Obsah (9)

§ 41§ 32§ 39§ 4§ 69§ 3§ 38§ 40§ 48

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) mõttes. Kassaator on sama süüdistuse esitanud ka teistes haldusasjades, mida on kohtumenetluses korduvalt käsitletud. Kassaator ei ole seda väidet VAKO-le esitanud; 4) hankijal ei pidanud tekkima kahtlust, et tegemist oleks põhjendamatult madala hinnaga pakkumusega. Kassaator peab oma praktikas väidetavalt väljakujunenud kulude suurust õigeks, kuid ta ei ole tõendanud enda väidetavate kulude tagamaid. Ühispakkujate pakkumuse maksumus ületas hankija eeldatud maksumust; 5) kassaator ei suuda selgitada, millisel moel ja mis ajal riigiabi antakse. AS-i Tallinna Sadam kui äriühingu varad ei kuulu riigile. Samuti kuuluvad ühispakkujate varad neile endile.

ei keela riigihangetel osaleda riigile kuuluvatel eraõiguslikel isikutel ega selliste isikute tütarettevõtjatel. Ka riigiabi saamise fakt ei tähendaks igal juhul seda, et riigiabi saanud pakkuja osalemine riigihankes oleks seetõttu keelatud või moonutaks konkurentsi; 6) kassaatori etteheited hankija ja ühispakkujate seotusest tuleneva eelise kohta on alusetud; 7) ühispakkuja seaduslikke esindajaid ei ole karistatud, nende sõlmitud lepingud on kehtivad; 8) HD-s märgitud hindamise valemit ei ole vaidlustatud. Seda kasutati eelnevalt ka avatud hankemenetluses.

