Obsah (5)

§ 1028§ 1033§ 1034§ 1032§ 1035

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-131-15 Otsuse kuupäev Tartu, 2. detsember 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Jaak

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 3 järgi menetluse

1. novembril 2013 sõlmitud lepingu kehtivuse tuvastamise, selle lepingu alusel raiutud metsamaterjali väljaandmise, 6129 euro 90 sendi kahjuhüvitise, 3000 euro leppetrahvi ning alternatiivselt 12 750 euro kahju ja 3000 euro leppetrahvi väljamõistmise nõudes. Maakohus tuvastas, et hageja tasus kostja arvelduskontole
2. oktoobril
3. a 15 000 eurot selgitusega „metsamaterjali müügileping
4. okt. 2013" ja
5. novembril
6. a 15 000 eurot selgitusega „lepingu viimane osamakse". Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole allkirjastanud raiumata metsamaterjali müügilepingut, mille kohaselt ta pidi müüma metsamaterjali 1000 tm ja hageja kohustus tasuma müügihinna 15 000 eurot ettemaksena enne kehtivat metsateatist ja veel 15 000 eurot kehtiva metsamajanduskava korral. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja tegi kostjale ülekanded lepingu alusel, mida ta arvas kostjaga sõlminud olevat. Kuna hagejal ei olnud kohustust tasuda kostjale kokku 30 000 eurot, siis on hagejal õigus kostja arvelduskontole ülekantud raha tagasi nõuda (

§ 1028lg 1).

Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole rikastunud tema arvelduskontole kantud 30 000 euro võrra (

§ 1033lg 1).

Ei ole tõendatud, et petturid kandsid kostja arvelduskontolt raha edasi. Kostja tegi raha ülekanded isiklikult pangakontoris ja seda fakti ei muuda asjaolu, et tehingute juures viibis ka väidetav pettur Marko Roostalu. Kostja vande all antud seletustest nähtub, et ta oli teadlik temale üle kantud esimesest 15 000 eurost, mistõttu ei ole veenev, et ta teise 15 000 euro ülekandest midagi ei teadnud. Ei ole alust järeldada, et kostja pangaarvelt on raha üle kantud tema tahte vastaselt. Kostja seletustega on tõendatud, et ta soovis M. Roostalut aidata ja seda ka rahaliselt. Ei vaielda selle üle, et kostja oli volitanud M. Roostalut tegelema kostjale kuuluva metsaga ning sõlmis

1. septembril 2013 lepingu R.R.Õigusteenused TÜ-ga (kolmas isik) metsa hooldamiseks. Väidet, et 30 000 euro kandmine M. Roostaluga seotud kolmandale isikule võis olla tehtud mõne kostja kohustuse täitmise katteks, ei lükka ümber kostja vande all antud seletust, et tal ei ole mingeid kohustusi. Panga väljavõtted selle kohta, et kolmas isik pole seda raha kostjale tagastanud, ei luba samuti iseenesest arvata, et kostja ei ole rikastunud. Kostja suhtel kolmanda isikuga ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust. Hagejal on õigus nõuda kostjalt ka viivist, seadusjärgse viivise vähendamine ei ole põhjendatud.
2. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas, ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
4. aprilli
5. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel tugines hageja oma lõplike seisukohtade järgi hagi alusena sellele, et ta kandis kostja pangakontole kokku 30 000 eurot, ilma et poolte vahel olnuks kehtivat lepingut. Kostja võttis omaks väite, et ta ei ole hageja viidatud lepingutele alla kirjutanud. Seega võiks hagi rahuldada

§ 1028lg 1 alusel.

Juhul kui kõik nõude eelduseks olevad asjaolud on tõendatud, võib kostja tugineda rikastumise äralangemisele

§ 1033lg 1 ja § 1034 lg 1 alusel.

