3-1-1-66-15

RIIGIKOHUA KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-66-15

1. detsember 2015 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Saale Laos ja Paavo Randma Priit Ontoni väärteoasi liiklusseaduse § 227 lg 1 järgi Harju Maakohtu
2. veebruari
3. a otsus väärteoasjas nr 4-14-9667 Priit Ontoni kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, kassatsioon Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur
4. september 2015, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
5. veebruari
6. a otsus Priit Ontoni karistamises liiklusseaduse § 227 lg 1 järgi muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri
8. oktoobri
9. a otsusega karistati Priit Ontonit selle eest, et ta juhtis
10. oktoobril 2014 kell 02.31 Maardu linnas Keemikute tänaval, kus lubatud suurim sõidukiirus oli 50 km tunnis, sõidukit kiirusega 70 +/- 3 km tunnis, ületades lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 17 km tunnis. Menetlusalune isik rikkus liiklusseaduse (LS) § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime väärteo LS § 227 lg 1 järgi. P. Ontonit karistati rahatrahviga 30 trahviühikut ehk 120 eurot.
11. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on teo toimepanemine tõendatud liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja kiirust mõõtnud politseiametniku ütlustega.
12. Harju Maakohtule esitatud kaebuses taotles P. Onton väärteootsuse tühistamist, kuna väärteoprotokollis sisalduvast rikkumise kirjeldusest ei ole võimalik aru saada, milles rikkumine seisnes. Lisaks oli menetlusaluse isiku väitel tegemist asulavälise teega.
13. Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale maakohtule kaebuse täienduse, taotledes väärteootsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel seoses väärteotunnuste puudumisega. Kokkuvõtlikult märkis kaitsja järgmist. 4.
14. Kirjeldatud tegu ei ole karistatav, kuna kohtuväline menetleja on väljunud väärteoprotokolli piiridest ja eiranud seega VTMS §-s 87 sätestatut. Karistuse mõistmine teo eest, mille kohta ei ole väärteoprotokolli koostatud, on ebaseaduslik. Väärteoprotokolli puudumine on VTMS § 150 lg 1 p 6 kohaselt väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, mis toob VTMS § 148 p 3 kohaselt kaasa otsuse tühistamise. 4.
15. Etteheidetava süüteo toimepanemine ei ole tõendatud. Väärteoasja menetlenud politseiametnik T. L-i ütlused ei ole käsitletavad tõendina osas, kus ta kirjeldab tõendamiseseme asjaolusid. Tema ütlustega ei saa tõendada, et kiirusmõõteseadmel fikseeritud kiirus on mõõdetud just P. Ontoni sõidukilt. 4.
16. Arvestades, et tegemist on sõna sõna vastu olukorraga, kus menetlusaluse isiku ütlused on vastuolus politseiametniku ütlustega, pidi ametnik kasutusele võtma lisavõimalused tehiolude talletamiseks. Käesolevas asjas seda ei tehtud.
17. Harju Maakohtu
18. veebruari
19. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja P. Ontoni kaebus rahuldamata. Maakohus märkis järgmist. 5.
20. Väärteoprotokollist ja väärteoasjas tehtud otsusest on üheselt arusaadav, et P. Onton on talle etteheidetava teo toime pannud. Asjaolu, et väärteoprotokollis ja väärteoasjas tehtud otsuses on sõnade järjekord erinev, ei muuda süüdistuse sisu ja mõtet. Kaebaja on väärteoprotokolli omakäeliselt kirjutanud, et on protokolliga tutvunud ja sellega osaliselt nõus. 5.
21. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt oli mõõtevahendil kehtiv taatlustunnistus ja mõõtmise ajal jälgiti mõõtemetoodika nõudeid. Seega on kiirusenäit mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt jälgitav ja usaldusväärne. 5.
22. Kuigi kaebaja ja kiirust mõõtnud politseiametnik T. L-i ütlustes esineb vastuolusid, puudub alus viimase ütlustes kahelda. Tunnistaja ütlusi kinnitab kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll. Ei ole võimalik, et ametnik oleks omistanud P. Ontoni sõidukile kiiruse, mis tegelikult kuulus mõnele teisele sõidukile, kuna nii tunnistaja ütlustest kui ka kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et kaebaja sõiduk liikus teel üksinda. 5.