1. TS Laevad OÜ ja TS Shipping OÜ on vastuses seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Nende põhjendused on järgmised: 1) kassaator on eksitavalt püüdnud luua muljet, justkui tugineks kassatsioonkaebus väidetavatele ringkonnakohtu olulistele kohtumenetluse normide rikkumistele. Kassaator kordab varasemas menetluses VAKO ja kohtute poolt kummutatud väiteid. Kaebaja ei ole kassatsioonkaebuses viidanud ühelegi konkreetsele põhjendusele, mille ringkonnakohus oleks otsuses jätnud käsitlemata; 2) kassaator üritab jätkuvalt vaidlustada kvalifitseerimise tingimusi. Nimetatud küsimus lahendati jõustunud otsusega asjas nr 3-14-52754; 3) ühispakkujate poolt hankemenetluse korraldamata jätmine ei mõjuta kaebaja subjektiivseid õigusi ega oma puutumust praeguse vaidluse lahendamisega. Kaebaja pole väitnud, et tal oleks olnud huvi osaleda sellisel hankemenetlusel. Kassaator soovib vaidlustada ühispakkujate, mitte hankija tegevust; 4) ringkonnakohus ei pidanud kordama halduskohtu ja VAKO põhjendusi väidetava pakkumuse põhjendamatult madala maksumuse, ebaseadusliku riigiabi ja ühispakkujate ebaseadusliku eelise kohta; 5) kassaator on jätnud esitamata tõendid, mis kinnitavad riigiabi andmist (või võimalikku riigiabi andmist tulevikus), kuidas on ühispakkujad saanud ebaseadusliku eelise ja mil viisil on need väited selles menetluses asjakohased; 6) kassaator on kassatsioonkaebuse täienduses esitanud uusi asjaolusid ja tõendeid, mis tuleb jätta tähelepanuta ja talle tagastada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
2. Kaebaja väidab, et ringkonnakohtu otsus on põhjendamata, kuna kohus ei võtnud otsuses seisukohta apellatsioonkaebuses esitatud nende väidete kohta, mis puudutasid halduskohtu eksimusi. Kolleegium ei jaga kaebaja seisukohta. Kaebaja tegi apellatsioonkaebuse punktis 2 halduskohtule üldist laadi etteheite, et viimase otsus on põhjendamata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult, et kui halduskohus nõustub VAKO põhjendustega, ei pea ta neid eraldi kordama, vaid võib viidata põhjendustega nõustumisele (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 165 lg 2) ning haldus​kohus lisas otsuses enda täiendavad põhjendused. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus piisava põhjalikkusega kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väidet käsitlenud.
3. Kaebaja heidab ringkonnakohtule ette, et ta ei käsitlenud piisava põhjalikkusega apellatsioon​- kaebuse punktis 8.7 esitatud väidet, et halduskohus jättis ekslikult vastu võtmata talle ühepäevase hilinemisega esitatud kaebuse täienduse. Kolleegium ei jaga kaebaja seisukohta. Halduskohus põhjendas
4. detsembril 2014 toimunud istungil kaebuse täienduse vastu võtmata jätmist sellega, et kaebaja ei esitanud avalduse mitte​tähtaegse esitamise kohta mõjuvaid põhjusi ning selle vastuvõtmine seaks ohtu hankeasja läbivaatamise seaduses sätestatud tähtaja jooksul, sest selle kohta peaksid seisukoha kujundama nii kolmandad isikud kui ka vastustaja (III kd, tl 177). Ringkonnakohus märkis, et halduskohus jättis õigesti vastu võtmata kaebaja
5. detsembri
6. a kaebuse täienduse (11 lehel koos lisadega), kuna see esitati ühepäevase hilinemisega ning kohtuistungi toimumise aega (s.o
7. detsember 2014) arvestades ei saanud kaebaja mõistlikult eeldada, et kohtul on võimalik seda nõuetekohaselt menetleda. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu esitatud põhjendused asjakohased ning piisavad selleks, et aru saada, miks halduskohus tegutses õiguspäraselt, kui ta jättis
8. detsembri
9. a kaebuse täienduse vastu võtmata.
10. Kaebaja väidab, et see, kas nõuetekohaseid laevu on võimalik
11. oktoobriks 2016 liinile tuua, ei ole kvalifitseerimise tingimus, vaid seda tuleb hinnata pakkumuse vastavuse kontrollimisel. Sisuliselt on kaebaja seisukohal, et hankija ei saanud ühispakkujate pakkumust vastavaks tunnistada, kuna viimased ei suuda nõuetekohaste laevade puudumise tõttu alates
12. oktoobrist 2016 tellitavat teenust pakkuda. 14.
13. Samasisulise väite esitas kaebaja ka haldusasjas nr 3-14-52754, milles vaieldi selle üle, kas hankija kvalifitseeris samas hankemenetluses ühispakkujad õiguspäraselt. Majandus- ja taristuminister kvalifitseeris
14. oktoobri
15. a käskkirjaga nr 14-0311 hankes Väinamere Liinid OÜ ning ühispakkujad TS Laevad OÜ ja OÜ TS Shipping. Väinamere Liinid OÜ esitas
16. oktoobril 2014 VAKO-le vaidlustuse hankija
17. oktoobri
18. a käskkirja peale. Väina​mere Liinid OÜ väitis, et vaidlustatud käskkiri ei ole mh kooskõlas HD-le lisatud pakkuja kvalifitseerimise tingimuse p-ga 3.1.
19. Nimetatud punkti kohaselt pidi pakkuja omama avaliku liini​veo teostamise algustähtpäevaks
20. oktoobriks 2016 lepingu täitmiseks nelja reisiparvlaeva, mis vastavad HD lisas 2 toodud tehnilises kirjelduses esitatud nõuetele, või omama nende kasutamise õigust. Nii VAKO kui ka kohtud asusid asjas nr 3-14-52754 kokkuvõtlikult seisukohale, et hankijal ei olnud alust nimetatud väite alusel jätta ühispakkujaid kvalifitseerimata, sest asjas esitatud tõenditest oli võimalik järeldada, et ühispakkujatel on võimalik nõuetekohaste laevadega teenust pakkuda
21. oktoobrist
22. Kohtud jätsid Väinamere Liinid OÜ kaebuse rahuldamata ning kohtu​otsused on jõustunud. Ühispakkujate kvalifitseerimise osas on hankija otsus kehtiv. 14.
23. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et tegemist oli pakkumuse vastavust puudutava tingimusega. Hankija määratles hankedokumentidega nõuetekohaste laevade olemasolu või nende saamise pakkuja kvalifitseerimise tingimusena. Hankedokumente selles osas vaidlustatud ei ole, mistõttu need kehtisid ja nendest tuli hankijal pakkujate kvalifitseerimisel juhinduda (vrd Riigikohtu haldus​kolleegiumi
24. juuni
25. a otsus asjas nr 3-3-1-24-13, p 25). 14.
26. Asjaolu, kas pakkujal on tähtpäevaks olemas nõuetele vastavad laevad või mitte, on ka sisuliselt käsitatav pakkuja kvalifitseerimise tingimusena

