RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 9 lg 2 ja § 13 järgi hüvitise vähendamise alus. Väljamõistetud hüvitis ei ole kooskõlas EIK praktikaga. 7. Tallinna Vangla palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu 15. aprilli 2015. a otsuse osas, milles kohus kaebuse rahuldas ja mõistis välja menetluskulu, ning jätta kaebus täielikult rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

1. a)Ringkonnakohus ei tuvastanud riigisisese õiguse rikkumist, vaid lähtus üksnes EIK seisukohtadest. Kohus ei või jätta riigisisest õigust kohaldamata ilma seda põhiseaduse vastaseks tunnistamata. VSkE § 6 lg 6 v.r oli põhiseadusega kooskõlas. Vangla lähtus sellest normist ja tagas kaebajale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Vangla tegevus oli seeläbi õiguspärane. Olukorras, kus kaebajat hoiti seaduses sätestatud nõuetele vastavates tingimustes ja talle olid tagatud ka muud õigused, ei saa kohus pelgalt ajafaktorile viidates asuda seisukohale, et vangla seaduspärane käitumine muutus õigusvastaseks. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena peab olema saavutatud teatud raskustase.
2. b)Ringkonnakohus arvestas EIK praktikat valikuliselt. EIK on keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata. Ruum alla 3 m2 tähendab rasket ülerahvastatust ja tõsist ruumipuudust (asjad nr 7910/10: Blejosća/Rumeenia; 43517/09: Torreggiani jt/Itaalia; nr 16133/08: Insanov/Aserbaidžaan), kuid see ei ole alati EIÕK art 3 rikkumine. Nii väike ruum tõstatab arvestatava eelduse selle sätte rikkumise kohta, kuid teatud juhtudel välistab muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju ka siis rikkumise (otsused asjades nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršic/Horvaatia). Asjades, kus üle​rahvastatus ei põhjusta iseenesest EIÕK art 3 rikkumist, tuleb hinnata muid kinnipidamis​tingimusi (nr 11463/09: Samaras jt/Kreeka).
3. c)Tualettruum on kambripinna osa, kui see asub kambris ja kinnipeetav saab seda kasutada sama​moodi kui ülejäänud kambri põrandapinda (VSkE § 7 lg 1 p 7; Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-15-253; Tallinna Halduskohtu otsus asjas nr 3-14-50937). Ringkonnakohus jättis tualettruumi pindala ebaõigesti kambri põrandapinna arvutamisel arvesse võtmata. Kambris asuv WC suurendab kinnipeetava privaatsus- ja liikumisvõimalusi. Eluruumi pinda arvestatakse toa laiusest, lähtudes Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavatest nõuetest".
4. d)Halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhi​mõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju. Põrandapinda puudutavates lahendites on EIK avaldanud erinevaid seisukohti, need põhinevad konkreetsete asjaolude hindamisel. Varasemates lahendites ei määranud EIK kindlaks seda, kui suur peab olema väikseim kamber. Näiteks asjas nr 44558/98: Valašinas/Leedu, kus isikule oli eraldatud 2,6 ja 3,2 m2 ala, märkis EIK, et suhteliselt piiratud isiklik ruum oli kompenseeritud magala võrdlemisi suurte mõõtmetega (66,5 ja 55,3 m2) ning liikumis​võimalusega. Eestis kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära (2,5 m2) ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli reaalne kinnipeetavatele tagada. Eesti riik sai alles 2013 teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse iseenesest EIÕK rikkumiseks.
5. e)Eestis on kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse vältimiseks astutud mitmeid samme. Alates 1. jaanuarist 2014 tagatakse VSkE muudatusega kinnipeetavale vähemalt 3 m2 põrandapinda. Ajal, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas, ei olnud talle võimalik tagada rohkem pinda. Rohkem pinda oli tagatud Tartu ja Viru vanglates, kuid ka nende mahutavusel on piirid. Arvestada tuleb ka nt eraldihoidmise printsiipi. Riik on vähendanud kinnipeetavate arvu. 8. Tallinna Vangla palub vastuses jätta J. Surussini kassatsioonkaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kohtud on tuvastanud, et kaebaja viibis ajavahemikul 1. märtsist 2012 kuni 19. märtsini 2013 vahistatuna Tallinna Vanglas kokku 384 päeva. Sellest 166 päeva viibis ta kambrites, kus põranda​- pinda oli 2,5 kuni 3 m2 kinnipeetava kohta. 71 päeva viibis kaebaja kambrites isikliku ruumiga 3 kuni 4 m2. Ülejäänud 147 päeva puhul jäi põrandapind kinnipeetava kohta kaebaja kambrites vahemikku 3,26 m2 kuni 5,43 m2 (I kd, tl 108). Riigikohtu halduskolleegium selgitab esmalt üldisi küsimusi seoses kinnipeetavatele isikliku ruumi tagamisega (I). Seejärel annab kolleegium hinnangu kaebaja kinnipidamise õiguspärasusele (II) ning ringkonnakohtu määratud hüvitisele (III). Koos asjas lõppjärelduste tegemisega lahendab kolleegium ka menetlusküsimused (IV). I 10.