Maakohus jaotas poolte vahel valesti tõendamiskoormuse ning eksis tõendite hindamisel. Kostja tõendas, et tema pangakontol oli enne vaidlusaluste ülekannete tegemist oluliselt vähem raha ja et ta kandis 30 000 eurot peale saamist kolmandale isikule edasi, mistõttu jäi tema pangakontole oluliselt vähem raha. Kostja selgitas, et tegi ülekanded põhjusel, et kolmanda isikuga seotud isik (M. Roostalu) väitis, et tema kandis selle raha kostja kontole, ning et sellel põhjusel tuleb kostjal see raha kolmandale isikule edasi kanda. Kostja selgitas, et mingi kohustuse täitmiseks ta raha kolmandale isikule üle ei kandnud ning et raha ülekandmisega ta mingitest kohustustest vabanemise tõttu ei rikastunud. Kostja esitas ka kolmanda isikuga sõlmitud teenuse osutamise lepingu. Seega tõi kostja kohtu ette kõik asjaolud, selgitamaks, miks ta raha kolmandale isikule üle kandis. Sellises olukorras ei saa eeldada, et kostja oleks pidanud veel mingeid asjaolusid kohtule esitama selleks, et tõendada rikastumise äralangemist. Juhul kui hageja soovib tõendada, et rikastumise äralangemist ei toimunud seetõttu, et kostja täitis raha kolmandale isikule ülekandmisega mingit rahalist kohustust kolmanda isiku vastu, ning et raha kolmandale isikule ülekandmisega on kostja kohustustest vabanemise tõttu rikastunud, tuleb hagejal kohtu ette tuua sellise järelduse tegemist võimaldavad elulised asjaolud ning neid tõendada. Nii tulnuks hagejal kohtule esitada faktiväited selle kohta, mis konkreetset kohustust kostja kolmanda isiku ees täitis, samuti asjaolud, mille alusel saanuks järeldada, et kostjal olid nimetatud isiku vastu need kohustused. Hagejal oleks tulnud ka oma väiteid tõendada. Maakohus leidis seega ekslikult, et kostja peab tõendama, et tal ei olnud kolmanda isiku vastu ühtegi varalist kohustust. Rikastumise äralangemisele tuginemisel saab kostja tõendada seda, et ta on jäänud hagejalt saadud soorituse võrra (kas täielikult või osaliselt) vaesemaks. Sellisel juhul tuleb lähtuda rikastumise äralangemisest. Kui hageja soovib rikastumise äralangemisele tuginemist välistada, tuleb hagejal tõendada, et kostja tegi rahaülekanded kolmandale isikule kohustuse täitmise eesmärgil ning rikastus seetõttu siiski kohustustest vabanemise tõttu. Maakohtul tuleb asja uuel arutamisel lähtuda kirjeldatud tõendamiskoormuse jaotusest ja anda hagejale võimalus tuua kohtu ette asjaolud, mille alusel saaks järeldada, et rikastumise äralangemist ei esinenud põhjusel, et kostja täitis kolmanda isiku ees mingit konkreetset kindlas suuruses kohustust. Juhul kui maakohus jõuab asja uuel arutamisel järeldusele, et rikastumise äralangemine (

§ 1033lg 1) kasvõi osaliselt esines, tuleb tuvastada, millises ulatuses see toimus.

Samuti tuleb kontrollida

§ 1034

lg-s 1 sätestatud asjaolusid.

§ 1034

lg 1 välistab rikastumise äralangemise nii juhul, kui vastastikuse lepingu on sõlminud kostja ise, kui ka muudel juhtudel, nt ka siis, kui mitmepoolne leping on tühine esindaja puuduva esindusõiguse tõttu ning esindatav esindaja tehtud tehingust ei teadnud.

§ 1034

lg-st 1 tulenevalt võib tingida

§ 1033

lg 1 kohaldamise asjaolu, et kostja on piiratud teovõimega (lepingutest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud need esindaja kaudu). Kuivõrd kostja on tuginenud menetluses sellele, et ta on piiratud teovõimega, tuleb maakohtul täpsustada, kas kostja peab siinkohal muuhulgas silmas ka seda, et ta oli piiratud teovõimega juba vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajal. Juhul kui kostja soovib sellele tugineda, tuleb kostjale anda võimalus seda väidet tõendada. Kohaseks võib osutuda ka eeltoodu tuvastamiseks ekspertiisi määramine. Kui leping võib olla tühine mitmel alusel, ei välista