§ 41lg 1 p 8 mõttes.

Selle sätte järgi käsitatakse kvalifitseerimise tingimusena mh pakkuja tehnilist ja kutsealast pädevust, mis hõlmab ka pakkuja kinnitust töö- või liiklusvahendite, seadmete ja tehnilise varustuse olemasolu kohta või vastava kirjaliku kokkuleppe olemasolu vajaliku tehnika omandamiseks või kasutusse võtmiseks, mida pakkuja saab hankelepingu täitmisel kasutada. Hanketeate kohaselt oli tegemist riigihankega, milles hankija tahteks oli leida vedaja Rohuküla-Heltermaa ja Kuivastu-Virtsu parvlaevaliinidele, õigusega omandada liiniveoks kasutatavad jääklassiga reisiparvlaevad. Kuna sisuliselt on eespool mainitud tingimuse puhul tegemist pakkujale esitatava nõudega, mitte hankelepingu esemeks oleva asja või teenuse omadust ja olulisi tunnuseid puudutava loeteluga

§ 32

lg 1 p 2 ja lg 3 mõttes, ning hankemenetluse vältel ei olnud vaidlusalust menetlust puudutavad olulised asjaolud muutunud, ei lasunud hankijal pakkumuse vastavuse kontrollimisel kohustust uuesti kontrollida pakkuja vastavust kvalifitseerimise tingimustele (

§ 39lg 3).

15. Kaebaja on seisukohal, et ühispakkujad pidid laevade ostmiseks läbi viima hankemenetluse ning selle tegemata jätmine puudutab kaebaja õigusi selles hankemenetluses. Kolleegium ei näe esitatud väite seost praeguse asjaga. Praeguse vaidluse esemeks ei ole see, kas edukaks tunnistatud ühispakkujad (s.o TS Laevad OÜ ja OÜ TS Shipping) olid kohustatud laevade soetamisel läbi viima riigihangete seaduse alusel ja korras hankemenetluse, vaid see, kas hankija (s.o Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium) järgis vaidlustatud riigihanke korraldamisel riigi​hangete seaduses sätestatud reegleid. Kaebaja ei ole esitanud nõuet TS Laevad OÜ ja OÜ TS Shipping, vaid üksnes Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastu ja vaidlustanud viimase tegevust. Laevade soetamise puhul on tegemist teise õigussuhtega, millest ei sõltu praeguse õigus​vaidluse tulemus. Kui kaebaja on seisukohal, et TS Laevad OÜ ja OÜ TS Shipping pidid laevade soetamisel läbi viima hankemenetluse ja nad on selle kohustuse vastu eksinud, oleks tal tulnud seda eraldi vaidlustada. Selle vaidluse raames oleks VAKO ning kohus pidanud võtma seisukoha kaebaja õiguste rikkumise kohta. Juhul kui laevade ehitamislepingute puhul oleks tegemist hankelepinguga

§ 4

mõttes, oleks selle tühisusele

§ 69

lg-s 11 sätestatud alustel võimalik tugineda üksnes juhul, kui hanke​lepingu tühisus on tuvastatud vastavalt riigihangete seaduses sätestatule (

§ 69lg 14).