23. Isegi kui rikkumist ei salvestatud, ei muuda see mõõtjaga saadud teavet ebausaldusväärseks. Mõõtmistulemused on nõuetekohaselt fikseeritud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis. Kaitsja väited, et vastuolude kõrvaldamiseks tõendites oli menetlejal kohustus koguda täiendavaid tõendeid, näiteks salvestada liiklusjärelevalvetoiming, on alusetud. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kantuga ja tunnistaja T. L-i ütlustega on väärteoasjas tuvastatud, et T. L. mõõtis
24. oktoobril 2014 kell 02.31 Maardu linnas Keemikute tänava 0,
25. kilomeetril suunaga Kroodi tänava poole P. Ontoni poolt juhitud sõiduauto kiiruseks 70 km/h. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
26. Harju Maakohtu
27. veebruari
28. a otsuse peale esitas kassatsiooni P. Ontoni kaitsja vandeadvokaat I. Sirk, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist. 6.
29. Väärteoasja menetlenud T. L-i ütlused ei ole käsitatavad tõendina selles osas, kus ta kirjeldab tõendamiseseme asjaolusid, s.o KrMS §-s 62 sätestatud asjaolusid – teo toimepanemise aeg, koht, viis ja muud tehiolud, koosseis ja isiku süü. T. L-i ütlused ei saa tõendada, et kiirusmõõteseadmel fikseerunud kiirus on mõõdetud just P. Ontoni juhitult sõidukilt. Väärteoprotokolli koostanud või kiirust mõõtnud politseiametnik ei saa olla tõendiallikaks tõendamiseseme asjaolude suhtes. 6.
30. Lugedes menetlusaluse isiku ütlused ümberlükatuks politseiametnikust menetleja ütlustega, on kohus eelistanud üht tõendit teisele. Sellises olukorras jääks inimene ametniku omavoli kätte ja ei saaks end kunagi kaitsta tahtlikult ebaõige süüdistuse vastu. 6.
31. Kiirusmõõteseadme näit ei ole iseseisev menetlusalust isikut süüstav tõend, vaid samast tõendiallikast (politseiametnik T. L-i ütlused) lähtuva tõendi teises protsessuaalses vormis esitamine. Tõendite vahel on vastuolud, mida ei ole võimalik kõrvaldada, kuivõrd kohtuväline menetleja ei ole teinud ühtegi toimingut, et koguda täiendavaid tõendeid, eirates seega Riigikohtu varasemates lahendites väljendatud seisukohti. Toimetades liiklusjärelevalvet üksinda, pidi süütegude avastamisele suunatud ametnik kasutusele võtma täiendavad võimalused tehiolude talletamiseks, kasutades selleks salvestusseadet (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
32. detsembri
33. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-89-14, p 6).
34. Kohtuväline menetleja esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb kassatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
35. Arutatava väärteoasja õiguslik vaidlusküsimus on identne kohtuasjaga nr 3-1-1-67-15, milles Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis pidas vajalikuks korrigeerida senist kohtupraktikat.
36. Osutatud lahendis märkis kriminaalkolleegiumi kogu koosseis viitega KrMS § 61 lg-tele 1 ja 2, et ühelgi tõendil ei saa ega tohi olla kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, mistõttu peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguse eelhinnanguta avatud kohtulikule hindamisele võrdselt teiste väärteoasjas kogutud tõenditega (viidatud otsuse p 17). Sellest järeldub, et nii nagu ei ole põhjendatud aprioorselt välistada menetlusaluse isiku ütluste tõepärasust vaid selle tõttu, et need on vastuolus liiklusjärelevalvetoimingu protokolli ja politseiametniku ütlustega, ei ole alust pidada ka kohtuvälise menetleja ütlusi ebausaldusväärseks või ebapiisavaks pelgalt argumendil, et seda ei toeta mõni täiendav tõend. Seega ei tingi nn sõna sõna vastu olukord vääramatult väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Järelikult ei ole ka välistatud karistusotsuse rajamine ainult kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele (sama otsuse p 19). Samas on kolleegium toonitanud, et sellises olukorras – tõendite pärinemine ühest tõendiallikast – peab kõiki menetluses tõusetunud kahtlusi põhjalikult vaagima ja veenvalt kummutama (otsuse p 18).
