kui jättis varasemate saatmiste asjaolud lõplikult välja selgitamata.
  57. Järgnevalt selgitab Riigikohus, kas kaebaja transportimine 0,45 ruutmeetrise pindalaga 1,5 m kõrguses bussikongis võis iseseisvalt või koosmõjus raudade kasutamisega alandada kaebaja inim​väärikust.
  58. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei ole käeraudade ja muude ohjeldusmeetmete kasutamine vastuolus EIÕK art-ga 3 juhul, kui seda tehakse seoses seadusliku kinnipidamisega ning sellega ei kaasne ülemäärase jõu kasutamist ja ülemäärast avalikkusele eksponeerimist. Meetmete kasutamisel tuleb arvestada ohtu, et isik põgeneb, käitub vägivaldselt või põhjustab varalist kahju (vt
  59. jaanuari
  60. a otsus Kashavelov vs. Bulgaaria, 891/05, p 38 ja viidatud kohtupraktika). Kaebaja ei ole väitnud, et teda oleks raudades ülemäära avalikkusele eksponeeritud. Kohtud ei ole tuvastanud ülemäärase jõu kasutamist ohjeldusmeetmete kohaldamisel.
  61. Kinnipeetavate transporditingimuste õiguspärasuse kontrollimisel on EIK hinnanud kinni​peetavale tagatud isikliku ruumi suurust kogumis muude asjaoludega, sh valgustus ja ventilatsioon, kas igal kinnipeetaval on oma istekoht, reisi kestus ja kitsastes oludes toimunud transpordikordade arv (vt
  62. juuli
  63. a otsus M.S. vs. Venemaa, 8589/08;
  64. jaanuari
  65. a otsus Retunscaia vs. Rumeenia, 25251/04;
  66. oktoobri
  67. a otsus Yakovenko vs. Ukraina, 15825/06).
  68. Vastustaja on viidanud majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusele "Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele", mille "Lisa 1" viitab punktis "üldnõuded bussile" Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2001/85/EÜ, mis käsitleb reisijateveoks mõeldud sõidukitele kohaldatavaid eeskirju. Vastustaja on õigesti järeldanud, et direktiivis miinimumnõuetena sätestatud istekoha ja reisija jala​ruumi mõõtmed on ligikaudu samad kui kaebaja istekoha mõõtmed
  69. märtsil 2010 toimunud etapeerimisel. Direktiivi kohaselt peab reisijal olema jalaruumi istme seljatoest arvates 70 cm (III lisa
  70. joonis "Vaba ruum istuvale reisijale"). Kaebaja kongi pikkus oli 75 cm. See hõlmas küll ka ruumi, mis jäi istme seljatoe ja ruumi tagaseina vahele, kuid võimalik erinevus ei ole sellegipoolest märkimisväärne. Istme laiuse miinimumnõudeks on direktiivis sätestatud väikebusside puhul 40 cm ja tavabussides 50 cm (III lisa
  71. joonis "Reisijate istekohtade mõõtmed"). Bussikongi laius oli 60 cm. Arvestades ka sellega, et iste ei pruukinud ulatuda seinast seinani, jäi kaebajale siiski kasutada reisijateveo miinimumnõuetele vastav istmelaius.
  72. Riigikohus leiab, et ühekordne veidi üle kahe tunni kestnud etapeerimine kirjeldatud oludes ei alandanud kaebaja inimväärikust ei bussikongi mõõtmete alusel eraldivõetuna ega kogumis ohjeldus​meetmete kasutamisega. Oluline on see, et ohjeldusmeetmete kasutamine oli õigustatud ja kaebajale tagatud isiklik ruum bussis ei erinenud reisijateveo miinimumtingimustest vabaduses. Riigi​kohus möönab, et omavahel ühendatud raudades kitsas bussikongis viibimine võis põhjustada kaebajale ebamugavust, kuid seda mitte sellisel määral, mida saaks pidada inimväärikuse alandamiseks.
  73. Eeltoodust tulenevalt rahuldab Riigikohus vastustaja kassatsioonkaebuse. HKMS § 230 lg 5 p 4 alusel tühistab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus kaebuse rahuldas, ja jätab jõusse halduskohtu otsuse. Kaebaja kassatsioonkaebuse jätab Riigikohus rahuldamata. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kaebaja eest tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 viimase lause alusel riigituludesse arvata.
  74. Kaebaja esitas
  75. oktoobril 2015 Riigikohtule taotluse kohtuasjas mõistliku menetlusaja rikkumise tuvastamiseks ja selle eest õiglase hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja esitas haldus​kohtule kaebuse
  76. jaanuaril
  77. Taotluse esitamise ajaks oli kohtumenetlus kestnud juba 4 aastat ja 8 kuud. Riigikohus selgitab, et taotlus kohtumenetluses mõistliku menetlusaja ületamise tõttu tekitatud kahju hüvitamiseks tuleks esitada riigivastutuse seaduse § 17 lg 1 alusel kas halduskohtule või Justiits​ministeeriumile. Riigikohus sellist taotlust lahendada ei saa, mistõttu tuleb taotlus jätta läbi vaatamata. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Viive Ligi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.