Praegu ei ole ka selle lepingu tühisust tuvastatud. 16. Kaebaja heidab kokkuvõtlikult ringkonnakohtule ja halduskohtule ette seda, et viimased ei ole käsitlenud tema etteheidet hankija ja ühispakkujate seotusest tuleneva ühispakkujatele antava eelise kohta, mis toob vaidlusaluses hankemenetluses kaasa konkurentsi kahjustava huvide konflikti ning

§ 3p 5 rikkumise.

Kolleegiumi hinnangul on kohtud kaebaja esitatud väidet käsitlenud. Ringkonnakohus on otsuse punktis 16 seisukohal, et ühispakkujate ebaseadusliku eelise argumendi osas nõustub ta hankija, VAKO ja halduskohtu põhjendustega. Halduskohus märkis otsuse põhjenduste punktis 46, et kaebaja ei ole tõendanud väidet, et ühispakkujad oleksid omanud sellist infot, mis oleks andnud nendele eelise. Kolleegium leiab, et kuigi ühispakkujad on AS-i Tallinna Sadam kui emaettevõtja kaudu seotud hankijaga, ei tähenda see iseenesest

-i rikkumist. Nii hankedirektiivid kui ka neid üle võttev

võimaldavad avalik-õiguslikel isikutel, sh riigiga seotud äriühingutel osaleda riigihanke​menetluses (vt Euroopa Kohtu

1. detsembri
2. a otsus asjas C-568/13, p 33 ja seal viidatud kohtupraktika). Ühispakkujad, AS Tallinna Sadam ja hankija on erinevad isikud.

§ 38

lg 2 p 4 kohaselt võib hankemenetlusest kõrvaldada pakkuja, kui tema pakkumuse koostamisel on osalenud isik, kes on osalenud sama riigihanke hankedokumentide koostamisel või kes on muul viisil hankijaga seotud ja sellele isikule seetõttu teadaolev info annab talle eelise teiste pakkujate ees. Vaidlustus- ega kohtumenetluses ei ole tuvastatud, et ühispakkujad ja AS Tallinna Sadam oleks osalenud hankedokumentide koostamisel või ühispakkujad omanuks tulenevalt oma seotusest hankijaga infot, mis oleks andnud ühispakkujatele teiste pakkujate ees eelise. Ühispakkujate hanke​menetlusest kõrvaldamiseks ei piisa üksnes hüpoteetilisest eelise saamise võimalusest. Praegu aga ei ole tuvastatud asjaolusid, mis kaebaja väidet kinnitaksid. 17. Kaebaja väidab kassatsioonkaebuse täienduses, et laevade projekteerimislepingud on sõlmitud AS Tallinna Sadam juhatuse liikmete tegevusega altkäemaksu tulemusena.

§ 38

lg 1 p 1 kohaselt ei sõlmi hankija hankelepingut isikuga ja kõrvaldab hankemenetlusest pakkuja, keda on või kelle seaduslikku esindajat on kriminaal- või väärteomenetluses karistatud kuritegeliku ühenduse organiseerimise või sinna kuulumise eest või riigihangete nõuete rikkumise või kelmuse või ametialaste või rahapesualaste või maksualaste süütegude toimepanemise eest ja kelle karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud või karistus on tema elu- või asukohariigi õigusaktide alusel kehtiv. Isegi juhul kui kaebaja esitatud väide peaks paika pidama, ei mõjutaks see hankija tegevuse õiguspärasust, kuna AS Tallinna Sadam ei ole vaidlusaluses hankemenetluses pakkuja ning ühispakkujaid ega nende seaduslikke esindajaid ei ole karistatud. II

