Obsah (7)

§ 159§ 164§ 149§ 157§ 154§ 158§ 168

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-141-15 Otsuse kuupäev Tartu, 2. detsember 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Malle Seppik ja

§ 159

kohaselt katkeb nõude aegumine ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Seega on elatise nõude aegumine katkenud 17. veebruaril 2014. a ja alanud samal päeval uuesti. Lisaks on

§ 164

lg 2 kohaselt vanemate ja laste vaheliste nõuete aegumine peatunud kuni lapse täisealiseks saamiseni. Seega oli elatise nõude aegumine peatunud kuni

1. aprillini
2. a ehk lapse täisealiseks saamiseni. Hageja on eiranud täitemenetlust ning ei ole täitnud vanemakohustusi. Asjaolu, et hageja ei saanud väidetavalt kostjaga kontakti, ei ole usutav ega asjakohane põhjendus elatise maksmisest kõrvale hoidumiseks. Samuti ei anna see alust ülalpidamise kohustusest vabanemiseks ega elatise maksmise ajatamiseks.
3. Tartu Maakohus rahuldas
4. oktoobri
5. a otsusega hagi osaliselt ning tunnistas lubamatuks Tartu Maakohtu
6. novembri
7. a otsuse nr 2-06-37092 alusel toimuva täitemenetluse elatise nõude osas perioodi
8. november
9. a kuni
10. detsember
11. a eest kokku 4793 eurot ja 56 senti. Kohus jättis hagi rahuldamata elatise nõude osas perioodi
12. detsember
13. a kuni
14. november
15. a eest 1470 eurot ja 2 senti ja perioodi
16. jaanuar
17. a kuni
18. aprill
19. a eest 3528 eurot ja 6 senti. Samuti jättis maakohus rahuldamata hageja taotluse täitemenetluse ajatamiseks ja tühistas seatud hagi tagamise. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on

§ 149

üldnorm, mille eesmärgiks on sätestada üldiste seadusest tulenevate nõuete aegumise algus ja kestus. Kui oluliste seadusest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on reguleeritud erisättega, siis

§ 149ei kohaldu.

Kuna

§-d 154 ja 157 sätestavad kohtulahendiga väljamõistetud (ülalpidamise) nõude aegumise erinevalt, tuleb kohaldada nimetatud erisätteid. Maakohus ei nõustunud kostja käsitlusega, nagu peatuks vanemate ja laste vaheliste elatisenõuete aegumine kuni lapse täisealiseks saamiseni (

§ 164lg 2).

Maakohus selgitas, et

§ 164

sätestab nõude aegumise vaid juhuks, kui selle kohta ei ole jõustunud täitedokumenti. Seetõttu ei ole nimetatud sätted tähendust ülalpidamisnõuetele, kuna elatisest tuleneva nõude saab esitada kohtusse minevikku suunatuna üksnes kuni ühe aasta eest enne hagi kohtusse esitamist (PKS § 16 lg 4, § 108, § 112). Kuivõrd praegusel juhul on olemas jõustunud kohtulahend, kohaldub

§ 157

lg 4, mille kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumisele kohaldatakse

§-s 154 sätestatut. Maakohus asus seisukohale, et Tartu Maakohtu

1. novembri
2. a tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-06-37092 perioodi
3. detsember
4. a kuni
5. november
6. a eest väljamõistetud elatise nõude 1470 eurot ja 2 senti aegumisele kohaldub

§ 157lg 1 kohaselt kümneaastane aegumistähtaeg.

Seega ei ole nimetatud osas nõue aegunud. Tulevikus sissenõutavaks muutuvate nõuete, s.t ajavahemikku alates

1. novembrist
2. a kuni lapse täisealiseks saamiseni
3. aprillil
4. a puudutava väljamõistetud elatise osas on aegumistähtajaks

§ 157lg 4 alusel kolm aastat.

Täiteasi on algatatud

1. veebruaril
2. a ning seda on täiendatud
3. veebruari
4. a avaldusega. Tulenevalt

§ 159lg-st 1 aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega.

Seega on hageja vastu esitatud elatisenõude aegumine katkenud

1. veebruaril
2. a ja alanud uuesti samast päevast.

