Obsah (15)

§ 691§ 456§ 669§ 652§ 442§ 232§ 438§ 238§ 436§ 236§ 651§ 688§ 221§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-152-15 Otsuse kuupäev Tartu, 8. detsember 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Jaak Luik ja Malle

§ 691

p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise leppetrahvilt ja laenu põhiosalt, kokku 1999 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse. 9. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja viivise leppetrahvilt ja põhivõlgnevuselt, kokku 1999 eurot. Kumbki pooltest ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja 14 089 eurot 48 senti ning jättis hagi rahuldamata 5769 euro 30 sendi saamiseks.

§ 456

lg 4 teise lause järgi jõustus seega maakohtu otsus vaidlustamata osas apellatsioonitähtaja möödumisel (

§ 456lg 2 p 1).

1. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: • maakohus rahuldas
2. juuli
3. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 088 eurot 48 senti; •
4. augustil 2014 esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse leppetrahvilt ja võlgnevuse põhiosalt arvestatud viivise osas, kokku 1999 euro ulatuses; •
5. oktoobril 2014 tasus hageja väljastatud tõendi kohaselt kostja oma kohustuse katteks 500 eurot; •
6. juuni
7. a otsusega jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
8. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks ei ole alust maakohtu otsust muuta. Lisaks on ringkonnakohus tegutsenud võlgnevuse tasumise tõendi vastuvõtmisel ja hindamisel vastuoluliselt. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud, siis võis menetlusõiguse normi rikkumine mõjutada asja lahendamise tulemust (

§ 669lg 2).

Seega tuleb ringkonnakohtu otsus jõustumata osas tühistada ja saata asi tagasi uueks läbivaatamiseks. Tsiviilasja toimikust nähtub, et ringkonnakohus määras viimasel kohtuistungil kostjale kohustuse esitada nädala jooksul kviitungid, mis näitavad, millist kohustust on apellant täitnud pärast maakohtu lahendi avalikustamist (II kd, tl 58). Kostja esitas tõendi üks päev pärast määratud tähtaega,

1. mail 2015, sest sai alles siis hagejalt vastava tõendi (II kd, tl 62). Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et apellant esitas ringkonnakohtule hageja väljastatud tõendi, mille kohaselt on apellant
2. oktoobril 2014 tasunud oma kohustuse katteks 500 eurot. Samas on ringkonnakohus pidanud õigeks apellandi väidet, et puudub informatsioon selle kohta, kas ja kui palju on kohustust täidetud pärast maakohtu otsust, ning märkinud, et see ei anna alust maakohtu otsust muuta (ringkonnakohtu otsuse p 10). Apellatsioonimenetluses on uute asjaolude ja tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel, st mõjuval põhjusel, mida tuleb kohtule põhjendada ja vajadusel põhistada (

§ 652lg 3 p 2 ja lg 4).

See tähendab, et ringkonnakohtul tuleb iga kord hinnata, kas asjaolu või tõendi esitamiseks alles apellatsioonimenetluses oli mõjuv põhjus, ning oma hinnangut ka põhjendada. Olukorras, kus kohus on tõendi vastu võtnud, tuleb kohtul tõendit ka analüüsida (vt

§ 442

lg 8 kolmas lause), st tõendit hinnata

§ 232

järgi ning muuhulgas otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (

§ 438lg 1, § 442 lg 8 esimene lause).

Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama (

§ 442

lg 8 neljas lause, vt ka

§ 238lg 5).

Kuna ringkonnakohus ise nõudis kostjalt tõendi esitamist, vaidlusaluse tõendi väljastas hageja ning ringkonnakohus ei teinud tõendi vastuvõtmisest keeldumise kohta määrust (

§ 238

lg 4), siis oli pooltel alus eeldada, et ringkonnakohus on tõendi vastu võtnud, st pidanud

§-s 652 sätestatut arvestades tõendi esitamist lubatavaks. Ringkonnakohtu põhjendustest jääb aga arusaamatuks, kas maakohtu otsus jääb muutmata seetõttu, et ringkonnakohus tegelikult siiski keeldus kostja tõendi vastuvõtmisest, tõend ei andnud alust tuvastada võlgnevuse tasumist või miks välistab tõendite kohtutäiturile esitamise võimalus iseenesest maakohtu otsuse muutmise. Eelnevast tulenevalt ei vasta ringkonnakohtu otsuse põhjendused

§ 436lg 1, § 438 lg 1 ning § 442 lg 8 nõuetele.

12. Kolleegium märgib, et vastuoluline ja lubamatu oleks lubada poolel tugineda mingile asjaolule ja võtta vastu selle asjaolu tõendamiseks esitatud tõend, kuid seejärel jätta vastav asjaolu tuvastamata

§ 652lg 3 p 2 alusel seetõttu, et asjaolu hilisemaks esitamiseks puudus mõjuv põhjus.

Juba tõendi esitamisel peab menetlusosaline põhjendama, millise asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada (

§ 236lg 3) (vt nt Riigikohtu 16.

detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13, p 17). Seega juhul, kui tõend esitatakse vaid ühe konkreetse asjaolu tõendamiseks, võtab kohus juba tõendi vastuvõtmisel seisukoha ka selle kohta, kas vastava asjaolu esitamine apellatsioonimenetluses on lubatav. Kuna käesoleval juhul saab ringkonnakohtu tegevusest järeldada, et ringkonnakohus on kostja esitatud tõendi vastu võtnud (vt p 11), siis tuleb eeldada, et ringkonnakohus on

§ 652järgi pidanud lubatavaks ka 500 euro tasumise, kui uue asjaolu esitamist.