1. Kaebaja väidab, et hankija ei tohtinud ühispakkujaid edukaks tunnistada, kuna AS Tallinna Sadam andis neile riigiabi hankemenetluses ettenähtud tagatisraha maksmisega, hankelepingu täitmise garantii andmisega, parvlaevade ehituse eelkokkulepete ja laevade ehitamise finantseerimisega.
2. Kohtute seisukoht, et tegemist ei saanud olla riigiabiga ainuüksi seetõttu, et tegemist on AS-i Tallinna Sadam varaga, ei ole õige. Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 107 lg 1 kohaselt peab abi olema antud kas liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest. Asjaolu, et tegemist on riigi osalusega äriühingu vahenditega, on tähtsusetu, sest ka riigi osalusega äriühingu vahendeid võib käsitada riigi ressursina, kui riik omab äriühingu üle kontrolli (vt Euroopa Kohtu
3. mai
4. a otsus liidetud kohtuasjades C-328/99 ja C-399/00, p 33;
5. mai
6. a otsus asjas C-482/99, p 37). Euroopa Kohus on ka selgitanud, et riigiabina võib olla käsitatav olukord, kus riigiettevõtte tütarettevõte kasutab emaettevõtte vahendeid (nt logistilist ja ärilist abi), maksmata selle eest tavapärastele turutingimustele vastavat tasu (Euroopa Kohtu
7. juuli
8. a otsus asjas nr C-39/94, p 62). Siit järeldub, et ka riigiettevõtte poolt tütarettevõttele antav laen, garantii, käendus jms soodustus võib osutuda riigiabiks ELTL art 107 mõttes, kui täidetud on riigiabi teised tingimused. Kolleegium rõhutab, et kuigi

§ 40

lg 4 lubab pakkujal või taotlejal tõendada oma vastavust majanduslikule ja finantsseisundile esitatud nõuetele ka emaettevõtja vahendite alusel, ei anna see säte alust kalduda nende vahendite kasutamisel kõrvale riigiabi reeglitest. Kuigi tagatisraha, garantii ja eelkokkulepete puhul oli tegemist hankes osalemise, mitte hanke​lepingu täitmise tingimustega, ei saa täielikult välistada nende kaudset mõju pakkumuse maksumusele. Isegi kui pakkujal ei ole kohustust kajastada hankes osalemise kulusid pakkumuse hinnas, ei saa välistada, et sellise abi arvelt on pakkujal võimalik kulusid säästa ja esitada seetõttu madalama maksumusega pakkumus. Laenude, garantiide, tagatiste jms väärtust riigiabina tuleb hinnata, lähtudes sellest, milliste kuludega saaks ettevõtja neid hüvesid hankida vabalt turult (vrd Euroopa Kohtu 22. juuni 2006. a otsus asjas C-182/03 ja C-217/03, p 119). 20. Direktiivi 2004/18 art 55 lg 1 punkt (e) ja direktiivi 2004/17 art 57 lg 1 punkt (e), samuti riigihangete seaduse § 48 seovad riigiabi põhjendamatult (direktiivis kasutatakse terminit "eba​harilikult") madala maksumusega pakkumusega (vrd Euroopa Kohtu 18. detsembri 2014. a otsus asjas C-568/13, p 41).