§ 154teise lause kohaselt hakkas 2008.

a elatisenõude aegumistähtaeg kulgema

1. detsembril
2. a ning nimetatud nõuete aegumistähtaeg lõppes
3. detsembril
4. a. Kuivõrd elatisenõude ajavahemiku
5. november
6. a kuni
7. detsember
8. a eest aegumistähtaeg katkes
9. veebruaril
10. a täitedokumendi täitmiseks esitamisega ning algas samast päevast uuesti, lõppes nimetatud nõude aegumistähtaeg
11. veebruaril
12. a. Elatisenõue
13. aasta eest muutus sissenõutavaks
14. detsembril
15. a ning aegumistähtaeg lõppes
16. detsembril
17. a ning
18. a elatisenõue muutus sissenõutavaks
19. detsembril
20. a ning aegumistähtaeg lõppes
21. detsembril
22. a. Seega on
23. ja
24. a elatisenõuded aegunud.
25. a elatisenõue muutus sissenõutavaks
26. detsembril
27. a ning aegumistähtaeg lõppeb
28. detsembril
29. a. Seega on elatisenõuded ajavahemiku
30. jaanuar
31. a kuni
32. aprill
33. a eest sissenõutavad. Arvestades, et täita saab üksnes kolme aasta eest tekkinud võlgnevust, on võlgnevus ajavahemiku
34. jaanuar
35. a kuni
36. aprill
37. a eest 55 200 krooni ehk 3528 eurot ja 6 senti [(27 kuud × 2000 krooni) + (2000 ÷ 30 × 18)]. Maakohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks oma võlgnevust tasuma asunud. Seega on sundtäitmine lubatav aegumata elatisenõude osas 4998 eurot ja 8 senti (1470,02 + 3528,06) eurot. Hageja ei ole nimetanud ja tõendanud ühtegi asjaolu, mis annaks põhjendatud ja seadusliku aluse TMS § 45 mõttes täitemenetluse ajatamiseks.
38. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja ja taotles Tartu Maakohtu
39. oktoobri
40. a otsuse tühistamist osas, millega maakohus tunnistas sundtäitmise 4796 euro ja 56 sendi osas lubamatuks, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Alternatiivselt taotles kostja asja rahuldatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
41. Tartu Ringkonnakohus jättis
42. mai
43. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud poolte endi kanda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis kohus, et ei nõustu kostja etteheitega, mille kohaselt on maakohus asunud sisustama hageja esitatud aegumise taotlust. Hageja taotles aegumise kohaldamist ja tasumisele kuuluva elatisenõude suuruse tuvastamist, lähtudes Tartu Maakohtu
44. novembri
45. a tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-06-37092 väljamõistetud elatisest. Seega oli maakohtul kohustus teha kindlaks nõude aegumise algus ja periood, mille osas on tasumisele kuuluvad elatisenõuded aegunud, ning selgitada, kui palju peab hageja jätkuvalt elatist tasuma. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et elatise nõue ajavahemiku eest
46. detsembrist
47. a kuni
48. novembrini
49. a 1470 eurot ja 4 senti [11 × 127,83 + (127,83 ÷ 30 × 15)] ei ole

§ 157

lg-st 1 tulenevalt aegunud.

§ 157lg 1 (1.

juulist

1. a kuni
2. aprillini
3. a kehtinud redaktsioonis) nägi ette, et jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolmkümmend aastat. Kehtiva

§ 157

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat.

§ 157

lg 2 kohaselt algab

§ 157

lg-s 1 nimetatud nõude aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 4 esimese lause kohaselt kohaldatakse

§ 157lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 1.

märtsi

1. a tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 4 teine lause näeb ette, et kui enne
2. märtsi
3. a kehtinud

§ 157

lg 1 kohane aegumistähtaeg lõppeks varem kui VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 1. märtsi 2011. a kehtinud

§ 157lg-t 1.

Kuna enne

1. märtsi
2. a kehtinud

§ 157

lg-s 1 sätestatud 30 aasta pikkune aegumistähtaeg ei lõpeks praegusel juhul varem kui kehtivas

§ 157

lg-s 1 nimetatud aegumistähtaeg, siis tuleb kohaldada

§ 157lg 1 kehtivat redaktsiooni ning nõude aegumistähtaeg on kümme aastat.