13. Vaatamata eeltoodule ei pruugi olla alust maakohtu otsust muuta isegi juhul, kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et kostja osaliselt võlgnevuse tasus. Kostja on jätnud tähelepanuta, et apellatsioonkaebuses oli vaidlustatud üksnes viivise väljamõistmist. Kuna ringkonnakohus on üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega (vt

§ 651

lg 1), siis sai ringkonnakohus muuta maakohtu otsust vaid leppetrahvilt ja põhivõlgnevuselt välja mõistetud viivise osas. Ringkonnakohus ei analüüsinud ega tuvastanud, kas kostja tasus 500 eurot põhikohustuse või viivise katteks. Sellele küsimusele vastamata ei saa aga ringkonnakohus otsustada, kas maakohtu otsuse muutmiseks on alust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda pooltele võimalus selgitada, kas kostja makse oli tehtud põhivõlgnevuse või viivise katteks. Täitmist erinevate kohustuste katteks reguleerib VÕS § 88, kuid pooltel ei ole keelatud kokku leppida VÕS § 88 lg-s 8 sätestatust erinevas kohustuste täitmise järjekorras (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 16). Seejärel saab ringkonnakohus võtta seisukoha, kas ja kuidas on alust maakohtu otsust muuta. Tulenevalt apellatsioonkaebuse piiridest saab ringkonnakohus maakohtu otsust muuta vaid juhul, kui tuvastab, et kostja on teinud hagejale makseid leppetrahvilt või põhivõlgnevuselt arvestatud viivise katteks.
3. Kostja on nii apellatsioon- kui ka kassatsioonkaebuses viidanud, et talle ei ole selge, kas võlgnevuse kustutamiseks on tehtud veel makseid. Muu hulgas ei tea kostja, kas võlga on tasunud teised solidaarvõlgnikud. Kolleegium märgib, et tulenevalt

§-st 230 peab kostja esitama põhivõlgniku või teise käendaja tehtud maksete kohta tõendid, kui väidab, et maksete tõttu on võlgnevus vähenenud. Poolel on õigus taotleda kohtult tõendite kogumist, kui menetlusosaline ise ei saa tõendit esitada (

§ 236lg 2).

Seda kostja apellatsioonkaebuses ka tegi ning ringkonnakohus hagejalt nõude täpsustamist ka palus (II kd, tl 47). Samas ei saa ainuüksi kostja esitatud kahtlus võlgnevuse tasumise kohta olla alama astme kohtu otsuse tühistamise aluseks. Riigikohus ei saa uusi tõendeid koguda ega uurida (

§ 688lg 5).

15. Kolleegium käsitleb järgnevalt kostja kassatsioonkaebuse väidet, mille kohaselt ei ole kostjal hiljem võimalik tugineda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis võlgnevuse tasumisele apellatsioonimenetluse kestel.

§ 221

lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud.

§ 221

lg 2 järgi on eelnimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Iseenesest saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis tugineda muuhulgas väitele, et võlgnik on täitedokumendis nimetatud kohustuse (osaliselt või täielikult) juba täitnud (vt nt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 18; Riigikohtu
3. jaanuari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-10, p 10). TMS § 221 lg 2 eesmärk on aga takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus (Riigikohtu
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Siiski on Riigikohus pidanud lubatavaks tugineda võlgnevuse tasumisele enne kohtuotsuse täies ulatuses jõustumist olukorras, kus hageja tasus võlgnevuse pärast maakohtu lahendi tegemist ning ei esitanud selles osas ka apellatsioonkaebust. See tähendab, et sisuliselt oli tegemist käesoleva tsiviilasjaga sarnase olukorraga, kus maakohtu otsus jõustus osaliselt, sest kumbki pool selles osas kaebust ei esitanud (vt ülal p 9). Sellises olukorras võis kolleegiumi arvates ka enne tsiviilasjas lõpliku kohtuotsuse jõustumist tasutud võlgnevuse osas esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (Riigikohtu
7. novembri
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-09, p 11). Eelnevast tulenevalt võib ka käesoleval juhul esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, kui kostja või teised solidaarvõlgnikud on teinud makseid apellatsioonimenetluses vaidlustamata põhivõlgnevuse katteks (vt ka Riigikohtu
9. novembri
10. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-136-12, p 19).
11. Kolleegium märgib, et võlgnikul on ka täitemenetluse käigus võimalik tugineda asjaolule, et ta on nõude juba sissenõudjale tasumisega rahuldanud. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et sellekohased tõendid saab kostja esitada kohtutäiturile. TMS § 48 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud. Täitemenetlust reguleerivad õigusaktid ei keela kohustuse täitmist otse võlgnikule. Täitur peab TMS § 48 lg 1 p 2 järgi lõpetama täitemenetluse mh kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud, mh kui võlg on tasutud otse sissenõudjale või tehtud seda nt notari vahendusel (vt Riigikohtu
12. septembri
13. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29; Riigikohtu
14. septembri
15. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-13, p 15).
16. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

18. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Tambet Tampuu, Jaak Luik, Malle Seppik