§ 48

lg 4 sätestab, et kui hankija tuvastab, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal, kuna pakkuja on saanud riigiabi, võib ta pakkumuse tagasi lükata üksnes pärast seda, kui pakkuja ei suuda hankija määratud mõistliku tähtaja jooksul tõendada, et talle antud riigiabi oli õigusaktidega kooskõlas. Direktiivides ei ole ette nähtud muud alust pakkumuse tagasilükkamiseks pakkujale antud riigiabi tõttu (Euroopa Kohtu

1. detsembri
2. a otsus asjas C568/13, p 41). Muid aluseid ei ole kehtestanud ka Eesti seadusandja. 20.
3. Euroopa Kohus on ka leidnud, et vaba konkurentsi, diskrimineerimiskeelu ja proportsio​naalsuse üldpõhimõtetega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis lubavad avalik-õiguslikel asutustel osaleda riigihankemenetlustes ja esitada tänu avalikest vahenditest rahastamisele selliseid pakkumusi, mida ükski nende konkurent teha ei saa. Põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse hindamisel võib hankija siiski võtta selle pakkumuse tagasilükkamise otsustamisel arvesse asjaolu, et seda asutust rahastatakse avalikest vahenditest (Euroopa Kohtu
4. detsembri
5. a otsus asjas C-568/13, p 51). 20.
6. Euroopa Kohtu hinnangul on direktiivi 2004/18 üks nõuetest – vältimaks hankija meelevaldset tegutsemist ja tagamaks ausat konkurentsi ettevõtjate vahel – see, et pakkumuste hindamisel toimuks hankija ja pakkuja vahel vajalikul ajal tegelik seisukohtade vahetus, et pakkuja saaks tõendada, et tema pakkumus on tõsiseltvõetav (Euroopa Kohtu
7. märtsi
8. a otsus asjas nr C-599/10, p 29;
9. detsembri
10. a otsus asjas C-568/13, p 48). Näiteks põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse automaatset väljaarvamist nõudva riigisisese õigusnormi kohaldamine võib jätta teiste liikmesriikide ettevõtjad ilma võimalusest asjaomases liikmesriigis asuvate ette​võtjatega tõhusamalt konkureerida, piirates sellega asutamisvabadust ja teenuste vaba osutamist (Euroopa Kohtu
11. mai
12. a otsus asjades nr C-147/06 ja C-148/06, p 28). Seega on hankedirektiivi sätted ja

§ 48

lg 4 loodud kaitsma eelkõige pakkujaid nende pakkumuse meelevaldse kõrvaldamise eest. Euroopa Kohus on veel selgitanud, et hankija võib pakkuja kõrvaldada, kui ta leiab, et pakkuja on saanud õigusaktidega mitte kooskõlas olevat riigiabi ning kohustus maksta see tagasi ähvardab pakkuja majanduslikku olukorda selliselt, et pakkuja ei pruugi olla suuteline tagama lepingu täitmisel vajalikku finantsilist ja majanduslikku kindlust (Euroopa Kohtu

1. detsembri
2. a otsus asjas C94/99, p 30). Hiljem on Euroopa Kohus märkinud, et "hankijal [on] teatud konkreetsetel juhtudel kohustus – või vähemasti võimalus – võtta arvesse toetuste, täpsemalt asutamislepinguga vastuolus olevate toetuste olemasolu, selleks et vajaduse korral kõrvalda pakkuja, kes selliseid toetusi saab" (Euroopa Kohtu
3. detsembri
4. a otsus asjas C-586/13, p 44).
5. Eelnevast järeldab kolleegium esmalt, et ka

§ 48

lg 4 kohaselt ei saa ainuüksi fakt, et pakkuja on saanud riigiabi, kaasa tuua pakkumuse tagasilükkamist. Määravaks on, et õigusaktidega vastuolus antud riigiabi saaja peab olema esitanud põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse. Kui pakkumuse maksumus ei ole põhjendamatult madal või riigiabi andmine oli koos​kõlas õigusaktidega, ei ole hankijal alust kaaluda, kas lükata pakkumus

§ 48lg 4 alusel tagasi.