37. Tsiteeritud seisukohad on vahetult kohaldatavad ka käesolevas väärteoasjas. Teisisõnu taandub kassatsioonimenetluse tulemus olemasolevatele tõenditele antavale hinnangule, s.o esmajoones menetlusaluse isiku P. Ontoni ja kiirust mõõtnud politseiametniku T. L-i ütluste usaldusväärsuse küsimusele. Kolleegium nõustub siinkohal maakohtu argumentidega, märkides omapoolselt täiendavalt järgmist.
38. Väär on kassaatori väide, et P. Ontoni ütlused on loetud ebausaldusväärseks pelgalt seetõttu, et need ei ühti rikkumise fikseerinud politseiametniku ütlustega. Isikulisest tõendiallikast pärineva teabe usaldusväärsuse hindamisel tuleb ühe keskse momendina uurida ütluste kujunemist ning võimalikku muutust ajas ehk teisisõnu seda, kas isik on enda ütlustes olnud järjepidev. Samuti on asjakohane hinnata, kas ja millisel määral muutuvad ajas isiku poolt esitatud kaitseversioonid. Et ühelt ja samalt isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabe lahknemine ajas on aluseks tema ebausaldusväärseks lugemisele ning tõendikogumist kõrvaldamisele, on enda praktikas kestvalt märkinud ka kriminaalkolleegium (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
39. mai 2014 otsus kriminaalasjas nr 31-1-131-13, p 11 jj). Kõnealuseid kriteeriume on maakohus asjakohaselt ka rakendanud ning jõudnud kriminaalkolleegiumi hinnangul õigele järeldusele, et P. Onton ei ole tõendiallikana usaldusväärne.
40. Kriminaalkolleegium märgib, et kohe pärast liiklusrikkumise fikseerimist kinnitas P. Onton väärteoprotokollis omakäeliselt, et on selles kajastatud teokirjeldusega osaliselt nõus. Ka kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses ei seadnud P. Onton kahtluse alla kiiruse ületamist, esitades kaitseväitena hoopis teesi, et väärteoprotokolli kantud teokirjeldus ei ole talle mõistetav, samuti puudusid sõiduteel lubatud suurimale sõidukiirusele viitavad märgid. Alles kaitsja esitatud kaebuse täiendustes on esmakordselt leitav kaitseargument, et P. Ontonile etteheidetav süütegu pole tõendatud. Seejärel muutis P. Onton kohtuistungil enda seniseid seisukohti kardinaalselt, väites, et lubatud sõidukiirust ta ei ületanud. Nendele menetlusaluse isiku ütluste ning kaitseversioonide muutusele ajas on maakohus asjakohaselt ka viidanud, mistõttu tuleb lugeda õiguslikult veatuks järeldust P. Ontoni kui tõendiallika ebausaldusväärsuse kohta.
41. Samuti analüüsis maakohus ammendavalt teisi väärteoasjas kogutud tõendeid ning leidis põhjendatult, et tunnistaja T. L-i ütlused ja mõõteseadme kasutamise protokoll on usaldusväärsed tõendid, mis kinnitavad rikkumise toimepanemist. Kohtuotsuses on veenvalt välistatud võimalus, et mõõdetud kiirus võis kuuluda mõnele teisele sõidukile. Kõrvaldamata kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3 tähenduses peavad esinema tõsiseltvõetavad viited ning in dubio pro reo põhimõte ei tähenda seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse lahendamisel võtta aluseks süüdistatava või menetlusaluse isiku jaoks soodsaim versioon olukorras, kus selleks puuduvad tõenduslikult veenvad toetuspunktid. Arutatavas kohtuasjas on maakohus tõendeid kogumis hinnates veenvalt kummutanud kahtlused menetlusaluse isiku süüs ning seetõttu puudus igasugune alus pöörduda in dubio pro reo-põhimõtte poole (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
42. mai
43. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-12-07, p 8).
44. Kokkuvõtvalt leiab kriminaalkolleegium, et otsuse põhistuste pinnalt on maakohtu seisukoha kujunemine P. Ontoni käitumises väärteo tunnuste esinemise kohta jälgitav, loogiline ning kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)