§ 1034

lg-s 1 sätestatud saaja piiratud teovõime arvestamist see, kui tehing võis olla samal ajal tühine ka muul alusel. Ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada, sest eeltoodut arvestades väljub uute tõendite kogumise menetlus mahust, mida ringkonnakohus saaks maakohtu minetuste kõrvaldamiseks korraldada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Alternatiivselt palub hageja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, lükates enne ümber ringkonnakohtu ekslikud juhised. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui leidis, et hageja on omaks võtnud, et kolmandad isikud sõlmisid hagejaga kaks lepingut kostja nime kasutades. Hageja ei ole eeltoodut omaks võtnud. Ringkonnakohus jagas menetlus- ja materiaalõiguse norme rikkudes valesti poolte tõendamiskoormuse, kui leidis, et hageja peab tõendama, et rikastumine ära ei langenud. Hageja kohustuseks oli tõendada soorituskondiktsiooni olukord ning kostjal tuli tõendada sellele esitatud vastuväiteid (rikastumise äralangemine). Ringkonnakohus on vabastanud aga kostja oma vastuväite tõendamise koormusest ning kohustanud hagejat tõendama asjaolu, mis on kostja kontrolli all. Samuti rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse norme sellega, et heitis maakohtule ette kostja teovõime küsimuse lahendamata jätmist. Kostja ei tõendanud, et ta oleks olnud tehingute tegemise ajal piiratud teovõimega. Kohtul ei ole hagimenetluses kohustust ega õigust selgitada omal algatusel välja tõendamiseseme asjaolud. Kuivõrd kostja ei ole taotlenud maakohtus ekspertiisi tegemist tema piiratud teovõime kohta vaidlusaluste tehingute tegemise ajal, siis ei saanud ringkonnakohus kohustada maakohut ekspertiisi tegema.
2. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja alusetult saadud 30 000 eurot ja viivis, ning saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb asi saata TsMS § 691 p 2 järgi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetluse lõpetamise kohta hageja teistes kostja vastu esitatud nõuetes, tuleb jätta jõusse maakohtu otsus.
4. Kohtud menetlesid hageja nõuet tagastada alusetult saadud 30 000 eurot, Lisaks palus hageja põhinõudelt välja mõista viivise hagiavalduse esitamisest kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni. Hagiavalduses ja selle täiendustes esitatud muudest nõuetest on hageja loobunud ja maakohus on loobumise vastu võtnud. Eeltoodut arvestades otsustas maakohus kohtuotsuse resolutsioonis lõpetada menetluse hageja nõuetes kostja vastu kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu kehtivuse tuvastamiseks, selle lepingu alusel raiutud metsamaterjali väljaandmiseks, kahjuhüvitise ja leppetrahvi saamiseks, samuti alternatiivselt kahjuhüvitise ja leppetrahvi saamiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1). Maakohus rahuldas hageja nõude tagastada alusetult saadud 30 000 eurot. Maakohtu tuvastatud asjaoludel ei vaielnud pooled selle üle, et hageja tegi kostjale ülekanded lepingu alusel, mida ta arvas kostjaga sõlminud olevat, ja kuna hagejal ei olnud kohustust kostjale seda raha maksta, siis on hagejal õigus kostja arvelduskontole kantud raha tagasi nõuda (

§ 1028lg 1).

Maakohus leidis

§ 1033

lg-t 1 kohaldades, et kostja ei ole tõendanud, et tema alusetu rikastumine on ära langenud. Ringkonnakohus maakohtu eeltoodud seisukohaga ei nõustunud, leides, et maakohus on eksinud hageja ja kostja vahelise tõendamiskoormuse jagamisel. Ringkonnakohus selgitas poolte tõendamiskohustusi ja

§ 1033

lg 1 ja § 1034 lg 1 kohaldamist ning andmaks pooltele võimaluse asjaolusid tõendada, saatis asja koos enda suunistega uueks arutamiseks maakohtule. Seejuures tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse tervikuna.

1. Kuivõrd kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus osades hageja nõuetes menetluse lõpetas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1). on maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Tühistades maakohtu otsuse tervikuna ületas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire, rikkudes TsMS § 651 lg-t
2. Apellatsioonkaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks selles osas sõltumata kassatsioonkaebuse ulatusest ja põhjendusest (vt ka Riigikohtu
3. detsembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 17). Eeltoodut arvestades tühistab kolleegium kõnealuses osas ringkonnakohtu otsuse ja jätab selles osas jõusse maakohtu otsuse, millega osades hageja nõuetes menetlus lõpetati.
5. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlevad pooled kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja on hageja arvel 30 000 euro võrra rikastunud ning kas kostjal on sellest tulenevalt hagejale raha tagastamise kohustus. 13.

§ 1028

lg 1 järgi, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel kohalduvad asjas alusetu rikastumise sätted (

§ 1028jt).