Kui selgub, et riigiabi anti vastuolus õigusaktidega ja see tekitab hankijas põhjendatud kahtluse, et seetõttu on pakkumuse maksumus põhjendamatult madal, loob see riski, et pakkuja peab riigiabi tagasi maksma ja seeläbi võib sattuda ohtu lepingu täitmine. Samuti võib see moonutada ausat konkurentsi. Kui selline risk esineb, võib see õigustada pakkumuse tagasilükkamist. Kaalumisel saab ka arvestada, kas õigusaktidega vastuolus antud riigiabi võis piisaval määral mõjutada pakkumuse maksumust. Seejuures on kolleegiumi hinnangul esmalt hankijal kohustus põhjendada kahtlust, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal. Seejärel tuleb hankijal anda pakkujale võimalus selgitada ja tõendada pakkumuse maksumuse kujunemist, s.t, kui hankijal on kahtlus, et tegemist on põhjenda​matult madala maksumusega pakkumusega põhjusel, et pakkuja võis saada riigiabi vastuolus õigusaktidega, on pakkujal kohustus ära näidata, et riigiabi anti kooskõlas õigusaktidega või et see ei saanud mõjutada pakkumuse maksumust. Kui hankijale selgub, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal, sest pakkujale anti riigiabi õigusakte rikkudes, peab hankija kaaluma, kas pakkuja hankemenetlusest kõrvaldada.