See tähendab, et enne

1. märtsi
2. a tekkinud aegumata nõuetele hakkas
3. märtsist
4. a kulgema kümne aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (vt Riigikohtu
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p-d 11-13). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et ajavahemikul
7. november
8. a kuni
9. detsember
10. a tasumisele kuulunud elatise nõue on aegunud. Samas nõustus ringkonnakohus kostjaga, et maakohtu otsusest ei nähtu, kuidas on maakohus jõudnud järeldusele, et selle aja eest tuli elatisena tasuda 4793 eurot ja 56 senti. Lähtudes iga kuu tasumisele kuulunud elatisest 127 eurot ja 83 senti, kujuneb tasumisele kuuluvaks summaks 4793 eurot ja 62 senti [37 × 127,83 + (127,83 ÷ 30 × 15)] eurot. Seejuures tekib erinevus maakohtu otsuses märgitud elatise summaga 0,06 (4793,62 - 4793,56) eurot ehk 6 senti. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtuga selles, et perioodil
11. jaanuar
12. a kuni
13. aprill
14. a tasumisele kuulunud elatise nõue ei ole aegunud. Maakohus on leidnud, et elatisena tuleb selle perioodi eest tasuda 3528 eurot ja 6 senti [(27 × 2000) + (2000 ÷ 30 × 18 ÷ 15,6466)] eurot. Kontrollides arvutuskäiku, sai ringkonnakohus võlgnetavaks summas 3527 eurot ja 92 senti. Vahe maakohtu arvutusega on 0,14 (3528,06 3527,92) eurot ehk 14 senti. Elatise summade arvutamisel tekkinud vahed 6 senti ja 14 senti on ümardamisel tekkinud väheolulised erinevused ning ringkonnakohus jättis need seetõttu tähelepanuta. Ringkonnakohus märkis, et korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuded, mis on täitedokumendi andmise või kohtulahendi jõustumise ajaks muutunud sissenõutavaks, aeguvad kehtiva õiguse järgi kümne aasta möödumise järel täitedokumendi andmise või kohtulahendi jõustumise ajast (

§ 157lg-d 1 ja 2).

Seega kehtib kohtulahendist tulenevale kohtulahendi jõustumise päevaks sissenõutavaks muutunud ja selle päeva seisuga välja mõistetud elatisele kümneaastane aegumistähtaeg.

§ 157

lg-st 4 tulenevalt kohaldub

§ 154

vaid neile nõuetele, mis ei ole täitedokumendi andmise või kohtulahendi tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud, sh kohtulahendiga väljamõistetud tulevikus makstavale elatisenõudele. Kehtiva redaktsiooni järgi aeguvad need nõuded kolme aasta möödudes, arvates nõuete sissenõutavaks muutumise aasta lõpust. Samas tuleb arvestada, et aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega (

§ 159

). Seega saab õigustatud isik hoida aegumisega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi ära sellega, kui alustab õigel ajal täitemenetlust täitedokumendi täitmiseks. Kuna elatisenõue on suunatud lapse igapäevavajaduste rahuldamisele, siis on mõistlik asuda last esindaval vanemal ka kohe elatiselahendi täitmist nõudma ja nõuda seda järjepidevalt. Kui aga vanem ei peaks seda tegema, on alaealise lapse elatise puhul tagatud täitedokumendi hilisem täitmisele pööramine sellega, et vanema ja lapse vaheliste nõuete aegumine on kuni lapse täisealiseks saamiseni peatunud (

§ 164lg 2).

Lapsele väljamõistetud elatise aegumistähtaeg algab lapse jaoks alles tema täisealiseks saamisest. Käesoleval juhul on kostja esitanud

1. veebruaril
2. a kohtutäiturile avalduse täitemenetluse alustamiseks Tartu Maakohtu
3. novembri
4. a kohtuotsuse sundtäitmiseks. Seega on kostja nõudnud elatiselahendi täitmist ning

§ 164lg 2 nõude aegumise peatumise alusena ei ole kohaldatav.

Ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga selles, et hagiavalduses nõude tunnustamine ja maksegraafiku taotlemine on käsitatav nõude tunnustamisena

§ 158lg 1 tähenduses, mille tulemusel aegumine katkeb.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine aegumise tuvastamiseks käsitatav nõude tunnustamisena ning seetõttu ei ole elatisenõuete aegumine

1. veebruaril
2. a hagiavalduse esitamisega katkenud. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jättis ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu otsuse osas, millega kohus tunnistas sundtäitmise aegumise tõttu osaliselt lubamatuks perioodi
4. november
5. a kuni
6. detsember
7. a osas kokku 4793 eurot ja 56 senti. Kaebuse kohaselt tuleneb grammatilise tõlgenduse puhul VÕSRS § 9 lg-st 4, et Tartu Maakohtu
8. novembri
9. a otsusega väljamõistetud ja hiljemalt
10. a veebruari lõpuks sissenõutavaks muutunud elatisele kohaldub kehtivas

§ 157lg-s 1 ettenähtud kümneaastane aegumistähtaeg.