Nii ei ole pooled apellatsioonimenetluses vaidlustanud maakohtu tuvastatut, et hageja tegi kostjale soorituse, ilma et hageja ja kostja vahel oleks olnud kehtivat lepingut. Ringkonnakohus leidis, et kostja on omaks võtnud väite, et ta ei ole hageja viidatud lepingule alla kirjutanud. Eeltoodu on kooskõlas asja materjalidega ja ringkonnakohus ei rikkunud siinkohal menetlusõiguse norme. Hageja on selgitanud, et ta esitas oma nõude kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu alusel, mis on allkirjastatud digitaalselt (II kd, tl 25). Kostja on selgitanud, et selle lepingu allkirjastas kostja ID-kaarti kasutades Marko Roostalu (II kd, tl 13, 49, 53, 142-143). Arvestades kostja selgitusi, märkis hageja esindaja maakohtu 1. detsembri 2014. a istungiprotokolli kohaselt, et soovib kostjalt

§ 1028

alusel ülekantud raha tagastamist, kuna kostja on väitnud, et ta ei ole lepinguid, mille alusel hageja raha üle kanti, sõlminud (II kd, tl 192-193). 14. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga poolte tõendamiskoormuse jagamise kohta alusetust rikastumisest tuleneva nõude lahendamisel ja selgitab selle kohta järgmist. Kui hageja tugineb sellele, et kostja on tema arvel alusetult rikastunud (

§ 1028

lg 1) ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kostjale ülekantud rahasumma (

§ 1032

lg 1 esimene lause), on tema tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel kostja arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud, sest tehing on tühine (kehtetu). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kandis kostja arvelduskontole lepingu alusel, mida kostja ei allkirjastanud, 30 000 eurot. Kui hageja on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab kostja

§ 1033lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite.

Viidatud sätte järgi ei pea saaja saadut tagastama ega selle väärtust hüvitama ulatuses, milles ta ei ole saadu hävimise, äratarvitamise või kahjustamise tõttu või muul põhjusel saadu või selle väärtuse võrra rikastunud.

§ 1033

lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et kostja oli rikkumise äralangemisel heauskne

§ 1035

lg 1 ja 2 mõttes.

§ 1033lg 1 järgi peab kostja tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud.

Kostja on tuvastatud asjaolude kohaselt tõendanud, et vaidlusalune rahasumma kanti tema kontolt edasi kolmandale isikule. Samuti esitas kostja kolmanda isikuga sõlmitud teenuse osutamise lepingu ning kinnitas, et ta ei kandnud raha kolmandale isikule üle mingi kohustuse täitmiseks ning et ta raha ülekandmisega mingitest kohustustest vabanemise tõttu ei rikastunud. Kolleegium märgib, et ka siis, kui kostja eeltoodud väited on tõesed, ei ole rikastumine ära langenud, sest siis oleks kostjal kolmanda isiku vastu nõudeõigus ülekantud raha tagastamiseks

§ 1028lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel.

Ülaltoodut arvestades tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, millega tühistati maakohtu otsus kostjalt hageja kasuks alusetult saadud 30 000 euro ja viivise väljamõistmiseks ning saadeti asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Selles osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 15. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse rikastumise äralangemine (

§ 1033

lg 1), tuleb kontrollida lisaks

§ 1034

lg-s 1 sätestatud asjaolusid.

§ 1034

lg 1 järgi, kui vastastikune leping on tühine, võib saaja lepingu kohaselt saadu tagastamise nõude suhtes tugineda

§ 1033

lg-s 1 sätestatule üksnes juhul, kui leping on tühine saaja piiratud teovõime või üleandja ähvarduse või vägivalla tõttu. Viidatud sättest tulenevalt on kehtetu vastastikuse lepingu tagasitäitmise korral üldjuhul rikastumise äralangemise vastuväite esitamise võimalus välistatud ning vastuväidet on võimalik esitada vaid siis, kui leping on tühine saaja piiratud teovõime tõttu või tehing on tühine üleandja ähvarduse või vägivalla tõttu. Ka

§ 1034

lg-s 1 sätestatud erandi korral on

§ 1033

lg 1 kohaldamise eelduseks see, et ei esine

§ 1035lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaolusid.

Kõnealust sätet selgitades viitas ringkonnakohus sellele, et kostja on menetluses tuginenud oma piiratud teovõimele, kuid otsusest ei selgu, millist tähtsust ringkonnakohus sellele omistas.

§ 1034lg 1 kohaldamise eelduseks asjas on see, et vaidlusaluse lepingu sõlmis kostja.

Kuivõrd kostja on eitanud vaidlusaluse lepingu allkirjastamist ja asjas on tuvastatud, et tema vaidlusalust lepingut ei allkirjastanud, ei saa kostja saajana tugineda

§ 1034lg 1 järgi sellele, et leping on tema piiratud teovõime tõttu tühine.

1. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades apellatsioonkaebuse alusel otsustada hagi rahuldamise üle.
2. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
3. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Tambet Tampuu, Henn Jõks, Jaak Luik