1. Teiseks tuleb tõdeda, et õigusaktidega ei ole kehtestatud ja Euroopa Kohus ei ole EL õiguse üldpõhimõtetest tuletanud hankija üldist kohustust jätta kõrvale pakkumus, mis on põhjendamatult madala maksumusega põhjusel, et pakkuja sai õigusvastaselt riigiabi. Seni jõustumata direktiivi 2014/24 põhjenduses 103 selgitatakse, et põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse tagasilükkamine peaks olema kohustuslik juhul, kui avaliku sektori hankija on teinud kindlaks, et põhjendamatult madal maksumus või kavandatud kulu tuleneb liidu või sellega kooskõlas olevate siseriiklike kohustuslike sotsiaal-, töö- või keskkonnaõiguse sätete või rahvusvahelise tööõiguse sätete täitmata jätmisest. Muudel juhtudel, sh riigiabi reeglite rikkumise korral sätestab selle direktiivi art 69 lg 4 üksnes hankija kaalutlusõiguse pakkumuste tagasilükkamisel. Lisaks tuleb arvestada, et hankijate võimalused pakkumist mõjutava abi riigiabiks kvalifitseerimisel ja selle õiguspärasuse hindamisel on piiratud. Riigiabi ja selle saamise õiguspärasuse tuvastamine on keeruline ja aeganõudev protseduur, milleks on antud eripädevus Euroopa Komisjonile. Seepärast saab hankijalt eeldada pakkuja kõrvaldamise kaalumist, kui hankijal pidi tekkima kahtlus, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal põhjusel, et riigiabi ei antud kooskõlas õigusaktidega ning pakkuja ei ole seda kahtlust kõrvaldanud.
2. Hankedirektiivid ei sätesta täpselt, millal on pakkumuse maksumus põhjendamatult madal ega määratle meetodit selle kindlakstegemiseks. Seetõttu on selle määratlemine liikmesriigi ja täpsemalt hankija ülesanne, kuid see peab toimuma objektiivselt ja mitte diskrimineerivalt (Euroopa Kohtu
3. novembri
4. a otsus liidetud kohtuasjades C-285/99 ja C-286/99, p-d 67 ja 69; otsus asjas nr C-586/13, p 49). Direktiivi 2004/18 art 55 lg 1 esimesest lõigust võib järeldada, et põhjenda​matult madalat maksumust tuleb hinnata võrreldes ühelt poolt pakkumuste hindu ja teiselt poolt hangitavate kaupade, ehitustööde või teenuste hindu. Kolleegiumi hinnangul on kohtulik kontroll sellise keeruka majandusliku otsuse üle üldjuhul piiratud, kuid hankijal peab tekkima kahtlus, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal siis, kui pakkumuse hinna ja teostatavate tööde eeldatava maksumuse vahe on silmatorkavalt erinev.
5. Kolleegium nõustub halduskohtu hinnanguga, et hankijal ei pidanud praegusel juhul tekkima kahtlust, et ühispakkujate pakkumus on põhjendamatult madala maksumusega. Halduskohus tõi asjakohaselt välja selle, et nii kaebaja kui ka ühispakkujate pakkumuste maksumused ületasid hankija poolt eeldatud maksumust. Hankija määras eeldatava maksumuse praeguse vedaja kuluaruannete ja majandusnäitajate alusel. Hankija pidas praeguseid parvlaevade kasutamise kulusid põhjendamatult suureks, kuna laevad olid prahitud mitme ettevõtja kaudu kõrge hinnaga, mis viis üles teenuse omahinna. OÜ Taali Grupp prahib (rendib) parvlaevu AS-ile Saaremaa Laevakompanii, kes prahib laevad edasi enda 100% tütaräriühingule Väinamere Liinid OÜ-le. Hankija eeldas, et pakkumused on selle komponendi osas madalamad. Lisaks anti läbi​rääkimiste esimeses voorus pakkujatele oodatav maksumus teada. Kolleegium ei näe pakkumuse eeldatava maksumuse määramise metoodikas vigu, mis annaksid alust pidada seda ebaobjektiivseks või diskrimineerivaks. Miski ei viita sellele, et pakkumuse vastavus selle eeldatavale maksumusele oleks saavutatav vaid riigiabi kasutamisel.
6. Hankedokumendi p 10.1 teise lause kohaselt tunnistab hankija edukaks pakkumuse, mille maksumuse nüüdisväärtus (s.o tulevikus saadava või makstava raha praegune väärtus ehk diskonteeritud raha väärtus) on madalaima hinnaga. Pakkumuse maksumuse arvutamise täpsemad kriteeriumid on märgitud HD p-des 10.2-10.4, sh nüüdisväärtuse protsendiline diskontomäär. Halduskohus tegi kindlaks, et ühispakkujate pakkumuse maksumuse nüüdisväärtus oli 241 104 116 eurot ning kaebajal 270 914 246 eurot ning nende vahe oli ca 10%.
7. Kuigi ühispakkujate pakkumus oli soodsam kui kaebaja oma, ei pidanud sellest hankijal tekkima kahtlust, et ühispakkujate pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal. Ka ühis​pakkujate pakkumuse maksumus ei olnud hankija hinnangul soodne ning ka see ületas oma maksumuselt hankija eeldatud pakkumuse maksumust (vt käesoleva otsuse punkti 24). III
8. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium Väinamere Liinid OÜ kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kolleegium muudab Tallinna Ringkonnakohtu
9. juuni
10. a otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
11. Kuna Väinamere Liinid OÜ kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad tema kassatsiooni​- astme menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Hankija ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud.
12. Kolmandad isikud taotlevad Väinamere Liinid OÜ-lt kassatsiooniastme menetluskulude 2892 euro ja 24 sendi väljamõistmist, mis koosnevad õigusabikuludest arvetel kajastatud tegevuste eest (s.o kassatsioonkaebuse analüüsidest ja vastuste koostamisest). Lisaks kandsid ühispakkujad täiendavaid õigusabikulusid 2636 eurot ja 28 senti, mis tekkisid Riigikohtu täiendavatele järele​pärimistele vastuste koostamisest. Seega on taotluste kohaselt menetluskulud kokku 5528 eurot ja 52 senti. Menetluskulud on kantud ja kuludokumendid esitatud. Kuna kolleegiumi hinnangul on tegemist keeruka hankevaidlusega ja ühispakkujatel tuli vastata ka täiendavatele järelepärimistele, peab kolleegium menetluskulusid vajalikeks ja põhjendatuteks ja need tuleb Väinamere Liinid OÜ-lt välja mõista (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 6). Kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4). Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld