Obsah (9)

§ 175§ 701§ 688§ 6§ 176§ 218§ 174§ 178§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-154-15 Määruse kuupäev Tartu, 1. detsember 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Tambet Tampuu ja Jaak Luik Kohtuasi

) § 175 lg 2 kohaselt hüvitatakse menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest üksnes sõidukulud. Hageja menetluskulude nimekirjast ei nähtu, et hageja sooviks esindaja sõidukulude hüvitamist. Muid kulusid ei hüvitata.

1. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega avaldus rahuldada. Kostjad vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. juuni
4. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei nõustu ringkonnakohus hagejaga, et õigusabikulud on põhjendamatult jäetud kindlaks määramata. Maakohus on küll ekslikult leidnud, et hageja esindaja K. Reinfeld on hageja jurist, st hageja töötaja. Sellegipoolest ei ole õigusabikulude hüvitamise nõue õigustatud. Vaatamata sellele, et hageja ja Swedbank AS on erinevad juriidilised isikud, ei saa jätta arvestamata, et hageja on Swedbank AS-i tütarettevõtjaks, mille aktsiatest kuulub 100% Swedbank AS-ile. Puudub alus arvata, et hageja õigusosakonnas töötavad juristid ei oleks võimelised käesolevas asjas hagejat esindama. Puudub põhjendatud õigustus palgata kohtumenetlusse esindajaks emaettevõtja juriste. Emaettevõtja töötaja menetlustoimingud ja sellega kaasnev menetluskulu ei pruugi olla vastaspoolele ettenähtav. Tarbetute menetluskulude kunstlik tekitamine on vastuolus tsiviilkohtumenetluse eesmärgiga tagada asja lahendamine võimalikult väikeste kuludega ja viitab menetlusõiguste kuritarvitamisele. Põhjendatud on kostjate kahtlus, kas hageja on tegelikult

§ 175lg 2 alusel hüvitamisele kuuluvaid õigusabikulusid kandnud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Hageja palub määruskaebuses tühistada kohtute määrused osas, milles kohtud jätsid hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata, ning teha uus määrus, millega rahuldada avaldus kogu ulatuses, v.a hagiavalduse koostamise kulu osas. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks on laiendatud tööandja mõistet ka tegeliku tööandjaga ühte gruppi kuuluvale ettevõtjale.

§ 175lg 2 sellist tõlgendust ei võimalda.

Hagejal on õigus nõuda esindajakulude hüvitamist sõltumata asjaolust, et hageja on Swedbank AS-i tütarettevõtja, mille aktsiatest kuulub 100% Swedbank AS-ile. Õigusabikulude nõudmine on põhjendatud ja lubatud. Ei saa asuda seisukohale, et tegemist on kahe iseseisva juriidilise isikuga, kuid olukorras, kus tuleb hüvitada hageja kulud kohtumenetluses, saab ema- ja tütarettevõtjaid käsitada ühisena. Hagejal ei pea olema ühtegi juristi, kelle kvalifikatsioon võimaldaks kohtumenetluses esindamist. Eraettevõtjal on õigus endale esindaja palgata, et tagada oma õiguste piisav kaitse, ning esinduskulud vastaspoolelt sisse nõuda. Kohtumenetluse on eelduslikult põhjustanud pool, kes selle kaotab ja kes peab tasuma ka menetlusega seotud kulud. Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et emaettevõtja töötaja tehtud menetlustoimingud ja kaasnevad menetluskulud ei pruugi olla vastaspoolele ettenähtavad. Menetluses esitatud volikirjast nähtub, et K. Reinfeld on Swedbank AS-i jurist ja hageja lepinguline esindaja. Ka kohtud on menetluses K. Reinfeldi lugenud hageja lepinguliseks esindajaks. Seega ei saanud kostjal tekkida muljet, et õigusabikulusid ei teki. Kostja ei saa eeldada, et kohtuvaidlust kaotades ei kaasne sellega tema jaoks mingisuguseid kulutusi. Kostjad ei pea tõendama, et nad on õigusteenuse eest esindajale maksnud. Asjakohane ei ole seetõttu viide, et hageja ei ole esitanud tõendeid õigusabikulude kandmise kohta. 7. Kostjad ei ole määruskaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 701

lg 3 järgi tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. 9. Kolleegium nõustub määruskaebuse esitajaga, et kohtud on põhjendamatult leidnud, et hageja lepinguline esindaja oli hageja töötaja

§ 175lg 2 mõttes.

Menetlusõiguse normi väära tõlgendamise tõttu tuleb ringkonnakohtu lahend tühistada.

§ 175

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§-s 218 sätestatu kohaselt.

§ 175

lg 2 esimese lause kohaselt hüvitatakse menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest üksnes sõidukulud. Töölepingu seaduse § 1 lg 1 järgi on töötaja töölepingu alusel teisele isikule (tööandja) tööd tegev füüsiline isik. Ringkonnakohus on tuvastanud, et hagejat menetluses esindanud isik ei olnud hageja töötaja (ringkonnakohtu määruse p 17). Seda seisukohta ei ole kostjad määruskaebemenetluses ka vaidlustanud, mistõttu lähtub sellest ka kolleegium (

§ 688

lg 4, § 695).