Ka Riigikohus on varem leidnud, et enne

1. märtsi
2. a tekkinud aegumata nõuetele hakkas
3. märtsist
4. a kulgema kümneaastane aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevat õigust (Riigikohtu
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p-d 11-13). Seega aegub nõue kuni
7. a veebruari eest
8. märtsil
9. a. Aegumise peatumise osas on kostja seisukohal, et

§ 164

lg 2 kohaldatavus ei sõltu sellest, kas otsuse täitmiseks pöördutakse kohtutäituri poole. Ringkonnakohtu põhjenduste loogika kohaselt aeguks vanema poolt täitemenetluse alustamise puhul lapse elatisenõude varem kui vanema passiivseks jäämise korral, kuna viimasel juhul oleks lapse täisealiseks saamisel kohaldatav

§ 164

lg 2.

§ 164

lg-st 2 nähtub, et sätte kohaldatavus sõltub ennekõike lapse täisealiseks saamisest, mitte sellest, kas nõue on täitemenetluses maksma pandud. Tartu Maakohtu

1. novembri
2. a otsusest tsiviilasjas nr 2-06-37092 nähtub, et elatis mõisteti välja lapsele, kes sai 18-aastaseks
3. aprillil
4. a. Aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvata aegumistähtaja hulka (

§ 168lg 1).

Seega algas aegumine

1. aprillil
2. a ning nõuded ei saa olla aegunud. Aegumise katkemise kohta leiab kostja, et kui eeldada

§ 157

lg-te 1 ja 2 ning

§ 159

lg 1 osas ringkonnakohtu tõlgenduse õigsust, saaks asuda seisukohale, et elatise kohtulahendi täitmisele andmisel aegumine katkeb ja algab uuesti ning sissenõutava elatise igakuise summa aegumistähtaeg muutub seejuures kümneaastaseks. Jääb arusaamatuks, kuidas eristab ringkonnakohus elatise nõuet täitemenetluse algatamise hetkest ja selle igakuisest suurenemisest täitemenetluse käigus ning millisel alusel kohaldab ringkonnakohus neile teineteisest seitsmeaasta võrra erinevaid aegumistähtaegu (ühele

§ 157

lg-d 1 ja 2 ning teisele

§ 157

lg 4 ja

§ 154). Eeldades ringkonnakohtu järelduse õigsust, ei ole nõuded aegunud.

Kui Riigikohus peaks otsustama, et kohaldada tuleb

§ 157

lg-t 4 koosmõjus

§-ga 154, siis tuleb anda hinnang viidatud sätete põhiseaduspärasusele elatise nõuete osas. Kostja on seisukohal, et

§ 157

lg-s 4 ettenähtud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaja kümnekordne tagasiulatuv (pärast otsuse jõustumist) vähendamine kahjustab oluliselt õiguskindlust ning on seadusmuudatuse seletuskirjas kajastatud kõrvalnõudeid puudutavaid eesmärke arvestades ebavajalik, ebasobiv ning ebaproportsionaalne meede. Lapse ülalpidamise nõuet ei ole võimalik käsitada kõrvalnõudena ja seetõttu palub kostja tunnistada

§ 157lg 4 (alates 05.

aprillist

1. a kehtivas redaktsioonis) ülalpidamiskohustust puudutavas osas põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.
2. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kuna kassatsioonkaebuses tuginetakse seaduse kehtivuse, kohaldamise ja tõlgendamise küsimustele ning kuna tegemist on elatise nõudele kohalduva aegumise tähtaegade arvutamisega, on hageja seisukohal, et seaduse ühetaolise kohaldamise huvides, ning õiguskindluse tagamise eesmärgil on põhjendatud saada Riigikohtu sellesisuline seisukoht. Hageja leiab, et kohtud on seadust õigesti kohaldanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada hagi osalist rahuldamist ja menetluskulude jaotust puudutavas osas. Kohtute otsused tuleb jätta muutmata hagi osaliselt rahuldamata jätmise ning hagi tagamise tühistamise osas ning samuti osas, millega kohtud jätsid rahuldamata hageja taotluse ajatada täitemenetlus. Kolleegium saab teha TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega tuleb hagi jätta täies ulatuses rahuldamata. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
4. Pooled on kassatsiooniastmes jätkuvalt eri meelt selles, kas ja millises ulatuses on hagejalt Tartu Maakohtu
5. novembri
6. a otsusega väljamõistetud elatis
7. veebruaril
8. a algatatud täiteasja nr 185/2008/41 raames sundtäidetav, arvestades aegumist. Täpsemalt on vaidlusaluseks jäänud küsimus, kas väljamõistetud elatise nõue on hageja suhtes maksma pandav perioodi
9. november
10. a kuni
11. detsember
12. a osas. Perioodide
13. detsember
14. a kuni
15. november
16. a ja
17. jaanuar
18. a kuni
19. aprill
20. a osas on kohtud leidnud, et elatise nõue ei ole aegunud. Kuna pooled ei ole kassatsiooniastmes kohtute otsuseid viimati nimetatud perioodide osas vaidlustanud, kontrollib kolleegium TsMS § 688 lg 1 järgi kohtulahendite paikapidavust üksnes perioodi
21. november
22. a kuni
23. detsember
24. a osas.
25. Kolleegium on seisukohal, et kohtud on kohaldanud aegumise regulatsiooni valesti ja leidnud ekslikult, et hagejalt väljamõistetud elatise nõue on osaliselt aegunud. Kuna tegemist on alaealisele lapsele välja mõistetud elatise nõude aegumise küsimusega, tuleb erinormina kohaldada

