Obsah (5)

§ 313§ 2§ 123§ 125§ 174

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 29 lg 1 p 1 alusel.

1. Kaitsja hinnangul pärinevad kõik väärteoasjas rikkumist kinnitavad tõendid ühest tõendiallikast – politseiametnik S. T. mõõtis kiirust ja andis rikkumise kohta tunnistajana ütlusi. Samas on need tõendid vastuolus menetlusaluse isiku ütlustega, kes kinnitab, et ei ole tegu toime pannud. Tegemist on sõna sõna vastu olukorraga ehk kahtlusega, mis tuleks tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Maakohus aga eelistas ühte tõendit alusetult teisele tõendile. K. Kutsar ei tunnistanud teo toimepanemist, vaid selgitas, et ta ei jälginud pidevalt spidomeetrit, kuid on veendunud, et tema sõiduki kiirus ei saanud olla nii suur. LS § 227 lg 2 eeldab, et on tõendatud sõidukiiruse ületamine vähemalt 21 km/h.
2. Riigikohus leidis
3. detsembri
4. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-89-14, et kui kohtuvälise menetleja ametnik toimetab liiklusjärelevalvet üksinda, peab ta koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu), et tagada nii toimingu tegemise asjaolude kui ka selle tulemuse usaldusväärsuse kontroll. Tuginemine ainuüksi kiirust mõõtnud politseiametniku ütlustele ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile ei ole isiku karistamiseks piisav.
5. Kohtuväline menetleja esitas kassatsioonivastuse, milles palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Kassatsioonivastuse põhiväited on kokkuvõttes järgmised.
6. Riigikohtu lahend väärteoasjas nr 3-1-1-89-14 on vastuolus väärteomenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse seadustikuga ning Riigikohtu varasema praktikaga. Lisaks oli viidatud väärteoasjas sama politseiametnik nii tunnistaja kui ka kohtuvälise menetleja rollis. Käesolevas asjas tegi liiklusjärelevalvet S. T. ja väärteoasja menetles T. N.. Senises kohtupraktikas on peetud võimalikuks, et süüditunnistamine rajaneb ka ühele ja ainsale tõendile, milleks on tunnistaja ütlused (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-15-12, p 13). Seadus ega kohtupraktika ei sea piiranguid nende kohtuvälise menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamisele, kes ei menetle väärteoasja, vaid teevad riiklikku järelevalvet.
7. K. Kutsari juhitud sõiduki kiiruse mõõtmisel kasutati lasermõõteseadet, mis on varustatud optilise sihikuga ja mis võimaldab korraga ainult ühel ametnikul sellest läbi vaadata ning näha, millisele sõidukile on kiirusmõõturi laserkiir suunatud. Selle seadme kasutamiseks ei ole valmistajatehase poolt ette nähtud salvestusseadet, mistõttu toimingu salvestamine ei ole võimalik. 11.

§ 313

lg 1 kohaselt võib kohtuvälise menetleja ametnik, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses, osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Väärteoasja peamine õiguslik küsimus on selles, kas Riigikohtu praktika seab liiklusväärtegude tõendamisele kindlaid nõudeid ja kas sellised nõuded on põhjendatud.
2. Liiklusväärtegude tõendamise puhul tuleb arvestada liiklusväärtegude massilisust ja nende tegudega rünnatavate õigushüvede kaalukust ning teiselt poolt ka vajadust tagada isikute kaitseõigus süüteomenetluses. Seetõttu lasub riikliku järelevalve tegijal kohustus kasutada väärteo tõendamiseks enda kasutuses olevaid parimaid võimalikke vahendeid, sealhulgas objektiivsuse tagamiseks võimaluse korral rikkumine salvestada. Liiklusjärelevalve tegemise käigus avastatud väärtegude puhul on nii menetlusökonoomia kaalutlusest kui ka kaitseõiguse tagamise eesmärgist lähtudes põhjendatud nõue, et tuvastatud rikkumine fikseeritakse võimalikult vähe vaidlusi tekitaval viisil. Kolleegium möönab samas, et õigusaktid ei pane praegusel ajal liiklusjärelevalvet tegevale ametnikule kiiruse mõõtmisel salvestusseadme kasutamise kohustust ning see sõltub konkreetsel juhul patrulli käsutuses olevast mõõteseadmest ja selle tehnilistest võimalustest.
3. Riigikohtu
4. detsembri
5. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-89-14 selgitas kolleegium senist praktikat kokku võttes, et kui kohtuvälise menetleja ametnik toimetab liiklusjärelevalvet (järelevalvetoimingut) üksinda, peab ta koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama toimingu), et tagada nii toimingu tegemise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontroll (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. jaanuari
7. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-82-09, p 17;
8. novembri
9. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-96-10, p 6 ja
10. märtsi
11. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-22-12, p 7). Teisisõnu ei saa ainuüksi riikliku järelevalve toimingut, näiteks kiiruse mõõtmist, ainuisikuliselt teinud ametniku ütluste ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga tõendada teo toimepanemist, kui need ühest allikast pärinevad tõendid on vastuolus menetlusaluse isiku ütlustega.
12. Kohtuväline menetleja juhib kassatsioonis tähelepanu sellele, et ka mitmeliikmelises patrullis liiklusjärelevalve tegemisel, eelkõige kiiruse mõõtmisel, fikseerib rikkumise ‒ nt käsitsedes mõõteseadet, tehes mõõtmistoimingu ja koostades kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ‒ üldjuhul üks ametnik, kes annab väärteomenetluses sama rikkumise kohta ka tunnistajana ütlusi. Tuleb tõdeda, et patrullis liiklusjärelevalve ülesandeid täitnud politseiametnike arv iseenesest ei mõjuta liiklusjärelevalvetoimingu (nt kiiruse mõõtmine) nõuetekohasust ja usaldusväärsust. Ka olukorras, kus patrulli üks liige teeb järelevalvetoimingu ja fikseerib selle protokollis, teine liige aga koostab väärteoprotokolli ja kuulab tunnistajana üle rikkumise tuvastanud ametniku ja menetlusaluse isiku ning muid tõendeid ei koguta, tekib nn sõna sõna vastu olukord (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. detsembri
14. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-89-14, p 8;
15. mai
16. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-39-15, p 7).
17. K. Kutsari väärteoasja läbivaatamisel peab kolleegium vajalikuks senist praktikat järgmistel põhjustel korrigeerida.
18. Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga. Toimingu teatud viisil dokumenteerimise või salvestamise nõue võib tuleneda eeskätt riiklikku järelevalvet reguleerivatest eriseadustest (näiteks mõõteseadus).

§ 2kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Kr

MS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, muu hulgas peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-82-09, p 14).
3. Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ja karistamine vaid ühele tõendile tuginedes, rõhutades samal ajal põhjendamiskohustuse täitmise ja kohtuotsuses sisalduvate järelduste jälgitavuse olulisust. Neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi (otsene tõend, sh ütlused) uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-13, p 9 ja selles viidatud varasem praktika). Selline põhjendamiskohustus on efektiivse kaitseõiguse teostamise põhimõttest lähtudes oluline ka liiklusõiguserikkumiste kontekstis.
6. Eelnevast tulenevalt ei ole põhjendatud välistada seda, et karistusotsus tugineb üksnes liiklusjärelevalvetoimingule, näiteks kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele. Selline sisuliselt ühest tõendiallikast pärinevatele tõenditele tuginev isiku süüditunnistamine eeldab vältimatult siiski ka seda, et kohus välistab nende tõendite hindamise tulemusel kahtlused tõendite usaldusväärsuses ning menetlusaluse isiku süüdiolekus (KrMS § 7 lg 3, in dubio pro reo-põhimõte). Kolleegium kordab, et seejuures ei ole põhjendatud aprioorselt välistada menetlusaluse isiku ütluste tõepärasust vaid selle tõttu, et need on vastuolus liiklusjärelevalvetoimingu protokolli ja politseiametniku ütlustega.
7. Tulenevalt

§ 123

lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§ 125

lg 1 kohaselt peab kohus juhul, kui tal on tekkinud mingi tõendamiseseme asjaolu suhtes kahtlus ja kui seda kahtlust on võimalik kõrvaldada, lükkama kaebuse arutamise edasi ja andma pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. Sellest lähtudes jääb kolleegium

1. mai
2. a otsuses asjas nr 31-1-39-15 väljendatud seisukoha juurde, et juhul, kui väärteoasja arutamisel tekib kohtul kahtlus näiteks kiiruse ületamise või selle fikseerimise asjaolude suhtes, peab kohus välja selgitama, kas pooled soovivad esitada täiendavaid tõendeid või koguma täiendavaid tõendeid omal algatusel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-12-10, p 9;
5. jaanuari
6. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-125-12, p 6). Muu hulgas võimaldab

§ 313

kuulata kohtus tunnistajana üle ka kohtuvälise menetleja ametnikku, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis, kiirmenetluse otsuses või hoiatamisotsuses. Kolleegium on varem märkinud, et vähemalt kahekesi liiklusjärelevalve tegemine ongi vajalik muu hulgas selleks, et vaidlusi tekitavates olukordades usaldusväärselt tõendada järelevalve käigus tuvastatud asjaolusid, näiteks mõõtmistulemuste saamist või väärteosündmuse toimumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-82-09, p 17). Juhul kui kohtul tekkinud kahtluse kõrvaldamiseks ei ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus in dubio pro reopõhimõttest tulenevalt väärteomenetluse lõpetama (vt nt
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-8914, p-d 7–8;
5. märtsi
6. a otsus asjas nr 3-1-1-22-12, p 8;
7. mai
8. a otsus asjas nr 3-1-141-10, p 9;
9. aprilli
10. a otsus asjas nr 3-1-1-12-10, p 10).
11. Eelkirjeldatud põhimõtete kohaldamisel käesolevas väärteoasjas leiab kolleegium, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Maakohus analüüsis põhjalikult väärteoasjas kogutud tõendeid ja põhjendas oma seisukohta, et tunnistaja S. T. ütlused ja mõõteseadme kasutamise protokoll on usaldusväärsed tõendid, mis kinnitavad rikkumise toimepanemist. Kohus on ühtlasi selgitanud, et kuigi menetlusalune isik ei nõustunud tema autole omistatud lasermõõteseadme näiduga, kinnitavad tema ütlused spidomeetri mittejälgimise ja piirkiiruse muudatusest mitteteadmise kohta samuti teo toimepanemist. K. Kutsari ütluste järgi ei väljunud teda ülekuulanud ja kiirmenetluse otsuse teinud T. N. kordagi politseisõidukist, mida kinnitavad ka S. T. ütlused, et ta toimetas väärteomenetluse alustamiseni viinud liiklusjärelevalvetoimingut üksinda. Seetõttu ei ole maakohtule etteheidetav T. Ni tunnistajana üle kuulamata jätmine.
12. Kuigi väärteoasjas puuduvad täiendavad objektiivsed tõendid (näiteks videosalvestis) selle kohta, et kiirusmõõteseadme näit saadi just K. Kutsari sõiduki kiiruse mõõtmisel, on otsuse põhistuste pinnalt kohtu seisukoha kujunemine K. Kutsari käitumises väärteo tunnuste esinemise kohta jälgitav ja loogiline. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes

§ 174

p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)