§ 7lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju.

Vastuseks vangla kassatsioonkaebusele selgitab kolleegium, et nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (kolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes.
3. Riigisiseselt kehtis vaidlusalusel ajavahemikul VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja puhul pole VSkE selle normi vastu eksitud. VSkE § 6 lg 6 v.r nägi aga ette vaid põrandapinna alampiiri, mitte ülempiiri, millest enamat kinnipeetavad ühelgi juhul nõuda poleks saanud. Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-41-9-14, p 41). Seepärast ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist.
4. EIÕK art 3 sätestab piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise keelu. EIÕK art 3 kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §-s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lg-s 1 sätestatud inimväärika kohtlemise põhiõiguse tõlgendamisel. Lisaks näeb

§ 7

lg 21 teine lause muu hulgas ette õiguse nõuda kahju hüvitamist isikule, kellel on õigus esitada EIKle individuaalkaebus asjas, mis on sarnane niisugusele asjale, milles EIK on rahuldanud individuaalkaebuse, juhul kui EIÕK-s sätestatud õigusi rikuti oluliselt ning isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks. 13. Kahtlusteta reguleerib EIÕK art 3 riigisiseseid suhteid. See säte ega ka PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta samas täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 42). Enamgi veel, asjakohane on vastustaja viide, et ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). 14. EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Veel on EIK selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57, käesoleval ajal veel jõustumata). 15. EIK on samas leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). 16. Juba enne praeguses asjas vaidlustatud kinnipidamise algust oli EIK selgitanud EIÕK art 3 sisu piisavalt ja jõudnud eespool p-des 14 ja 15 viidatud järeldusteni. Eespool viidatud otsuse asjas Ananyev jt tegi EIK 10. jaanuaril 2012 ning selle p-s 145 viidatakse ka varasematele lahenditele. 17. Kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia, p-d 9–17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p-d 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel

§-de 7 ja 9 alusel. Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tuleb selles küsimuses muuta.

1. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse p-s 38 seisukohale, et põrandapind 2,5 m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inim​väärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m2 (samas, p 37). Ka Riigikohus on seisukohal, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul (samas, p 38). II
2. Kaebaja kassatsioonkaebus tuleb eeltoodust tulenevalt jätta rahuldamata nende päevade osas, mil kaebajale tagati isiklikku ruumi 3 kuni 4 m
3. See puudutab ajavahemikke kogukestusega kuni pool aastat. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks raskendanud muud ebakohased olme​tingimused kambris. Kaebaja võrdlemisi piiratud võimalus viibida väljaspool kambrit oli tingitud tema vahistatu staatusest (vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 3) ning seda saab pidada kriminaal​menetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Arvestades kõne​alustes tingimustes viibimise kestust ei pea kolleegium kaebaja kannatusi ja ebameeldivusi sellisteks, et need ületaks inimväärikuse alandamise künnist.
4. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu hinnanguga, et kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, olid õigusvastased.
5. Kohtud tuvastasid, et kaebaja viibis kokku 166 päeva, st ca 5 ja pool kuud kambrites, kus põrandapinda oli kinnipeetava kohta 2,5 kuni 3 m
6. Lõpptulemust ei mõjuta see, et ringkonnakohus pidas vajalikuks tualettruumi kambri põrandapinnast maha arvata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks vangla poolt kambrite üldpinna kohta esitatud andmeid tualettruumi pindala võrra korrigeerinud. Põhjendamatu on vangla etteheide, et ringkonnakohus on kaebaja kinnipidamistingimused õigus​vastaseks tunnistanud pelgalt ajafaktorile tuginedes. Ringkonnakohus viitas õigustatult EIK praktikale, mille kohaselt alla 3 m2 isikliku ruumi puhul tuleb EIÕK art 3 rikkumist eeldada. Seejuures on vangla ülesanne tuua kohtumenetluses välja asjaolud, mis lükkavad kõnealuse eelduse ümber. Lisaks sellele on kohtlemise kestus oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega.
7. EIK on nt leidnud, et isiku paigutamine 19 päevaks kambrisse põrandapinnaga umbes 2 m2 kinnipeetava kohta ei ületa EIÕK art 3 rikkumise tuvastamiseks vajalikku minimaalset raskustaset (otsus asjades nr 43710/07 jt: Fetisov jt/Venemaa, p 134, 138). Samas on EIK lugenud ilma muid tingimusi analüüsimata nt 120 päeva kestva kinnipidamise isikliku ruumiga 2,86 m2 väärikust alandavaks kohtlemiseks (otsus asjas nr 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p-d 117–120). Kaebaja sai vahistatuna vastavalt VangS § 93 lg 5 alusel iga päev ühe tunni värskes õhus jalutada. See piiratud võimalus viibida väljapool kambrit ei ole piisav ruumikitsikuse neutraliseerimiseks, pigem on EIK analoogseid olukordi käsitanud kinnipeetava olukorda veelgi halvendavana (otsus asjas nr 5747/10: Jevšnik/Sloveenia, p 23). Vaid mõningane tasandav mõju EIK asjakohase praktika tähenduses tulenes praegusel juhul võimalusest lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kasutada meelelahutuslikke esemeid, järgida usukombeid ja teha sisseoste (vrd otsus asjas nr 5903/10 jt: Štruckl jt/Sloveenia, p 87). Ka sellest ei piisa EIÕK art 3 rikkumise välistamiseks. Kolleegium ei nõustu seetõttu vastustaja üldsõnalise väitega, et ringkonnakohus on jätnud arvestamata EIK seisukohad EIÕK art 3 kohaldamisel. III
8. Ringkonnakohtu otsus on kooskõlas õigusnormide ja EIK praktikaga ka osas, mis puudutab hüvitise väljamõistmist. Nii kaebaja kui ka vastustaja etteheited on selles küsimuses alusetud. 24.

§ 9

lg 1 sätestab muu hulgas, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Tervise kahjustamist ei saa praeguse vaidluse asjaoludel eeldada. Kohtud on tõdenud, et tervise kahjustamine kinnipidamistingimuste tõttu on tõendamata. Kolleegium ei nõustu ka vangla seisukohaga, et kaebuse rahuldamise välistab praeguses asjas kinnipidamistingimuste varasem vaidlustamata jätmine. Arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada. 25.