§ 164

lg-t 2, mille järgi on vanemate ja laste vaheliste nõuete aegumine peatunud kuni lapse täisealiseks saamiseni. Nimetatud sätte eesmärgiks on välistada nõude aegumine olukorras, kus lapsel puudub alaealisuse tõttu võimalus elatise nõuet kohustatud vanema suhtes iseseisvalt maksma panna. 11. Erinevalt kohtute seisukohast, on kolleegiumi hinnangul

§ 164

lg 2 kohaldatav sõltumata sellest, kas elatise nõude kohta on olemas jõustunud täitedokument või mitte. See tähendab, et aegumistähtaja peatumine lõpeb lapse jaoks tema täisealiseks saamisest ühtviisi nii olukorras, kus enne lapse täisealiseks saamist on elatis lapsele välja mõistetud, kui ka siis, kui laps paneb elatisenõude vanema vastu maksma pärast täiskasvanuks saamist. Kui täiskasvanud laps paneb nõude maksma, tuleb seejuures arvestada elatise tagasiulatuvale väljamõistmisele kehtivaid PKS §-st 108 tulenevaid ajalisi piiranguid. Samuti kehtib

§ 164

lg 2 samal viisil nii neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud varasema PKS § 61 lg 1 järgi, mil elatist lapse ülalpidamiseks oli õigustatud nõudma tema vanem, kui ka kehtiva PKS § 97 p 1 järgi, mille kohaselt on elatisenõude õigustatud esitama laps ise. Olenemata sellest, kas hagi lapsele elatise saamiseks on esitanud vanem või laps ise, on nõude sisuks mõlemal juhul lapse ülalpidamise kohustuse täitmine (vt ka Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 13). Lapse huvide esiletõstetuse seisukohast tuleb arvestada sellega, et alates
3. juulist
4. a kehtivas PKS-s puudub regulatsioon, mille järgi võiks lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada vanem enda nimel, ning seepärast tuleb ka neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud enne
5. juulit
6. a kehtinud seaduse järgi, lugeda alates
7. juulist 2010 lapse ja vanema vahelises ülalpidamissuhtes õigustatud pooleks laps (vt Riigikohtu
8. detsembri
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-14, p 15;
10. mai
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 11-12). Kuna elatise nõude aegumine on kuni lapse täisealiseks saamiseni lapse suhtes peatunud, ei ole

§ 164

lg 2 kohaldatavuse seisukohast tähtsust ka sellel, kas vanem, kellele on lapse kasuks väljamõistetud elatis, esitab enne lapse täisealiseks saamist täitedokumendi täitmiseks või mitte. See tähendab, et olukorras, kus elatis on kohtulahendiga välja mõistetud, säilib lapsele täiskasvanuks saamiseni õigus väljamõistetud elatis kohustatud vanemalt sisse nõuda sõltumata sellest, kas lapse teine vanem on lapse alaealisuse ajal püüdnud väljamõistetud elatist kohustatud vanemalt sisse nõuda.

§ 164

lg 2 välistab alaealise lapse kasuks elatise nõude suhtes

§ 154

kohaldatavuse, mille järgi võiksid täitedokumendi järgi tulevikku suunatud nõuded aeguda kolme aasta möödudes, arvates nõuete sissenõutavaks muutumise aasta lõpust. Kui kohustatud vanem on lapsele elatist maksnud või teinud seda osaliselt, tuleb lapsel täiskasvanuks saamise järel nõude maksmapanemisel kohustatud vanema tasutud elatist arvesse võtta (vt nt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-09, p 12;
3. märtsi
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-11, p 10).
5. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Kuna alama astme kohtud ei ole menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, tuleb menetluskulud määrata kindlaks TsMS § 174 lg 4 järgi maakohtul, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (vt ka Riigikohtu
6. veebruari
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).
8. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Tambet Tampuu, Malle Seppik, Peeter Jerofejev