§ 175

lg 2 sätestab erandi

§ 175

lg-s 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt tuleb menetluskuludena hüvitada mh lepingulise esindaja kulud. Tegemist on kahju hüvitamise erikorraga (vt Riigikohtu 9. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-09, p 18).

§ 175

lg-s 2 sätestatud erireegel ei ole laiendatav menetlusosalise ema- või tütarettevõtja töötajatele. Riigikohus on selgitanud, et kontserni kuuluvad ema- ja tütarettevõtjad on iseseisvad juriidilised isikud, kellel kõigil on oma vara, õigused, kohustused ja võlausaldajad. Sealhulgas ei ole kolmandate isikutega tehtavatest tütarettevõtja tehingutest tekkivad õigused ja kohustused omistatavad emaettevõtjale (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-15, p 11). Kolleegium leiab, et eelviidatud lahendis võetud seisukoht on kohaldatav ka menetluskulude kindlaksmääramisel. Seega ei olnud ringkonnakohtul alust keelduda lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisest seetõttu, et hageja lepinguline esindaja oli hageja emaettevõtja töötaja.
3. Ringkonnakohus leidis, et puudub alus arvata, et hageja õigusosakonnas töötavad juristid ei oleks võimelised käesolevas asjas hagejat esindama. Kohus ei pidanud vajalikuks ega põhjendatuks hageja lepingulise esindaja kulude hüvitamist (ringkonnakohtu määruse p-d 17-18). Kolleegiumi arvates ei välista lepingulise esindaja kulude hüvitamist ainuüksi asjaolu, et õigustatud poole ettevõttes töötavad juristid. Muuhulgas on Riigikohus asunud näiteks seisukohale, et juriidilise isiku seaduslik esindaja võib tegutseda lepingulise esindajana, kelle esinduskulud tuleb hüvitada (Riigikohtu
4. juuni
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-14, p-d 13-14). Õigusabikulude hüvitamist ei välista ka asjaolu, et menetlusosalisele osutas õigusabi tema poeg (vt Riigikohtu
6. oktoobri
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13, p 13). Eelnevast lähtudes ei ole alust välistada lepingulise esindajana tegutsenud emaettevõtja juristi esinduskulude hüvitamist menetluskuludena. Kolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu väitega, et emaettevõtja töötajaga seotud kulu ei pruugi olla vastaspoolele ettenähtav. Toimikust nähtub, et vaidlusalust juristi käsitati menetluses läbivalt hageja lepingulise esindajana. Sellises olukorras jääb arusaamatuks, millele ringkonnakohtu järeldus tugineb.
8. Ringkonnakohus ja kostjad on avaldanud kahtlust, kas hageja on tegelikult hüvitamisele kuuluvaid õigusabikulusid kandnud. Käesoleval juhul ei ole kohtud hinnanud, kas, kellele ja missugusel õiguslikul alusel on hageja menetluskulude nimekirjas nimetatud õigusabikulud tasunud või kellele ta peab need tasuma.

§ 6

lg 1 kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Hageja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 12. jaanuaril 2015. Avalduse esitamise ajal kehtinud

§ 176

lg 1 järgi esitatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis.

§ 176

lg 6 esimese lause järgi võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente.

§ 176

lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Näiteks juhul, kui menetlusosalise lepinguliseks esindajaks on

§ 218

lg 1 p 1 järgi vandeadvokaat, siis võib kolleegiumi hinnangul eeldada, et menetlusosalisel on õigusteenuse eest tasumise kohustus, ning sellisel juhul saab kohus õigusabikulude hüvitamise otsustada ilma

§ 176lg 6 esimest lauset kohaldamata.

Samasugune regulatsioon oli sätestatud enne 1. jaanuari 2015 kehtinud

§ 174lg-tes 3 ja 5.

Kuigi lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (vt nt Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 18), siis peab õigustatud pool siiski kohtu nõudmisel tõendama

§ 176lg 6 esimese lause järgi (samuti enne 1.

jaanuari 2015 kehtinud

§ 174lg 5 järgi) õigusabi eest tasumise kohustuse olemasolu.

Kui ringkonnakohtul tekib asja uuel läbivaatamisel kahtlus, kas hagejal on tegelikult kohustus õigusabikulusid kanda, siis peab ta määrama hagejale

§ 176

lg 6 esimese lause järgi tähtaja kuludokumentide esitamiseks (vt nt Riigikohtu

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11509, p 9). Kolleegium juhib tähelepanu, et enne
3. jaanuari 2006 kehtinud regulatsiooni järgi oli poolel kohustus esitada kuludokumendid koos kulude nimekirjaga, st tõendada avalduse esitamisel kulude tasumise kohustuse olemasolu. Sellises olukorras pidas Riigikohus piisavaks tõendiks õigusabi osutamise eest esitatud arvet või õigusabi eest tasumist tõendavat dokumenti (vt Riigikohtu
4. oktoobri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-01). Kolleegiumi hinnangul on sama seisukoht kohaldatav ka kehtiva

-i järgi lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel (vt ka Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13, p 13). 12.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 13. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu, Jaak Luik