§ 9

lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise kogusumma kindlaksmääramine on seega kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (kolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-38-13, p 21). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on seejuures oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Seepärast ei saa kohtud tuletada senisest hüvitiste määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. Ringkonnakohus on hüvitise summa saanud küll arvutustehte tulemusena, kuid see ei ole seekord viinud tulemusele, mis oleks vastuolus eeltoodud põhimõtetega.
3. Vastuseks kaebaja väidetele märgib kolleegium, et liikmesriigi kohtud ei pea määrama hüvitisi samas suuruses, kui seda teeb EIK. Hüvitis ei tohi olla ebamõistlikult madal võrreldes EIK praktikaga, kuid liikmesriigi kohtud võivad arvestada kohalikku õigustraditsiooni ning riigi elatus​taset ja üldist sissetulekute taset, samuti riigisisese õiguskaitse paremat kättesaadavust, esitades selle kohta piisavad põhjendused (nr 42119/04: Firstov/Venemaa, p 31, 36; 25604/06: Tomayly/Venemaa, p 10; 38967/10: Mets/Eesti, p 31). Kolleegiumi hinnangul vastab ringkonna​kohtu poolt väljamõistetud hüvitis nendele tingimustele.
4. Ringkonnakohus on põhjendatult arvestanud praeguse asja eripärana seda, et kaebajat ei peetud vähem kui 3 m2 isikliku ruumiga kambrites kinni järjest, vaid lühemate ajavahemike kaupa (maksimaalselt 37 päeva) ning sellise kohtlemise kogukestus jäi alla poole aasta. Vastustaja järgis muid kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid ning tagas vaba aja veetmise võimalused. Kaebaja olukorda raskendas mõnevõrra vähene liikumisvõimalus väljaspool kambrit.
5. Kaebajat hoiti raskelt ülerahvastatud kambrites kokku märkimisväärselt lühemat aega kui nt kinnipeetavat kaebaja viidatud asjas Tunis/Eesti. Kaebajaga võrdlemisi sarnases olukorras on olnud isikud EIK lahendatud asjades nr 6000/10: Brlek/Sloveenia, 5747/10: Jevšnik/Sloveenia ja 5773/10: Maselj/Sloveenia, kus hüvitiseks mõistati 1200 kuni 1500 eurot. Neis asjades kestis väärikust alandav kohtlemine vähem (36 päeva kuni 2 kuud), kuid mõnel juhul raskendas isiku olukorda veelgi piiratum liikumisvabadus ning kõrge temperatuur suvekuudel.
6. Õigustraditsiooni kohta tuleb kõigepealt märkida, et avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud.

§ 9

lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Teiseks on ringkonnakohus asjakohaselt võrrelnud praeguses asjas väljamõistetud hüvitist tavapäraselt alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitistega. Mis puudutab üldist elatustaset Eestis, siis väljamõistetud hüvitis on lähedane ühe kuu miinimumpalgale (390 eurot) ja keskmisele vanaduspensionile (371 eurot). Keskmine brutopalk on Eestis 1082 eurot. Sloveenias, kust pärinevad eespool võrdluseks toodud kohtuasjad, on nt miinimum​palk 2 korda kõrgem (790 eurot).

1. Tallinna Vangla ruumid pärinevad praegusel kujul
2. aastate keskpaigast. Vastustaja märgib põhjendatult, et kinnipidamistingimusi ei saa parandada üleöö ning riik on 20 aasta jooksul astunud märkimisväärseid samme vanglate olmetingimuste parandamiseks. Riik on ehitanud ja ehitab uusi vanglaid, vähendades samal ajal kinnipeetavate üldarvu. Praeguseks on ka VSkE § 6 lg-ga 6 tagatud kinnipeetavale minimaalne kambripind 3 m
3. Neid asjaolusid ei saa kolleegium aga vastavalt EIK praktikale hüvitise määramisel arvesse võtta (otsus asjas nr 42119/04: Firstov/Venemaa, p 37). IV
4. Eelnevast tulenevalt jätab kolleegium rahuldamata vastustaja kassatsioonkaebuse, samuti põhi​vaidlust puudutavas osas kaebaja kassatsioonkaebuse. Kaebaja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada üksnes osas, mis puudutab taotlust väljamõistetava hüvitise ja menetluskulude kandmiseks A. Surussina arvele. See taotlus on põhjendatud (vt kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 24), kuid ringkonnakohus on jätnud selle tähelepanuta. Riigikohus teeb selles osas uue otsuse, kohustades vastustajat väljamõistetavad summad kandma A. Surussina arvele (halduskohtu​menetluse seadustiku § 230 lg 5 p-d 1 ja 5). Kuna kolleegium ei muuda kohtuotsuseid põhivaidluse osas, ei muuda kolleegium ka halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotust. Tõnu Anton, Viive Ligi, Ivo Pilving